9 minute read
Südamega IDAS
Räägime värbamisest Ida-Virumaal inimestega, kes teavad olukorda. Prefektina vastutab Tarvo Kruup kogu ida meeskonna eest. Narva patrulltalituse juht Silver Pälsing on ise aktiivne värbaja ning uurib noorte eelistusi koolitööna. Operatiivbüroo juht Aigro Raudsepp on viimasel ajal teinud kaks väga edukat värbamist. Lääne-Harju jaoskonna juht Lea Bärenson on põlise pealinlasena kaks korda itta pööranud ja kogemusega rahul.
Ida prefektuuris on praegu täitmata ligi 45 ametikohta, kuhu hommepäev võiks keegi tööle tulla. Patrulltalituses on puudu rühma jagu inimesi ehk kümme teenistujat. „Ma ei arva, et nende kohtade täitmine oleks võimatu,“ ütleb talituse juht Silver. „C1 keelenõue viis meil korraga 18 inimest rivist ära ja kõik need kohad olen suutnud edukalt täita. Kümme on selline number, millega tuleb igal aastal tegeleda, sest inimesed vahetuvad. Ideaalis oleks muidugi kõik kohad pidevalt täis, sest igasugune vakants tähendab ju lisakoormust teistele tiimiliikmetele,“ avab ta oma talituse seisu. Silver nimetab ennast agressiivseks värbajaks. „Olen ise sisekaitseakadeemias magistriõppes, ja kui ma näen potentsiaaliga kadetti, siis võin isegi söögijärjekorras ligi astuda, et mis plaan on, millal Narva tuled, miks ei taha tulla, äkki leiame lahenduse jne. Ma tegutsen, et inimesi leida, sest just minul on neid vaja.“
Prefekt Tarvo rõhutab, et värbamine on probleem nii Ida- kui ka Lääne-Virumaal. „Põhjused on erinevad, aga inimeste juurdesaamiseks peame tööd tegema mõlemal suunal. Seejuures jääb kehtima põhimõte, et isegi kui vakantsi surve on suur, ei tohi latti alla lasta. Kui inimesi on puudu, võib see tunduda veidi vastuoluline mõte, aga me ei rahuldu alla keskmise kandidaatidega. Ei tohi olla nii, et kuna inimest on väga vaja, siis võtame ükskõik kelle. Me ise soovime ju ka töötada tõeliselt heas meeskonnas, kus tehakse head tööd. Me ei otsi imeinimesi. Kandidaadis on peamine tahe – et ta tegutseb ja talle läheb korda see, mida ta teeb. Kui tahe on olemas, küll tulevad ka muud oskused. Mõistagi peab ta olema normaalne inimene, et temaga saab rääkida, ta ei karju, ei räägi teisi taga, on loomult meeskonnamängija ega sihi omakasu. Lihtsad asjad tegelikult,“ ütleb ta.
Operatiivbüroo juhil Aigrol on viimased värbamised hästi õnnestunud. „Kiirreageerijate kohtadele oli meil peagu kolm korda rohkem kandidaate kui eelmisel aastal. Siin tegid kommunikatsiooniinimesed ja personalitöötajad ülihead tööd, et konkursile tähelepanu saada, ja see tasus täiega ära. Suur tänu neile! Teine suurem värbamine on meil droonipilootide konkurss, kus saame samuti kõik kohad täidetud. Meie suur eelis on nädal-nädal-graafik, st värbame kogu Eestist. Meile tullakse töö pärast, s.o kui tahetakse olla droonipiloot, siis saabki seda tööd praegu PPAs teha ainult kas idas või lõunas,“ lisab Aigro.
Töö sisu pärast keegi tulemata ei jäta
Nädala kaupa graafik tähendab, et ühe nädala käivad inimesed järjest tööl ning järgmine on vaba. Nii saab tööl käia ka teisest Eesti otsast ning töö ja elamine on näiteks kordonis, samas on majutus prii. Patrullis tööd sel moel korraldada ei saa ning see seab värbamisele omad piirangud.
„Ida-Virus on kõige suurem raskus see, et elukeskkond väljaspool tööd ei tule ootustele järele. Kui tahta kohe praegu siia piirkonda elama ja toimetama inimesi, siis on paraku vaja raha või mingeid muid kompensatsioonimeetmeid,“ räägib Tarvo. „Töö sisu pärast keegi siia tulemata ei jäta, aga inimene tahab ju ka elada. Kui kinnisvara ja ettevõtlus ei edene, pole kuskil käia, kust endale kaaslane leida; kui kaaslane leida, siis pole eestikeelset meditsiini ega lastehoidu, kuhu tahaks oma lapse jätta; koolitee ei tundu turvaline jne. Mul ei ole mitte midagi ette heita inimestele, kes neid asju kaaluvad ja pelgavad. Õnneks on sellel mündil teine pool. Ma hindan väga ja imetlen inimesi, kes nendele takistustele vaatamata või isegi just selle pärast tahavad ja tulevadki siia Eestit tugevamaks ning paremaks tegema,“ ütleb prefekt.
Elukeskkonna tähtsust rõhutab ka praegune Lääne-Harju jaoskonna juht Lea, kes suunati itta pärast kooli lõpetamist. „Olin viis päeva ühiskorteris kohapeal ja nädalavahetuseks sõitsin koju. Mäletan, et see oli mulle väga raske aeg, sest tööl oli kõik ülitore ja põnev, aga õhtud venisid nagu tatt. Kohalikud töökaaslased läksid koju oma perede juurde ja mina läksin tühja tuppa. Teisel korral kolisin juba koos perega ja siis olin ise üks neid, kes õhtud mõnusalt kodus veetis,“ räägib Lea.
Silveri sõnulgi on keskkond noorte seas tähtis aspekt. „Üks noorte väga selge kartus on jääda kõrvale perest ja sõpradest ning sattuda keskkonda, mis on võõras nii taristu kui ka kultuuri poolest. Mina tulin itta 14 aastat tagasi Põltsamaa kandist pärast kooli just selle võõra keskkonna pärast, et õppida omal kahel jalal seisma. Tasakaalustamiseks oli siin regioonitasu 300 eurot, RTÜ tasu ja sai võtta rohkem lisavahetusi. Samuti maksti üürikorter kinni. Alustavale politseinikule oli see ülioluline tugi ja stardiplatvorm.
Silveri uuringu järgi peavad noored praegugi majanduslikku kindlust oluliseks. „Minu magistritöö uuringus osalenud kadettide vastuste järgi kõnetaks neid näiteks regioonitasu 500 eurot, 20–30% kõrgem palk, eluasemelaenu intressid, ametikorter, mille saaks välja osta. Sellised hüved, mis annavad noorele elu alustamiseks soodsamad tingimused ja kindluse, et natuke jääb raha ikka üle ka. Kasvõi lihtlabane transporditoetus, et saaks rongiga tasuta koju sõita, oleks algus. Z-generatsiooni ei saa käskida itta tulla. Tahe peab olema politseitööd teha ja tahe teha seda just idas. Need on kaks erinevat asja, aga mõlemad võib ära käkkida,“ ütleb Silver.
Ida kogemus on hinnas
Tarvo sõnul rõhutab ta noortele, et Virumaal töötamine on investeering tulevikku. „Siia ei pea tulema eluks ajaks, võib tulla kolmeks-neljaks aastaks. Töö on põnev, väljakutseid palju, saab keele selgeks. See kogemus, mida idas pakume, on hinnas kogu PPAs,“ ütleb ta. Lea kinnitab samuti ida kogemuse tähtsust. „Mina olen viimane kursus, keda kohustuslikus korras Virumaale tööle suunati, ja ma võin öelda, et tol ajal tundus see mulle kohutavalt ülekohtune ja jõhker. Tagantjärele ütlen, et see oli üks parimaid asju üldse. Esiteks läks Eesti minu jaoks palju suuremaks, sest ma olnuks see inimene, kelle jaoks Eesti lõppeb Harjumaa piiriga. Teiseks sain teada ja tunda, kui palju huvitavaid inimesi on idas ja kui kihvt on see keskkond. Kolmandaks ei oleks ma ilmselt kümme aastat hiljem kandideerinud Jõhvi patrulltalituse juhi kohale ega oleks ilmselt praegu Lääne-Harju politseijaoskonna juht.“
Palju peljatakse keeleoskust. Kui kohalikel kandideerijatel võib raskusi olla eesti keelega, siis mujalt Eestist tulijad ei oska sageli vene keelt. „Politseis on ainult üks keel, mida absoluutselt peab oskama, ja see on eesti keel. Kõik muud keeled tulevad kasuks ning on vajalikud sõltuvalt tööst. Minu kogemuse järgi peab vene keelt oskama põhjas niisama palju kui idas. Pealinnas on päris palju sellist klientuuri, kes tahab suhelda ja võib-olla ka karjuda mitte eesti keeles,“ nendib Aigro. Tarvo näeb kakskeelses töös motivatsioonikohta. „Töö Virumaal on ülihea võimalus õppida vene keel ära lihtsama vaevaga. Jah, peab tahtma õppida, aga samas ei pea selle nimel kuidagi eriliselt vaeva nägema, sest vajalik keeleoskus hakkab pigem ise külge. Mitte päris nii, et hakkad Lermontovi käsikirju lugema, aga sellest, kas sulle öeldi hästi või halvasti, hakkad väga ruttu aru saama. Alguses on raske ja eks siis tuleb rohkem loota erivahenditele kui sõna jõule. Tõsiselt rääkides on vene keel hädavajalik mitte ainult Narvas patrullis, vaid põhimõtteliselt kõigile, kes unistavad pikast karjäärist politseis, kaitsepolitseis või näiteks välisluureametis. See oskus läheb üha rohkem hinda ning idas tuleb see õhuga tasuta kaasa.“
Vaikne värbamine
Uurimuse järgi on kaheksal kadetil kümnest PPAs keegi sugulane või tuttav. „Meie enda inimeste arvamusest ja juttudest sõltub väga palju. Mina nimetan seda vaikseks värbamiseks. Kui suguvõsa kokkutulekul räägib keegi oma tööst põnevalt ja väärikalt, siis ta ei pea PPAd otsesõnu kiitma või kedagi kuhugi kutsuma – noored inimesed ise hakkavad huvi tundma. Kui aga halada, et kõik on halvasti ja aina halvemaks läheb, siis võtab see endal tuju ja tööisu ära ning pole ka väga lootust, et keegi uus inimene tahab tulla seda asja parandama. Ma tahaks, et iga meie töötaja saaks aru, et ta teeb kogu aeg oma põhitööga koos ka värbamistööd. Iga liigutuse ja sõnaga paneb ta kas idanema mingi mõtte PPAsse tulemisest või vastupidi. Juhtidena on see eriti tähtis. Peame olema eeskujuks ning looma õhkkonna ja tiimi, kuhu tahetakse kuuluda.“
Ida prefektuuri rahuolu-uuringu tulemused on aasta-aastalt paranenud. „Praegu arvan, et siin on piisavalt tegutsemisvabadust. PPA üldpildis on ida heal positsioonil, sest palju on muutunud ja õiges suunas. See algab kõik prefektist, kuidas tema suudab meeskonda vedada, eeskujuks olla ning otsuseid ja ootusi edastada. Ütleme nii, et prefekt on meil väga asjalik, ja seda on tunda,“ sõnab Aigro.
„Juhtimisega saame luua töökeskkonna. Saame inimesest hoolida, väljakutseid pakkuda ning luua arusaama, mis on selle töö mõte ja tähendus. Saame aidata inimest õppimisel ja kasvamisel. Need asjad on kõik tähtsad. Minu jaoks kõnelevad siseuuringu tulemused sellest, et oleme kõvasti tööd teinud nende asjadega, mis on meie võimuses, et praegusel meeskonnal oleks hästi ja meiega tahetaks liituda. Aga ainult heast tööõhkkonnast ei piisa ja vaja on veel mingit präänikut, et inimesed itta tuua,“ mõtiskleb Tarvo.
Noored pole hukas, vaid on teistmoodi
Aastas käib idas praktikal üle 300 kadeti, kes töötavad nädalate ja kuude kaupa meie inimestega kõrvuti. Silveri sõnul on kahte tüüpi juhendajaid: ühele on kadett võimalus ja teisele kohustus. „Mina mõtlen nii, et isegi kui inimene kohe tööle ei tule, siis tuleb ta võib-olla kunagi hiljem või räägib kellelegi, et idas on põnev, ja tuleb keegi teine selle soovituse pealt. Praktikal peavad noored saama kogemuse, et töö on paeluv ja tiim on tugev. Uue generatsiooni inimesed on palju kiiremad loobuma ja midagi muud proovima. See ei ole nende probleem, vaid meie oma,“ lisab Silver.
Tema sõnul tuleb aru saada ja arvestada, et uus generatsioon inimesi on teistmoodi. „Näiteks ajab vanematel kolleegidel harja punaseks, kui kadett istub sotsiaalmeedias. Esiteks, noored istuvadki palju telefonis. Teiseks, järelikult on tal telefonis huvitavam, st see, mida meie parasjagu pakume, on igavam. Niisuguses olukorras tuleb proovida ta sealt telefonist välja saada ja võtta ise initsiatiiv. See ongi raske, aga mis siis. Loll on alati lihtne olla, kõik muu on keeruline.“
Tuuli Härson, PPA kommunikatsioonibüroo
