Piia Osula, ekraanilt patrulli

Keskkooli järel sisekaitseakadeemiasse astumist kaalunud teleajakirjanik Piia Osulast politseinikku ei saanud, kuid suurest huvist politseitöö vastu liitus ta hoopis abipolitseinikega.

Nelja aasta jooksul on Piia korduvalt alla laadinud abipolitseinikuks saamise dokumente ja faile, kuid alati on midagi vahele tulnud, olgu selleks liigne bürokraatia, mis teda endast välja on viinud, või ootamatud elusündmused. Paar kuud tagasi, kui Piia pikalt reisilt koju jõudis, otsustas ta dokumentidele uue võimaluse anda. Üht neist allkirjastades edastas arvuti taas veateate – jälle peab midagi lisaks alla laadima! Ja sinna see jäigi.

Veel samal päeval kajastas Piia Ukraina presidendi visiiti ja nägi, kuidas toimus töö PPAs sellise visiidi ajal. „Kõik, mis mu silme ees lahti rullus, oli kuidagi märgiline,“ sõnab Piia, et tol hetkel tundus bürokraatia abipolitseinikuks saamisel teisejärguline ja sündis hoopis otsus politseiga liituda.

Eeskuju toob tulemusi

Kui Piia alles keskkooli lõpetas, oli kaalumisel ka sisekaitseakadeemia, kuid toona otsustas ta ajakirjanduse kasuks. Politsei on teda alati köitnud ning ajakirjanikuna on ta sageli sattunud tegema just lugusid, mis käsitlevad politseitööd.

Vajalikud koolitused läbitud, sai Piiast selle aasta märtsis täieõiguslik abipolitseinik Põhja prefektuuri Ida-Harju jaoskonnas. Ajakirjanikutöö tõttu on ta istunud korduvalt politseiautos ning kogenud PPA tegemisi. „Olen justkui kõike kõrvalt näinud ja ettekujutus oli olemas,“ tõdeb ta ja lisab, et kõik see, millega politseinikud iga päev kokku puutuvad, teda otseselt ei üllata.

Küll aga üllatas Piia valik osa sõpru, ent reaktsioon abipolitseinikuks astumisele oli varieeruv. „Uuemad tuttavad olid alguses üllatunud ning küsisid pigem, kust see otsus nüüd tuli. Vanemad tuttavad leidsid, et see on arusaadav ja loogiline samm minu jaoks,“ meenutab Piia ja lisab: „Sõbrad kuulavad ja elavad kaasa ning tahavad teada, kuidas kõik toimib.“

Piia Osula: „Minu laps käib ja kuulutab kõigile, et tema emme töötab kolmel ametikohal –ajakirjaniku, abipolitseiniku ja õpetajana!“

Tutvusringkonnas on Piia teinud üksjagu teavitustööd ning paar sõpra on juba abipolitseiniku avalduse kirjutanud või on seda kirjutamas.

Rohkem vastutust

Uues rollis abipolitseinikuna tunneb Piia suuremat vastutust ja usub, et teekonna alguses on patrull õige koht, kust saada tunnetus, kuidas politsei töötab ja mis rütmis hingab. „Tundsin, et olin varem liiga palju enda mullis, kuid tahan näha, mis päriselt toimub. Põhilisi murekohti teadsin, kuid nende mastaap üllatas.“

Just eelkõige joobes juhtide osakaal liikluses ja kui palju neist politseile teatatakse, hirmutas Piiat inimesena. „Sõpradele loen alati moraali, et nad helistaksid. Käin ringi nagu katkine plaat ja kuulutan, et ärgu nad kartku 112 helistada.“

Praegu on Piia võtnud endale eesmärgiks talletada kogemust, saada rohkem õigusi ning olla ühel päeval teine liige patrullis ehk IPAPis (iseseisva pädevusega abipolitseinik). „Tahan saada ka relvaluba ja rohkem vastutust, et ei peaks olema viies ratas vankri all. Usun küll, et kolmekesi käies on minu silmapaarist kasu, aga kui olen teine liige, on minust veel rohkem kasu,“ arvab ta.

Praegu on Piia motiveeritud, et õppida, koolitusi läbida ja astuda varsti abipolitseiniku karjääriredelil järgmisele astmele.

Patrull kui teraapia

Abipolitseinikuks saamine on muutnud Piia ettekujutust politseinikest. „Kui läksin esimest vahetust tegema, siis märkasin hommikuste teabeminutite ajal, et olen kõige vanem inimene toas, mis oli minu jaoks üllatav. Telemajas olen alati olnud pigem kõige noorem inimene ruumis. Rõõm oli näha motiveeritud ja tahtmist täis noori.“

Niisamuti oli meeldiv üllatus, kui hästi Piia PPAsse vastu võeti. „Kõik rühmajuhid, mentorid ja teised abipolitseinikud on nii toredad ning kõik probleemid saavad kiiresti lahendatud. Ütlen teistelegi alati, et vaadake, kui hea sisekommunikatsioon siin on.“

Kommunikatsiooni ja meediat annab Piia ka Tallinnas Kaarli koolis 10. klassile. „Minu laps käib ja kuulutab kõigile, et tema emme töötab kolmel ametikohal – ajakirjaniku, abipolitseiniku ja õpetajana!“

Samuti tegeleb Piia aktiivselt spordiga ning naudib raamatute lugemist, reisimist ja maalimist. „Ma ei oska niisama paigal istuda, ilmselt seetõttu meeldib mulle ka reede öösel patrulli minna, et ennast tegevuses hoida. Patrullis käimine on lausa natukene teraapiline minu jaoks. Kui muidu istun õhtul oma töömurede ja mõtetega, siis patrulli minnes jäävad need ukse taha. Unustan kõik muud asjad – mul on oma ülesanne ning tähelepanu on fookustatud,“ sõnab Piia.

Kui tahaksid enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemisse, võid ühendust võtta Põhja prefektuuri abipolitseinike koordinaatoriga (Katrin Link, katrin.link@politsei.ee)

Barbara Luts, PPA pressiesindaja