Eve Breidaks, ennetaja hingega abipolitseinik

„Proovin lastele hästi palju rääkida, et politsei peamine eesmärk on ohtu ära hoida ja aidata, mitte karistada. Karistada tuleb siis, kui keegi on midagi paha teinud,“ ütleb Eve Breidaks, kel sel aastal täitus kuues aasta abipolitseinikuna.

Võrulane Eve, hingelt ennetaja ning ametilt sotsiaalvaldkonna töötaja, puutus aastaid tihedalt kokku piirkonnapolitseinikega, kes teda ikka ja jälle enda ridadesse kutsusid. Toona pidi Eve olema ööpäev läbi kättesaadav, samuti olid lapsed väikesed, ja sinna see jäi. Saabus aasta 2017, kui Eve lõpetas sotsiaaltöötajana, puhkas veidi ja taastus ning hakkas jälle vabatahtliku tegevuse peale mõtlema.

„Kuna varasemast oli koostöö olemas ja kõik inimesed hästi toredad, mõtlesin, et proovin panustada abipolitseinikuna. Kuna sotsiaalvaldkond ja korrakaitse on tihedalt põimunud, oskasin ehk veidi laiemalt kõike vaadelda,“ sõnab naine ja lisab, et ka lapsevanemana nägi ta kohti, näiteks liiklusohutus ja laste turvalisus, kus saaks rohkem kaasa rääkida. „Olin oma töös kogenud, kui ükskõikselt seda teemat võeti ja mida arvati turvavarustusest. Seda ei ole ju politseile vaja – see on lapse turvalisuseks vajalik!“

Abipolitseinikuvormi selga tõmmanuna tõdes Eve, et kuigi kuvand politseinikest võib kohati olla negatiivne või skeptiline, ollakse ametikohast olenemata heatahtlikud ja seltskondlikud. „Teinekord ei saa lihtsalt tööülesande tõttu kõigiga positiivselt suhelda. On tobe minna naeratades rikkumise toimepanijale ütlema, et see pole õige, mis ta tegi.“

Suhtleme ja loome usaldust

Eesti kagunurk elab omas rütmis ja piirkonna probleemid on Eve hinnangul hoopis teised kui pealinnas või selle lähistel. Noored lähevad ära ja alles jäänud elavad ennast taastavas tsüklis, kus nad vajavad tihtipeale abi. Politsei ei saa kõike lahendada ega peagi seda tegema.

„Võtame sõltuvusteema. Sõltlasi on palju ja neil puudub motivatsioon välja rabeleda. Sageli on politsei see, kes neid sooja viib ja laseb välja magada, kuid see ei vii kuskile,“ räägib Eve, kelle hinnangul võiks riik laiemalt pöörata pilgu ka nendesse nurkadesse, kus haridus või esmaabi ei ole paari minuti kaugusel, kuid kus inimesed siiski endast parimat anda proovivad.

Eve sõnul on ta hingelt ennetaja ning see kumab tema hoiakust ja juttudest igati välja. „Ennetus on alati parem kui õnnetus!“ ütleb ta selgelt. Vahest seepärast näebki ta enda tausta tõttu ka abipolitseinikuna rohkem neid kohti, kus saaks kogukonda aidata või toetada. Muu hulgas seirab ta veebipolitseinike abilisena internetti, et vajaduse korral saaks kiiresti murele või küsimusele reageerida. Ühtlasi käib Eve kui abipolitseinik lasteaias ja koolis jutustamas, mida politseitöö endast kujutab ning mida vägivald tähendab. „Lasteaias kuulen teinekord, kuidas öeldakse, et „politsei püüab pätte“ või et „jookseme, politsei tuleb!“. Proovin hästi palju kinnitada, et politsei peamine eesmärk on ohtu ära hoida ja aidata, mitte karistada. Karistada tuleb siis, kui keegi on midagi paha teinud. Me oleme inimesed, peaksime enamiku asjadest suutma kõnega ära lahendada.“

Politseinikke võiks rohkem nähtaval olla ka mõnel külalaadal või -festivalil. Muidugi mõistab Eve, et alati inimesi lihtsalt ei jätku, kuid kogukonna seisukoha kujundamiseks on teinekord selline kohalolu usalduse loomiseks äärmiselt oluline. „Kui midagi juhtub, võiks julgeda pöörduda piirkonnapolitseiniku poole või häirekeskusse, mitte postitada anonüümselt Facebooki.“

See aasta on Evele abipolitseinikuna kuues ning tagasi vaadates tõdeb naine, et pool tosinat aastat on möödunud hästi. „Kõik vabatahtlikud, kellega kokku puutun, on positiivsed, ei vingu ega virise ja teevad ise midagi ära. Ükskõik kui raske neil tegelikult igapäevaelus on, nad tulevad, teevad ja panevad käe külge.“ Ühistel olemistel saab alati nalja ning igav pole kunagi. „Avastame pidevalt üksteise kohta midagi – just positiivsus ja omavaheline suhtlemine ning üritused on toredad!“

Abipolitseinikuks tullakse aina enam otse koolist. Osa noortest läheb hiljem õppima sisekaitseakadeemiasse. „Noorte seas on üksjagu neid, kes ei oska suhelda, sest suhtlus on veebis ja pilkkontakti ega julgust pole. Samas olen ise näinud, et noored kohanevad kiiresti ja suhtlevad hästi,“ räägib Eve. Kuigi valdavalt panustab Eve abipolitseinikuna just ennetusse, aitab ta uurijail ka stenogramme maha kirjutada. „Kui palju aega läheb steno mahakirjutamisele! Ja alati ei pruugi see jõudagi kohtulahendini. Siis olengi mõelnud, et aitame uurijaid vabatahtlikena.“

Alati on võimalus olemas

Vabatahtlikuna annab Eve enda südame veel ühele organisatsioonile – Punasele Ristile, mille Võrumaa seltsi esimees ta on. Teinekord, naerab Eve, peab ta mõne ürituse eel mõtlema, kas seisab seal abipolitseiniku või Punase Risti vabatahtlikuna.

Üks osa vabast ajast lähebki tema sõnul sellele, et koos piirkondliku koordinaatoriga välja mõelda, kuidas Punase Risti valdkonda rohkem Kagu-Eestis pildile tuua ning toetajaid ja liikmeid leida. Vaja on pöörata tähelepanu sellelegi, et piiriäärsele alale sõidab kiirabi kauem, mistõttu tuleb tutvustada ka esmaabi andmist.

Õhtuti loeb Eve kergemaid teoseid, et end välja lülitada. Päris puhkus on tema jaoks aga see, kui saab minna kaugemale või käia sõbrannadega kontserdil ja teatris.

Kes teeb, see jõuab ja Eve sõnul ei aita kodus istumine või vingumine kedagi. „Seda tehes jõuab inimene sügavamasse auku. Mine kodust välja, panusta natukenegi – leiad hoopis kena seltskonna ja huvitava suuna, kuidas oma kogukonda aidata ning enesetunnet parendada!“ Alati ei pea vabatahtliku panuse andmiseks Eve sõnul isegi kodust välja minema – seda saab teha ka veebis veebipolitseinikuna ning tunni-paari kaupa on võimalik osaleda ennetustegevustes. „Abipolitseinikuks olemine ei tähenda automaatselt 12-tunniseid vahetusi.“

Ajapuuduse taha pugeda sageli ei saa, sest päevakava põhjalikul ülevaatusel avastame teinekord küll ja veel aega, mida võiks kasutada vabatahtlikuks tegevuseks. „Võimalused on alati olemas, need tuleb üles leida!“ sõnab Eve innustavalt.

Kui tahad enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemistesse, võta ühendust Lõuna prefektuuri personalitöötaja Aire Simsoniga (aire.simson@politsei.ee)

Marge Sillaots, PPA kommunikatsioonibüroo