9 minute read
Tugev meeskond Kesk-Eestis
Enam kui paar aastat tagasi ühinesid Paide ja Rapla jaoskond Kesk-Eesti jaoskonnaks, mis tõi kogu piirkonna töökorraldusse üksjagu muudatusi. Kuidas hoolitseda Eesti südameks nimetatava Paide hea tervise eest ning pakkuda hoolt ka Rapla inimestele?
Mais täitub aasta, mil Airika-Helle Jalast asus juhtima Paide menetlusgruppi. Enne seda töötas ta Rakvere politseijaoskonnas uurijana ning veel enne samas jaoskonnas noorsoopolitseinikuna. Paide menetlusgrupi juhi kohale kandideerimine oli enda proovile panek – Airika soovis tulla mugavustsoonist välja ning asju teise nurga alt näha.
„Nüüd mõistan, mis on kõik need muud ülesanded, mis juhi rolliga kaasnevad. Tulin Paidesse üsna optimistlikult, arvates, et suudan ise ka menetlusega tegeleda. Paraku tuleb peeglisse vaadata ja tunnistada, et ega ikka ei jõua küll,“ muigab Airika. „Samas ei ole pidanud sellest päris puudust tundma, sest meie üksus on piisavalt väike ja mahukamate või kiiremate menetluste puhul saavad kõik käe külge panna.“
Hiljutine juhtum Lokuta küla kandis on selle kohta hea näide. Omanik sattus peale varastele, helistas politseisse ja asus ise autoga vargaid jälitama. „Patrull helistas mulle, et neil on üks kahtlustatav kinni peetud, sündmuskoht on teise koha peal ja kaks kahtlustatavat on veel jooksus, aga meil on ainult üks patrull Järvamaa peale. Helistasin ruttu Meelisele (Meelis Maaslepp, Paide menetlusgrupi uurija – L. A.) ja ütlesin, et võtku ta autovõtmed ja käerauad ning saame all kokku. Siis helistasin juba teistele, et mingu nad patrullile appi, sest kaks kahtlustatavat on jooksus ja neid on ilmselt meie eravärvides autoga lihtsam püüda,“ kirjeldab Airika. „Sääraseid asju tuleb ikka ette ja siis olen ka käe külge pannud. Ega mul selle vastu midagi pole, ma naudin neid hetki.“
Kesk-Eesti võimalusi ei piira
Kesk-Eesti politseijaoskonna patrulltalituse juht Alar Smirnov asus Rapla jaoskonna piirkonnapolitseinikuna tööle 2005. aastal, käis vahepeal Norras tööl, kuid naasis politseisse kaks aastat hiljem, töötas patrullis grupijuhina ning 2022. aastal sai temast patrulltalituse juht.
Toona välijuhiks (tänane grupijuht) kandideerides soovis Alar omandada kogemusi ja ka karjääri mõttes edasi liikuda. „Minu välijuhiks saamine oli selles mõttes huvitav, et konkurssi ei olnud veel välja kuulutatud, kui läksin jaoskonnajuhi juurde ja ütlesin, et mul on üks väga hea inimene pakkuda välijuhi kohale – pakun iseend,“ muigab Alar. „Paigal tammumine nüristab ja ma tahan edasi areneda, nii palju kui selleks võimalust on.“
Kui uurida, kas Alaril on olnud mõtteid liikuda teise piirkonda või hoopis teisele tööle, lausub ta, et on enda jaoks väga täpselt selgeks mõelnud, millal peab edasi liikuma. „Ma ei taha kunagi vinguda. Kui tunnen, et pean hakkama vinguma, siis ongi käes hetk, kus pean ise midagi muutma. Kui mulle tundub, et mul ei ole enam millegagi oma meeskonna ega kogukonna heaks panustada, liigun edasi,“ selgitab ta. „Olen lisaks talituse juhi ametile ka prefektuuriüleselt patrullteenuse koordinaatori rollis, seega töötan päris palju ka Kesk-Eesti tööpiirkonnast väljas. Käimisi on nii Tallinnas, Pärnus kui ka vahepeal isegi Soomes. Kuna ärakäimist on palju, siis piirkonna vahetuse järele vajadust ei tunnegi.“
Kesk-Eesti jaoskonna müügiargument on ka Airika hinnangul tema asukoht – ta on keskel. Siit on igale poole sarnane maa tööle minna. Noorte kolleegide vaates on see pigem miinus, sest kui nad Kesk-Eestisse tööle tulevad, siis kipuvad tunnise või pooleteisetunnise sõidu kaugusel olevad tõmbekeskused Tallinn, Pärnu ja Tartu nad ära meelitama.
Alar Smirnov: Inimesed ootavad, et saaks väljakutsele minna ja aidata.
„Kui siit on tund aega sõitu, et käia tööl Tallinnas, ja kui elada Tallinnas, võib see teekond ühest linnaotsast teise võtta sama aja, siis polegi ju vahet,“ mõtiskleb Airika. Airika sõnul on liikumist rohkem uute tulijate seas. „Noor inimene otsib põnevust, mida suurematel linnadel pakkuda on. Samas on pereinimesel iga minut arvel ja keeruline on langetada otsus hakata päevas kaks tundi kuskil mujal tööl käima. Arvestades seejuures Järvamaa palkasid üldiselt, on politseinike palk ja töö tegelikult väga hea,“ lisab ta.
Ühtne meeskond
Airika jaoks on kõige olulisem inimestega suhtlemine ja meeskond, kellega koos tööd tehakse. „Kui mind ei oleks siin nii vastu võetud, nagu seda tehti, ja kui keegi kuskil nurga taga sosistaks ja vaataks mind kurja pilguga, siis ma ei tunneks end siin hästi. Kui mul on meeskonna tugi ja ka juhi toetus olemas, siis on hea tööd teha,“ rõhutab ta. „Kui see meeskond on niisugune nagu mul, siis seda ma selle töö juures naudingi. Ma võin igaühega neist luurele minna!“
Paide uurimisgrupis töötab lisaks Airikale 11 inimest. Üksuse töö on kriminaal- ja väärteomenetlus ning ka andmesisestus. Iga tööliin eeldab spetsiifilisi teadmisi, kuid Airika selle pärast muret tundma ei pea, sest igas valdkonnas on tema hinnangul väga professionaalsed inimesed. Vaatamata sellele, et iga tööliin on oma spetsiifikaga, on meeskond ühtne. Airika räägib õhinaga sellest, mida üks või teine tema rühma inimestest teha armastab, mis osa tööst naudib ja mida mitte nii väga.
Selleks, et oma meeskonda hoida, peab juht nende jaoks olemas olema. Airika ütleb, et juhina peab laskma oma inimestel teha asju, mis on nende jaoks tähtsad. See tähendab ka isikliku eluga seonduvaid tegevusi. Kui on hea kontakt ja usaldus, siis ei ole ka ohtu, et seda kuritarvitataks. „Üksteist tuleb mõista, olla paindlik ja anda võimalusi. Juhina ei saa vaadata üksnes töö tegemist, meeskonna hoidmine on palju laiem kui töökohustuste täitmine,“ sõnab ta.
Airika väidab, et Lääne prefektuur paistab tema jaoks silma sellega, et siin ei tunne ta, et jaoskonna asjad on ainult jaoskonna mure. „Mulle on helistanud kriminaalbüroo juht ja öelnud, et „kuule teil on selline asi töös, kuidas me aidata saame“. Või ka prefekt. Seda kogemust mujalt ma ei mäleta,“ kiidab Airika. „Tänu sellele võtan ka ise telefoni palju julgemalt ja räägin oma murest või küsin, kui ma näen mingit kohta, kus keegi saaks nõu ja jõuga aidata. Tahame või mitte, aga üksi me seda tööd teha ei saa, see on meeskonnatöö.“
Politseis hoiab meeskond
Alargi on oma tööga rahul. „Olen täpselt sealmaal, kus osa asju on selgeks saanud ja samas on iga päev midagi õppida,“ ütleb ta. „Olen mõelnud, et viis aastat on aeg, mil võiks teha üht asja ja siis jälle edasi liikuda kas ameti mõttes või uue hariduse omandamisega.“ Ta jättis endale alles motivatsioonikirja, mille ta kirjutas juhiks kandideerides. Tema kandev mõte nii pikas motivatsioonikirjas kui ka praegu juhina töötades on, et juht ei tohi kunagi unustada, et ta töötab inimestega. Kesk-Eesti politseijaoskonna loomine Paide ja Rapla politseijaoskonnast oli kindlasti muutus ja mõjutas liidetavaid üksusi eesotsas nende juhtidega, kuid Alar nendib, et patrullide vaates oli tema soov pigem just see, et peale töökeskkonna parenemise midagi ei muutuks. „Jah, sain aru, et inimesed tajusid seda muutust, kuid soovisin, et patrullid tunneksid, et nende töö ei ole muutunud ja et nende jaoks oleks endiselt kõige olulisem oma vahetu juht, grupijuht, ning et talituse juhi tekkimine seda ei muudaks.“
Airika-Helle Jalast: „Kui mul on meeskonna tugi ja ka juhi toetus olemas, siis on hea tööd teha.“
Et talituse juhina võrdselt mõlema maja jaoks olemas olla, püüab Alar (nagu ka Kesk-Eesti politseijaoskonna juht) töötada kaks päeva nädalas Paide majas ja kaks päeva nädalas Rapla majas. Kõige raskem tundus sellise töökorralduse juures algul sõiduaeg. „See tund aega sõitu ühest majast teise näis algul raiskamisena. Nüüd olen õppinud seda aega kasutama. Hommikuti võtan selle aja enda mõtete seadmiseks ja õhtuti tagasi sõites, kuna siis on inimestel tööaeg, planeerin sellele ajale pikemad telefonivestlused,“ lausub Alar.
Alari meeskonnas on kokku 51 inimest, kes jagunevad nelja patrulli. Kaks neist rühmadest alustavad igapäevast tööd Paide politseimajast ja kaks Rapla politseimajast. Alari vahetus alluvuses on neli patrulli juhti ja rakendusekspert. „Kuigi oma meeskonnaks pean kogu patrulltalitust, siis minu vahetuks meeskonnaks olevatest grupijuhtidest ma kindlasti üle ei astu. Nemad juhina on eeskujuks ning tegelevad oma inimeste murede ja rõõmudega,“ rõhutab Alar. „Kui ma selle neilt ära võtaksin, siis ei kasvaks neist ju tulevasi tippjuhte, aga praegu näen, et minu meeskonnas on sellised juhid kasvamas.“ Juhtide järelkasvu jaoks peab Alar oluliseks, et teatud juhtimisülesandeid meeskonnas ka jagataks, et inimesed saaksid ära tunda enda võimekuse ja juhi potentsiaali.
Inimeste juhtimisel on Alaril olemas nii helgeid kui ka raskemaid kogemusi.
„Kummutatud on müüt, et kui asuda n-ö kabinetitööle, siis on tööpäevad kaheksast viieni,“ muigab Alar. „Olen tulnud ka keset ööd tööle, kui on vaja olnud oma inimese jaoks olemas olla.“
Alari üks eesmärk juhina on kindlasti see, et omavahel tekiks mõnus ja usaldust loov küünarnukitunne.
Juhi ülesanne on ka inimeste omavaheliste konfliktide vahendamine, kus tavapäraselt piisab osaliste kokkuviimisest, et tekkinud arusaamatused saaks selgeks rääkida. „Mõnikord ongi inimeste omavahelised suhted juhi töös kõige keerulisemad kohad,“ tõdeb ta. „Olgem ausad, meil töötavad professionaalid, seega saavad politseitööga kõik hästi hakkama.“
Alar usub, et politseis hoiab inimesi meeskond, s.o inimesed, kellega koos tööd tehakse. Mõistagi on väga suur roll ka sellel, et on meeles, kelle jaoks seda tööd tehakse.
„Olen saanud kolleegidelt kiirabist tagasiside, et praegu on nii, et kui sündmusele reageerib mitu asutust, siis on just politsei see, kes tegeleb päriselt inimese murega ja on kõige empaatilisem. Seda on väga hea kuulda,“ ütleb Alar. „Ei saa üldistada, aga minu meelest nähakse politseinikke tõesti rohkem abistajana; ma ise näen politseinikke samamoodi. Inimesed ootavad, et saaks väljakutsele minna ja aidata.“
Alar ütleb, et põhjus, miks ta ise endiselt politseis töötab, on see tunne, mis saabub, kui ta saab kedagi päriselt aidata.
Puhas leht või kogemustega kolleeg?
Airika-Helle Jalast juhina veel kedagi värbama pole pidanud, kuid jaoskonna juht oli talle juba esimesel päeval rõhutanud, et ringi tuleb käia lahtiste silmadega. „Kui mõtlen enda rühma peale, siis istun nagu tiksuva pommi otsas,“ ütleb Airika. „Mul on selle aasta lõpu seisuga kolm inimest, kes võiksid rahuliku südamega politseipensionile siirduda. Lisaks on andmesisestaja, kes võiks juba puhata, kuid kes töötab, kuni tervist ja jaksu on. Meil on omadega kokkulepe, et nad annavad mulle plaanidest võimaluse korral mitu kuud ette teada.“ Ta naerab, et kui vaadata viis aastat edasi, siis võib juhtuda, et tööl on praegu üksuses töötavatest inimestest ainult kolm või neli.
Uue inimese leidmiseks vaataks Airika nii sisekaitseakadeemias õppijate poole kui ka mõnd teist tööd politseis tegevate kolleegide poole. Kindlasti on neid, kes võivad oma majas või teistes üksustes samuti vajada vaheldust või muutust. Kui üksuses pole võimalik karjääriredelil üles liikuda, siis saab mõelda horisontaalselt üksuste vahel liikumisele. See, kas valida inimene organisatsioonist seest või puhas leht, sõltub lõpuks sellest, mis valikud olemas on.
Politseiharidust omandavate noorte kolleegide puhul on loomulik, et neil pole veel täpset ettekujutust, mida üks või teine töö politseis endast kujutab. Näiteks on avaldatud soovi teha uurija tööd, sest seal on märulit. „Kui neile näidata, et 80% uurija tööst on pigem laua taga paberites, siis vajuvad suunurgad alla,“ ütleb Airika. „Õnneks annab õpingute ajal praktikal ja tööl käimine nii noortele endale kui ka meile päris hea pildi sellest, mis valdkonda inimene kõige paremini töötama võiks sobida. See ongi võimalus inimesele n-ö silm peale panna.“
Leeni Almosen, PPA pressiesindaja
