Tatjana Frolova, karjääripööraja idas

Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna abipolitseinike rühmajuht Tatiana Frolova on politseis töötanud juba kolm aastat, kuid oli enne PPAsse jõudmist sootuks teistsugustes ametites.

Narvast pärit Tatiana läks keskkooli järel Tartu Ülikooli, kus õppis filoloogiat. Magistrikraad käes, töötas ta erinevates ettevõtetes klienditoes, kus pidi üksjagu suhtlema. „Kuna oskan nelja keelt, rakendasin vabal ajal ülikoolist saadud teadmisi ja tegin tõlketöid.“

Koroonakriisi algus sundis aga enda elu üle vaatama ning Tatiana kolis tagasi kodulinna. Tööpakkumisi sirvides jäi silma, et Narva jaoskond otsib uurijat. „Olin niivõrd julge, et läksin ilma politseihariduse ja kogemuseta töövestlusele. Esialgu tahtsin rääkida ja uurida, mida on üldse vaja, et saada politseinikuks. See oli asjalik vestlus, mille tagajärjel saadeti mind õppima sisekaitseakadeemia Paikuse kooli kaugõppesse,“ meenutab Tatiana.

Esiti lepiti kokku, et õppimise ajal töötab Tatiana patrullis ja pärast lõpetamist jätkab uurijana. „Olen ise aktiivne, julge ja uudishimulik, ning kui päris aus olla, olin kontoritööst veidi väsinud, mistõttu motiveeris patrullis olemine mind rohkem. Kui kool läbi sai, ei tahtnud ma patrullist enam kuhugi minna,“ ütleb Tatiana.

„Minu patrullis olid lahedad kolleegid – kogenud, toetavad, abivalmid ja hea huumorimeelega. Patrullis on kõige parem see, et ei saa langeda rutiini, iga vahetus on professionaalsuse, jõu ja kannatlikkuse proov. Vahetuse alguses ei tea keegi, mida päev kaasa toob. See ongi patrulliromantika.“

Suure südamega politseinikud

Tatiana nendib, et tema puhul on märkimisväärne see, et ta tuli politseisse juba täiskasvanud inimesena ja vaatas ehk kõike realistlikuma pilguna. „Mul ei olnud eelarvamust, et politseitöö on põnevusfilm (kuigi vahel ongi). Kõige suurem avastus oli, et politseinikud on tavainimesed, mitte superkangelased (kuigi vahel ongi). Neil on nii nõrgad kui ka tugevad küljed, neil on väga suur süda.“

Tatiana sõnul juhtub igas vahetuses midagi meeldejäävat. „Ma ei unusta vist kunagi, kuidas pidime minema surnukuuri või ajasime taga joobes juhti, kes asulasisesel teel kihutas 160 km/h ja eiras peatumismärguannet. Huvitavad on olnud ka otsingud. Näiteks otsisime metsast meest, kes ei olnud õhtuks seenelt koju naasnud. Mehel polnud kaasas telefoni ja abikaasa sõnul esines tal tervisehäireid. Kaasasime piiripatrulli, koerapatrulli ja drooni, kuid tulemuseta. Mõni tund hiljem avastas mehe hoopis politseikoer selle tõttu, et seeneline tegi lõket. Mees oli elus ja terve.“

Tatiana Frolova: Vahetuse alguses ei tea keegi, mida päev kaasa toob. See ongi patrulliromantika.

Tatiana meelest ei sobi patrull kõigile. „Patrull on 24/7, seega on meil üsna pikad vahetused. Patrull on üldjuhul kaheliikmeline – oleme nagu tervik. Prioriteet on muidugi väljakutsed, millele reageerib lähim vaba salk. Ülejäänud ajal valvame liikluse järele ja kaitseme avalikku korda. Et meie töö oleks efektiivne igas patrullis, on autos tahvelarvuti erinevate andmebaasidega, kiirusmõõtur, raadiojaam, kaitsekiivrid, ballistiline kilp jm. Iga politseiniku seljas on kaitsevest ja erivahenditega vöö. Kuna töö on raske nii füüsiliselt kui ka tehniliselt, peab meil olema hea ettevalmistus ja füüsiline vorm, rääkimata tugevast psüühikast.“

Tatiana sõnul peab pidevalt enda teadmisi täiendama ning oskusi koolitustel ja õppustel lihvima.

Omakasupüüdmatu abistamine

2024. aasta algusest tegutseb Tatiana Narva abipolitseinike rühmajuhina. „Minu peamised ülesanded on suurendada oma rühma ja tagada vabatahtlike heaolu, kõik ülejäänud tegevused on sekundaarsed. Punkt! Narva rühm on täis üllatusi. Kõik nad töötavad või õpivad, neil on perekonnad, hobid ja kohustused, aga vaatamata sellele on nad pärast tööd või omal vabal päeval valmis tasuta panustama aega enda ja lähedaste turvatundesse.“

Tatiana avastas enda sõnul huvitava paradoksi: vabatahtlikud, kes on tavaelus kõige rohkem hõivatud (isegi kui elavad teises linnas), panustavad tihtipeale politseitegevusse kõige rohkem aega ja jõudu. „Nagu teada, on abipolitseiniku aktiivsuse mõõdikuks tunnid, mille eest nad saavad igasuguseid boonuseid ja ergutusi. Pean mainima, et mõni neist isegi ei näe vaeva, et oma tundide arvet pidada, nad abistavadki omakasupüüdmatult. See oli tõesti hämmastav avastus minu jaoks ja ühtlasi tõelise pühendumuse eeskuju. Mõistagi jälgin ja panen iga nende tunnikese ise kirja – aeg on liiga väärtuslik, et seda märkamata kaotada.“

Vabatahtlikkust ei saa Tatiana arvates kellelegi peale sundida, sest tahe ja võime tulevad üksnes südamest. „Mina avastasin, et see ei kao ka aja jooksul, sest meie rühmas on inimesi, kes on meiega olnud rohkem kui viis ja isegi rohkem kui 20 aastat. Kui ma täna küsin nende käest, kas neil on endiselt soovi ja jõudu meid aidata, siis on vastuseks alati kindel „muidugi!“.“ Kui on abi vaja, on nad alati kohal, motiveerivad eeskujuga üksteist, teisi ja muidugi Tatianatki. „Mul on au olla osa niisugusest meeskonnast!“

Narva abipolitseinikuks minnes tuleb arvestada venekeelset kogukonda nii väljakutsetel kui ka teenindussaalis. „Püüame neile vaja minevat abi osutada neile arusaadavas keeles, see on inimlik ja professionaalne. Seega tuleb vene keele oskus kindlasti kasuks,“ tõdeb Tatiana, kuid lisab, et tegelikult saab abipolitseinikuna õppida ja praktiseerida mitut keelt. „Narva abipolitseinike näitel võin öelda, et Narva vabatahtlikud saavad suhelda ja teha tööd eesti keeles. Niimoodi lihvivad nad oma eesti keele oskust. Suhelda saab ka inglise ja saksa, kuid isegi hispaania või poola keeles.“ Eesti keelt peab abipolitseinik siiski oskama heal tasemel. „Abipolitseinik on politsei- ja piirivalveameti esindaja ning ta peab meeles pidama, et meie relv on sõna jõud. Mida paremini end väljendada oskame, seda paremini ka tööülesannetega toime tuleme.“

Kui tahad enda kodukandis panustada abipolitseinike tegemistesse, võta ühendust Ida prefektuuri abipolitseinike koordinaatori Sigrit Hangega (sigrit.hang@politsei.ee)

Pirjo Neissaar, PPA pressiesindaja