Nügides naisi

Peadirektori asetäitjad Janne Alavere ja Kristi Hallas räägivad oma juhiks saamise kogemusest. Miks peaks PPAs olema rohkem naisjuhte ja kuidas seda saavutada?

Kuidas said teist juhid?

Kristi: Mina ei ole kunagi midagi juhiks saamise nimel teinud. See ei ole olnud minu jaoks eraldi eesmärk. Arvan, et üksi jõutakse ainult teatud maani. Kui soovitakse suuremaid tulemusi saada ja midagi paremaks teha, on vaja meeskonda.

Mäletan, kui võtsin esimest korda juhi vastutuse. Kätlin Alvela pakkus mulle ESBis (ennetuse ja süüteomenetluse büroo) grupijuhi tööd. Ta ei põhjendanud seda, aga ilmselt talle tundus, et ma olen valmis teisi juhtima. Inimeste juhtimise kogemust on mul 8–9 aastat, mis pole eriti pikk aeg. Kui ma läksin ESBist tööle prokuratuuri arendusnõunikuks, siis jõudsin seda tööd teha ainult neli kuud, kui Lavly Perling pakkus mulle tugiteenuste juhi kohta, kes oli just töölt ära läinud. See oli kiire hüpe paari inimese juhtimiselt ligi 70 inimese juhtimisele.

Sul on tore muster – just naised on kutsunud sind juhtivatele kohtadele.

Kristi: Edasi on kutsunud mind kandideerima juhi kohale kaks meest (naerab). Teabebüroo juhi konkursile kutsus mind osalema Joosep Kaasik. Mu laps oli siis 9kuune. Alguses mõtlesin, et ma ei kandideeri, sest tahan lapsega kaks aastat kodus olla. Tahtsin ainult konkureerimise kogemust. Kuna teadsin, et ma ei soovi eelmisele tööle prokuratuuris naasta, siis ma ikkagi kandideerisin ja võtsin seda rohkem kui harjutust. Mäletan, et see polnud lihtne. Olin pikalt (u 10 kuud) pühendunud kodusele elule ja hoopis teistsuguses energiaväljas. Piltlikult öeldes vahetasin ühel hetkel mähet ja teisel pidin rääkima, kuhu suunas ma tahan Põhja prefektuuri teabebürood tüürida. See kogemus oli minu jaoks keeruline, kuid ka üliväärtuslik. Nüüd, kui ma ARO juhiks kandideerisin, tundsin end palju tugevamini. Enda proovile panek just konkursi tingimustes on hästi oluline. Seda tulekski võtta kui võimalust harjutada ja kasvada konkureerimises. Endast mulje jätmise ja avaliku esinemise oskust on vaja treenida.

Janne: Mina olin ARO juhi konkursi komisjonis. Nüüd kuulen teist poolt, kuidas oli tunne kandideerida (naerab).

Minul ei ole õnnestunud PPAs ühelgi konkursil osaleda. Kui ma politseisse tööle tulin, kandideerisin KAPOsse, aga Piret Palusoo pakkus mulle koolitusspetsialisti kohta toonasesse politseiametisse. Olen mõelnud, et äkki on see minu puudus, et ma ei ole teadlikult oma karjääri plaaninud. Tean paljusid inimesi, kellel on juhtidena kindlad sihid. Mul on olnud õnn teha tööd, mis mulle väga meeldib. Olen teinud seda pühendunult ja nii hästi, kui ma oskan. Kui mulle on pakutud uusi võimalusi, siis olen kaalunud, kas saan sellega hakkama või ei. Minu esimene juhi koht oli personalijuhi koht politseiametis ajal, mil oli veel 17 prefektuuri; JUPO ja KKP olid eraldi asutused.

Enne seda tegelesin haridusprojektiga. Projektijuhtimine on samuti mõnes mõttes nagu juhtimine. See andis mulle võib-olla võimaluse oma tugevaid külgi näidata, kuigi ma ei teinud seda teadlikult. Tulin politseisse 2002. aastal ja sain personalijuhiks 2006. aastal, mis on politsei tööelu mõttes päris kiire samm. Sealt edasi olen olnud juht.

Janne, kas sa mäletad, kui palju oli toona politseiametis naisi juhtivatel kohtadel?

Janne: Neid ikka oli, aga pigem vähe. Piret Palusoo oli kõrgel kohal (Politseiameti personaliosakonna asedirektor – toim) ja Heete Simm oli õigusosakonna juht. Ma pole statistikat välja võtnud, aga mul on tunne, et klassikaliste politsei tööliinide vaates on uurimises olnud kõige rohkem naisi juhtivatel kohtadel. Me oleme järjest naisjuhtide osakaalu suurendanud. Praegu on ligi 30% PPA juhtidest naised. Kõige kõrgemaid naisjuhte on olnud meeste seltskonnas siiski üksikuid.

Kas te oskate öelda, kas teisteski sisejulgeolekuasutustes on juhtide seas kolmandik naisi?

Janne: Kui võrrelda üldise sisejulgeoleku maastikuga, siis oleme üsna eesrindlikud ja meil on õnnestunud murda stereotüüpe oluliselt varem. Kui ma sain personalijuhiks, siis käisin ühe ELi Diversity projektiga ELi riikides ja tundsin end nagu väljanäitusel. Olin alla 30, blond, naine. Kõik vana Euroopa personalijuhid olid 50+ mehed, kes olid terve elu süsteemis töötanud. See oli täiesti ootamatu nende jaoks. Nad ei suhtunud minusse kuidagi kehvasti ja minu sõnal ei olnud vähem kaalu, aga ma olin ikka ime nende jaoks.

Kristi: Ma käisin enne ARO juhiks saamist EPNis rääkimas naisjuhtide teemal ja seal tuli jutuks, et me liigume Balti riikidega ühte sammu. Soome ja Rootsi politsei on kindlasti naisjuhtide osakaalu poolest meist peajagu ees.

Janne: 2000. aastate alguses kehtestati paljude riikide politseisüsteemides kvoodid. Mina ei ole kvoodiusku, sest minu meelest pole tähtis, kas politseinik on mees või naine, oluline on tema kompetentsus.

Kristi: Mul oli huvitav kogemus märtsi alguses Dubais, kus toimus World Police Summit. Dubai politsei palus, et ma teeksin neile ülevaate, kui palju meil naisjuhte on; me olevat neile eeskujuks. Dubai politsei on teinud fookusteemade peale, kus juht soovib arenguhüpet, eraldi komiteed. Üks komitee ongi naiste rohkem politseisse toomise komitee, kus initsiatiivikamad naised ja mehed käivad regulaarselt koos, korraldavad üritusi ja hoiavad teemat fookuses. Üks reegel on see, et mis iganes koosolek on, alati peab seal olema vähemalt üks naine. Meil ei ole see üldse teemaks, kuna kultuuriruum on nii erinev.

Janne: Meil ei ole harjumust mõelda koosoleku teema peale selles kontekstis, et mina kui naine või et mida naised sellest arvavad. Meil on ikkagi inimesed, politseinikud. Kas on vaja mõelda nii, kui me ei tunneta diskrimineerimist ega ebavõrdsust? Tavaliselt on vaja selle teemaga poliitiliselt tegelda siis, kui ollakse teistpidi kreenis, st kui naised kandideerivad juhtivatele kohtadele, aga ei võida kuidagi. Siis imestame: halloo, mis toimub?

Meie kõige suurem probleem ei ole see, et me oma juhtimises või hoiakutes naisi alaväärtustame, vaid meie soov on tekitada naistes tahtmist pürgida juhtivatele kohtadele.

Kristi: Minu arvates võiksime liikuda rohkem sinnapoole, et politseitöö on küll eluviis, aga meie töö- ja eraelu peavad olema tasakaalus. Selle tasakaalu hoidmiseks on hea, kui meil on võimalikult palju naisi.

Janne Alavere: „Ei ole mõtet teha ülemäära mehi naisteks ja vastupidi. Kuskil on tasakaalupunkt.“

Meil on peres laste eest hoolitsemine võrdselt jaotatud, aga tihtipeale on see ühiskonnas enamasti naiste õlgadel. Mida rohkem töötaks politseis naisi, seda parem oleks tööl pere- ja tööelu tasakaal. Siis ei sugeneks ebavõrdust, et ühed istuvad 19ni tööl, aga teised peavad 17st lapsed lasteaiast ära tooma. See on ka ühiskonna küpsuse teema.

Janne: Tahtsin just öelda, et ma üldse ei vaidle vastu, aga see ongi ühiskonna teema. Võtame sellesama lapsehoolduspuhkusele jäämise. Meil on ju samamoodi kümnest üheksa naised, kes jäävad lapsehoolduspuhkusele. Tegelikult tuleks tegeleda sellega, et mehedki jääksid lapsehoolduspuhkusele. Naine läheb lasteaeda, naine teeb toidu, naine hoolitseb. Niiviisi me kasvatame uue põlvkonna, kellel on samad stereotüübid.

Juba eos tuleks saavutada, et mõlemal lapsevanemal on võrdne vastutus. Loomulikult on naised ja mehed erinevad. See nihe peab toimuma nii ühiskonnas kui ka organisatsioonis. On väga hea, kui mees ise on lapsega aasta või poolteist kodus. See aitab mõttemustrit algusest peale muuta.

Kristi: Äkki on küsimus selles, et naised ise tahavad lastega kodus olla? Kui minu abikaasa oleks pakkunud end emma-kumma lapsega koju jääma, siis oleksin pigem sellele vastu olnud, kuna naistel on bioloogiliselt keerulisem beebist eemal olla. Aga see sõltub kõik naise ning pereliikmete tahtest ja võimalustest. Peaasi, et lahendus sobib kõigile.

Janne: Jaa, olen nõus. Minu jaoks tõid sa õige asja esile. Me ei saa võrdõiguslikkusega liiale minna. Kui loodus on nii sättinud, et naine sünnitab, siis on sel oma põhjus. Mehel on kaitsja roll. Meil ei ole mõtet teha ülemäära mehi naisteks ja vastupidi. Kuskil on tasakaalupunkt.

Kuidas tekitada PPA naistes rohkem tahet saada juhiks?

Janne: Võib-olla tahet saada juhiks pole hea sõnastus, aga ma mõtlen endast. Kui Erki Nelis läks peadirektori asetäitjaks, siis mina ei mõelnud, et võiksin olla järgmine personalijuht. Mida meie saaksime teha, ongi ehk see, et panna naisi mõtlema selle peale, et nad võiksid olla juhid, kutsuda neid kandideerima. Juhtide järelkasvuprogrammiga, millega praegu tegeleme, võiksime istutada seemne mulda, et päriselt võib naine saada lapsi ja olla juht, kui tal on isiksuseomadused olemas. PPA kui tööandja poolt soovime juurutada seda loogikat, et iga juht n-ö kasvatab endale järglase. Eeskuju kaudu on hea võimalus panna naistes juhiks saamise idee idanema. Meil on viimase viie aastaga naisjuhtide osakaal 10% kasvanud just selle pärast, et meil on tekkinud naisjuhte, kes on eeskujuks. Vanasti oli stereotüüp, et kui naine oli juht, siis polnud tal tavaliselt lapsi, sest ta tegi karjääri.

Kristi: Vanemlus annab inimese arengule ainult juurde.

Janne: Laste kasvatamine on juhile nagu tasuta koolitus.

Kas täiskasvanud inimesi on raskem juhtida kui lapsi kasvatada või on pigem vastupidi?

Janne: Täiskasvanud inimese õppimine ja õpetamine käib teisiti kui lapse õpetamine. Laps võtab kõik külge nagu käsn. Arvan, et nad on üsna sarnased, aga töökeskkonnas on isegi keerulisem. Laps on oma ja kõik, mida ta teeb, on meil südames. Töökeskkonnas on võimalik end emotsioonide eest natuke rohkem kaitsta.

Kristi: Lapsed tahavad tunda, et vanemate käitumine on ennustatav. Töökeskkonnas on samamoodi. Kui täiskasvanu suudab ennustada, kuidas käitub tema juht, juhtkond või kolleeg mingis olukorras, siis tekitab see turvatunnet. Sel juhul avalduvad ka tema head omadused paremini. Lapse kasvatamisega on samamoodi. Lastel on vaja rutiini. See tekitab enesekindlust ja tagab ennustatavuse. Mina üritan oma meeskonnas teha nii, et ma olen nende jaoks ennustatav, mis on mulle kohati üsna keeruline, aga üritan seda teadlikult järgida. Siis kasvame kokku ja hakkame üksteist tunnetama, mis panebki meeskonna lõpuks hästi koos tööle.

Mis omadused on teie jaoks juhina olulised?

Kristi: Need on meie põhiväärtused. Inimlikkus. Et ei oldaks liiga jäigalt oma ideedes või regulatsioonides kinni. Juhi oluline tööriist on kuulamine, kuigi ma ise ka hiljuti ühel intervjuul eksisin selle vastu. Ausus ja avatus. Läbipaistvus ja ennustatavus. Praegu on meil juhtkonna koosolekul nii, et tuleb mõni teema, loeme taustamaterjalid läbi, arutame ja otsus võib liikuda igas suunas.

Janne: Tänapäeval on meil meeskonnaks kasvamise aeg. Kuna juhtkonnas on palju uusi inimesi, siis õpitakse tasapisi üksteist tundma. Veel ei oska ennustada, kuidas keegi arvab või reageerib. See käibki grupidünaamika juurde.

Kristi: Sa küsisid enne, kuidas tuua rohkem naisi juhtimise juurde. Tegin sügisel koos Lea Bärensoniga EPNi kohtumisel töötoa, kus küsisime sedasama. Mina arvasin, et üks teemasid on lastetuba või lastehoid, aga sellele nad üldse ei keskendunud. Nende meelest võiks enne juhiks saamist või koolitusele minemist olla naistele mõeldud ettevalmistav koolitus, kus nad ise saavad aru, kas neil on omadusi, et kasvada juhiks. Naised on natuke ettevaatlikumad kui mehed. Tahame olla 100% kindlad, et saame juhina hakkama.

Kristi Hallas: Juhi olulised omadused on meie põhiväärtused. Inimlikkus. Et ei oldaks liiga jäigalt oma ideedes või regulatsioonides kinni. Ausus ja avatus. Läbipaistvus ja ennustatavus.

Mehed on riskialtimad ja hüppavad otse külma vette. Janne: Koolitus võiks olla järgmine suund. Kõigepealt võiks olla eelduste pool, kust saame tagasisidet, kas naises on juhi potentsiaali. Järgmine samm on koolituse pool ehk kuidas tuntakse end neid asju tehes. Ja kolmandaks peab olema toetav keskkond. Kui laps on haige ja ema on temaga kodus, siis ei öelda talle, kui ta on tagasi tööle tulnud, et ta oli JÄLLE kodus.

Kristi: Mina sain just täna hommikul üllatuse osaliseks, kui laps ärkas tuulerõugete punnidega üles. Õnneks päästis abikaasa päeva ja sai kodus tööd teha haige lapse kõrvalt.

Janne: Normaalne. Olen isegi öösiti sõitnud lapsi vanaema juurde viima, et saaksin hommikul koosolekule minna. Pärnu ei ole väga kaugel (naerab). Aga see on olnud minu valik. Mul ei ole olnud niimoodi, et ma olen nutnud, et pean minema tööle ja lapsed kuskile ära panema. Kui ma olen tundnud, et vaat see on minu tööelus niisugune teema, kus ma pean kohal olema, siis viin lapsed öösel vanaema juurde. Kui ilma minuta saadakse hakkama ja ma ei anna lisaväärtust, siis olen haigete lastega ise kodus. Mulle ei ole mitte kunagi politseis öeldud, et pean tulema haigete laste kõrvalt tööle ja kedagi ei huvita, kuidas ma hakkama saan. Loodan väga, et meil ei ole PPAs sääraseid juhte, kes nii arvavad. Seda ei saa ka välistada, sest me oleme läbilõige Eesti ühiskonnast.

Kas olete tundnud end süüdi, et tasakaal on rohkem töö kui pereelu poole viltu?

Janne: Väga tihti.

Kristi: Iga päev.

Janne: Süütunne on ajas muutunud. See on seotud iseenda arenguga. Kui inimene on noor, nt 20, siis on mõttemaailm ja prioriteedid teised. Kui ollakse 40+ ja midagi on juba saavutatud, ei pea end igal hommikul tõestama. Siis tuleb ka tarkus, kuidas tasakaalu paremini hoida ja ise mõelda. Ühel hetkel jõudsin selleni, et mul pole mõtet end süüdi tunda. See ei tähenda, et ma ei tunne, aga ma suudan mõtlemist paremini juhtida. Kui see teeb mind õnnelikuks, et ma seda tööd teen, siis olen selle tõttu ka parem ema.

Kristi: Sama.

Janne: Ma ei mäleta, millal see tunne tuli, aga enda süüdistamisel pole mõtet. Nii tehakse ainult endale ja lastele halba, sest nad tunnetavad ju kohe ema käitumist.

Kristi: Mul tuli süütundega toimetulek teise lapsega paremini. Esimese lapsega oli väga keeruline.

Janne: Lõppkokkuvõtteks on lapsed meiega 18 aastat. Ülejäänud elu peab iseendaga hakkama saama. Aga loomulikult on palju süütunnet.

Kristi: Mina võtan seda nii, et lapsed peaksid saama iga päev pühendatud tähelepanu. Olen nende jaoks kindlal ajal olemas. Õhtul, kui nad voodisse lähevad, loeme raamatut, räägime päevast, kallistame. Siis tulevad päeva emotsioonid esile. Mulle tundub, et mingi aeg süvendatud tähelepanu on parem kui kogu aeg kõrval olla, aga tegelikult muude asjadega tegelda, telefoni näppida või mõtetes mujal rännata.

Janne: Mul oli varem sageli nii, et jooksin töölt lasteaeda ja kodus tegin tööd edasi kas arvutis või telefonis. Mingil hetkel sain lastelt väga tugevat kriitikat. Kui mu tütar jõudis teismeikka, siis hakkas sealt tulema (naerab). Ise ei pane tähele, et lähen uksest sisse ja räägin tundide viisi telefoniga. Oota, ma teen nüüd selle Delta ära. Ühe käega olen arvutis ja teisega keedan samal ajal pliidil makarone. Ja see ongi halvem variant. Olen füüsiliselt kodus, aga lapse jaoks mind ei ole. Mingil hetkel otsustasin, et ma ei tee enam arvutit kodus lahti. Kui on vaja, teen siis, kui lapsed magavad. See on olnud väga raske muutus. See nõudis hästi teadlikku otsust enda jaoks. Ja mis juhtus, kui ma ei teinud enam kodus politseitööd? Mitte midagi. Tööd on meil nagunii nii palju, et seda ei jõua ära teha, ikka ei saa valmis. Me ei räägi muidugi kriisiolukordadest, aga suurest plaanist. Kristi: Nõus.

Janne: Aga selleks peab saama 40+ (mõlemad naeravad).

Kristi: Mina ei tee üldiselt õhtuti kodus tööd, aga mõnikord harva on nädalavahetustel vaja teha. Oluline on ise joont hoida ja piiri pidada, sest tööd on alati lõputult ja kõike ei saa kunagi tehtud.

Janne: Meie töökultuur on PPAs väga palju muutunud.

Miks?

Janne: Inimesed on saanud teadlikumaks. Ühiskonnas räägitakse palju töö- ja pereelu tasakaalust. See on meieni jõudnud. Kui ma võrdlen peadirektorite n-ö valitsemisaegu, siis hakkas mõtteviis muutuma Elmari (Elmar Vaher – toim) ajal. Enne seda öeldi tihti kell 20 õhtul, et hommikul kella 8ks on vaja mingi asi valmis teha. Ka enese tervisest hoolimisest hakati rohkem rääkima. Elmar viskas koosolekutelt päris palju inimesi välja, kui nad haiged olid.

Kristi: Siin on küll juhtide eeskuju hästi oluline. Egert (Egert Belitšev –toim) on hea eeskuju.

Rääkisime enne inspireerimisest. Kes naisjuhtidest on teile eeskujuks olnud?

Kristi: Minul on Kätlin Alvela (praegune häirekeskuse juht, endine PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht – toim).

Janne: Minul ka.

Kristi: Mina imetlen Lea Bärensoni, kes on hea kombinatsioon hästi targast, nutikast ja inimlikust inimesest. Mäletan esimest korda, kui me kokku puutusime.

Janne Alavere: Kui see teeb mind õnnelikuks, et ma seda tööd teen, siis olen selle tõttu ka parem ema.“

See oli 2022. aasta sügisel, kui Lääne-Harju jaoskonna alt liikus teenindussaalide valdkond teabebüroosse, mille juhiks pidin mina saama. Saime kokku, et arutada selle valdkonna kitsaskohti, kuidas paremaks saada. Mure oli selles, et ooteajad olid hirmus pikad. Leppisime kokku, et teeme grupijuhtidega aruteluringi. Kuidas ta seda kohtumist juhtis, neid inimesi kuulas ja hästi konkreetsed ülesanded ning eesmärgid seadis, siis ma vaatasin küll, et hästi tehtud. Kätlin Alvela on hästi soe ja ehe inimene. Temaga saab kõigest rääkida.

Janne: Kätlin on ambitsioonikas. Ta genereerib ideid ja viib need ka ellu.

Kristi: Ühe juhtimisfilosoofia järgi on tööõnn jagatud eri faasidesse. Baastase on see, et sul on olemas arvuti, tool jne. Viimane aste, mille põhjal peaksid inimesed kõige rõõmsamad olema, on see, kui sul on tööl sõber. Mõni peab seda ka ohtlikuks, aga mulle tundus, et Kätliniga töötas see meie puhul hästi. Saime mõlemad hingata ja asjad tehtud.

Janne: Mäletan seda, kui elu viis mind kokku Ege Ülendiga. Kuidas tema oma inimesi hoidis ja suutis olla nendega nii normaalne! Ta on tark ega lase endale peale astuda. Ta suudab tekitada inimestes nii hea tunde, et temaga tahetakse koos asju teha.

Kristi: Ege oli minu meeskonnas Põhja prefektuuris. Ta on oma inimeste jaoks 110% valmis andma.

Kas soovite veel midagi naisjuhtide teemal öelda, mille kohta me ehk ei ole küsinud?

Kristi: Reflekteerin natuke. Et naisjuhte juurde tuleks, on vaja neid julgustada, soovitada neil kandideerida. Ma ei ole kindel, kas ma oleks ARO juhiks kandideerinud, kui Egert ei oleks mulle helistanud. Kuulsin, et tuleb konkurss, aga ma ei olnud selleks valmis ega sellest süvendatult mõelnud. Aga kui Egert helistas, siis mõtlesin küll, et pean proovima. See oli hästi julgustav. Püüan ise ka julgustada nii naisi kui ka mehi ja vähemalt 3–7 inimest juhtivatele kohtadele kandideerima.

Janne: Kui me räägime kõrgematest juhikohtadest, siis on Eestis levinud praktika, et kui inimest ei ole kutsutud kandideerima, siis pole tal mõtet seda kohta taotleda. Neile, kelle peale mõeldakse, enamasti helistatakse. Meestel on enesekindlust palju rohkem, nemad ei lase end sellest häirida. Naised mõtlevad rohkem nii, et kui ta mind tahaks, küll ta siis helistaks.

Kristi: Arvad?

Janne: Arvan jah, aga võib-olla ei ole ka nii.

Kristi: Mul on seda keeruline hinnata. Janne: Aga sa ei oleks ise kandideerinud, kui poleks kutsutud?

Kristi: Raske tagantjärele öelda, võib-olla tõesti.

Janne: On ikka vaja väikest nügimist, väikest tõuget.

Faktid

• Laias laastus on 30% PPA juhtidest naised. Viis aastat tagasi oli neid 20%.

• Büroojuhtide või kõrgemate juhtide seas on naiste osakaal veidi üle 30%. Viis aastat tagasi oli see näit alla 20%.

• Naised kandideerisid mullu PPA üheksa kõrgema juhi konkursile kokku neljal korral ja 175st juhtivale kohale kandideerinust oli ainult 5% naisi. Sealjuures osutusid nendest neljast konkursist kahel juhul valituks naised.

• PPA suurimal põhitööl – patrullis – on 35% kõigist töötajatest naised. Viis aastat tagasi oli sama näitaja 27%.

Mis seob Kristi Hallast ja Eesti esimest naispolitseinikku?

1929. aasta veebruaris otsustas politsei peavalitsus lubada toona ennekuulmatut eksperimenti – anda Tartu ülikooli juura alal lõpetanud Lydia Kukele võimalus teha sisseastumiseksamid Tallinna politseikooli. Nii sai Lydiast esimene naispolitseinik Eestis. Ajaloolane Mai Krikk on nimetanud teda koguni Balti riikide esimeseks naispolitseinikuks.

Lydia läbis politseikooli hiilgavalt. Ta oli hea laskur ja tugev enesekaitses. Kaasõpilased kutsusid teda „pättide hirmuks“. Lydia töötas kriminalistina. 1937. aastal abiellus ta oma kolleegi Anton Erilasega Paide kriminaalpolitseist ja edaspidi töötasid nad koos Tallinnas.

Mis seob siis Lydiat ja Kristit?

„Hiljuti selgus, et Lydia oli minu abikaasa ema lapsehoidja pärast seda, kui ta enam politseinikuna ei töötanud,“ avaldab Kristi.

Nelli Pello, PPA kommunikatsioonibüroo