7 minute read
Tere, kadett!
Asi otsustatud – sisekaitseakadeemia saab järgmisteks aastateks kohaks, kust omandada haridus ja saada selga vorm. Mida arvavad politseitööst tänased kadetid ja kuidas valmistuda katseteks, kirjutab politseikapten Maarja Punak.
2003. aastal olin Nõo reaalgümnaasiumi abiturient. Käisin hommikuti jooksmas, nädalavahetustel orienteerumas, nautisin Cooperi testi ja üldse pidasin end väga sportlikuks ning olin täiesti veendunud, et sisekaitseakadeemiasse saan sisse igasuguse takistuseta – füüsilised katsed mind ei hirmutanud ning vestlust lausa ootasin. Olin seda suhtlemise osa saanud juba sõprade ja perekonnaga korduvalt harjutada, sest ega keegi ei saanud päris hästi aru, miks ma politseinikuks tahan õppida.
Esimene vihje: räägi oma soovist igaühele, kes sinu valiku vastu huvi tunneb, et vestluse ajaks oleks sul juba väga läbimõeldud vastus varnast võtta.
Katsete aeg oli minu jaoks küll ammu, kuid mul on meeles mälupilt, kuidas tulevane kursusevend suitsetas enne ja/või pärast jooksmist. Sain sellest innustust, sest kui padusuitsetaja teeb jooksu ära, siis minul pole ju probleemi. Igatahes oli ilm väga palav ja ei ütleks, et jooks lihtne olnuks. Nii mõnigi tüdruk hakkas enne lõppu jalutama, samas leidus neid, kes lõpuspurdiks jalad siiski kõhu alt välja said ning veel aega mahtusid.
Teine vihje: oluline ei ole saavutada parimat aega, vaid mahtuda vähemalt etteantud ajaraami, et püsida konkurentsis.
Istesse tõus, kohapealt kaugushüpe ja kätekõverdused olid minu lemmikud, sest olin neid harjutanud, ja sain maksimaalsed punktid. Hiljem kuulsin, et oli tüdrukuid, kes neid ära ei teinud, ja imestasin. Üsna pea pidin ka ise esimest korda elus kangi suruma. Arvasin, et see on kerge, kuid katse vastuvõtja pani tõenäoliselt turvalisuse kaalutlusel sõrme vasaku ketta alla ja ütles, et tehku ma see viimane pingutus nüüd ära. Kuidagi ma selle käe sealt sirgeks sain ja edasi pääsesin.
Kolmas vihje: katseta kõik alad enne läbi, nii ei tule ebameeldivaid üllatusi.
Ma ei mäleta, kuidas mul ujumises läks. Ei usu, et see midagi erakordselt head oli, sest paar aastat hiljem ütles üks treenereist mulle, et pole hästi aru saada, kas ma ujun või upun. Tehniliselt ma siiski üritasin ujuda krooli, aga praktiliselt püüdsin samal ajal hoida oma pead kogu aeg vee peal. Igatahes nõutud ajapiiridesse ma jäin. Palju elavamalt on mul meeles 75-kilose mannekeeni lohistamine spordisaalis. Seda ei saanud kuidagi
varem harjutada ja meile näidati korra ette, kuidas panna põlv mannekeeni alla, et teda saaks käte alt haarata ja seejärel lohistada. Korra katsetasin, kuid see ei õnnestunud. Kuna teised tahtsid ka proovida, siis pidin lootma, et ju testi sooritades olen tugevam. Ei olnud. Igatahes lohistasin kuidagi mannekeeni finišisse ja sain edasi.
Neljas vihje: tee, kuidas oskad, ja anna endast parim. Eksimused ja apsakad võivad tulla igal alal.
Kokku võttes, kõik asjad said tehtud ja 2003. aastal kandideeris ühele kohale 7,2 inimest. Olin nimekirjas teine. Minu kogemus ei ole võrreldav teiste omaga, sest igaühel on omad kivid, mille otsa komistada. Toanaaber mäletas, kuidas rinnalt surudes kordas katse vastuvõtja kogu aeg sama numbrit, sest harjutust ei tehtud õigesti. Aasta varem kandideerinud sõber rääkis, kuidas tema kartis tohutult kõiki katseid mitte sellepärast, et ta poleks suutnud neid ära teha, vaid seetõttu, et lihtsalt nii väga soovis kooli sisse saada. Uurisin ka politsei jalgpallikoondise tüdrukutelt, mida nemad katsetel pelgasid. Loomulikult oli nende vägagi sportlike kadettide vastus, et mitte midagi.
Victoria kogemus
Sisekaitseakadeemia politseikolledžis kolmandal kursusel õppiv Victoria Priimets töötas varem stjuardessina. Enne tööle asumist tuli tal õppida suhtlemist, teenindusstandardeid, tulekustutamist, veest päästmist ja pommi katmist lennukis. Seega tundis ta end katsetel kindlalt. Victoria sõnul oli kooli tulles suur boonus ka see, et tal on juhiluba, mis võimaldas tal teha kohe alarmsõiduki koolitus.
Viies vihje: tee eelnev töökogemus enda jaoks kasumlikuks. Õpi oskuseid, mida politseinikuna samamoodi vajad.
Enesekaitset Victoria ei õppinud, kuid kaablisidemete kasutamise sai ta selgeks. Lennukis töötades nägi ta korduvalt, kuidas politseinikud deporteerisid inimesi. See tundus huvitav ja mitte sellepärast, et ta oleks ise ilmtingimata tahtnud seda teha, vaid ta nägi hoopis teist politseitöö liini.
Victoria teadis, et PPA on organisatsioonina suur ning töökohti on patrullist uurija ja kriminalistini. Ta soovis kooli tulles veelgi rohkem teada saada, kuid oli kohe üsna alguses veendunud, et temale patrullis töötamine meeldima ei hakka. Meelemuutuseks piisas praktikast, kus ta tundis, et teda võeti kui tulevast kolleegi, teda toetati ja juhendati. See hakkas meeldima isegi nii palju, et kui kool võimaldas, läks ta Ida-Harju jaoskonda patrulli tööle.
Mis ta pärast kooli lõpetamist hakkab tegema, ei ole veel selge, sest tegelikult on väga palju teisigi võimalikke ametikohti.Kuues vihje: sa ei pea teadma, mis alal sa politseinikuna tööle asuda soovid. Kool pakub võimalusi läbida erinevaid praktikasuundi ning küll see kõige paremini sobiv töö leiab tee sinuni.
Rääkisime Victoriaga ka vene keelest. Minul oli see kooli tulles nõrk ja esimene pikk praktika Koplis õpetas mulle palju rohkem kui eelnevad aastad koolis. Victoria kiitis praktikat Jõhvis, kus ta pidi ennast tegema arusaadavaks inimestele, kes ühtegi muud keelt peale vene keele ei mõistnud. Päriselt töö tegemine motiveeris veel rohkem vene keelt õppima, sest sai selgeks, kui palju seda politseitöös vaja läheb.
Victoria ütleb, et kooli tulles peab olema enda valikus päriselt kindel, sest pärast seda muutub elu täielikult. Politsei on teadlik otsus, mitte lihtsalt töökoht, vaid eeldab eeskujuks olemist ja vaimset tugevust. Teiselt poolt, kõigile neile, kes endas veel piisavalt enesekindlust ei leia, lausub Victoria: „Fake it till you make it!“
Motiveeritud järelkasv
Mina ei tea, kuidas teil pärast kõige selle lugemist on, aga mulle tundub, et uued noored kadetid on väga ägedad. Kindlasti on hirme, mida kooli tulles kohe ei saa maandada. Mul ei ole kahjuks kommentaare inimestelt, kes otsustasid õppe pooleli jätta, kuid pärast neid vestlusi, mida seda lugu kirjutades pidasin, on minu süda väga rahul.
Uus järelkasv on motiveeritud ja teeb asja päriselt hingega. Usun, et igaüks, kes nende punti satub, tunneb sedasama. Ja kui ei tunnegi, siis ei ole mitte midagi ju katki: politseinikuks õppides saab iga noor oma igapäevaeluks väga palju vajalikke teadmisi ja oskusi ning seegi on suur võit nii talle endale kui ka teda ümbritsevatele inimestele. Alati saab tulla ja anda enda panuse turvalisema kodukandi jaoks ka abipolitseinikuna.
Mõtteid anonüümsest küsitlusest, millele kadetid vastasid
Miks tulid politseinikuks õppima?
Selleks, et aidata teisi, kes seda teha ei saa.
Tundsin, et minu väärtused ja hoiakud kattuvad ka ameti väärtustega.
Mitmekülgne töö. Iga tööpäev on teisest erinev.
Valisin selle eriala, et anda midagi tagasi maailmale ja oma inimestele. Tean, et see kõlab klišeena, kuid see tunne, kui saan kellegi keerulisest olukorrast välja aidata, on parem kui miski muu siin maailmas.
Kurjategija koht on vanglas. Politseinikuna saan teha kõik võimaliku, et see nii jääks.
Väikesest peale olen näinud politseitööd kõrvalt – isa oli pika staažiga politseinik. Muud elukutset ei osanud validagi. Nägin selle tööga kaasas käivat ilu ja valu, ning olles juba ise mitu aastat politseitööd teinud, olen õnnelik, et selle töö valisin ja oma panusega Eesti riiki turvalisemaks muudan. Eesti on parim koht, kus elada!
Mida kartsid kõige enam kooli kandideerides?
Hirmu polnud, tuleb rääkida ausalt, olla positiivne. Kooli kandideerides ei tasu midagi karta, sest midagi ületamatut ega keerulist pole. Keerulisemad ajad tulevad pärast kooli.
Hirmu ei olnud, kuna füüsis oli peale kaitseväge hea.
Kartsin kõige rohkem füüsilist koormust ja sellest ülesaamiseks tegin iseseisvalt trenni.
Kõige keerulisemad oli kehalised katsed, kas viitsin teha pidevalt trenni. Võtsin ennast kokku ja hakkasin trenni tegema ja ei olnudki kõige hullem, lausa hakkas meeldima.
Kartsin väga vestlust, sest sellest sai kõige rohkem punkte. Olin kuulnud enam-vähem, mida minult võidakse küsida, ja see rahustas maha.
Uus keskkond ja uues koolis õppimine, teadmatus, mida sinust oodatakse.
Mis on olnud positiivseim üllatus?
Õpetajate ja õpingute kvaliteet
Treeninguvõimalused
Narva õppekeskus oli positiivne üllatus. Veetnud nädala seal, jäi mulje, nagu oleks hotellis osati. Treeninguvõimalused täpselt samuti. Osa õppejõudude omapärane lähenemine õpetamisel, Paikuse hea toit.
Kõige positiivsemaks on õppejõudude suhtumine kadettidesse. Meid koheldakse kui võrdseid, mitte mingeid lolle õpilasi.
Inimesed, kolleegid, õpetajad on väga sümpaatsed, lahked ja toredad inimesed, kes kõik töötavad suurema eesmärgi nimel.
Üldfüüsiline seis on paranenud ning õpihimu on samuti kasvanud.
Maarja Punak, PPA kommunikatsioonibüroo
