7 minute read
Kainestusmaja valu ja võlu
Meie uksed on alati avatud! Tulge külla!
1206 ruutmeetrit – just nii suurel pinnal asub Tallinna kainestusmaja, mille juht Kelly Miido on enda ametiaja jooksul muutnud kohaks, kus on mõnus töötada.
Suure osa oma elust Saue vallas Turba alevikus kasvanud Kelly meenutab, kuidas toonane piirkonnapolitseinik Enely Estaal tema koolis rääkimas käis ja terve kool seepärast kihas. „Juba tol hetkel teadsin, et tahan kindlasti saada politseinikuks, ning väga võimalik, et ka Enely eeskuju oli selleks suur tõuge,“ ütleb Kelly.
Pärast keskkooli asuski Kelly õppima politsei- ja piirivalvekolledžisse, kuid otsustas sealsamas, et läheb kohe Ida-Virumaale vene keelt selgeks saama. Aasta Narva jaoskonnas Narva-Jõesuu piirkonnapolitseinikuna kogemust kogunud, läks Kelly Tallinnasse piirkonnapolitseinikuks.
Miks sa kandideerisid kainestusmaja juhiks?
Olen seda tüüpi inimene, kes vajab katsumusi, ning täitnud seatud eesmärgid, liigun edasi. Paigalseis on raskem kui läbikukkumine, kuna see ei arenda – läbikukkumisest on alati midagi õppida. Minu jaoks jõudis piirkonnatöös ühel hetkel paigalseis kätte ja sain aru, et aeg on teha üks samm edasi.
Samal ajal kuulusin töörühma, kes tegeles joobes inimestega. Tabasin end korduvalt mõttelt, mida kõike saaks Tallinna kainestusmajas teha teisiti, rakendades just oma kogemust ja piirkonnatöös omandatut. Minu üllatuseks otsitigi mõne aja möödudes uut kainestusmaja juhti. Tabasin õige hetke ja otsustasin kandideerida, teades ka kõikvõimalikke riske, mis sellega kaasneda võivad.
Mis olid esimesed ülesanded?
Esmased mured olid hästi argised: laost puudusid varud, ei olnud pastakaid, ei olnud toole, kuvarid olid vanad ja katus lasi läbi. Minu väga suureks üllatuseks ei saanud kainestusmaja ametnikud hoida relva oma töökohas, vaid need olid Harjumaa relvaruumides. Kuivõrd hoonega on seotud nii PPA, Tallinna linn (linnavaraamet ja sotsiaaltöö keskus) kui ka Lääne-Tallinna keskhaigla, siis tuli kuskilt otsast hakata rattaid käima tõmbama. Mõni murekoht lahenes kiiremini, teine võttis pikemalt aega ja mõne puhul otsime lahendusi veel praegugi.
Kolleegidel oli südamel palju, näiteks ei saanud politseinikud tööajal vajalikel treeningutel käia. Kui Remo Tänav kinnipidamiskeskuse (KPK) juhiks sai, siis tema eestvedamisel muudeti kaheliikmelised vahetused kolmeliikmeliseks. Tänu teenustevahelisele koostööle on meil vahetused nüüd neljaliikmelised ning inimesed saavad tööajal trennis käia. Samuti on meil väga hea koostöö KPK valvegruppide ja konvoiga ning nende inimesed käivad meil abiks ja vajaduse korral vastupidi.
Kui kainestusmaja grupijuhi kohale tulin, siis küsisid väga paljud, millega ma hakkama sain, et mind sinna saadeti. Oli ainult üks kursusekaaslane, kes ütles, et see on väga äge ja julge samm. Seega tuli ka meie kuvandit muuta – me ei ole n-ö must lammas, kes vaikides kuskil kannatab. Kolleegid on julgemad probleeme ja muresid välja ütlema ning praegu võin juba kinnitada, et õhkkond on meil hea.
Kuidas sind kainestusmajas vastu võeti?
Huvitavalt, kuid samas väga hästi. Eks kõik olid ootusärevad, mis nüüd saama hakkab. Ometi olid kolleegid väga palju toeks ning aktiivsed rääkima ka oma ideedest.
Oled kõige noorem kainestusmajas. Kas see on kuidagi takistuseks saanud?
Olen, aga ei ole takistus. Vaatamata sellele, et oleme erinevate generatsioonide esindajad, on meeskonnaliikmed samamoodi julged ja läinud muudatustega kaasa. Olen arvamusel, et iga muudatusega peab tulema ilmselge kasutegur, ja näib, et see toimib.
Need muutused ei ole tulnud üle öö. Leian, et iga inimene, olenemata vanusest, vajab muudatusteks aega. Üsna palju oleneb sellest, kuidas ideest räägitakse ja kui palju aega harjumiseks antakse. Näiteks kui võtsime kasutusele vormikaamerad, oli kaks kuud aega, et neid katsetada ja anda
Muutuste ja uuenduste tuules on väga vaja, et inimestel oleks siin hea ja nad tahaksid kainestusmajas töötada.
tagasisidet. Alles kaks kuud hiljem hakkasime seda iga päev oma töös kasutama. Siinkohal oligi vaja näidata, et kuigi vormikaamera meie töövahendina on uus, muudab selle kasutamine tööd lihtsamaks.
Mismoodi oled muutnud kainestusmaja kuvandit inimeste silmis?
Inimese arvamusi ja veendumusi on raske muuta. Selleks, et seda suurt kuvandit muuta, tuleb vaadata endale ja kolleegidele otsa. Muutuste ja uuenduste tuules on väga vaja, et inimestel oleks siin hea ja nad tahaksid kainestusmajas töötada.
Kui suurt rolli mängib siin sotsiaalmeedia või meedia üldse?
Kuvandi muutmiseks oleme enda tööd palju igasugustes kanalites tutvustanud – kainestusmajas saab päriselt inimeste jaoks midagi ära teha. Oleme eeskujuks ja motivaatoriks inimestele, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Märkame neid, kes ei ole veel allakäigutrepi madalaimal astmel, või suuname ka kõige madalamalt üles ronima.
Kindlasti on muutnud seda kuvandit erinevate kohtumiste planeerimine partneritega just siin meie juures. Paljud tulevadki ja näevad oma silmaga, et ei olegi haisev ega kole koht. Kui teistel on vähegi võimalik meile tulla, siis näitame, kuidas ja mida me teeme. Natuke huumorit ka – meie uksed on alati avatud! Tulge iseseisvalt külla!
Mida te meeskonnana teete?
Meil on neli vahetust ja keegi on kogu aeg tööl. Ühise meeskonnana on mõnevõrra keeruline midagi koos teha, kuid näiteks suure osa meeskonnaga tegime meie majas koos füüsilisi katseid. Kolleegidega oleme käinud Pärnu arestimajas ja Tartu vanglas, mida varem pole tehtud. Kindlasti soovime lähiajal minna Jõhvi ja Narva, et tutvuda nende eluoluga.
Kui käisime Pärnus, siis need, kes ei saanud tulla, käisid Tartus. See on vahest olnud üks oluline juhtimiskogemus – kuidas juhtida inimesi, kes on kogu aeg tööl. Tasakaalu leidmist peab praeguses töös olema palju, et pakkuda kõigile võrdseid võimalusi.
Kuidas te motivatsiooni üleval hoiate?
Oluline on kuulata inimesi ja päriselt nende probleemidega tegeleda. Olen ennast viimasel ajal korduvalt tabanud ütlemas: „Parem ikka kui mitte midagi!“ Kui tervet probleemi lahendada ei saa, võtame selle osa, mida saab, ja tegeleme ülejäänuga hiljem. Näiteks tuli mõni aeg tagasi minu juurde kolleeg ettepanekuga, et meil võiks olla kainestusmaja kiibisüsteem – ei peaks töötõendit piiksutama ega puhastama ja kestab ka kauem. Kiibisüsteemi küll kohe ei saa, aga leidsime alternatiivi –tellisime töötõendite plastist hoidikud, mida on märksa lihtsam puhastada. Tööle tulles saame töötõendi sellesse ümber tõsta.
Nii nagu kodus hoolitseme oma isikliku vara eest, saame ka töökohal inimesele pakkuda motivatsiooni omanditunnetuse kaudu. Inimest motiveerib seegi, kui tal on, mille eest vastutada: kes jälgib varusid; kes vaatab, et relvaruumi uks oleks suletud; kelle roll on kaasata abipolitseinikke jne.
Kuidas ennast motiveerid?
Uute ideede ja mõtete kaudu – tähtis on hoida iseennast tegevuses, kuid leida ka piir selle vahel, mida teen tööl ja kuidas veedan vaba aega. Mulle meeldib mu töö ja mul on kombeks üle töötada. Tuleb otsustada, kas pärast tööpäeva töö tegemine on eluliselt oluline või mitte – kas see asi, mida ma teha tahan, on nii tähtis, et pean selle täna valmis saama või võin sellega tegeleda mõnel teisel päeval? Kui mul õhtul on vaja kodus arvuti lahti teha, siis on see kaalutletud otsus, mitte lihtsalt teadmine, et mul on vaja midagi ära teha. Juhid peavad oskama end hoida. Ülekurnamise tõttu kannatab kõik muugi, ja kui ma ütlen kõik, siis ma seda ka mõtlen.
Mis on järgmine idee?
Prooviks esmalt selle maja täiesti korda saada. Praegu on töös mitu ettepanekut erinevate osalistega, nagu Tallinna munitsipaalpolitseiamet, Eesti kunstiakadeemia, justiitsministeerium. Kõige olulisemad koostööpunktid on ikkagi enda inimestega, et neil oleks kainestusmajas hea ja meeldiv töötada.
Kes on su eeskuju?
Väga raske küsimus. Eri etappidel on olnud eeskujuks erinevad inimesed. Pigem on mind eri inimesed hästi hoidnud: kes on aidanud mul leida oma tugevaid külgi, kes on aidanud neid arendada. Olen väga tänulik toonasele Lääne-Harju jaoskonna piirkonnapolitseinikule Erkko Piirimäele ja jaoskonna juhile Veiko Randlainele, kes tegid väga julge otsuse ja panid 23aastase tüdruku piirkonnagruppi juhtima. Ma ei ole päris kindel, et oleksin julgenud teha säärase otsuse, kuid just toetusega nad tõestasid, et noored on võimekad ja neid tuleb usaldada.
Mis edasi?
Olla parim versioon iseendast. Kuhu edasi, eks seda näitab juba aeg.
Kogemusnõustamise edukas proov
Tallinna kainestusmaja kogemusnõustamise prooviuuring kujunes edukaks – kõikidest kainenema toimetatud inimestest 64 olid valmis abi vastu võtma. Uuring kestis 2023. aasta maist kuni juuni lõpuni.
Prooviuuring tehti koostöös SA Avatud Lootuse Fondi ning Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametiga, et katsetada kogemusnõustamist, mille eesmärk oli teadlikkuse ja motiveerituse kasvu kaudu vähendada Tallinna kainestusmaja kordusklientide ja teistegi klientide arvu.
Selle aasta esimese kolme kuuga on Tallinna kainestusmajas korraldatud 108 nõustamist. Oleme selgeks saanud, et vähese motivatsiooniga inimesed on pigem Tallinna sotsiaaltöö keskuse teenusel olevad, mingi traagilise sündmuse tõttu muutunud või psüühilise häirega inimesed. Neil, kes elavad kodus ja töötavad, on suurem motivatsioon olukorda muuta. Keskmine nõustatav inimene on 44aastane vene või eesti keelt kõnelev mees, kellel on 7–10 aasta pikkune alkoholisõltuvus.
Prooviuuringu käigus suunati inimesed, kes ise sellega nõustusid, edasi kogemusnõustaja juurde, kes rääkis oma teekonnast ja abisaamise võimalustest. Kokku viibis kogemusnõustaja Tallinna kainestusmajas kahe kuu jooksul 40 tundi, mille vältel suhtles ta otse 29 inimesega, kellest 4 olid naised. Nendest 11 inimest olid väga huvitatud lahendustest ja 5 inimest läksid kohe statsionaarsesse rehabilitatsioonikeskusesse. Ülejäänutele tutvustati lahendusvõimalusi ning nüüdseks on veel üks inimene liitunud sõltlaste tugigrupiga. Mitme inimesega peab kogemusnõustaja praegugi telefonsidet.
Üks kogemusnõustamisest keeldumise põhjus oli see, et inimese soov suitsu teha oli suurem kui soov oma elu muuta. Analoogselt mõtlesid kogemusnõustamise hommikutel õnneks üksikud.
Barbara Lichtfeldt, PPA pressiesindaja
