9 minute read
Maailmas on nii palju huvitavat ja üllatavat
Kui Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse uurimisgrupi juht Ave Jaakson-Küttim ei töötaks politseis, leiaks teda tõenäoliselt loomade seas, raamatuid lugemas või kokakunstiga tegelemas.
Ema luges väiksele Avele ette üksjagu kriminaalromaane, seega ei tule ilmselt üllatusena, et 2006. aastal alustas Ave karjääri politseis. Enne seda jõudis ta õppida veel kokaks, kuna talle meeldib väga süüa teha. „Olin kokana tööl ja kõik muutus, kui Estonia parvlaev põhja läks. Panin kodus oma uurimisnurga püsti, kogusin avalikest allikatest kõikvõimalikke tõendeid ja püüdsin selgust saada, mis juhtus. Paraku selle uurimisega ma lõpuni ei jõudnud, kuid see oli hetk, mil sain aru, et tegelikult peaksin kuuluma politsei ridadesse, ja nii ma oma kutsumuse poole sammud seadsingi,“ meenutab Ave.
Pika kollase kleidi lehvides astus Ave Harku vanglasse ja teatas, et tahab saada vangivalvuriks. „Ilma pikema jututa tehti mulle vanglas ringkäik ja asusin seal tööle. Vanglas töötasin mõned aastad, seal sain selgeks pätimaailma ja nägin erineva taustaga inimesi. Peagi asusin õppima õigust ning praktika ajal valisin asutuseks politsei, kuhu ma jäingi.“
Lapsepõlvest jäi lisaks huvile politseitöö vastu külge ka raamatute lugemine. Aastas loeb Ave ligi kakssada raamatut ning igal vabal hetkel võib ta mõte kaante vahele ekslema minna. Suur lugemus on kaasa toonud laia silmaringi ja võime märgata kõiksuguseid detaile. Seda tõdevad paljud tema kolleegid.
Pole kabinetis kunagi üksi
Isikuvastaste kuritegude talituse korrusel on iga kabinet isemoodi. Avelgi on see puhas ja sätitud, kuigi laes ripub skelett. Kolleegide huumor! Ave on ise oma kabinetti sisustanud endale armsate asjadega, millel on oma mälestused ja lood.
Tööpäeva alustab Ave varem kui teised, sest talle meeldib lugeda läbi aruanded ja vaadata, mis neist tema talituse töölauale võiks tulla. „Kui kriminalistid on käinud öösel sündmuskohal, analüüsin fotosid, loon oma esialgse versiooni juhtunust ning vaatan üle, milline koormus uurijatel parasjagu on,“ räägib Ave ja lisab, et uurija koormus ei mängi sageli rolli selles, kas ta saab juhtumeid juurde või mitte. Palju tähtsam on see, kui mahukad juhtumid neil parasjagu käsil on ning mida arvab näiteks mõrvarühma juht või uurija ise.
Ave proovib alati nõu ja jõuga kõiki uurijaid aidata. Koos pannakse paika strateegiad, hinnatakse sündmuskoha vaatlusi ning suheldakse eri ekspertidega. Ta naerab, et on kuulnud tagasisidet, kuidas ekraanil uurijate numbrit nähes omavahel arutama hakatakse, mis hullumeelse ideega taas välja tullakse.
„Ei salga, et olen tahtnud purustada arbuuse golfikepiga, et vaadata, kas inimesele on võimalik säärast vigastust pähe tekitada, või soovinud minuti täpsusega teada, kui kiiresti vigastus tekitati,“ muigab Ave, kuid tõdeb siis, et paljud seda laadi arutelud on kaasa aidanud teiste juhtumite lahendamisele.
„Minu kabinetis on peale minu alati keegi. Seda, et istuksin pool tundi üksinduses, juhtub väga harva. Meil on kokkuhoidev kollektiiv ja isegi siis, kui kõik on suures tööhoos, lippab keegi ikka kabinetti, võtab laualt pähkli või õuna, annab kiire ülevaate toimuvast ning jookseb edasi.“
Telegramm? Telegram!
Politseis on 17 aasta jooksul olnud Ave sõnutsi muutusi üksjagu. Kuna ühiskond liigub kiires tempos, on seda tunda politseiski. „Alustades arvutist näiteks. Aastaid tagasi istusime pontsaka kuvari ees ja vaatasime justkui lukuaugust tehtud videoid, mida meie nimetame täpivideoks. Videovaatlust tehes sai vaevu näha liikumist. Vahepeal võtsin appi luubi, et paremini näha.“ Praegu on nii mõnegi kaamera pilt parem kui osal telereil. Kui lisada siia veel igasugused rakendused ja äpid, on kõigega kursis olemine päris keerukas.
„Rakendustega meenub mulle üks tore lugu ammusest ajast. Kuulasin üle kannatanut, kes rääkis mulle, et kohtumine kahtlustatavaga lepiti kokku Telegrami teel.“
Mina: „Kas teil on see telegramm alles?“
Kannatanu: „Ei ole, see kustub iga 15 minuti tagant automaatselt ära.“
Mina vastu: „Mismoodi kustub ära?“
Kannatanu: „Noh, mul on see niimoodi seadistatud.“
Samal ajal ülekuulamisel olnud noor kolleeg vaatas mind ja sosistas: „Pane kirja nii, nagu ta räägib, hiljem seletan.“
„Paningi. Kolleeg küsis veel täpsustavaid küsimusi ja ülekuulamine oligi tehtud. Pärast sai muidugi nalja palju. Kolleeg mõistis kohe, et ilmselt ma ei olnud kuulnudki midagi Telegram-rakendusest ja kujutasin endale ette seda ammustel aegadel edastatud telegrammi, mille postiljon kohale tõi. Jälle oli mul üks päev täis üllatust, et ka selline asi olemas on,“ naerab Ave.
Muutunud on inimesedki. „Meie talituses on enamik töötajaist noored, aga see on väga positiivne, sest noored kolleegid hoiavad mind aktiivsena nii füüsilises kui ka moraalses mõttes,“ lausub Ave. Töökaaslasi võiks Ave hinnangul üldse rohkem tunnustada ja märgata. „Oleme küll päevad-ööd õlg õla kõrval tööl, kuid ei suuda sageli märgata, mis kolleegile rõõmu või muret teeb. Ütle talle kas või kord päevas, et tal on ilus kleit või ilus lips. Küsi, kuidas tal läheb, ja võta see viis minutit, et kuulata, mida tal öelda on. Ja tehke omavahel nalja!“
Hinges ja südames
Ave lauale jõudnud juhtmeid on üksjagu, kuid südames hoiab ta meediaski laia kõlapinda saanud Nõmme juhtumit, kus kaevetööde käigus leiti krundilt säilmed. „Juhtisin uurimisrühma ning tänu põhjalikule ja ka rahvusvahelisele koostööle FBIga suutsime surnukeha koljust luua 3D kujutise. Meiega võttis seepeale ühendust naine, kes arvas, et otsitav võib olla tema ema. Pärast DNA-proovide võrdlust selgus, et hukkunu on Maie Ensling, kes elas 90ndate alguses Lasnamäel. Maie kadus 40aastasena 1991. aasta novembris, mil ei jõudnud ühel õhtul enam töölt tagasi koju. Maie tütar ja teised lähedased said 31 aastat hiljem rahu.“
Eri ametkondade koostöövalmidus oli selle juhtumi puhul väga hea. Koos käidi näiteks arhiivides, et vaadata, kes olid Nõmmel sellel aadressil kunagi elanud. „Meil olid terved Exceli tabelid inimeste nimedega, kelle puhul kontrollisime, kas nad veel elavad või kus elavad. Osaga neist vestlesime. Kuulsime muu hulgas elust sel ajal, baaridest, mida enam ei eksisteeri, kes neis baarides käisid ja nii edasi,“ räägib Ave.
Hinge on läinud aastatetagune juhtum, kus autost leiti surma äärel olev naine. „Kuulasime üle kümneid tunnistajaid, et saada piisavalt tõendeid mehe kohta, kes temaga niiviisi käitus. Mees käis Maardu sadamas tööl, kuhu ta läks bussiga, aga naise jättis autosse. Ta näljutas naist, võttis ära kõik hooldusraha ja andis talle juua üksnes paar lonksu viina, mitte vett. Naine veetis seal autos mitu kuud, ka palavatel suvekuudel. Isegi palju näinud kiirabitöötajad ja arstid ütlesid, et nad ei ole sellises olukorras inimest veel kunagi varem näinud,“ meenutab kogenud uurija. Kogu menetlus põhines peaasjalikult tunnistajate ütlustel, mille toel koorus tegelik tõde ning kannatanu piinad. „Ma ei ole senini suutnud mõista, miks see mees nii tegi. Mees mõisteti 12 aastaks vangi.“
Kannatanu jäi õnneks ellu ja viidi hooldekodusse. „Kuigi inimest seal väga palju enam alles ei olnud, tundus mulle, et ta sai ümbritsevast aru. Kui teda haiglasse vaatama läksin, tõstis ta kätt ja vaatas mind helge pilguga. Tal oli ka tütar, kellega ühendust võtsin. Selgus, et nad ei olnud emaga aastaid suhelnud, kuid ta oli kohe nõus ema aitama. See oli armas vaatepilt. Vaatamata sellele, et nende teed olid kunagi lahku läinud, leidsid nad teineteist uuesti.“
Rumalaid küsimusi ei ole
Mis on ühe hea uurija retsept? „Üks hea retsept koosneb terakesest loovusest, kus ei jääda kramplikult kinni grammidesse, ning kuhjaga empaatiavõimest, mida tuleks segada uudishimuga,“ selgitab Ave.
Kui avaldus laekub, tuleb võtta avaldajaga ühendust, temaga suhelda ja mitte jääda kinni paberisse. „Tihti selgubki, et kannatanu mure põhjus on hoopis midagi muud. Näiteks naine, kes on ära tapnud oma mehe –selgus, et mees oli kümme aastat teda ning lapsi peksnud. Loomulikult ei ole see õigustus, kuid teda peab kuulama, sest on väga võimalik, et sel hetkel olen esimene inimene, kes tema loost huvitub.“
Niisamuti ei peaks uurija piirduma pelgalt koolis õpituga, vaid peab pidevalt end kursis hoidma ning infot otsima. „Rumalaid küsimusi ei ole olemas!“
Ave ise leiab motivatsiooni nii tööst kui ka ajast lähedastega. „Tõusen igal hommikul ja ma ei tea, mis mind ees ootab. Et olen elus ühtteist näinud, siis tean, et maailmas on nii palju huvitavat ja üllatavat. See ilmselt motiveeribki, et iga päev on võimalik midagi avastada.“
Kindlasti motiveerivad Avet tema abikaasa, ema, koer ja kümme kassi. Lisaks hoolitseb ta varese perekonna eest, kus üks tiivuline on haige jalaga. „Iga päev annan neile süüa, ja kui hüüan „rääbis-rääbis!“, siis lendavad nad kohale. Suvel külastavad mind siilid. Naabrite kanad ja pardid paterdavad mul alalõpmata hoovis. Ja uskumatu või mitte – kõik loomad saavad omavahel hästi läbi! Kõik loomad on ise minuni jõudnud, nad on ise tulnud ja siia jäänud. Alles hiljuti tuli emakass oma nelja pojaga.“
Abi vajavaid loomi on rohkemgi Ave õuele sattunud: kährik, haige käpaga nugis ja paljud teised. „Viisin nad loomaarsti juurde, kus nad said abi. Pärast lasti nad loodusse tagasi. Karu ja elevant ei ole veel minu õuele jõudnud, aga kui tuleks, siis küll ma ka neile koha leiaks!“
Ave arvab, et sarnaneb enim Muumitrolli kaaslastest tuntud väikese Myga. „See tegelane on energiline, topib oma nina igale poole ning tahab kõiki aidata.“ Kui Avele paha tuju peale tuleb, siis mossitab ta esmalt ning targem on teda mitte tülitada. „Seejärel hakkan analüüsima, mis läks valesti või mida oleks saanud teisti teha ning mille jaoks oli see hea või halb. Kui eneses on analüüs tehtud, siis tuleb sealt edasi minna ja kanda õpitu endaga kaasas, et teinekord seda vältida.“
Tandoori kana Ave moodi
„Mulle meeldib erinevaid retsepte proovida. Kuna on tulemas jõuluaeg, siis proovige vahelduseks sealihale, kapsale ja verivorstile teha ise üks tandoori kana. Mul on kodus küll tandoori ahi, aga kana võib edukalt teha ka ilma selleta. Kui õues on talvekülm, siis kasutan ikka seda meetodit. Kuna inimeste maitsed on erinevad, toon retseptis esile üksnes koostisained, kuid kogused määrab iga inimene ise oma maitse järgi.“
Retsept on lihtne, aga ettevaatust, et ennast ära ei kõrveta ega maja põlema pane!
Võtke poes müüdavaid tooreid kanakoibi täpselt nii palju, kui ära sööte. Koibadele tehke naha sisse pikilõiked.
● Maitsestamata jogurt
● Punase tšilli pipra pulber (lisage enda vürtsitaluvuse põhjal)
● Küüslauk
● Kurkum
● Laimimahl
● Natuke õli
● Sool
● Garam masala
Garam masalat on Eestis poodides juba müüa, nii et saab poest osta. Kui soovite ise teha, on vaja koriandrit, rohelist kardemoni, musta kardemoni, nelki, kaneeli, loorberit, musta terapipart ja muskaatpähklit. Kõik ained tuleb kuumal pannil ilma õlita röstida pidevalt segades, siis asetada kõik röstitud ained blendrisse ehk kannmikserisse ja pulbristada. Ongi valmis!
Kõik eelnimetatud ained segage kanaga ja tehke marinaad. Marinaadis kana jätke pooleks tunniks külmkappi seisma.
Seejärel võtke pann, lisage õli (soovitatavalt riisi-, aga sobib ka maisiõli) ja võid (mina ostan turult lahtist võid, kuid sobib ka poest ostetud).
Pann laske korralikult kuumaks ja pange sinna marinaadis kanakoivad. Küpsetage mõlemalt poolt 10–12 minutit, kuni kana on pruun. Seejärel tõstke kana kaussi.
Nüüd pange pliidile söetükk. Hea, kui on gaasipliit, sest siis läheb kiiremini kuumaks. Puupliidiga on lihtsam, sest saate söetüki pliidi all kuumaks ajada. Sobib ka grillsüsi, kuid siis peavad olema suured tükid. Kuni süsi kuumeneb, pange kausis oleva kana vahele väike plekk-kauss või fooliumitükk, mille sisse tõstke kuum süsi. Lisage veidi õli. Seejärel hakkab eralduma suitsu. Pange kausile kaas peale ja las see tossab seal umbes poolteist tundi. Pärast seda saate nautida suurepärast tandoori kana.
Barbara Lichfeldt
PPA pressiesindaja
