K-Komando tavaline tööpäev on eriline

Kell 9 | Eriüksuse K-komando reede, 13. oktoober algab rahulikult. Kavas ei ole ühtegi kinnipidamist või muud operatsiooni, küll on meeskondadel mitu treeningut ning ka administratiivset tööd, mis mõned inimesed kontorilaua taha sunnib.

Esimene meeskond valmistub hommikuseks taktikatreeninguks. Operaatorid panevad selga täisvarustuse: vormi, kiivri, kõrvaklapid, kaitseprillid, vööle läheb käsirelv ja rihmaga kaela automaattulirelv. Tee viib Koplisse ja tühjas parklas valguvad autodest välja täisvarustuses mehed, kiivrite külge on kinnitatud öövaatlusseadmed. Sobivalt on sealse mahajäetud maja esimese korruse aknad metalliga kinni löödud ja päevavalgus läbi ei pääse. Üks operaator on juba varem kohal ja väljub hoonest, kui kolleegid järjest saabuvad. Tema vastutab instruktorina treeningu sujumise eest ning oli esimesena kohal, et kõik valmis panna. Üles tuli sättida sihtmärgid, n-ö kurjategijad, kes pimedate ruumide nurka on varjunud ja kelle politseinikud peavad ohutuks tegema. Öövalgusseadmed aitavad ruumides orienteeruda. Varustus on nii hea, et ühe operaatori sõnul ei ole tema jaoks vahet, kas töötada päevavalges või pimedas.

Väike viga, aga suur tagajärg

Neljane eriüksuse meeskond liigub mööda pikka koridori, sisenedes ükshaaval tubadesse. Ühtegi sõna operaatorid omavahel ei räägi, kogu kommunikatsioon toimub peanoogutuste ja käeviibutustega. „Vastane ei tohi meid kuulda ega näha, aga meie peame omavahel suhtlema, infot vahetama.“ Vaikus tagab eriüksuse töös väga olulise üllatusmomendi, mis annab operaatoritele vastase ees eelise. Kõrvalt vaadates toimib koostöö kui õlitatult, on kohe aru saada, et mehed on harjunud koos töötama.

Vähem kui 15 minuti pärast on pikk pime koridor ja kõik sealsed toad on kontrollitud ning kurjategijad kahjutuks tehtud. Seda sõnagi lausumata. Treening loetakse lõppenuks ja meeskond koguneb debriifiks – kiire kokkuvõtte eesmärk on läbi arutada võimalikud eksimused ja neist õppida. Üllatuslikult satub kõige suurema kriitika alla omavaheline kommunikatsioon. Kõrvaltvaataja ei saa aru, et miski viltu vedas, sest kõik toimis kui õlitatult, kuigi tegelikkuses on detaile, mis meeskonda ennast häirivad. Päris ohuolukorras võib ka väiksem viga minna kalliks maksma, seega tulebki treenides kõik viimse pisiasjani läbi mõelda. Pikalt arutavad operaatorid, kuidas paremini sellist olukorda lahendada, kui kiiresti liikuda ja millise tehnikaga toimetada.

Instruktor sätib juba varsti teisele korrusele üles uue harjutuse ja selgitab, et kurjategija, keda kehastab T-särki riietatud papitükk, tuleb asetada võimalikult elutruult ehk kohta, kus ta ka päris sündmuse puhul võiks olla. „Kui lähme kuskile kurjategijat kinni pidama, näiteks kui tegemist on relvastatud inimese või pantvangiolukorraga, valib vastane ka ise võitlejana parema positsiooni. Näiteks mõni pime nurk, kust avaneb otsevaade sissepääsule. Peame alati arvestama vasturünnaku riskiga ja olema ise vaiksed, kasutama üllatusmomenti ja kiirelt kurjategija kinni pidama, enne kui meid rünnata proovitakse.“

Treening algab. Treppidest minnakse üles ettevaatlikult, kuid enesekindlalt. Kordub esimesel korrusel tehtu, ruumid tehakse üksteise järel puhtaks, kurjategijad elimineeritakse ja kui kogu harjutus läbitud, arutatakse, mis läks hästi ja halvasti ning kuidas saaks paremini.

Vähem kui minutiga kopterist põllule

K-komando teise meeskonna liikmed alustavad teed Tallinnast Jürisse, kus koos PPA lennusalgaga on plaanis kopteriharjutus. Lennuvahend kaasatakse eriolukorras, kus on vaja väga kiirelt sündmuskohale jõuda ja mingil põhjusel ei ole see autoga võimalik. Minevikus on seda ette tulnud ning kopterit kasutab politsei vajadusel ka erioperatsioonide julgestamisel. Seetõttu tuleb kopterimeeskonnaga koostööd teha ja ühisharjutusi planeerida.

Seekord on plaanis köieharjutus, mis tähendab seda, et K-komando operaatorid väljuvad kopterist köiega. „Selline vajadus köiega laskuda võib tekkida näiteks olukorras, kus kopteril ei ole võimalik maanduda, sest maapind ei ole selleks sobilik – olgu siis vajadus parduda laevale või metsa,“ selgitab üks operaator.

On keskpäev ja meeskond ootab Jüris põllul kopterit. Harjutuseks on valmis neli täisvarustuses operaatorit ja koer.

Kopteri maandudes liiguvad operaatorid sellele vastu paksu tumerohelise köiega. Kopter tõuseb maapinnast veidi kõrgemale ning köis visatakse alla. Kordamööda kutsutakse eriüksuse operaatorid avatud uksele istuma nii, et jalad ripuvad üle ääre. Vaikse koputusega õlale antakse märku, et võib laskuda. Ainuke koht, kust laskudes kinni hoida, ongi köis –ühtegi kinnitust rohkem ei ole ja operaatorid saavad vaid endale kindlad olla.

Ei kulu minutitki, kui kõik on juba kopterist välja läinud ja tagasi kindlal maapinnal. Kopter maandub, operaatorid tulevad jälle peale, nüüd tõuseb kopter varasemast veidi kõrgemale ja protsess kordub. Nii neli-viis korda. Ükski operaator ei peegelda oma silmis kõhklust või hirmu.

Siiski on see esmakordne laskumisharjutus koer Ronnile, sest värskelt eriüksusega liitunud koer varem helikopteris lennanud ei ole. Õhus annab olukorra uudsus ka tunda, kui läbi salongi levib ebameeldiv lõhn, sest esimese lennu stress sai koerast võitu.

Koerajuhid täidavad kõiki samu ülesandeid, mida teised operaatorid. „Ka meie peame koos koeraga harjutama töötamist maal, merel ja õhus, et pärisolukorras koerale see olustik juba tuttav oleks ja ta ei ehmataks. Kui esimest korda laskudes oli koer veidi ehmunud, siis pärast pidin ikka korralikult pingutama, et teda kinni hoida. Ta tahtis olla esimene, kes laskub,“ ütleb koerajuht ja loeb Ronni esimese lennuharjutuse edukaks.

Rahu ja sihikindlus

Veidi enne kella 13 maandub kopter viimast korda, et K-komando kolleegid maha panna ja suundub tagasi Tallinna lennujaama kopterbaasi.

Operaatorite sõnul on reeded tavaliselt rahulikud päevad, kui just mõni töö ehk kinnipidamine või operatsioon käsil ole. „Täna ühtegi planeeritud tööd ei ole ja on rahulik. Seetõttu kasutamegi seda aega, et trenni teha. Käime laskmas, teeme taktikat ja muud. Operatsioonidega on aga nii, et tavaliselt planeeritud asjad satuvad kuidagi ühele ajale ja siis on väga kiireid perioode,“ kirjeldab operaator eriüksuse siseelu.

Eriüksuse operaatoritest õhkab rahu ja sihikindlust. Ka tööde osas säilitavad nad kaine meele. Kuigi sündmused, mida nad lahendavad ja olukorrad, millega silmitsi seisavad, on igas mõttes erilised – olgu vastas relvaga mees, eest kihutav autovaras või oma last pantvangis hoidev purjus mees – oskavad ja saavad nad neid lahendada, sest on nendeks järjepidevalt treeninud. Eriüksus on kinni pidanud kuritegeliku ühenduste liikmeid, pedofiile ja narkokurjategijaid, näinud üksjagu elu karmimaid tahke, aga tunnistavad: „Kõige raskemad sündmused on lastega seotud.“

Leana Loide

PPA pressiesindaja