Andrus Rehemaa Noored silmad Sul on noored silmad, kui päike vaatab neisse, kui neist saab allika läte, kui nad on üksi laugude taga. Nad vaatavad ainiti igatsusse, nad ootavad tulevat näha, nad leiavad üles püha. Noored silmad teevad Jumala näo. Ja näevad läbi argiste udust ja kaugele kadunud usust ja kaest ja hallist habemest. Sest noori silmi ei võta aeg ega kellegi teise käed. Noored silmad ei kulu, neist saab ainult loobuda. Sul on noored silmad, kuni hoiad neid lahti. Sul on noored silmad, kuni armastad. Sul on noored silmad surmani.
Noored silmad
KIRJASTUS PALJASJALG
Noored silmad
© Andrus Rehemaa “Noored silmad” Kujundus: Paljasjalg “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, Tallinn 2019 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-82-3
Andrus Rehemaa
Noored silmad
Kirjastus Paljasjalg 2019
I Tuleviku nostalgia
5
Kevad Võimas on kevade lopsakas vöö; haarab see päeva, allutab öö. Purustab külma, toob soojad massid; hullutab koerad, kräunutab kassid. Raske on vohava kevade töö, üksi ta jõejää raginal sööb. Purustab pungad, vabastab lehed; vallutab naised, anastab mehed. Kevad lööb mässama vagagi hinge. Pähe ja kõhtu loob oot’matu pinge ja elu tuhanded meeled kõik räägivad ühises keeles. 2004
7
Halvatus Kas sina näed seda lõputut rada, vihmast märga, siiski põuast? Kas sina näed seda aastasada pidevalt kordamas ennast? Kas sina tunned, et kõik jääb samaks, samaks, pärast sooja, külma? Kas sina tunned, et olla tahaks sealpool madalat ilma? Kas sina püüad, jõuad, hoolid, annad terve, mitte poole? Kas sina rajalt minna proovid, ära sealt, kus vaikne koole? Kas sina jõuad umbtee otsa, kust saab ainult tagasi? Kas julged vabastamist loota, ent leppima pead sinagi? 2004
8
*** Lõõskava päikese all ma magan. Lõõskava päikese all ma magan. Sinitaevasse tahan, just sinna: aja eest ära minna… Voolavas vees ma tukun. Voolavas vees ma tukun. Sinitaevasse tahan, just sinna: aja eest ära minna… 2004
9
Täna ei tahtnud ma linna näha Täna ei tahtnud ma linna näha, autode mürinat, kisa ja kära. Täna tahtsin vaikust, linnulaulu kaiku. Olla Emajõe kaldal, kus Kalevipoeg valvab. Vahel tüütab mind elurütm, vahel kõigest on ükskõik, siis, kui piinab väsimus, lõputu tüdimus; siis nõuan rahulikku eksistentsi, mitte karjuvat dissonantsi. Nõnda räägin teil karged Tartu parkide hanged. 2004
10
Ikka ja jälle / Loorlind Ikka ja jälle tabab mind igatsus sinust, loorlind. Helge ja valge — teadagi, ei saa sõnu seadagi. Näha sind selgelt kuukumas hajud päikesesäras. Ootan sind, loodan — jah, tule! Lasku kuivale suule. Ikka ja jälle möödud must, kuivaks mõranenud suust. Lendad seal kaugel kaljudel Loor lehvimas pilgates. Lasku jõkke! Lendad meelsalt. Tuhast maad kasta veega! Mind! Mind, loorlind näe! Pöörasust! Ikka, jälle, armastust! 2004
11
Mu haavad on liiga sügavad Hirmust värisen, joovastun murest, haaran sulest, Jumalalt pärin. Üksinduse rõskus silmis. Valelikud hirmud on ikka siin — üllatav. Mu haavad on liiga sügavad. Aeg toob, aeg viib. Tõi selle, viib selle. Ka haavad, mis liig sügavad. 2004
12
*** Mu käes, siin; samas, kaugel galaktikas. Minu sees, kuid ei rakendu praktikas. Kaks lindu vastamisi sädistavad. Kõik kaldu ja teineteist välistavad. Must, valge vaikivas võitluses. Reaalsus? Üks mõistuses, teine südames. 2004
13