Anneli Korsar-Tõkke
Elu on täis kohtumisi-inimestega, sündmustega, eriliste hetkedega. Vahel ka loodusega, vaikusega, iseendaga. Selliseid hetki olen pannud kirja sellesse kogumikku. Mõned kohtumised jäävad eredalt meelde, mõned ununevad. Aga mõnede kohtumiste kohta ei oskagi päris täpselt öelda-olid nad head või halvad, või mõlemat või ei kumbatki. Lõputa lõpp on ring. Tuul toob muutumist. Vaikus on tuule hing. Värve sealt sünnib... ja taas lendab tuuleks.
Laeta lagedal
Laeta lagedal
© Anneli Korsar-Tõkke “Laeta lagedal” Kujundus: Kirjastus Paljasjalg “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, 2019 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-73-1
Anneli Korsar-Tõkke
Laeta lagedal
Tänan Ülo-Alo Võsarit abi eest teksti toimetamisel.
Kirjastus Paljasjalg 2019
Peatuja Tee hallhajuvas sajus, poris, pilvedes ja rajus. Värvid uduks sulavad, helid tuuleks ulavad. Valgusmerest pudeneb kild, ees avaneval lahel. Ja vikerkaar kui sild on valu ja valguse vahel. Varjudes muutmatuks jääda võib valu kahvatu kiirgus, või valgusest osa saada, tõusta kerge-kõrgesse viirgu.
4
*** Ma ei teadnud vastust. Mõni ekslev pilk sai varjuks. Tuulde lennanud sõna sai tolmuks. Siis kui valguse helendus langes su silmile, siis said sõnad sõnatuks, kumavkaugeks kellahääleks, kirkaks vaikuseks.
5
*** Tuhanded-miljonid hääled. Telefonitraatide helid. Õhtuste rongide ruttav rütm. Maanteede mahe monotoonsus. Tänavahõiked. Merekohinad, metsamühinad. Linnulaul. Helid vaibuvad kuni vaikus elustab hääled nähtavaks, kannab üle detsibellide raginast ja sügisõhtute hämarast.
6
*** Tuultele avatud vana talu. Siin sügisõhtutel varjud on hoos. Siin sügisõhtutel pere on koos. Tuuled ja varjud vaid segavad sõnu.
Ja kui lund hakkab katusele sadama vanas tares ei minda veel magama. Vaikselt veereb siin jutukera, õhtu annab mõttetera.
7
*** Kesköösel keset langevat lund Suur Hingus Suure Vaikuse mu padjale pillas.
Unenäos oli ärkamist.
8