Sander Kipp
kui saaksin ma valida siis oleksin tuul ja vabana tormaksin üle maailma merede tahan kanda endas armastuse häält tahan olla lõpmata vaba tahan lennelda
kui saaksin valida siis oleksin ma tuli sind soojendaks valgust sul näitaks oleksin päike su päevas armastus, mis põleb tahan olla tuli mis lõõmab kaminas
kui saaksin siis oleksin vesi kõikjale voolaksin vabana siis rändaksin sajaks vihmana voolaks jõena alla su orgu ilmuks järvena
kui saaksin valida siis oleksin kõik su ümber õhk mida hingad tuul mis kosutab armastus vaba sest armastaja see mõistab sõnadeta kui saaksin vaid valida...
Puudutus KIRJASTUS PALJASJALG
Puudutus
© Sander Kipp Puudutus Kujundus: Kirjastus Paljasjalg Fotod: R. Raidma “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, 2019 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-94-6
Sander Kipp
Puudutus
Kirjastus Paljasjalg 2019
Raamat on valminud tänu Elfriede Ait’ale, kes suunas mind luuleradadele gümnaasiumi kirjandustundides.
5
Poeesia Sügav poeesia su sees end varjab, malbelt ta sealt vastu vaatab. Petlik ta pilk, endas saatanat varjab. Miski salapärane helk ta silmis, mälestustes jookseb lindilt kui filmis. Õrnust temast õhkab, kuid vihastades kägistab jõhkralt. Südant marraskile ajab, veritsus sidemeid vajaks. Välja ei taha ta tulla, meelita, pakkudes kasvõi kulda. Närib hinge, kuid karjuda ei lase. Pelgalt vaid näpistab, südamesse sinikaid jätab. Välja ei voola kirjasulest poeesia. Hingepaeltega vaikselt mängib, lämmatab. Ahnelt naeratab, mõistusele saatanast pajatab. Kas saada jagu või langeda ohvriks? Sügav poeesia, vaikne piinaja.
6
* kivisüda hakkab tuksuma aja piinav kulg teemantvalge kaja öös tundmatus kaua oldud siin ringi uitamas mõte kaovad sõnad kaob mu elu mõte ühes ööga mu hääl ärkab ent näe, hommikusära päikese kullane jutt tänavakivil ümarail raske hellitav meloodia sõna tulistab kriidi kiledat kaja õhtu hämar jutustus päikese roosa manna peegli killud taevase öö lõputus kostub vaikne kaja 7
* vaata mu poole ütle, et olen su täht öises taevas kõrgel - kaugel silmis sul siis säran mind varjatult vaatad tunnen su pilku endal kui oleksin su täht teaksin, kuidas sulle särada särada, et mind märkaksid oh, palun ära mängi nii külma! oled ainus, ainsaks jääd! ei ses’ noores kehas vanana näivat südant sa murra ööd, mil lesin ja sinust mõtlen, kui vaid su linad mind soojendaks ja hommikupäike meil paistaks oleks kõik taas nii, kui oli mu unes
8
su pilku püüan ja säran sulle veelgi, märka mind, palun vaata üles, säran sulle seal
9
Üksindus Väike üksindus kükitab seal. Noh teate küll, seal kus kivid ja vesi ning tõed südamelt puistatud on. Hallikarva see koht, pisut udune on ka. Aeglase vooluga, ent rõõmu võib viia. Seda eemalt põõsast jälgin tasa. Nutab vist, õigemini nuuksub ta. Kivil kössitab, põlved lõua all. Pisaratega jõge toidab. Mul kahju temast ja endalgi pisar kipub valla. Ent tean, et võin eksida, kui end ilmutan. Väike üksindus kurbuseks muutub.
10
* unistused on südame soovid mis tekivad öösel ja neid toidan lootusveega heidan välja halva ning usun sügavalt ei kaota lootust unistused saavad teoks ei lase elul end heidutada usun ja see saab teoks usun endasse, usun imedesse usun unistustesse võti taevasse on minus endas ning kui katsun taevatähti kord meenub mulle unistus mis sai teoks sest uskusin
11
Värvid Mere punane kuma, linna virvendav siluett. Möödun sellest, sinna upun. Värvide mäng jäises õhus. Pehmed toonid vaid silmapiiril ja linna tagataustal. Mu sõrmed külmad, tuul hinge külmetab, ent süda, see ikka soe ja aina kuumemaks köeb, kui meenud. Mõte mul sinust vaid keerleb, segaseks ajab ja unustan aja. Mälestustes sobran ja parimad sealt meenutuseks nopin. Silme ees kõik selgelt piltidena kordub. Kõrvus samad helid, huultel sama maik. Jah, tunded mu sees ja ümber, sama värvi kõik.
12