Leino Algmaa Siis korjan kõik kokku, mis iganes olnu ja metamorfeerub, mis kogunud tolmu. Siis kunagi keegi teine kui mina, saab otsida tõde, kui loeb mõnd rida.
Miks pilveaugul taevalaik on nimeks?
© Leino Algmaa “Miks pilveaugul taevalaik on nimeks?” Kujundus: Kirjastus Paljasjalg “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, 2019 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-88-5
Leino Algmaa
Miks pilveaugul taevalaik on nimeks?
Kirjastus Paljasjalg 2019
Miks pilveaugul taevalaik on nimeks?
See tunnetuslikkus ja mõtisklev küpsus seal silmade taga kui aastasadade jada. Ei anna sul armu ega heida ka põrmu, aina utsitab takka, hiid-energiaga nakkab. End kohale viia... Ära sellele looda! See oleks ju liiast, kui antud sul hoovad. Sa võta need kätte ja tunneta ilma. Nii leiad kord lätte – ei jääda saa ilma. ***
6
Kui vahest peatun ja enda ümber kaen, siis hirmus hakkab mul enesel. Miks siin ilmas lihtsalt küll olen? Kuis elan määral nii vähesel? Puudub mu elul värv, on tume. Puudumas sära, tervislik jume. Ei sõpru häid või parimaid, armsamast und näen vahest vaid. Vaatest välja jättes nüüd mind, elu, mil puudumas ehe hind. Siis lokkab mu ümber rõõm ja lust, ei silma jää raasugi üksindust... Seepärast seista ei taha! Seistes kaob õrn illusioon. Laske ma töötan ja magan, muidu on valu kandmiseks suur... ***
7
Vabadus olla, püüda või hävida. Üldsuse kiuste vabaks end närida. Pikale saata vastikud pidurid, sinised kartulid, magusad sidrunid. Igavad näotud elutud olendid, grupiinstinktis väisamas olenguid. Ei saa ma neid sallida, kuidagi kannata – kui vähegi saab, kontakti ma ennetan. Ent lõputa jõua varjudes kõndida. Astuma välja tuleb end sundida. Rinnutsi minna. Hoobelda. Näägelda. Voolule vastu tuliselt rähelda. Olgu siis metsas, linnas või soos, alati püsida tegude hoos. Kartmata minnes ei midagi kaota – inimloom ise tee omal laotab. ***
8
Ühistranspordis küte on põhjas. Väljas on tundra, siin istun kui lõõsas. Või on see mu süda, mis põleb nii tuliselt vahtides lund, mis rõõmuga tuhiseb. See tõuseb ja keerleb – heitlik vist meel... Kuid kellel ei oleks, lebades teel. Tee masinaid veeretab, sirgjoones või käänates. Inimmasside elu käib pidevalt rännates. Masin, mis möödub, õgib eelmise raja ja enese alt paiskab uue mis vaba. See vaba on lendlema. Rutakalt hajuma. Viirgudes lainlevais teekattele vajuma. 9
Enamik juhte vaevalt et näeb ilu, mis mulle nii vabalt on käes. Ilu, mis nii põletab hinge, et talvine kõle paistagi sünge. ***
10
Tahaks öelda sul sõnu, kuid kõik näivad väärad. Maailmatunde nii segi mu sees oled väänand. Mis kord püsis madal, nüüd kõrgumas mäena kesk lainlevat vett, mis tardunud jääna... Just tõesti kui jääna tunne rabe ja habras, kuid nii kiiskavalt kaunis, seda valgus kui tabab. See paistab mu peale su silmis nii võõrais, mille ette kui jään olen teistest rõõmsaim. See levib kui viirus, mis vappuma paneb. Ei võidelda jaksa – mul puudub seks’ tahe! Ent sina tea miskit sest võimust, mis kõik sulle käsuta andnud... Nii tobe! Nii rumal see kõik! ***
11