Märt Sepper
Carl Robert Jakobsonist Vaimulood KIRJASTUS PALJASJALG
Carl Robert Jakobsonist Vaimulood
© Märt Sepper “Carl Robert Jakobsonist. Vaimulood” Kujundus: Kirjastus Paljasjalg “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, 2018 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-90-8
Märt Sepper
Carl Robert Jakobsonist Vaimulood
Kirjastus Paljasjalg 2018
SISUKORD I Kuidas sünnitada klassikut..................................................7 II Unistamised mu lillede all..................................................9 III Esimene vaim..................................................................11 IV Cimzest...........................................................................13 V Emajõe Ööbik..................................................................15 VI Elfenbeini toolil..............................................................17 VII Jätta raamatud rahule.....................................................19 VIII Sepper Paabeli tütar.....................................................21 IX Sillahoidja ja Rossleini Martin.......................................23 X Vanemuise seltsi ees.........................................................25 XI Üksteist...........................................................................26
I
Kuidas sünnitada klassikut Kui Elise, eestindatult Liisa, neiupõlvenimega Jegorov end liiga mugavalt tundis. Kui lubas end üldse tunda. Kui tema nüüd võttis osakese endast enne 1841. aastat ja siis veel vaatas alabastrist kassikuju silmadesse. Kui tema nägi nendes sügavaid ooase ja last pärgamendile templiks löödult. Kui tema end Eevana tundis Adama kõrval. Väljavalitud ja rohkemgi. Tema jättis hea ja kurja õuna rippuma. Las oodaku oma aega või kedagi. Ta silitas oma koja pimeduses üsa, millele oli juba antud nimi – Carl. Nõnda hüüdsid teda Paul Heinhorn ja nii mõnigi teine vaimusunnik. Kanda eestlase vaimu südame all ja tuua ilmale. Mõnede jumalate pojadki küsivad selleks luba. Rõkka Kaljovald ja tuli ere kui vesi venes. Ta silitas ja hiljem sünnitas eestlastele uue kuninga. Mõni Lembitu tõugu. Mõni lõvilakk. Olla emaks on olla valule ligi. On olla valust üle ja kõrgemal on näha päikest Eestimaa latvadelt itsitamas. Päikese taga on valgus ja ühe rahva algus, kuid sinna ei saa kondijõul. Sinna viib vintske vaim ja enne peab emal olema veimevakas tosin allikat varuks. Tosin tuuletallajat ja säärepaelu. Tosin salli, et kõrilõikajale jääksid tühjad pihud. Tosin toimetustki enne inimese-ööd. 7
Enne unustusehõlma vajumist on emal veel jääda kindlaks, et siit tuleb ja sinna läheb. Et siin on ja temal selles käsi.
8
II Unistamised mu lillede all Eks see emade asi ole andestada aga kes neile andestaks. Hernhuutlik ema pole muud kui põllulapi kummardaja. Oma salajasi sosinaid ta sosistab ja manab ja kisub tüli kuid sellegipoolest on ema südame all olnud ka tema koda. Isa hingab sisse raamatutolmu ja loeb võitudeks oma pasunakoori jüngrite kuklaid. Pime silm pole muud kui õpetamata saks. Kadakate vahelt piiluvad nii mõnedki vale-eestlase jahtunud rauast pilgud. Ema hoiatus kõlab: Suurel mehel pole väikest keelt, olgu või väikest meelt. Täna langetab ta pea välgule ja kutsub Toorut vaatama seda sisserännanud Issanda kirikut, kuhu mõni vaim ja tema suurus ei mahu. Tammepuu ei karjunud vihast kui tema südamik kaheks kisti, selle asemel lubas ta oma südamesse noore Carli ja kandis teda esiisade valda. Seal sõid õhtust vanaaja inkvisiitorid ja nende ohvrid. Rebisid lambaliha jessukese-maskides ja kallasid mõdu juba niigi vettinud põrandale. Siin siis priiskab taevasugu. Siia siis lamabki ilmalik narr. Pühal mehel mitu nägu. Siin nägi ta ka ennast musta habeme ja lokkidega. Mõnel määrdunud põllega inglil on põlved vastu maad ja musta kuuega mees maalib lakke taevast. Soolavälja taoline lumevaip hoiab endaga neid pidulisi. Äratus ja koolmeister on lõpetanud oma sonimise. 9
Äratus ja küünlavalgel kostab ingel või ehk laulab lausa: Eesti muld ja eesti süda.
10