Dieter Bรถge โ ข
Elsa Klever
Ü
hes mõnusas toakeses, mis lõhnab veidi värskelt saetud puidu järele, istub puuris kanaarilind ja vaatab aknast välja. Ta näeb taevast ja peaaegu
poolt suurt kuuske ning eemal künka otsas metsa. Puur ja tuba ongi tema kodu. Praegu on ta üksi, sest inimesed, kelle juures ta elab, tegelevad teiste asjadega. Ta kuuleb majas ja aias naiste ja laste hääli. Õhtuti on taas kuulda ka mehi.
Päeval kaevandavad mehed sügaval maa all hõbedat. Kanaarilind on sageli nendega kaevanduses kaasas käinud ja neile laulnud. Kui õhk hakkab otsa saama, jääb kanaarilind vait. Siis teavad kaevurid, et peavad teda ja iseennast päästma. Nad tulevad kaevanduskäikudest välja ning võtavad linnu värske õhu kätte kaasa. Kuid täna on meie kanaarilinnul vaba päev.
Pärast õhtusööki tulevad inimesed tema tuppa, teevad puuriukse lahti ja räägivad temaga. Ta hakkab laulma, inimesed võtavad istet ning saevad liiste ja pulki, et ehitada veel pisikesi puure, sest õhtuti on nad kanaarilinnukasvatajad. Tema aga lendab toas ringi, proovib üht ja teist uut puuri ning toob kuuldavale kõiki neid kauneid helisid, mida kanaarilind saab Harzi linnukasvatajate juures õppida. Ja tema inimesed kuulavad teda.
Õhtul tuleb nende juurde tuppa üks mees, keda kanaarilind veel ei tunne. Ta räägib inimestega, surub neil kätt ja annab paar münti. Ja kui ta hakkab ära minema, haarab ta väikese puust puuri, milles istub kanaarilind, paneb puuriukse kinni, laotab õhukese rätiku üle puuri ja viib ta majast välja.