29. LUGU „Десять билетов.”1 Ruti vaatas ajaleheputka müügiavast sisse ning poetas kopikad läikivale metallalusele. Kioski sügavuses istuv ümara näoga müüja tõstis silmad, heitis põgusa üleprillipilgu Rutile ning süvenes uuesti värske Tiesa lugemisse. Olukord oli nii veider, et ei pannud isegi vihastama. Ümmarguste prillidega ümmargune tädi tundus viibivat oma putkaga kusagil mujal ja reaalne maailm oli tema jaoks väljaspool reaalsust. Ruti kehitas õlgu, korjas kopikad pihku tagasi ning vaatas trollipeatuse poole. Aira vestles seal Vytautega ning väiksekasvuline ja pehmete vormidega Jolita vaikis ning naeratas oma mõistatuslikku naeratust. Punakate juustega pikakoivaline Vytaute oli sootuks teisest puust – tema muudkui rääkis ja naeris ning juba esimesel õhtul kinnitas, et kui temast Kaunase ülikooli tudeng saab, hakkab ta kindla peale Ruti ja Aira kombel pöidlaküüdiga ringi rändama. Kas just mööda lõputut Nõukogude Liitu, kuid Baltikumis päris kindlasti. „Ja teie juurde Tartusse tuleme ka,” lubas ta. Ning Jolita noogutas oma kaaslase kiiluvees. Kui Ruti mõni aeg hiljem leedu tüdrukute peale tagasi mõtles, ei mäletanud ta Jolitast peale mõistatusliku naeratuse midagi. Naeratava tüdruku nõusolekust hoolimata ei uskunud Ruti, et kummastki neist maantee ääres käe tõstjat või võõra auto kabiini ronijat saab. Võimalik et Vytautegi unustab oma lubaduse kohe, kui Ruti ning Aira juba täna – võib-olla poole tunni pärast – silmapiiri taha kaovad. Sest Leedu on teistsugune maa. Leedus ei sõida poisid ja tüdrukud häälega ühest linnast teise. Et Leedu inimestel on teise kangusega usk ja teine arusaamine, sai selgeks juba saabumispäeval. Vaevalt olid nad Kaunase kesklinnas hallist Ţigulist välja roninud, auto tagaukse kinni klõksatanud, seljakotid turjale upitanud ning naeratades Danasele ja Rimasele lehvitanud, kui märkasid võõraid pilke: segaduses ja häirituid. Et nad juba enne Iklat Leedu numbrimärgiga auto kerge käeviipega kinni olid pidanud, ei osanud siin Kaunases ükski aimata. Nimetu vastuolu hakkas kerkima nagu pärmitainas. Keegi lõi vilunud liigutusega kiire, minimalistliku risti ette. Keskealiste naiste lühidad laused ning mööduvate meeste ühemõttelised pilgud, mõõtmas eesti neidude paljaid jalasääri, ei jätnud neile lõpuks enam mingit muud võimalust: lühikesed püksid – Eesti tollesuvine suurmood – tulid võimalikult kiiresti pikkade pükste vastu vahetada. „Kui just ei soovi homme hommikul turuplatsil häbipostis kõlkuda.” Selgelt katoliiklik maa tundus peaaegu keskaegsena. Kui juba napi riietuse kandmine halvustava suhtumise ära teenis, võis vaid arvata, mida tähendaks võõraste meestega mööda maailma ringikihutamine. Järgmisel hommikul Vytautet ja Jolitat ühikatuppa sisseastumiseksamiks tuupima jättes läksid Ruti ja Aira linna peale. Inimesi vaatama ja linnaga tutvust sobitama. Et kuidas siin asjad käivad. „Tead, teeme seekord nii, et ei hakka otsima mingeid vaatamisväärsusi,” seletas Ruti õhinal, „lihtsalt käime ja uudistame niisama – et näha, mis ümberringi toimub.” Diagonaalis üle tee lähenes noorepoolne dokumendimapiga mees ja sisenes joonelt kõrgesse saleda torniga kirikusse. Tallinnas ja Tartus sellised mehed kirikusse ei sattunud. Või kui sattusidki, siis kindlasti mitte mapiga ja mitte hommikuti, sest kirikud ei puutunud neisse. Kirikud asusid teisel pool mappide, tööpäevade ja läikivate nahkkingade piiri. „Ladna,” ütles Aira, „uudistame ja vaatame siis pealegi.” Paokil uks avanes. Nad sisenesid; ning algav argipäev oma leitsaku, kellavaatamiste ja veel toimumata telefonikõnedega jooksis justkui pöörangult välja. Kiriku baroksetelt võlvidelt kajas vastu vaikus. Õhus hõljus põleva viiruki järele lõhnav usk ainsasse jumalasse, credo in unum deum2. Läbi vitraaţide pihustuv päikesevalgus joonistas õhku triipe, mille kalle muutus märkamatult, nagu Maa pööre. Kellegi kiire ristimärk. Laskumine põlvele. Sõrme kastmine pühitsetud vette. Inimesi oli siin palju, aga nad ei puutunud üksteisesse. Nad kõik olid kahekesi enda jumalaga. Täpselt sama 1 2
Vene k „Kümme piletit”. Lad k „usun ainsasse jumalasse”.
adressaadiga palved liikusid valgusele vastassuunas, teisele poole klaasvitraaţi, kus pidanuks asuma jumal. Väikse leegiga põlevad peenikesed küünlad. Puusse raiutud INRI. Tardunud inglikujud. Valgus, mida oli kupli alla kogunenud nii palju, et see ei mahtunud enam kuhugi ära. Uksepaotustega ühes rütmis saabus inimesi juurde ja sama palju ka lahkus kirikust. Pilk üles, pühavesi, ristimärk nagu kulunud allkiri – see oli rutiin, peaaegu teadvustamata tegevusjada. Pealtnäha ei toimunud selles kirikus absoluutselt mitte midagi. „Nad usuvadki jumalasse,” mõtles Ruti, enda avastusest jahmudes. See oli nagu eelmine või üle-eelmine sajand – ilma autodeta, ilma hääletajateta ja ilma lühikestes pükstes tüdrukuteta. „Laseme jalga!” maigutas ta Airale. Hõre tänavamüra mõjus virgutavalt nagu külm tiik pärast sauna. „No vaata neid,” ütles Ruti. „Puhas enneminevik. Häälega need Jolita ja Vytaute vaevalt et Tartusse sõitma hakkavad.” „Eks see paistab,” ühmas Aira, endal mõtted mujal. „Tead, Paul Ariste ütles ükskord, et leedu keel on kõige arhailisem tänapäeval kõneldav indoeuroopa keel.” Siitsamast suure kesklinnakaupluse eest tuli istuda trolli peale ning sõita linnaserva – sinna, kust algab Vilniusesse suunduv maantee. Et Ruti ja Aira otsustasid täna teekonda jätkata, olid nendega lahkelt oma ühikatuba jaganud leedu tüdrukud tulnud eestlasi linnast välja juhatama. „Ma lähen ostan meile kõigile trollipiletid,” oli Ruti äsja eesti keeles Airale lausunud. Leheputkatädi tõrksusest kaugeleulatuvaid järeldusi tegemata üritas ta kujutleda teda kirikus risti ette löömas, ent fantaasia ei hakanud tööle. Ajalehekiosk ei saanud olla ainus piletite müügikoht ning Ruti, kohendanud seljakoti mugavamalt turjale, kõndis suure kaupluse metallraamitud klaasuste vahelt sisse. Kohvi ja värske leiva lõhn, kahvatusinised letid, laest rippuvad beeţid sildid kava, arbata; konservai, saldainiai3. Ennelõunases laisas tukastuses ragises korraks kassaaparaat. Ruti jalutas ühe kassiiri selja tagant teise taha ning leidis lõpuks oma arust selle õige: tulipunaste küünte ja tupeeritud soenguga näitsik nägi välja täpselt nagu Eestis elavad venelased. Oli selge, et vene keeles on mõttekam kõnetada just venelast. Mõne aasta eest Narva-Jõesuus ei olnud talle isegi pähe tulnud Danute käest küsida, mismoodi käib leedu keeles trollipiletite ostmine. „Есть у вас билеты?”4 küsis Ruti üle välja valitud kassapidaja õla. Küsimust justkui polekski olnud. Paus venis nagu Vorbuse jaama sisenev rong ning ületas ühel hetkel taluvuspiiri. „Десять штук, пожалуйста!”5 Noor naine pööras punaste huultega näo Ruti poole ning suunas pilgu temast läbi. Ruti vaatas selja taha – sinkjal seinal rippus ilma ühegi teadaandeta sisutühi stend. Ta pööras pea tagasi ning nägi punaseid muigvel huuli midagi leedu keeles vastamas. Näitsiku väljanägemine oli osutunud petlikuks. Probleem oli ilmselgelt üldine, aga küsida pileteid eesti aktsendiga oli juba liiga hilja. Järgmisele, tukkuva kassamasina juures küüsi viilivale blondile naisele labas rytas6 või laba diena7 ütlemine ei pruukinud samuti toimida, aga Danute pärandusest suurt rohkemaks ei jätkunud. Kutsuda siitsamast poe eest Vytaute keelejuhiks oleks jälle piinlik Vytautele endale, sellele punapäisele, alailma vene keeles vadistavale tüdrukule. Kõige tõenäolisemalt hakkaks ta müüjate käitumisele laest võetud ja kandilisevõitu põhjendusi otsima... Nii et selle etapi võis rahumeeli vahele jätta. Päris välisukse kõrvale jäi tagasihoidlik pagarilett, moodustades improviseeritud ansambli koos paari metalljalgse laua ning tooliga. Pikka kasvu siilipäine noormees ladus taldrikule kuhila 3
Leedu k „kohv, tee; konservid, maiustused”. Vene k „Kas teil on pileteid?”. 5 Vene k „Kümme tükki, palun!”. 6 Leedu k „tere hommikust”. 7 Leedu k „tere päevast”. 4
moosisaiu ning laskis letil olevast kohvipaagist endale klaasitäie piimaga kohvi. „Kindlasti on suhkur ka sees – nagu Riias ja Leningradis.” Ruti üritas taas põhitegevusele keskenduda. Iseenesest polnud tal vaja muud kui kümmet trollipiletit, et nendega ootamisest tüdineda jõudnud kaaslaste juurde naasta. Noormees saiataldriku ja aurava kohviga võttis istet ning nüüd oli Rutil võimalus letti ja vitriine silmitseda. Siinsamas klaasi taga juustusaiade ja lihapirukate vahel kõrgus kümnelistesse pakikestesse jagatud sõidupiletite virnake. Seosetult meenus Rutile tühi teadetetahvel ja ta taipas, et just selles võis peituda edu võti. Ta hingas sügavalt sisse ja osutas sõrmega piletitele, poetades samas kopikad alustassile arvelaua kõrval. Seejärel tõstis üles kümme sõrme... ja võpatas metalse kolina peale, mida tekitas hetk tagasi veel leti najal püsinud, ent nüüdseks tasakaalu kaotanud ja kivipõrandale pudenenud kepp. Tahtmatu etteaste enam-vähem tühjas poes tõmbas kõikide pilgud Rutile. Tüdruk haaras letilt väikese piletipaki, tõstis põrandalt kepi üles ning naeru tagasi hoides peaaegu põgenes kauplusest. Teda jäid saatma lühikeseks pöetud juustega noormehe ja valges kitlis pirukamüüja silmapaarid, mis paistsid haletsevat: „Haige jalaga ja kurttumm peale selle.” Peatusse sõitnud trollibussis oli reisijaid hõredalt ja tüdrukud potsatasid pinkidele istuma. Ruti naabriks sattus Vytaute. Kui järgmises peatuses sisenes neljane grupp lühikeste juustega poisse, meenus Rutile, et äsja poes kohvi ja moosisaiu ostnud noormees oli, niisamuti nagu need neli, justkui otse juuksurist tulnud. „Meil Eestis kannavad paljud poisid pikki juukseid. Teil siin käivad kõik ühesuguste siilisoengutega,” võttis Ruti tähtsusetu teema üles. „Siin oli ka varem niimoodi.” „Oli, aga miks nüüd enam ei ole?” „Poistel lihtsalt kästi juuksed maha lõigata ja kõik. Kes ise ei lõiganud, nendel aeti pea päris paljaks.” „Vägisi aeti paljaks!” imestas Ruti. „Nojah – viidi miilitsasse ja seal siis aeti paljaks.” Ruti vaatas siilipäiseid noormehi. Pikemalt. Uue pilguga. „See kõik oli sellepärast,” Vytaute kummardus Rutile lähemale ja sosistas, „sellepärast, et Romas Kalanta kandis pikki juukseid.” „Kes on Romas...?” Vytaute vaatas vagunis valvsa pilguga ringi ning jätkas sosinal: „See poiss, kes ennast põlema pani ja...” „Aaaa,” Ruti noogutas ja vaatas leedu tüdrukule otsa. „See, kellest said alguse Kaunase rahutused?” „Kas Eestis ka teatakse?” „Mitte nii väga täpselt, aga mingeid sahinaid on olnud. Räägi, mis siin õieti toimus. Miks ta ennast põlema pani?” „Kogu see vene värk hakkas talle vastu. Ühel õhtul, see oli maikuus, kallas ta ennast muusikateatri ees bensiiniga üle ja...” Ruti võdistas õlgu. „Ja Romase surma järel tekkisid väga suured protestid.” „Valitsuse vastu?” „Midagi niisugust, jah. Igatahes noored tulid tänavale, skandeerisid „Leedu vabaks!” või veel midagi.” „Ja edasi?” „Miilits peksis inimesi vist kumminuiadega. Tegelikult ma ei tea neid asju väga täpselt. Rahvas rääkis, et palju inimesi pisteti pogrisse. Raadios ja lehtedes olid küll hoopis teised jutud.” „Nii nagu meilgi. Aga mis sa arvad, kas müüjad poes selle asja pärast vene keelt ei oskagi?” „Nad kõik räägivad vene keelt – mõni võib-olla natuke halvemini, aga kõik räägivad.” „Kui ennist poes vene keeles pileteid küsisin, siis vastati leedu keeles.”
„Tõesti või? Eks see ole nende viis protestida vist. Aga ega ma ei teadnud küll, et müüjad nii teevad.” „Sul ei olegi põhjust seda teada.” „Kas olete kesklinna lastesööklas käinud?” küsis Ruti leedu tüdrukutelt. „Või oli see lasterestoran hoopis? Seal päris peatänava ääres või selle lähedal kusagil?” Nad jalutasid Vilniusse viivat teed pidi viadukti alt läbi. „Ei tea. Ei ole käinud vist,” raputasid mõlemad tüdrukud pead. „Söökla nimi on Pasakas.” „Pasaka8 ikka,” parandas Aira. „Ja-jaa, Pasaka muidugi. Olete seal käinud või?” „Ei, sinna me küll sattunud ei ole.” „Me Airaga eile käisime.” „Jaah? Mis seal oli siis?” „Ei, lihtsalt selles mõttes, et miks sööklal niisugune nimi on?” „Niisugune nimi?!” vahetasid leedu tüdrukud pilke. „See tähendab muinasjuttu.” Elementaarne. Laste jaoks ei saanud ju muinasjutust paremat söökla nime ollagi, kuigi... „Pasaka on eesti keeles midagi tobedat, eks?” Vytaute vaatas vastust oodates Rutile otsa, kes – ikka veel häiritud, et loogiline mõtlemine teda alt oli vedanud – lihtsalt pead raputas. „Pikk jutt. Ei midagi hirmsat – kui Tartusse tulete, saate teada. Võib-olla,” võttis Aira teema lühidalt kokku. „Kus te veel käisite?” „Eee... jaa, meeste tualetis. Peaaegu,” ütles Aira. Naeratus Jolita näol asendus kerge segadusega. „M-täht WC uksel tähendab meie jaoks, et see on meeste tualett. Sellest me põrutasime täie auruga mööda. Me isegi ei vaadanud, mis järgmisele uksele kirjutatud oli, ja siis oleksime ühe vanapapi peaaegu jalust maha jooksnud. Me üldse ei arvanud, et tähtedel teine tähendus võiks olla.” „Mees – vyras, naine – moteris,” itsitas Vytaute. „Et kui Vilniuses vaja peaks olema.” Aira ning Ruti tõstsid teineteise võidu kätt. Aga sõidukid vurasid, sahisesid ja undasid neist häirimatult mööda. „Kuulge, aitäh, tüdrukud!” naeratas Ruti. „Teiega on lõbus küll, aga meid ei võta mitte keegi peale, kui siin neljakesi passime.” „Ootame teid järgmisel suvel Tartusse,” hüüdis Aira viadukti poole lahkuvatele leedu neidudele järele ning tõstis läheneva veoauto peatamiseks käe. Kollane lapiku tsisterniga ZIL, punasel vöödil valge kiri PIENAS9 veeres kõrvulukustava mürinaga edasi. Järgnes ennast ja kogu ümbrust tuunja diislitossu alla mattev palgiveoauto. „Jeerum!” kirus Ruti läkastades. „Me peame enne auto peale saama, kui tüdrukud viadukti taha kaovad.” Ja siis lähenes must Volga, mis hakkas aegsasti kiirust vähendama ning jäi seisma otse tüdrukute kõrval. „Laba diena!”10 tervitas juhi kõrvalukse avanud lipsustatud mees. „Kuule, vene keelega ei maksa siin jantima hakata,” pöördus Ruti pärast mehele noogutamist Aira poole. Kood töötas – keelt märgati. „Откуда вы?”11 Volga tagumine uks krõmpsatas lahti ja neli esindusülikondades meest vaatasid võõraid tüdrukuid uudishimulikul pilgul. Vytaute ja Jolita olid enne viadukti seisma jäänud ning lehvitasid hüvastijätuks. 8
Leedu k „Muinasjutt”. Leedu k „piim”. 10 Leedu k „Tere päevast!”. 11 Vene k „Kust te olete?”. 9
„Me ei mahu ju siia,” astus Aira sammukese autost eemale. „Miks mitte? Siia on ka seitse inimest mahtunud ja nüüd järsku kuus ei mahu,” – mees tagaistmel trügis end naabrile lähemale ja näitas Airale, kui palju autos veel vaba ruumi on. „Lähme või?” küsis Aira Ruti pilku otsides. „Mis seal ikka – proovime,” nõustus Ruti, viipas korraks viadukti poole ning pressis end Aira kõrvale istuma. Õige pea liikus auto mööda esmaklassilist haljastatud eraldusribaga neljarealist maanteed Vilniuse poole. Meestel polnud üldsegi mõttes pealinna sõita. Plaan oli kõigest paarkümmend kilomeetrit Kaunasest välja Gintase õe poole lõunatama minna ja pärast Kaunasesse tööle naasta. „Kui liiklusmiilits meid kinni peab ja autos on kuus inimest – oletegi lubadest ilma,” õrritas Ruti peeglist juhile otsa vaadates. Juhi kõrval istuv Gintas pööras end üle istme seljatoe Ruti poole ja, rebaslik helk silmis, näitas venekeelse tekstiga Проверке и задержанию не подлежит12 kaarti. Ruti nõjatus tagasi istmesse. Aira kõrval istuv Arunas oli jõudnud vahepeal oma naabriga tuttavaks saada ning nimetas teda nüüd Aridaks. Ning juba järgmisel hetkel sai Rutist Ruta. Luksusauto raske kere õõtsus maantee kohatistel lainetustel ja neelas asfalti, hõbedane põder kapotiotsal piloodina valvel ning lahtistest akendest sisse pulseeriv õhk keerutamas tahavaatepeegli küljes rippuvat vimplit Lietuvos Dainų Šventė 1970.13 Ruti üritas parajasti kokku lugeda, kas vimpel teeb rohkem pöördeid paremale või vasakule, kui Gintase pea ta vaatevälja blokeeris. Midagi hakkas autos toimuma. Justas oli kiiruse üles võtnud ja vabakäigu sisse lükanud ning libistas ennast pingi keskosa poole, samal ajal kui Gintas roolist kinni võttis ja üle Justase juhiistmele siirduma hakkas, saades poolel teel tahavaatepeeglilt löögi kulmu pihta. Justas liikus miniatuursete hüpetega paremale, klaasipühkijad läksid tööle ja Volga tegi paar slaalomijõnksu. Aira kõrval istuv Arunas krabas üle seljatoe rooli sirgeks: „Idikas selline, tahad piigadele klassi näidata ja keerad käru üle katuse!” „Ise sa näitasid seda trikki!” „Mine metsa!” „Rahune maha, mees!” „K’le rahune ise, ega see sinu auto ei ole!” Ärritunud mehed hakkasid läbisegi seletama, vehkisid kätega, läksid leedu keele peale üle ja teksti tempo tõusis peadpööritava kiirusega. Ruti, tundes, et närv ei pea vastu, sulges igaks juhuks silmad. „Oli meil vaja nende poosetajate peale hääletada!” Kinniste silmade tagant kostsid temani Aira abitud palved meestel kohe auto kinni pidada. „Seda et... mis me nüüd enam kinni peame, kõik on juba hästi,” ütles Karolis jupi aja pärast, kui autos oli juba vaiksem. Ta nõjatus ettepoole, et üle Arunase tüdrukuid näha. „Poisid tahtsid pulli teha, aga juba rääkisime asjad sirgeks.” „See tüüp ise näitas meile, kuidas sõidu ajal juhti vahetatakse,” seletas Gintas tüdrukutele, samal ajal Arunase poole kõõritades. „Ei ole vaja tühja koha pealt Moskva tsirkust järele tegema hakata,” andis Arunas vastu. „Kui järele teha ei oska, siis ära tee – oleksime võinud kogu täiega hunnikusse sõita.” Rutil oli tunne, et kohe läheb jälle karjumiseks, lihtsalt selle vahega, et nüüd tehakse seda eraldi etendusena spetsiaalselt tüdrukute jaoks – nii kindluse mõttes. Ent Karolis, kes siiamaani vaid paar lausekest pillanud oli, hakkas ootamatult laulma. Õige pea kasvas Karolise algatatud bassipartiist välja neljahäälne leedu rahvalaul. Meestel jätkus laule kogu ülejäänud teeks. Jätkus ka siis veel, kui auto pärast Rumšiškėse linna maanteelt paremale viivale külavaheteele pööras. Suurest teest mõnesaja meetri kaugusel asus Gintase õe maja. Laulmist lõpetamata astusid mehed 12 13
Vene k „Ei kuulu kontrollimisele ega kinnipidamisele”. Leedu k „Leedu laulupidu 1970”.
hoovimurule ja viieaastane Elita jooksis, must kassipoeg süles, onusid tervitama. Gintas tutvustas madala puumaja trepile ilmunud õele Airat Aridana ja Rutit Rutana ning juba varsti ilmusid ümmarguse söögilaua tikitud linale kaks lisataldrikut. Vürtsitatud kalasuppi süües ja leedukeelset juttu kõrvust mööda lastes silmitses Ruti rohepuna toonides tikitud kardinaid kitsaste akende ees ning kõrvaltuppa avaneva ukse vahelt paistvat kohevate patjadega valge päevatekiga kaetud voodit. Tund aega hiljem Vilniuse poole sõitu jätkates ei tõstnud tüdrukud lähenevate autode ees enam kätt – selle päeva riskikonto ajas äärtest juba üle. Rumšiškėse bussijaamas, kuhu Volga neid tagasiteel viis, sisenesid Ruti ja Aira suurte akendega punasesse Ikarusse. „Tea, kas leedulased ka Ikaruse bussi Akvaariumiks nimetavad.” „Ohoi! Tere, eestlased!” Ruti laskis pilgul üle istujate libiseda, et hüüdjat leida. Talle vaatasid vastu õlgadeni ulatuvate lokkis juustega heledapäine noormees ja brünett poisipäine neidis tema kõrval. „Hei-hei!” Ruti tõstis tervituseks käe ning liikus aeglaselt vahekäiku pidi tahapoole, Aira otse ta kannul. „Kust tulek, kuhu minek?” küsis noormees, kui Ruti nendeni jõudis. „Põhimõtteliselt Tartust. Aga nüüd tahaks Vilniusse jõuda. Hommikul olime veel Kaunases. Ja teie?” Ruti püüdis tabada tumedapäise tüdruku pilku, ent see jälgis aknast mööda libisevat üsna eestipärast maastikku. „Rändame niisama ringi. Käisime Palangas ja Šiauliais.” Ruti rühkis pinkide vahel edasi ning maandus eelviimases reas aknapoolsele istmele. „Nägid: tüdruk hakkas pirtsutama, kui poiss meiega juttu tegi,” itsitas Aira end Ruti kõrvale sättides. „Tühja sest tüdrukust, aga kas noorhärra oma kiharatega Eestisse tagasi jõuab, selles on küsimus.” „Vaatab äkki terve semestri Leedut läbi trellide – lihtsalt ebaõnnestunud soengu pärast.” „Ei usu, et teda pokri pistetakse. Aga kiilaks võidakse ajada küll.” „Ja siis ei tunne professorid teda enam loengus ära, märgivad puudujaks ja lõpuks jääb semester ikkagi vahele.”