Viimastel
aastatel on saanud ilmsiks, et käib sõda: sõda Lääne vastu. See ei käi samamoodi kui varasemad sõjad, kus põrkusid kokku armeed ja kuulutati välja võitjad. Tegemist on kultuurisõjaga, mida peetakse halastamatult kõigi Lääne traditsiooni juurte ja kõige hea vastu, mida Lääne traditsioon on sünnitanud.
Alguses oli seda raske märgata. Paljud tundsid, et midagi on valesti. Imestasime, miks vaidlused kisuvad ühepoolseks ja miks esitatakse aina erapoolikuid argumente. Kuid me ei mõistnud ürituse tõelist haaret. Suuresti seetõttu, et isegi ideede keeleline vorm oli rikutud. Sõnad ei tähendanud enam seda, mida nad alles hiljaaegu tähendasid.
Hakati rääkima „võrdsusest“, kuid rääkijaid ei paistnud võrdsed õigused huvitavat. Nad rääkisid „antirassismist“, kuid väljendasid ennast rassistlikult. Nad rääkisid „õiglusest“, kuid tundus, et peavad silmas kättemaksu.
Alles päris viimase aja jooksul on selle liikumise viljad silmnähtavaks saanud ja selgunud on tema ulatus. See on rünnak kõige vastu, millel on midagi tegemist Lääne maailmaga – tema mineviku, oleviku ja tulevikuga. Ühe osa kogu protsessist moodustab asjaolu, et oleme sattunud lõputu karistamise nõiaringi. Tegemata tõsiselt katset (või isegi selle peale mõtlemata), kuidas süükoormat kergendada.
Möödunud aastakümnel otsisin vaevaliselt teed kõige selle mõistmise poole. 2017. aastal ilmunud raamatus „Euroopa kummaline surm“ käsitlesin toimuva üht aspekti, nimelt läänes massilise sisserände poolt põhjustatud muutusi. Immigratsiooniga tegelemise aastate jooksul oli mulle kangastunud, et siin toimub midagi põhjapanevamat. Seistes mõne
Kreeka või Itaalia saare rannal ja jälgides saabuvaid paate, mille reisijad suurematesse linnadesse tekkinud põgenikelaagritesse hajusid, võisin lähedalt näha, kuidas Kolmas Maailm läänemaailma voolab. Ma pole iial ühelegi migrandile pahaks pannud soovi see reis ette võtta. Olin käinud mitmes ümberasujate lähteriigis. Ükskõik kas nad pagesid sõja või (nagu enamikul juhtudel) majandusliku viletsuse eest, käitusid nad täiesti arusaadaval viisil. Minu küsimus oli hoopis see, et miks lasevad eurooplased sellel toimuda ja miks neilt oodati ellujäämise nimel iseenda mahasalgamist. Migratsiooni õigustuseks kõneldi Euroopa ajaloolisest süüst. Kuid isegi need, kes sellest kõnelesid, ei osanud selgitada, kui kaugele peaks süü lunastamisega minema.
Kas kunagi saabub ka hetk, mil Lääne „võlg“ saab kustutatud? Sest aastast aastasse paistis sedamoodi, et võlg ei saa mitte tasutud, vaid suureneb aina.
Hakkasin ka tähele panema, et seesama jutt keerleb kõigis neis maades, mida võib läänemaailma osaks arvata. Kõikjal olid sisserände lubamist õigustavad argumendid ühed ja samad, hoolimata riikide geograafilisest asukohast. Ühendriikidel on pikki aastaid olnud oma migratsiooniprobleemid, põhiliselt lõunapiiril. Läbi Ameerika reisides kuulsin samu väiteid kui kodus Suurbritannias ja Euroopas. Sama tüüpi poliitikud ja teised avaliku elu tegelased selgitasid väsimatult ameeriklastele, miks nende piirid peavad olema lõdvad või päris auklikud. Nagu Euroopas, nii leidus siingi mõjuvõimsaid üksikisikuid ja ühendusi, kes kuulutasid, et tsiviliseerituks võib lugeda üksnes neid riike, mis lasevad maailmal sisse tulla. Sama lugu Kanadas. Ja sama lugu ka teisel pool maakera Austraalias. Kõigis maades, mille ühiskonda võib lugeda „läänelikuks“ (see tähendab, Euroopa riigid ja Euroopa tsivilisatsiooni järglasmaad), kõlasid ikka needsamad argumendid. Nendega ei kostitatud ühtki mitte-lääne riiki.
Üksnes kolmes maailmajaos laiuvaile lääneriikidele korrutati pidevalt, et oma olemasolu õigustuseks – et neid vähegi väärikaiks peetaks – peavad nad kiirelt ja põhjalikult muutma oma demograafilist ülesehitust. Visioon 21. sajandist nägi ette, et Hiinal lubatakse jääda Hiinaks, mitmesugused Kaug- ja Lähis-Ida ning Aafrika maad võiksid jääda ja koguni peaksid jääma selleks, mis nad on, või isegi muutuma tagasi millekski selliseks, nagu nad kunagi võib-olla olid. Ent riigid, mida võib lugeda kuuluvaks „Läände“ peavad muutuma millekski muuks, või muidu kaob neil õigus olemas olla. Maadel ja riikidel on muidugi õigus muutuda. Mingi aja jooksul on teatud muutused paratamatud. Kuid selles, mis toimus,
oleks justkui midagi peidus olnud – midagi kallutatut, tasakaalust väljas olevat. Esitatud nõudmised ei võrsunud mitte armastusest, vaid vaevu varjatud vihast kõnealuste maade vastu. Paljude inimeste silmis, ja mitte viimases järjekorras nende elanikkonna enda meelest, olid need riigid teinud midagi valesti. Midagi, mis tuleb heastada. Lääs oli probleem. Lääne lagundamine oli lahendus.
Leidus ka teisi märke, et miski on mäda. 2019. aastal puudutasin mõningaid neist raamatus „Hulkade sõgedus“. Astusin vastu „identiteedipoliitikale“ – iseäranis katsele lõhkuda Lääne ühiskondi mööda soo-, seksuaalsuse ja rassipiire. 20. sajandi järel oli rahvuslikust identiteedist saanud häbiväärne kuuluvusvorm ja selle asemele astusid äkki kõik teised kuuluvused. Nüüd õpetati inimesi ennast tundma teiste spetsiifiliste grupeeringute liikmena. Tuli olla kas gei või hetero, mees või naine, must või valge. Ka need kuuluvused olid mõeldud rõhutama Lääne-vastasust. Geisid ülistati seni, kuni nad olid „kõverad“ ja soovisid kõiki olemasolevaid institutsioone maha lõhkuda. Need geid, kes tahtsid lihtsalt oma eluga edasi minna või kellele läänemaailm tegelikult meeldis, tõrjuti kõrvale.* Sama moodi olid feministid kasulikud vaid seni, kuni nad ründasid „mehelikke struktuure“, lääne kapitalismi ja paljut muud. Neid feministe, kes seda joont ei toetanud või leidsid, et neid koheldakse Läänes võrdlemisi hästi, koheldi paremal juhul nagu müüdavaid hingi, halvemal juhul nagu vaenlasi.
Rassiteemaga läks isegi hullemini. Rassilisi vähemusi, kes olid Läänega hästi integreerunud, Läände panustanud ja Läänt isegi imetlesid, hakati üha enam pidama rassireeturiteks. Neilt nagu oodati truudust kellelegi teisele. Ülistussõnu pälvisid radikaalid, kes soovisid kõike maha kiskuda. Mustanahalistest ameeriklastest ja teistest, kes soovisid Läänest lugu pidada ja sellesse oma panuse anda, räägiti nagu apostaatidest. Üha sagedamini nimetati neid kõige halvemate nimedega. Armastust ühiskonna vastu, millesse nad kuulusid, käsitleti süüteona.
Samal ajal muutus ühestki teisest ühiskonnast veidigi sarnasel kombel kõnelemine vastuvõetamatuks. Hiina Kommunistliku Partei kõigist kuritarvitustest hoolimata ei kõnele peaaegu keegi Hiinast ligilähedaseltki samasuguse raevu ja põlgusega, nagu Lääs ise iga päev endale kaela valab. Lääne tarbijad ostavad oma riided endiselt odava raha eest Hiinast. Pole näha mingit laialdast liikumist boikoti kehtestamiseks. „Made in China“
* Autor on ise gei. – Tlk.
1. peatükk
Rass
Lääne inimeste kohta käib üks ilmne, silmnähtav tõde. Ajalooliselt on eurooplased ja nende loodud ühiskonnad Ameerikas ning Australaasias olnud valged. Mitte iga viimane kui inimene, aga enamik. Definitsioon on tautoloogiline: olla valge tähendab enamasti, et esivanemad on pärit Euroopast. Täpselt sama moodi on enamik Aafrika elanikest olnud mustanahalised ja enamik India elanikest tõmmud. Kui kellelgi peaks mingil põhjusel tekkima soov rünnata kõike, mis on seotud Aafrikaga, siis oleks ootuspärane, et ühel hetkel ta arvab sihtmärkide hulka kõik mustanahalised. Kui aga soovite põlustada kõike, mis on seotud indialastega, võite ühel hetkel hakata ründama inimesi vastavalt nahavärvile. Mõlemad teguviisid on ebahumaansed ja tänapäeval neid kahtlemata nii ka nimetataks. Kuid sõjas Lääne vastu on valged üks esimesi sihtmärke. Tegemist on tõigaga, mis on riikides, kus seda esineb, vähehaaval kujundatud normaalsuseks ja ainsaks lubatavaks rassismivormiks.
Et Läänt lindpriiks kuulutada, on nähtavasti vajalik kõigepealt demoniseerida kõik need inimesed, kes veelgi moodustavad Lääne rassilise enamuse. On vaja demoniseerida valged.
Mõnikord rulluvad selle tulemused lahti kõigi silme all. 2021. aasta augustis tehti Ameerika Ühendriikides avalikuks aasta varem toimunud rahvaloenduse tulemused. Üks esikülgede uudiseid oli, et valgete arv Ameerikas on kahanenud. Jimmy Fallon mainis seda „Tänaõhtuses saates“ (Tonight Show) oma sissejuhatavas monoloogis. „Äsja saabusid 2020. aasta rahvaloenduse tulemused,“ ütles ta stuudiopublikule ja televaatajatele, „ja esimest korda Ameerika ajaloos on valgete arv vähenenud.“
Vastuseks hõiskas ja huilgas stuudiopublik vaimustunult. Neile ei olnud
see mitte lihtsalt äge, vaid hea uudis. Mitte et valgete osakaal vähenes, vaid valgete arv. Ja ehkki see võib mõnele või isegi paljudele olla üllatuseks, on see hirmus trend tugevnenud juba aastaid. 2016. aasta veebruaris esinesin ühes suures Londoni saalis „teise“ kõnemehena John Alleni kõrval, kes on Ameerika neljatärni-kindral* ja endine NATO vägede juhataja Afganistanis. Võtsime osa arutelust, mida teha islamistliku grupeeringuga nimega ISIS. Lisaks märatsemisele kogu Lähis-Idas oli see grupeering korraldanud rünnakuid juba ka Euroopas. Eelkõige mõlkusid meil kõigil tol õhtul meeles natukese aja eest Pariisis toimunud enesetapu- ja Kalašnikovi-rünnakud, mis olid nõudnud 130 inimese elu. Ehkki ISIS-e terroristid ei olnud siis veel Inglismaale jõudnud, kasutasin sõnavõimalust kuulajate hoiatamiseks, et kui ISIS-t ei peatata, siis peagi ühel õhtul, võib-olla samasuguses saalis, mis võib olla täis nooremat rahvast, näiteks popkontserdi ajal, ISIS ründab. Ja kui see juhtub, siis me küsime endalt, mida kuradit me siiani tegime, ignoreerides nende tegevust, kui nad Süürias ja Iraagis oma jõude organiseerisid.
Kindral Allen kasutas oma kõnevooru ülimalt läbimõeldud kokkuvõtte esitamiseks, kuidas purustada ISIS. Tema jutt oli tehniline, muljet avaldav ja natuke üksluine, kuid rõhutatult lugupidav Araabia liitlaste suhtes nii kohapeal kui kogu regioonis. Meie tolleõhtused oponendid, nagu selgus, olid teda kuulanud, kuid meid rabas see, mida ütles üks neist oma sõnavõtu sissejuhatuseks. Nimelt pärast seda kui me olime lõpetanud, avaldas üks oponent – Palestiina aktivist ja kirjanik nimega Rula Jebreal – põhjuse, mis publik ei peaks ennast vaevama huvi tundmisega selle vastu, mis kindral Allenil või minul öelda on. „Taas kord loevad meile epistlit – kogu lugupidamise juures,“ teatas ta (mis sellises kontekstis tähendab alati: „ilma vähimagi lugupidamiseta“), „kaks valget meest.“ Mina olin seda varemgi kuulnud, kuid märkasin, et kindral võpatas kergelt.
See kommentaar jäi teda silmnähtavalt vaevama ka hiljem õhtusöögi ajal, sest ta võttis selle uuesti jutuks. „Olete te varem midagi sellist kuulnud?“ küsis ta minult. Vastasin kahetsedes, et olen küll ja et mind rabab üksnes see, et tema ei ole. „Ja mina ei ole,“ lausus kindral. Ta oli veetnud oma elu USA sõjaväes, riskinud oma eluga, elanud afgaanide keskel, olnud aastate kaupa positsioonidel. Ja ta paistis olevat siiralt üllatunud, et kõik see ja kogu tema ülejäänud elu on diskvalifitseeritav tõsiasja abil, et ta on
* St (täis)kindral. – Tlk.
juhtumisi valge ning meessoost. Ja minuga pealekauba pundis. „Eks tuleb siis sellega harjuda,“ poetasin kergel toonil, õieti mõistmata, kui kiiresti meil seda teha tuleb.
See oli kõigest mõne aasta eest, kuid väljaspool ülikoole ja teadusringkondi ning rassistlikke organisatsioone peeti tollal veel ebaviisakaks inimesi üksnes nahavärvi pärast ühte kimpu siduda ja kõrvale heita. Vanem põlv oli jõudnud mõistlikule seisukohale, et inimeste tõrjumine, halvustamine ja nende kohta üldistuste tegemine ainult nahavärvi põhjal ongi rassism. Ja rassismi oli hakatud pidama üheks kõige inetumaks inimlikuks patuks. Kui ei suudeta inimesi võtta indiviididena, siis teadagi kuhu see viib: 20. sajandi keskpaiga õudusteni ja sajandilõpu koledusteni Ruandas ning Bosnias. Kui vaadata kodule lähemale, siis viis see rassilise segregatsiooni ja aeg-ajalt puhkenud rassivägivallani, mis rüvetab nii Ameerika kui paljude teiste maade minevikku.
Õppetund paistis selge olevat: otsustage inimeste üle ükshaaval ja ärge kuulake neid, kes püüavad indiviidi taandada mingi grupi liikmeks, kuhu ta on sattunud vaid oma sünni tõttu. Tundus, et dr Martin Luther King noorema sõnum pühitseb võitu. Tulevik pidi olema selline, kus rassilistel kategooriatel on üha väiksem tähendus. Ühiskond ja selle liikmed püüdlevad värvipimeduse poole, nagu nad püüdlevad ka soopimeduse poole ega taha enam märgata kellegi seksuaalset orientatsiooni. Ühiskonna siht tundus selge olevat ja kui jätta kõrvale mõned löömingud kõrvalküsimustes, siis nõustus sellega kogu poliitiline spekter. Inimesed peavad saama võimaluse realiseerida oma võimeid vabana grupikuuluvuse kammitsaist. Igaüks, kes soovis mängida rassistliku retoorikaga või leida rassismi õigustajaid, pidi sulanduma mõnesse valgete rassistide kahanevasse enklaavi või leidma endale ulualuse mustade rassistide samavõrd marginaalsetes gruppides nagu Louis Farrakhani Islami Riik (Nation of Islam). Sellised rühmitused olid ühiskondlikust tsentrist või peavoolust kaugel ja tsenter näis soovivat, et see nii jääkski.
Seejärel, käesoleva sajandi algusaastail, hakkas olukord muutuma. Rassile viitamisest sai mood, millist polnud ammu nähtud. Konkreetsemalt tähendas see valgete massilist sildistamist nimetustega, mida ei tohtinud kasutada ühegi teise ühiskonnagrupi kohta. Tavaliselt olid need valged ise, kes suurema osa tööst ära tegid või sellist kohtlemist koguni palusid. Kuid see protsess käivitus erakordselt paljudes kohtades korraga. Nagu halbade mõtete puhul tavaline, sai kõik alguse ülikoolidest.
Kriitiline rassiteooria
Hoolimata varjamatult rassistlike seaduste järkjärgulisest kadumisest ja varjamatute rassistide võimu nõrgenemisest Ameerika Ühendriikides tasandusid mustade ja valgete järsult erinevad tulemused väga visalt. Teadlased hakkasid otsima selle nähtuse varjatud põhjusi.
Kriitiline rassiteooria (KRT) kujunes välja mitme aastakümne jooksul akadeemiliste seminaride, ettekannete ja publikatsioonide käigus. Alates 1970ndaist nägid sellised tegelased nagu bell hooks* (kes kirjutas oma varjunime pretensioonikalt väiketähtedega), Derrick Bell (Harvardis ja Stanfordis) ja Kimberlé Crenshaw (Los Angeleses ja Columbias) vaeva, et luua oma ülikoolis aktivistide liikumine, mis näeks enam-vähem kõike siin maailmas läbi rassiprilli. Mõnes mõttes oli nende kinnisidee arusaadav. Näiteks bell oli üles kasvanud segregatsiooni lõpuaastail. Kui tema Harvardis käis, oli õppejõudude hulgas vaid käputäis musti. Selle asemel et püüelda mustade osakaalu suurenemise poole, nagu tegid teised, kuulutasid KRT alusepanijad kõigepealt, et Luuderohuliiga ülikoolides** on õppejõudude palkamisel tähtsaimaks teguriks rass, ja seejärel, et just rass ongi kõige tähtsam näitaja, mille kaudu vaadelda kogu ühiskonda. Mis tähendas, et just sel ajal, kui asjad arenesid paremuse poole ja õppejõudude hulka pääses järjest rohkem mustanahalisi, radikaliseerus või taasradikaliseerus kogu akadeemiline maailm ja akadeemilise maailma arusaam ühiskonnast kui sellisest.
Arengut kinnitasid ilmsed ja selged tõigad. Juba aastate eest oli vastu võetud kodanikuõiguste seadus ja see toimis. Koodeksites seisid diskrimineerimisvastased seadused ja nende arv kasvas. Ent KRT jüngrid pidasid peaaegu kõiki Ameerika rassisuhetes tehtud edusamme illusoorseteks. Just nii väljendus 1987. aastal sel teemal Bell ise, kui ta kirjutas, et „edusammud Ameerika rassisuhetes on suures osas miraaž, mis varjutab asjaolu, et valged teevad teadlikult või alateadlikult endiselt kõik, et kindlustada oma võimu ja säilitada kontroll.“2 Kui Harvard 1986. aastal ei määranud tenuuri*** kahele KRT toetajale, korraldas Bell koos mõttekaaslastega ülikoolis istumisstreigi. Nagu iga teinegi revolutsiooniline sekt, nii teadsid ka KRT-usulised, kuidas ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha ning kuidas muuta intellektuaalset kliimat ühes ühiskonna sopikeses, mis pole kuulus oma kangelasmeele poolest.
* Gloria Jean Watkins, Ameerika kirjanik ja aktivist. – Tlk.
** Luuderohuliiga (Ivy League) – Uus-Inglismaa kaheksa kõige mainekamat ülikooli. – Tlk. *** Tenuur – õppejõu pikaajaline tööleping. – Tlk.
Mida rohkemaist paigust õpetlased varjatud rassismi leidsid, seda populaarsemaks nad said.
Loomulikult teadsid vaid väga vähesed neist, kelle vastu see ideoloogia oli suunatud, et see tabab just neid. Ja kui ülejäänud oleksid seda ka teadnud, oleksid nad pidanud tunnistama, et vastu hakata on väga raske. Sest üks KRT eripärasid oli see, et selle väited ei põhinenud mitte tõenditel, nagu eelnevalt ehk arvati, vaid põhiliselt tõlgendustel ja hoiakutel. See tähistas märkimisväärset muutust arusaamades selle kohta, kuidas üks väitleja oma väiteid tõestama peab. Kuna KRT esitas väga harva mõne fakti, siis polnud teoorial tavalisi tõendeid puudutavaid kriteeriume tarvis. Kui arvesse võis minna ka inimese „läbielatud kogemus“, siis küsimus „tõendeist“ või „andmeist“ pidi leidma koha kuskil järjekorra lõpus, kui talle üldse mingi koht jäi. Inimesed, kes rajasid oma teooria postulaadile, et kõik rõhumisviisid „langevad kokku“ ja nad tuleb korraga „lahendada“, tegid sellise murrangu võimalikuks. Äkitselt oli võimalik avaldada teadusartikleid (kuulsaimad neist Peggy McIntoshilt Wellesleys), mis koosnesid üksnes väidetest. Kõik esitatud positsioonilt, mida ei olnud võimalik ei tõestada ega kummutada. Lihtsalt väideti.
Ükskõik kas süüdistati kolleege või tervet ühiskonda, nüüdsest piisas, kui toetuti üksnes omaenda kogemustele. Kui keegi tõi esile tõendeid, et Ameerikas on rassism vähenenud, siis võis keegi teine kinnitada, et ta teab – see pole tõsi. Kuidas? Oma „läbielatud kogemuse“ põhjal (otsekui oleks ka mingeid muid kogemusi). See oli mitmes mõttes kaval käik. Sest on tõsi, et ühtki isiklikku kogemust ei saa lõpuni mõista. Kuid samuti ei saa neid alati ja täielikult uskuda. Kas pole siis nii, et terveid ühiskondi või inimrühmi puudutavad väited peaksid olema varustatud mingi tõendusmaterjaliga? Jah, aga nüüd enam mitte. Parimal juhul pakub nihe tõendite juurest „minu“ juurde viiki: sinul on sinu vaade tegelikkusele, minul minu oma. Halvimal juhul jätab see lahti võimaluse, et mistahes mõttevahetuse võtavad üle pahatahtlikud osalised, kes lihtsalt kinnitavad, et asjad on nii, nagu nemad ütlevad. Ja täpselt nii juhtuski.
Üks KRT-d iseloomustav joon on see, et algusest peale on selle õigustajad ja pooldajad silmatorkava selgusega välja öelnud, mida nad tahavad ning kuidas oma tahtmist saada kavatsevad. KRT rajajad, jüngrid ja austajad tegid oma kavatsused teatavaks varakult ning korduvalt. Näiteks on paljud KRT apostlid kinnitanud, et KRT ei ole mõttevool ega väidete kogum, vaid „liikumine“. 2001. aastal ilmunud raamatus „Kriitiline rassiteooria: sissejuhatus“ (Critical Race Theory: An Introduction) kirjeldasid