GAD SAAD MÕISTUSE PARASIIDID
Viiruslikest ideedest, mis hävitavad kaine mõtlemise
Sisukord Eessõna 7 1. peatükk Kodusõjast ideede sõjani 13 2. peatükk Mõtlemine tunnete vastu, tõde hingevalu vastu 32 3. peatükk Mis peab kuuluma vaba ja tänapäevase ühiskonna juurde 48 4. peatükk Antiteadus, antimõistus ja antiliberaalsed liikumised 72 5. peatükk Ülikoolilinnakute hullus ja sotsiaalse õigluse rüütlite sünd 93 6. peatükk Irdumised mõistusest: jaanalinnumõistuse parasiitsündroom 117 7. peatükk Kuidas otsida tõde: kuhjuvate tõendite nomoloogilised võrgustikud 134 8. peatükk Sõjasarv hüüab 159 Tänusõnad 177 Viited 178 Register 220
Eessõna
Kui me mõtleme pandeemiale, kerkivad silme ette tavaliselt pildid tapvaist nakkushaigustest, mis levivad kiirelt üle maade ja toovad kaasa kujuteldamatuid inimlikke kannatusi (nagu näiteks must surm, hispaania gripp, AIDS või veel kestev koroonakriis). Praegu kannatab Lääs ühe sellise laastava pandeemia või kollektiivse tõve käes, mis hävitab inimeste võime mõelda ratsionaalselt. Erinevalt teistest pandeemiatest, milles on süüdi bioloogilised haigusekandjad, on selle puhangu süüdlaseks kimp ülikoolilinnakuis eostatud halbu ideid, mis uuristavad kildhaaval meie ühiseid arusaamu mõistusest, vabadusest ja isiklikust väärikusest. Käesolev raamat tutvustab neid patogeenseid ideid, jälgib nende levimist ülikoolidest kõigisse eluvaldkondadesse, kaasa arvatud poliitika, äri ja popkultuur, ning pakub välja viise, kuidas ennast nende hävitava mõju vastu kaitsta.
Esimeses peatükis esitan ma lühida kokkuvõtte põhjustest, mis tegid minust andunud võitleja nende hävitavate ideede vastu, puudutades sealhulgas oma kogemusi kahest suurest sõjast, millest üks oli Liibanoni kodusõda (lapsena) ja teine sõda mõistuse vastu (professorina viimase 25 aasta jooksul), samuti oma eluideaale, milleks on püüdlus vabaduse ja tõe poole. Teises peatükis uurin pingeid mõtlemise ja tunnete vahel, samuti tõepüüdluste ja soovi vahel vähendada hingevalu. Jään seisukohale, et meie mõtlemisvõime ja meie tunnete vahele valepingete külvamine on rumalus. Inimene on nii mõtlev kui tundev loom. Hätta jääme siis, kui rakendame konkreetses olukorras vale vahendit (näiteks laseme end juhtida tunnetel, kui olukord nõuab mõistuse kasutamist,
või ka vastupidi). Toon selle mõtte ilmestamiseks viimasest ajast mitmeid näiteid, nagu hüsteerilised reaktsioonid Donald Trumpi valimisele Ameerika Ühendriikide presidendiks või Brett Kavanaugh’ määramisele Ühendriikide Ülemkohtu liikmeks. Kolmandas peatükis väidan, et sõnavabadus, teaduslik meetod, intellektuaalne mitmekesisus ja meritokraatia, mis võrsuvad pigem isiklikust väärikusest kui Kaasamise, Õigluse ja Mitmekesisuse (KÕM)* ideoloogiast, on tõeliselt valgustatud ühiskonna vältimatud ja vaidlustamatud elemendid. Õiglane ühiskond tagab oma liikmeile võimaluste võrdsuse, kuid mitte tulemuste võrdsuse, nagu nõuavad KÕM-i käsulauad. Neljas peatükk puudutab mitmeid ebateaduslikke, mõistusevastaseid ja antiliberaalseid patogeenseid ideid nagu postmodernism, radikaalfeminism ja trans-aktivism, millest kaks viimast kasvavad suuresti välja biofoobia (bioloogiahirmu) hüsteerilisest vormist. Need patogeensed ideed lõhuvad meie arusaama tegelikkusest ja meie tervet mõistust selliste kuulutustega nagu: nähtamatu kunst on üks kunstiliik, kõik soolised erinevused on sotsiaalselt konstrueeritud ja mõnel naisel on 9-tolline peenis. Viiendas peatükis jälgitakse, kuidas nn sotsiaalse õigluse sõdalaste mõtteviis sünnitas ülikoolid, kus kellegi tunnete riivamisest hoidumist peetakse tähtsamaks kui tõeotsinguid (jätk 2. peatükis avatud teemale) ja kus on tähtsal kohal nähtused nagu rõhutusvõistlused (intersectionality, s.t inimesi eri alustel liigitavad diskrimineerimisviisid ja nende vastastoime), kollektiivne Münchhausen ja ohvriseisundi homöostaas ehk püsimärterlus (ma olen ohver, sest ma olen ohver) ning vaga enesepiitsutamine progressivismi altari ees. Selle vihast ja põlastusest väärastunud mõtteviisi kohaselt on maailm binaarne: sa oled kas õilis ohver (isegi kui sa pead selle välja mõtlema) või siis jälestusväärne kivipea (isegi kui sa pole seda kunagi olnud). Vali pool. Kuues peatükk käsitleb jaanalinnumõistuse parasiitsündroomi (JAMPS**), mõistusehäiret, mis röövib inimestelt võime tunnistada tõdesid, mis on sama ilmsed kui päike taevas. JAMPS-i üks avaldusi on teaduse eitamine, kuid on ka palju teisi. JAMPS-ihaiged kasutavad rikkalikku valikut strateegiaid, kuidas ennast tegelikkuse eest sulgeda, kaasa arvatud kuus astet väärpõhjuslikkust, mille puhul loendamatud hädad seletatakse ära selle või teise lemmikpatuoina abil (näiteks „kliimamuutus põhjustab
* Originaalis Diversity, Inclusion and Equity, lühidalt DIE („sure“). – Tlk.
** Originaalis Ostrich Parasitic Syndrome, lühidalt OPS. – Tlk.
Mõistuse Parasiidid Sad Gaad 8
1. peatükk
Kodusõjast ideede sõjani
Minult
küsitakse sageli, miks ma olen selline avameelse ütlemisega teadlane, kes võtab ette oma teaduslikust huvipiirkonnast õige kaugele jäävaid okkalisi ja keerulisi küsimusi. Akadeemilises maailmas valitsevat närvutavat poliitkorrektsust arvestades oleks karjääri mõttes targem olla nõndanimetatud oma liistude juures püsiv professor. Miks ma siis ikka ja jälle oma nina välja pistan? Nagu enamiku inimesega seotud nähtuste puhul, peitub siingi vastus selles ainukordses koosluses, mille moodustavad mu isik (geenid) ja minu isiklik ajalugu (keskkond). Isiku tasandil olen ma vaba mõtleja, kes on allergiline „mine kaasa, tee kaasa“ tüüpi grupimõtlemise suhtes. Ideaalid, mis mu elu juhivad, on vabadus ja tõde, ning iga rünnak nende ideaalide vastu tähendab eksistentsiaalset ohtu kõigele, mis mulle on kallis. Ühtlasi on mind kujundanud mu unikaalne elukaar, millele vajutasid oma pitseri kaks sõda. Sellal kui sõjaõudusi kogevad omal nahal vaid vähesed, olen mina oma elus näinud kaht suurt sõda: Liibanoni kodusõda ja Läänes, eriti Põhja-Ameerika ülikoolilinnakuis puhkenud sõda mõistuse, teaduse ning loogika vastu. Liibanoni sõda õpetas mulle varakult, kui inetu on tribalism ja religioosne dogmatism. Ilmselt toitis see ka minu järgnevat vastumeelsust identiteedipoliitika suhtes, kuna kasvasin üles majandussüsteemis, kus sinu grupikuuluvus maksis rohkem kui su isiklikud omadused. Neid asjaolusid meeles pidades naaskem nüüd mu kodumaale Lähis-Idas.
Lapsepõlv Liibanonis
Ma sündisin Liibanoni pealinnas Beirutis 1964. aastal ja veetsin oma 11 esimest eluaastat „Lähis-Ida Pariisis“. Mu pere kuulus kokkukuivavasse juudi
kogukonda, mis oli jonnakalt jäänud Liibanoni, hoolimata aina ilmsematest märkidest, et Liibanoni juutide tulevik on tume. Mu isal oli üheksa õde ja üks vend, emal kuus õde, ning kõik nad – erandiks üks isapoolne tädi –olid Liibanonist emigreerunud ammu enne kodusõja puhkemist 1975. aastal. Emapoolsed vanavanemad olid surnud enne mu sündi, isapoolsed asusid Iisraeli umbes 1970. aastal. Samasugune väljaränne iseloomustas ka mu otsest perekonda. Mul on kaks venda ja üks õde, kõik minust palju vanemad (vanuselt lähim on minust kümme aastat vanem). Mu vanim vend abiellus Palestiina päritolu kristlannaga ja nemad rändasid välja Kanadasse, asudes 1974. aastal Montreali. Ka mu õde läks enne kodusõda Montreali, seda nii õpingute jätkamiseks kui varitsevate ohtude käest pääsemiseks. Lõpuks mu teine vend, kes oli korduvalt tulnud Liibanoni meistriks džuudos, oli sunnitud maalt põgenema pärast seda, kui tal oli ähvardavalt soovitatud oma karjäär lõpetada (sest see ei jätnud head muljet, kui üks juut võidab võitlusspordis korduvalt meistritiitli). Ta võttis „soovitust“ kuulda ja kolis 1973. aasta paiku Prantsusmaale, Pariisi, kus ta jätkas oma õpinguid ning ka džuudokarjääri. Rabav iroonia seisneb selles, et lõpuks esindas ta 1976. aasta Montreali olümpiamängudel ikkagi Liibanoni. Ühesõnaga, juudist judoka, kes polnud vaid mõne aasta eest Liibanonis enam teretulnud, „hõlmati positiivselt“ niipea, kui see asjakohastele võimumeestele sobis.
Kasvada juudina üles Liibanonis – sellega kaasnesid eksistentsiaalsed ohud. Mäletan selgesti, kui 1970. aastal, mõni nädal enne mu kuuendat sünnipäeva, suri Egiptuse president Gamal Abdel Nasser. Nasseri panarabism (araabia maailma ühendamine) oli temast selles piirkonnas kangelase teinud ja nagu Lähis-Idas sageli juhtub, tulid tuhanded inimesed tänavale teda avalikult leinama. Miks peaks see episood ühe viieaastase poisi mällu sööbima? Kui vihane rahvamass meie majast mööda marssis (tänaval oli sobiv nimi: Rue de l’Armée), jättis hirmuäratav skandeerimine „Surm juutidele!“ mu hinge, kes ma olin rõdu kõrvale peitu pugenud, kustumatu jälje. Näete, isegi „progressiivses, moodsas ja pluralistlikus“ Liibanonis oli endeemiline juudiviha alati valmis oma inetut pead tõstma. Kõik Lähis-Ida hädad on lõpuks saatanlike juutide töö. Täna sadas vihma. Süüdi on juudid. Majandus on nõrk. Süüdi on juudid. Turiste on vähe. Süüdi on juudid. Sind tabas äge soolenakkus. Süüdi on juudid. Liibanoni kristlased ja muhameedlased ei saa läbi. Arvasite ära – süüdi on juudid. Ja vastupidiselt pidevatele katsetele ajalugu ümber teha on see eksistentsiaalne juudiviha Iisraeli
Mõistuse Parasiidid Sad Gaad 14
riigi asutamisest 1400 aastat vanem. Mäletan tänini, kuidas istusin 1973. aastal lunastuspäeva (Yom Kippur, kõige suurem püha judaismis) laua taga ja vaatasin oma vanemate murelikke nägusid, kuna oli tulnud uudis, et sel pühal päeval ründasid araablaste ühendjõud Iisraeli. Rahvuslik surmavaen ei ole asi, mille inimene saladuslikul kombel ja äkitselt omandab täiskasvanuna; see istutatakse salamisi ja vähehaaval muus mõttes puhastesse ning süütutesse lapsepeadesse. Olin oma peres ainus laps, kes ei käinud juudi algkoolis. Pidin olema üheksane või kümnene, õppides Lycée des Jeunes Filles’s („tütarlaste lütseumis“*), kui õpetaja lasi õpilastel öelda, kelleks nad suurest peast saada tahavad. Vastuseks kõlasid ootuspärased tüüpvastused (politseinik, jalgpallur), kuni üks teatas: „Kui mina suureks saan, siis ma tahan hakata juuditapjaks,“ mispeale klass täiest kõrist naerma pahvatas ja lustlikult käsi plaksutas. Mul on tolleaegsed klassipildid alles ja selle poisi nägu püsib mu mälus igavesti.
Neid seiku meenutades ei taha ma jätta muljet, nagu oleks meie igapäevane elu enne kodusõda olnud põrgu. Mu vanemad olid Liibanoni ühiskonnas hästi juurdunud. Tõsiasi, et kuulusime Liibanonist lahkunud juutide viimasesse lainesse, annab tunnistust mu vanemate kiindumusest meie kodumaa vastu. Enamik mu lapsepõlvesõpru olid kas kristlased või moslemid (üks neist otsis hiljuti ka ühendust, kuna ta tütar alustas Montrealis kolledžiõpinguid). Igasugune lootus püsivale rahumeelsele kooseksisteerimisele purunes 1975. aastal, kui puhkes kodusõda. See konflikt jääb standardiks, mille järgi mõõdetakse kõigi teiste kodusõdade vererohkust. Naabritest, kes olid aastakümneid kõrvuti elanud, said hetkega eeldatavad vaenlased. Surm varitses iga nurga taga. Kui sind ei tapnud lõputu pommitamine (õppisime pommi vilina järgi vahet tegema, kas tuleb varjuda või mitte), siis võisid seda teha snaiprid, kui juhtusid nende vaatevälja. Tsiviilelanikke rööviti ja tapeti. Neid niideti maha, kui nad seisid pikkades leivasabades (kaks mu sugulast pääsesid sellisest surmast, sest nad läksid leiba ostma õhtul hilja relvarahu ajal). Mitmesugused sõjaväelased rajasid teedele kontrollpunkte, kus tuli näidata sisepassi (millesse oli kantud inimese usutunnistus). Kui olid „valet“ usku, võidi sind maha lasta. Meie usuline kuuluvus oli passi märgitud kui „israeliit“ ja mitte „juut“, mis tähendas, et meil oli kontrollpunktides vähe muhameedlastest sõpru. Kodusõja
Mõistuse Parasiidid Sad Gaad 15
* Tegelikkuses siiski segakool. – Tlk.
jooksul üle elatud loendamatutest hirmuhetkedest on üks meelde jäänud kui eriti õudne ja kurjakuulutav.
Enne sõda olid mu vanemad sõlminud lepingu ühe kätekuivatusfirmaga, mis pani meie köögi seinale üles rulli pestavat riiet. See oli praegu avalikes käimlates leiduvate ühekordsete kätekuivatuspaberite eelkäija. Iga teatud aja tagant tuli üks ja sama mees (ta nimi oli vist Ahmed või Mohammad) ning vahetas määrdunud riiderulli puhta vastu. Mõtlesin juba siis, et see on üks võrdlemisi veider teenus, ja veel veidram tundub see praegu seda lugu jutustades. Ühel õhtul, keset tavalist tänavatulistamist ja pidevat pommitamist, kuulsin koputamist eesuksele. Läksin ukse juurde ja küsisin, kes on. Vastati: „See olen mina, Ahmed [Mohammad], see, kes teil köögis rätirulli vahetab. Tee lahti, poja.“ Viivitasin ja hääl muutus kurjemaks ning kõvemaks: „Tee uks kohe lahti!“ Jooksin ema juurde. Kui mu mälu mind ei peta, oli tol õhtul kodus neli elanikku: ema, õde (kes oli tulnud Beirutisse meid vaatama ja siia lõksu jäänud), üks vanemate meessoost sõber (kes oli samuti meie majas lõksus, ehkki elas lühikese autosõidu kaugusel) ja ma ise. Isa ei olnud, ma arvan, et ta oli välismaal, kuid ma ei mäleta, mis asjus. Hiljem ta naasis Beirutisse ja pääses koduteel üle noatera surmast. Ema läks ukse taha ja rääkis läbi ukse Ahmediga, kellel oli kaasas veel üks või mitu meest. Vestlus muutus pingeliseks ja ema kutsus appi perekonnasõpra, kes peitis ennast teises toas. Ema lootis, et ehk peletab ta nad eemale, ja ma mäletan ema põlastust ning pahameelt tolle meesterahva jahmatava arguse üle, kes keeldus appi tulemast.
Kodusõja tooruse ja kaootilisuse keskel säilisid mingid jäljed seadusest ning korrast. Viimase õlekõrrena ja täiesti loogikavabalt helistas ema politseisse (neid nimetati araabiakeelse sõnaga, mis tähendab „kuusteist“) ning kõne võeti ka vastu – meenutagem, et see juhtus keset täiemõõdulist sõda. Kui politseinikud kohale jõudsid, tegime ukse lahti ja lasime kõik kööki. Vanem politseinik küsis meestelt, mis nad seal teevad ja kes nad on. Ahmed vastas: „Ah, ma käisin sõpradega mägedes, tõime sealt korvitäie granaatõunu ja astusime läbi, et nad sellele perele anda.“ Kui politseinik (mäletan tema vägevat püssi) oli korvi sisu üle vaadanud, vaatas ta Ahmedile külmalt otsa ja ütles: „Sinu seos selle perega seisneb selles, et vahetada nende rätirulli, aga sina otsustasid trotsida tänavalahinguid ja tulla keset ööd neile granaatõunu pakkuma. Kui ma sind veel korra siit leian, tulevad sul tõsised probleemid.“ See, mis nüüd juhtus, tekitab minus siiani külmavärinaid. Ahmed vaatas meid ja ütles jäiselt ning kurjakuulutavalt: „Ma tulen veel
Mõistuse Parasiidid Sad Gaad 16
