MARK R. LEVIN AMEERIKA MARKSISM
1. peatükk
Ta on kohal
Ameerika revolutsiooni* kontrrevolutsioon on täies hoos. Seda ei saa enam ignoreerida ega maha vaikida, sest see närib meie ühiskonda ja kultuuri, möllab meie igapäevaelus, seda on täis poliitika, koolid, meedia ja meelelahutus. Liikumine, mis oli kunagi seosetu, kõrvaline ja allhoovuslik, on korraga kõikjal. Teie ise, teie lapsed ja lapselapsed – kõik te olete sellesse kaasa kistud, see liikumine ähvardab hävitada võimsaimat riiki, mis iial loodud, ning koos sellega teie vabadust, perekonda ja turvalisust. Muidugi, sest kontrrevolutsiooni ja Ameerika revolutsiooni peamine vahe selles seisnebki, et esimene püüab Ameerika ühiskonda hävitada ja selle asemel autokraatset võimu kehtestada, teise eesmärgiks oli Ameerika ühiskonda kaitsta ja seada sisse rahvast esindav valitsus. See kontrrevolutsioon või liikumine, millest ma räägin, on marksism. Olen marksismist pikalt kirjutanud kahes varasemas raamatus –„Ameritopia“ ja „Amerikanismi taasleidmine ja progressivismi türannia“** – ning räägin sellest regulaarselt oma raadio- ja telesaadetes. Marksismist on üldse lugematu arv raamatuid kirjutatud. Minu eesmärk ei ole neile paljudele veel üht pikka käsitlust lisada, see poleks ka käesoleva raamatu sihiseadet ja mahtu arvestades võimalik. Kuid marksismi põhiteeside omaksvõtust ja kohandamisest Ameerika ühiskonnas ja kultuuris –Ameerika marksismina, nagu ma seda nimetan – on vaja rääkida ja sellele
* Meil tavaliselt nimetatud Ameerika iseseisvussõjaks (1775–1783). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
** Ameritopia: The Unmaking of America (2012), Rediscovering Americanism and the Tyranny of Progressivism (2017).
on vaja vastu hakata, vastasel korral selle nüüdisaegsed vormid lämmatavad meid. Olgem ausad, olukord on kohutav.
Ameerikas maskeerivad marksistid ennast siltidega nagu „progressivistid“, „demokraatlikud sotsialistid“, „sotsiaalaktivistid“, „kogukonnaaktivistid“ jne, sest enamik ameeriklasi on sõna „marksism“ suhtes avalikult vaenulikud. Marksistid tegutsevad terve leegioni hiljuti välja mõeldud organisatsiooniliste või identifitseerivate nimetuste all nagu Black Lives Matter (BLM), Antifa, The Squad (Eskadron) jt. Nad väidavad end kaitsvat „majanduslikku õiglust“, „keskkondlikku õiglust“, „rassilist õiglust“, „soolist õiglust“ ja nõnda edasi. Nad on leiutanud terved uued teooriad, nagu näiteks kriitilise rassiteooria, ning fraasid ja terminid, mis on seotud või sobituvad marksistlike konstruktsioonidega. Vähe sellest, nad kinnitavad, et „dominantne kultuur“ ja kapitalistlik süsteem on ebaõiglased, et need on rassistlikud ja seksistlikud, kolonialistlikud ja imperialistlikud, materialistlikud ja keskkonnavaenulikud. Eesmärgiks on muidugi tuhandel põhjusel ja tuhandel viisil lammutada ühiskonda ning kiskuda see tükkideks, et sel viisil inimesi kohutada ja demoraliseerida, õõnestada kodanikkonna usaldust oma institutsioonide, traditsioonide ja kommete vastu, korraldada üks nuhtlus teise järel, nõrgestada riiki seestpoolt ning lõpuks hävitada kõik see, mida me tunneme Ameerika vabariikluse ja kapitalismi nime all.
Siiski tasub märgata, et selle kontrrevolutsiooni mitmed juhtkujud ütlevad aina avalikumalt ja jultunumalt välja, kes nad on. Leidub juba avalikult marksistlikke professorite ja aktivistide seltskondi, keda toetab zombistunud „ärgasrahva“ tuumik. Ükskõik, mis loosungite või enda pandud nimede all nad esinevad, ikka avaldub nende veendumustes, avaldustes ja poliitikas marksismi põhidogmaatika. Nad valitsevad meie kolledžeid ja ülikoole, uudistetoimetusi ja sotsiaalmeediat, nõukogusid ja meelelahutusmaailma, nende ideid võetakse tõsiselt Demokraatlikus Parteis, ovaalkabinetis ja Kongressi saalides. Nende mõju on näha ja tunda nii enamasti mõistlike kui mõistmatute hulgas, uudistes, filmides, telesaadetes ja reklaamides, kirjastustegevuses ning spordis, samuti õpetajate koolitamises ja õppekavades kogu Ameerika riigikoolide võrgus. Nad kasutavad propagandat ja ajupesu, nõuavad kohandumist ja kuuletumist, summutavad vastuhääli repressiivsete võtetega nagu „kustutamiskultuur“, mis hävitab maineid ja karjääre, tsenseerib ja blokeerib sotsiaalmeedias peamiselt patriootilisi
ja vastandlikke seisukohti, kaasa arvatud isegi endine president Donald Trump, ja ründab akadeemilist vabadust ning intellektuaalset mõttevahetust kõrgkoolides. Tegelikult on sihikul kõik kultuuri aspektid – mälestussambad (sealhulgas Abraham Lincolni, George Washingtoni, abolitsionist Frederick Douglassi ja põhjaosariikide armee 54. Massachusettsi mustanahaliste rügemendi omad), Mark Twain, William Shakespeare, härra Kartulpea*, dr Seuss, Disney multifilmid ja nõnda lõputult edasi. Asesõnad keelatakse ära ja asendatakse mittemidagiütlevate täheühenditega, et mitte solvata viitkümmet kaheksat erinevat sooidentiteeti. Sotsiaalmeedia postitusi uuritakse üksipulgi, et avastada sealt vähimaidki märke ebapiisavast truudusest valitsevale marksistlikule hegemooniale. Ajakirjandust ja toimetuseveerge puhastatakse mitteusklikest.
Ja ometi näitab ajalooline ning ka tänapäevane kogemus, et marksism ja selle väidetav „töörahva paradiis“ on kaasa toonud kümnete miljonite inimeste surma ning veel üle miljardi inimese vaesumise ja orjastamise. Marx eksis tegelikult peaaegu kõiges. Tööstusrevolutsioon sünnitas võimsa keskklassi, millist ajaloos veel kordagi nähtud ei olnud ja mis vastandus visalt kapitalismi kukutamist üritavatele vihastele proletaarsetele revolutsionääridele. Hoolimata Demokraatliku Partei poliitikute ja nende suuvoodrite marksistlikust klassisõjaretoorikast on kapitalism tehniliste jm edusammudega loonud kõigile ühiskonnakihtidele kujuteldamatu ning seninägematu heaolu, millist pole suutnud ükski teine majandusmudel. Marxi tees, et väärtust loob üksnes töö, on samuti ekslik. Kui see vastaks tõele, siis kolmas maailm ei oleks kolmas maailm. Ta peaks õitsema. Pikad tööpäevad ei taga väärtuse loomist ega selle kasvu. Töö on muidugi majandusliku väärtuse ja tootmise väga oluline osa, kuid ilma kapitali investeerimise, ettevõtluse ja mõistlike riskideta, ilma aruka juhtimise ning muu selliseta läheksid ärid pankrotti – nagu paljud lähevadki. Nagu iga ärimees teile öelda võib, tuleb eduka ettevõtte juhtimisel langetada palju otsuseid. Pealegi ei ole töö ühesugune – nii tööliskonna raames kui eri tüüpi ettevõtetes leidub mitmesuguseid erialasid, tagamaid ja lähenemisviise, mis kõik muudab jutu „proletariaadist“ kui sellisest mõttetuks.
Edasi – toote või teenuse väärtust ei määra ainuüksi töö. Kahtlemata panustab ta sellesse. Kuid põhirolli mängivad siin ikkagi tarbijad. Nemad
loovad nõudluse. Ja vastavalt nõudlusele tekitavad äri ning töö pakkumise. Teisisõnu, kapitalism rahuldab „masside“ soove ja vajadusi. Ka ei põhjusta kasum tööliste ekspluateerimist, nagu kinnitas Marx. Vastupidi, kasum võimaldab maksta kõrgemat palka, teha soodustusi, suurendada turvalisust ja luua töökohti.
Vale on seegi, nagu oleks Ameerika majandusedule aluse pannud imperialism või kolonialism. Needsamad ressursid, mille röövimises teistelt maadelt Ameerikat ebaõiglaselt süüdistatakse, ei ole oma pelga olemasoluga noid maid rikkaks teinud, ehkki neid võib seal olla külluslikult. Ameeriklaste ühiskondliku ja majandusliku arengu ning edu taga on vabadusest ja kapitalismist võrsunud oskusteave ning leidlikkus.
Milles siis seisneb marksismi võlu? Ameerika marksism on omandanud utopismi sõnavara ja külgetõmbe; kirjutan sellest pikalt oma „Ameritopias“. See on „ihaldusväärseks, toimivaks ja isegi paradiislikuks valitsevaks ideoloogiaks maskeeritud türannia. Leidub igasuguseid utopistlikke väljamõeldisi, sest inimvaim on võimeline lõputult fantaseerima. Kuid on ka ühiseid teemasid. Fantaasiad võtavad suurejooneliste sotsiaalsete kavade või eksperimentide kuju, mille ebapraktilisus ja võimatus viivad nii väikestes kui suurtes asjades lõpuks üksikisiku orjastamiseni“.1 President Joe Bideni ja Demokraatliku Partei majanduslik ning kultuuriline programm pakub rohkelt näiteid, mida selline ideoloogia ja tegutsemisviis tegelikkuses tähendavad. Siia kuuluvad laialdane võlguelamine, konfiskeeriva iseloomuga maksustamine, pisiasjadeni ulatuv reguleerimine – marksistliku klassivõitluse propaganda kastmes – ja pidev voog presidendi dekreete, mis pidavat kõik likvideerima mõne ajaloolise või kultuurilise ebaõigluse, mida on palju.
Siia kuulub ka nende nõue kehtestada mitmesuguste põhiseadusväliste skeemide ja muude võtete abil ühe partei absoluutne kontroll poliitiliste võtmeinstitutsioonide üle, sest marksism ei salli ideede ega poliitiliste parteide konkurentsi. Eesmärgiks on võetud muuta hääletamissüsteemi, tagamaks Demokraatliku Partei kontrolli aastakümneteks, mille sihiks omakorda on Vabariikliku Partei minemapühkimine ja poliitilise võistluse lõpetamine; püüe likvideerida Senatis rakendatavat venitamistaktikat, et riigis võiks ilma tõelise järelemõtlemise või vastuvaidlemiseta kehtestada mistahes seadusi; ähvardus kaotada võimude lahusus Ülemkohtu komplekteerimise abil ühtmoodi mõtlevatest ideoloogidest; kava lisada Senatisse
demokraatide kohti, et saavutada seal ülemvõim; kümnete miljardite dollarite maksumaksja raha kulutamine Demokraatliku Partei toetajaskonna põhiliste osiste tugevdamiseks (nagu ametiühingud ja poliitilised aktivistid) ja lõpuks massilise illegaalse sisserännu soodustamine, mille üheks eesmärgiks muude hulgas on muuta elanikkonna demograafilist koosseisu ja laiendada seeläbi demokraatide valijaskonda. Need ettevõtmised ja plaanid annavad omalt poolt tunnistust autokraatsest, võimujanusest ja ideoloogilisest liikumisest, mis eitab traditsioonilist poliitilist kooseksisteerimist ning püüab väsimatult opositsiooni purustada – ning kehtestada ennast poliitilise ja valitseva ainuvõimuna.
See viimane asjaolu näitab, mis on Donald Trumpi kandideerimise ja presidentuuri, samuti tema kümnete miljonite toetajate vastu peetud fanaatilise ning väsimatu sõja tegelik põhjus. Koostöös oma suuvoodritega meedias, akadeemilises maailmas ja bürokraatliku Leviaatani kehas on Demokraatlik Partei teinud kõik, et Trumpi presidentuuri tõrvata ja kahjustada ning teda isiklikult hävitada, rünnates teda laimu, vandenõuteooriate, kriminaal- ja kongressiuurimiste, tagandamismenetluste ning kukutamiskatsetega, milliseid selles riigis pole varem nähtud. See vaibumatu, kooskõlastatud ja raevukas kallaletung ei olnud sihitud mitte ainult endise presidendi, vaid ka tema järgijate ja pooldajate pihta. Eesmärgiks oli poliitilise opositsiooni selgroo ja vaimu murdmine, et kõrvaldada takistused teel võimu ning valitsemise juurde. Demokraatlik Partei kiusab taga isegi nüüdseks taas eraisikuks muutunud kodanik Trumpi, olles ametisse valitud demokraatidest ametnike kaudu, kaasa arvatud agressiivne kaasosaline Manhattani ringkonnaprokurör, ja saanud ligipääsu tema tuludeklaratsioonidele.
Demokraatliku Partei oponentide ärakeelamise ja kõrvaletõrjumise kampaania avaldub jätkuvalt Bideni vaibumatus rassiretoorikas, millega süüdistatakse Georgia vabariiklasi Jim Crow’ seaduste* kehtestamises eesmärgiga peletada mustanahalisi eemale valimiskastide juurest, mis on põlastusväärne vale, et ärritada vähemusi ja neid Vabariikliku Partei vastu üles ässitada. Ehkki rassirelva kasutamine pole Demokraatliku Partei puhul uus nähtus, arvestades partei ajaloolist arengut – orjuse toetajatest segregatsiooni pooldajateks – ja Bideni häälekat ning aktiivset vastuseisu
integratsioonile tema senaatorikarjääri jooksul, on siiski šokeeriv näha selle teema taassündi poliitilise malaka rollis.
Eelmisel suvel ja sel kevadel paljudes linnades mitmeid kuid väldanud vägivaldsete meeleavalduste ajal,* millega kaasnesid rüüstamised, süütamised ja isegi tapmised ning kus Antifal ja BLM-il oli silmapaistev organiseeriv roll, korrutas Demokraatliku Partei juhtkond peamiselt vaid anarhistlike/marksistlike gruppide ja mässajate loosungeid ning nõudmisi, kaasa arvatud õiguskaitsjate üldine süüdistamine „süsteemses rassismis“, ega suutnud kuidagi vägivalda hukka mõista, vaid – uskumatu küll – nimetas laamendajaid „enamasti rahumeelseteks“ ja nende nõudmist lõpetada politsei finantseerimine (hiljem: vähendada järsult politsei eelarvet) õigustatuks. Üks BLM-i kaasasutaja teatas 2020. aastal otsesõnu, et nende üks „eesmärk on Trump maha võtta“.2 Demokraatide valitsuse all olevad linnad nimetasid BLM-i järgi tänavaid. Ja paljud Bideni kampaaniameeskonna liikmed annetasid fondi, mis vahistatud ja vangi pandud mässajaid välja ostis.3 Ilmselt tundsid Demokraatlik Partei ja Joe Biden nende laamendajatega poliitiliste huvide ja eesmärkide osas hingesugulust või sünergiat.
Demokraatliku Partei eesmärgiks on iseenda võim, mille saavutamiseks purustab ta põhiseaduslikke tulemüüre, hiilib mööda seadustest, traditsioonidest ja kommetest, kui ta neid lausa jalge alla ei talla, kasutab marksistlikku klassisõja terminoloogiat ja toetab muuhulgas teatavaid avalikult marksistlikke rühmitusi ja ideoloogilisi eesmärke. Tõde seisneb selles, et Demokraatliku Partei huvid on seatud kõrgemale kogu maa huvidest. Ja allumine parteile on tähtsam kui truudus kodumaale. Need jooned on ühised kõigile autokraatlikele ja kommunistlikele parteidele kogu maailmas.
Marksism võlub ja leiab pooldajaid eeskätt nende inimeste hulgast, kelle jaoks marksistlik klassisõda rõhujate ja rõhutute vahel on mitmel põhjusel ahvatlev. Kõigepealt tõsiasi, et inimesed tahavad kuuluda mingisse gruppi, on see siis etniline, rassiline, usuline, majanduslik või midagi muud. Inimesed omandavad selliste sidemete abil identiteedi, ühtsustunde, eesmärgi ja isegi kõrgendatud enesehinnangu. Tegelikult pean ma seda Marxi paradigmadest kõige võimsamaks, sest see kasutab ära instinktiivselt inimlikku ja psühholoogiliselt emotsionaalset tungi kirglike ning
2020.
2021.
isegi fanaatiliste usukuulutajate ja revolutsionääride suunas. See on üks Ameerika marksismi ja Demokraatliku Partei tunnusjooni.
See toob meid teise asjaolu juurde. Klassivõitluse konstruktsiooni raames õhutatakse marksismisõltlasi ja võimalikke liitujaid nägema ennast, samuti neid gruppe, kuhu nad kuuluvad, rõhututena – see tähendab ohvritena. Rõhujad aga pesitsevad olemasolevas ühiskonnas, kultuuris ja majandussüsteemis, millest rõhutud ennast ja oma saatusekaaslasi – see tähendab samasse gruppi kuuluvaid või ennast selle liikmetena identifitseerivaid ohvreid – vabastama peavad. See on peapõhjus, miks marksism asetab klassikuuluvuse indiviidist ettepoole. Indiviid dehumaniseeritakse ja ei tähenda enam midagi, kui ta ei seo ennast grupiga – rõhutute, ohvrite grupiga. Kollektiivselt dehumaniseeritakse, mõistetakse hukka ja kuulutatakse vihatud vaenlasteks ka need indiviidid, kes moodustavad oponeerivaid või mittemuganduvaid gruppe. Seegi on Ameerika marksismile ja Demokraatlikule Parteile iseloomulik.
Muidugi on selline maailmapilt iseäranis ligitõmbav mässumeelsetele, pettunutele, ilmajäänutele ja rahulolematutele. Isiklik vabadus ja kapitalism toovad nende puudused ning vead ilmsiks, paljastavad nende raskused ja võib-olla võimetuse toimida vaba ühiskonna liikmena. Marksism pakub neile teoreetilise ja institutsionaalse raamistiku, mille abil nad saavad oma piiratuses ja nõrkuses süüdistada „süsteemi“ ja „rõhujaid“, selle asemel et oma tegelike või kujutletud hädade eest ise vastutust kanda. Taas, nagu ma „Ameritopias“ kirjutasin, on nende inimeste meeled „lummatud utoopilise muutuse ja olemasoleva ühiskonna (millega nende seos on ebakindel või olematu) kriitika valelootustest ja -lubadustest. Rahulolematute olukorra parandamine muutub utopistliku liikumise osaks“.4 Paljud neist inimestest on vastuvõtlikud manipuleerimisele, eriti demagoogide ja propagandistide poolt, ning lasevad ennast võluda revolutsioonilise muutuse ideest.
Oluline on, et see, kas keegi samastab end rõhutute/ohvrite klassiga (või kuulub sellesse), on enesemääratluse või enesekohastamise küsimus. Teiste sõnadega, siin puuduvad jäigad ja selged reeglid. Ühtlasi võivad inimesed ja inimeste rühmitused ise kindlaks määrata, kes või mis on nende jaoks rõhujad. Lõppkokkuvõttes valavad Marx ja tema tänapäevased suuvoodrid oma raevu välja olemasoleva ühiskonna ja kultuuri peale, mis tuleb kukutada, et elul üldse mingi mõte oleks ja saaks seda uuesti alustada vastloodud egalitaarses paradiisis.
Järelikult – neid ühiskonnaliikmeid, kes on edukad, rahul ja rõõmsad, tuleb vaevata ning kiusata, sest nad on kas ise rõhujad või rõhujatega kambas, mistõttu nad toetavad kehtiva olukorra püsimist. Enamgi, need, kes olemasolevat ühiskonda tunnustavad või keelduvad rõhutute nõudmisi ja eesmärke toetamast või nendega kasvõi nõustumast, langevad rünnakute ja hävitava surve alla. Inimene on kas õiglase revolutsiooni poolel ning toetab vabastamist ja ühiskonna muutmist, või ta ei ole seda. Seega saavad end rõhututeks kuulutatutest tegelikud rõhujad, kel on oma piiratud veetlevusest ja vähesest arvust hoolimata ühiskonnas ja kultuurielus märkimisväärne võim. Sedamööda, kuidas kasvab ja nõuab pidevat kustutamist nende isu kontrolli ja revolutsioonitegemise järele, muutuvad nad aina sõjakamaks, nõudlikumaks ning isegi vägivaldsemaks.
See seletab ühtlasi, ehkki vaid osaliselt valdkonnapõhise elukorralduse* eestkõnelejate, elukutseliste sportlaste, tele- ja raadioajakirjanike, kunstnike, näitlejate, kirjanike ja ajakirjanike argust, kes sellise mäslemisega silmitsi seistes survele järele annavad, püüdes mitmesuguste rahustamis- ja alistumisvõtete abil mitte pööbli viha alla langeda ning võttes mõnikord osa iseenda ümbervaltsimisest või isegi lõhkikiskumisest. Mis puutub ülejäänutesse, siis nende nõukogud, juhtkonnad ja töölised on „revolutsiooniks valmis“, nad koosnevad ideoloogiliselt töödeldud kolledži- ja üliõpilastest, eriti kui on tegu nn Luuderohuliiga** kasvandike või õpetajate ametiühingute, samuti aina radikaliseeruva Demokraatliku Partei liikmete, kaasatundjate ja/või toetajatega. Ja paljud korporatistid on ka lihtsalt kapitalismi hüljanud, võtnud omaks etatismi ja majandusliku tsentralisatsiooni ning asunud toetama liikumisi nagu BLM ja mitmesuguseid äärmuslikke loosungeid, et kui mitte lausa koostööd teha, siis vähemalt pugeda poliitiliste ja bürokraatlike autokraatide ees, kõrvaldades viimaste rivaale ja parandades nende rahalist seisu.
Pepperdine’i ülikooli avaliku poliitika professor Ted McAllister kirjeldab veenvalt, kuidas tänapäevane valitsev klass või eliit põlgab meie riiki. Oma 2021. aastal ilmunud essees „Seega alati halva eliidi poole“ (Thus Always to Bad Elites) kirjutab ta:
* Ingl corporatism, corporatist – mitme tähendusvarjundiga sõna, mis siin tähistab korporatiivset ühiskonnamudelit, mis tugineb majandusalasele organiseerumisele (vrd kodade süsteem maailmasõja-eelses Eestis) ja taunib riigi keskset ning reguleerivat rolli. Vastand: etatism
** Ivy League – Uus-Inglismaa eliitülikoolid, laiemas mõttes üldse elitaarsed õppeasutused.