1. peatükk
Ta kopsudes oli kõrvetav tunne, otsekui poleks ta üldse hinganud hapnikku, vaid lämmatavat punast tolmu, mida ta iga sammu juures välja rögastas. Ta oli tõepoolest kuskil pärapõrgus, see oli selge. Ümbritsevast tühermaast hoolimata tundis ta, kuidas maailm teda kägistas. Madalad oksad küünitasid temani, et rebida ta kehast oma osa ja panna teda jäädavalt end selles ümbruses pärismaisena tundma. Äärepealt oleks kõik kurvalt lõppenud, kuid ta pääses üle noatera põgenema. Nüüd jooksis ta elu eest. Ta ei oleks iialgi osanud arvata, et peab selle kulunud väljendi mõtet isiklikult kogema. Mehele tundus, et ta polegi elus. Üldsegi mitte. Muserdav hirm kinnipüüdmise ees neelas kõik ta meeled. Ta keskendus igale sammule, igale kivisele tõusule ja puude vahele laskumisele. Ta tundis end loomana, kellele oli jäänud vaid primitiivne ellujäämisinstinkt, kõik jagunes lihtsalt hädaohtlikuks ja turvaliseks. Väsimatu päikese pikad sõrmed tungisid puude vahele, kuumutades maapinda sellega kokku puutudes ja puistates paljale pinnasele valguselaike, kuid ei juhatanud kätte ühtegi helendavat teerada vabadusse. Ta ümber olid puud ja kivid, puud ja ikka need neetud kivid. Mehel polnud aimugi, kas ta suundus tsivilisatsiooni poole või veelgi sügavamale kolkasse. Järgmise päikese poolt kuumaks köetud rahnu taga tõmbusid ta sääremarjad pingule, justkui oleksid jalarauad teda ikka veel allapoole tirinud. Külm roostes metall, millest ta ei lootnudki vabaneda enne, kui too psühhopaat ta tappa otsustab. Ei, ta ei saanud peatuda. Hoolimata valust, väsimusest ja halvavast õhupuudusest kopsudes, ei tohtinud ta seisma jääda. See tähendanuks surma. Ta märkas ees puudeta ala. Mees lootis, et on põrgust välja jõudmas. Ta lootis leida maantee, talu, mullase raja – ükskõik mille, mis 7
viitaks tõelisele maailmale. Ta tõmbas rohkem õhku kopsudesse ja tungis valguse poole. Kui ta jala ette lükkas, põrkas see kokku kiviga, mis oli tõenäoliselt sajandeid, kuni praeguse hetkeni, segamatult varjus olnud. Ta kaotas tasakaalu, heitis käe ette, kuid kobas vaid õhku. Ta õlg prantsatas valusasti vastu puutüve, mis kõikus, kuid seisis kindlalt edasi. Mingi ime läbi jäi ka tema terveks. Mets lõppes. Päikesevalgus pimestas silmi, ta unistused kohtuda tsivilisatsiooniga purunesid. Ta ees ei olnud muud kui väike lagendik umbes viie või kuue märgatava ja kobestatud pinnasega ristkülikukujulise lapikesega. Need nägid välja nagu ... hauad. Ta teadis, et kui ta kohe üles ei tõuse, leiab temagi end ühes neist. Mees ajas ennast püsti. Kogu keha valutas. Riided olid higist läbi ligunenud. Ta läks ümber surnuaia, rebimata oma pilku sellelt, ja jõudis maastikule, kus oli veelgi paksem mets ning rohkem kive ja rahne. Näis, nagu oleks ta alguses tagasi. Maapind tõusis taas ülesmäge. Mehe jalad ja kopsud tõrkusid jätkuvale ahistamisele allumast. Kauguses, helesinise pilvitu taeva kumas, joonistus välja mäetipp; ta seadis sammud selle vaatepunkti suunas. Ta surus oma jalgade ja kopsude vastupanu alla, kuid seda tehes ei märganud pinnasest välja ulatuvat puujuurt. Ta prantsatas maha, ümbruses polnud lahtist mulda, mis võinuks kukkumist pehmendada, oli vaid kõvaks kuivanud maapind. Ta nägu kattis tolmukiht. Mees surus valukarjatuse alla, kartes reeta oma asukohta, kuid ta urahtuse kõla kordas kaja, kõva pinnas võimendas seda, summutades lindude ja putukate häälitsused ning teda tappa üritava isiku tekitatud heli. Ta jõudis mäetippu, mis tõi kaasa uue pettumuse. Tipust ei avanenud lohutavat vaadet. Oli vaid püstloodis kümne jala kõrgune langus. Paaniline pilk vasakule ja paremale kinnitas, et ohutut allaminekurada ei ole. Teise suuna otsimiseks puudus aeg. Tõukest selga kukkus ta raskelt maha ja pööras end ümber täpselt samal hetkel, kui kellegi sõrmenukid kohtusid ta vasaku põsega. Löök pigem riivas teda, kuid oli piisav, et sundida ta sekundi murdosaks silmi sulgema. 8
Pigistanud käe rusikasse, andis ta tugeva vastulöögi. Ta tundis midagi kõva – võimalik, et see oli õlg. Ründaja virutas oma terava põlvega mehele reielihasesse. Mehel läksid silmad valust pärani, ta pilk muutus häguseks. Ilma mingi plaanita, ilma et ta liigutused olnuks kavandatud, jagas ta huupi rea rusikahoope. Mõned tabasid märki, teised vaid õhku. Kuid tema löökidele andis vastane kahekordselt tagasi ja tabas täpselt, leidis mehe pea ja kaela, nüristavad raske rusikaga antud hoobid katsid ta nägemise väärtusetute kalliskivide kaleidoskoobiga. Vastane haaras ta juustest ning mehe pea kolksatas vastu maad, kohtamata mingit vastutulelikkust või kaastunnet. Pimedus oli ta aju vallutamas, ähvardades selle igaveseks välja lülitada. Kui ta nüüd minestab, on ta surmalaps. Ülespoole upitades haaras ta tumedast kontuurist enda kohal. Hoides kõvasti oma ründaja käsivarsi, veeretas ta end küljele ja püüdis meest haardesse saada. Seal, kus pidanuks olema maapind, seda ei olnud. Veeremine näis kestvat terve igaviku, kaaluta oleku tunne haaras ta endasse, justkui oleksid hoobid pähe vabastanud ta aju gravitatsiooni mõjudest. Sellega kaasnes joovastav tunne, mis tundus olevat peaaegu sürreaalne. See oli läbi. Ta oli tapetud ja liikus edasi mingisse paika, mis asus teisel pool seda maailma, ja ta ei saanud sinna midagi parata. Maandumine muutis olukorda. Maapind surus temast välja ohke. Nagu oleks tema enda hing kehast lahkunud. Kui ta silmad avas, nägi ta krobelist hallikaspruuni mäeseina kõrgel ülal ja ähmast hääbuvat sinist selle kohal. Pruunid, hallid ja sinised toonid tumenesid ning ta minestas.
2. peatükk
Wilbrooki linn oli Chandler Jenkinsi kodu. Oli olnud kogu ta eluaja. Kõik need kolmkümmend kaks pikka kuiva aastat pidevalt Pilbara platool Lääne-Austraalia sisealadel, maamassiivil, mis tagasihoidliku hinnangu alusel oli kaks ja pool miljardit aastat vana ning moodustas kunagi muistse kontinent Uri osa. Mõnel päeval tundus Chandlerile, et need eelajaloolised aatomid on imbunud ta luudesse ja teda enneaegselt vanemaks muutnud. Vasekarva tolm, leegitsev kiht maapinnal, mis võis peaaegu surnuks kõrvetada, tegi seda paljude inimestega. Linn asus kaugel paljandil, teisest lähimast asustatud kohast, Portmanist, sadu kilomeetreid eemal. Neid ühendas tee, mis kulges kaugusesse nagu draakoni looklev saba. Wilbrooki linn ei olnudki vana, isegi mitte Austraalia mõistes, ametlike teadete kohaselt rajati see 19. sajandi lõpus. Nime sai linn kuulsa Albany kullaotsija järgi, kes oli jätnud maha lopsaka veinipiirkonna lõunas, et tuhnida rikkuseotsinguil siinses mullas. Ta leidiski kulda. Need olid kopsakad kamakad, mis tungisid maapinnast välja nagu vahukommid lapse hommikupudrust. Mõnda neist tuli isegi kahe käega tõsta. Kuuldus levis ning peagi kerkisid hurtsikud, puidust rajatised, mis trotsisid tundemeelt ja tõsidust. Pärast hurtsikute ilmumist läks ka äriajamiseks: ehitati baarid, kõrtsid, bordellid. Vähemalt kaks igast liigist. Rahvaarv kasvas plahvatuslikult, tuhanded püüdlesid vaevaliselt rikkuse poole, ajaleheartiklid kuulutasid, et see paik aitab unistustel täituda. Kuid unistused haihtusid kiiresti, saak kahanes kähku vaid veidi enamaks kui kübemeteks roostes pannidel. Inimesi tuli veelgi juurde. Nad pesid jõgedes kive ja liiva, kuid lõpuks uputasid oma kurbuse viskiklaasi ja naistesse, kelle teenuste eest nad maksta ei suutnud. Võlgade kasvades kasvas ka pinge. 10
Olukord muutus plahvatusohtlikuks ning jõudis haripunkti ühel suveõhtul, kui kümme meest hakkasid Main Streetil relvadest tulistama; ainus ellujääja, Tomati Tom Kelly, suri puruks lastud õlaarteri tõttu järgmisel päeval. Vägivalla kasvades kahanesid välja vaated jõukusele. Arstid, juristid ja kaupmehed lahkusid esimestena, suundudes uuematesse kullapalavikupaikadesse, jättes maha kunagi õitsva linna. Seal oli elanud viis tuhat elanikku, nüüd oli järel vaevu viiendik. Kindlalt püsisid mõned baarid ja bordellid, mis linna toetasid. Miski ei ole ärile parem kui meeleheide. Kui kulda enam polnud, olid perekonnad sunnitud vaevaliselt ellu jääma maad harides, mis oli nende jaoks sama karm kui loomadelegi, keda nad kasvatada püüdsid. Niimoodi kestis kõik ligi nelikümmend aastat. Linn vaevu hingitses. Siis avastati kõrbenud pinnase alt rauamaaki ja sinist asbesti. Uus tõus algas, kui kaevandusettevõtted ostsid suuri maalahmakaid hinna eest, mis oli liiga hea, et tehingust ära öelda. Toimus kiire areng ja linna püstitati esimesed tellistest hooned. Kõik kordus aga uuesti, varud lõppesid äkki ja firmad hakkasid süümepiinadeta oma tegevust arendama paari tunni kaugusel Portmanis. Tee sinna tundus nagu nahka vahetanud madu, kes on jätnud endast maha õhukese seljast heidetud kooriku. Chandler elas oma perekonnaga selles tühjas koorikus ning hoolimata puudustest oli ta linna üle uhke. See oli tema linn. Ta oli seersant ja ühtlasi linna šerif; võis kindel olla, et ta suutis säilitada linna väljanägemist sellisena, nagu see oli olnud päris 19. sajandi lõpus. Lai peatänav uhkeldas bituumenkattega; kunagi oli seal olnud kokkupressitud muld. Tänav läikis päikese käes heledalt ja betoonist saareke keskosas pakkus ebavajalikku kaitset hõreda liikluse eest. Värvilised verandad kaardusid üle jalgradade, pakkudes varju päikese, kuigi mitte halastamatu kuumuse eest. Seal seisid külluslike kaunistustega metallpostid, mis olid olnud kindlalt paigas kogu eelmise sajandi, nüüd olid need ammumöödunud aegade viimane kants. 11
* Kui Chandler peatas auto ebamugavalt palava betoonist politseijaoskonna ees, heitis ta pilgu peeglisse. Pidevalt ümaramaks muutuv nägu, mis talle vastu vaatas, kuulus kenale mehele, kes lähenes kiiresti kolmekümnendate keskpaigale. Hiline magamaminek ja elu üksikvanemana olid näkku oma jäljed jätnud. Ta blondid juuksed ei olnud enam nii kohevad, kuid vähemalt olid need alles. Juuste hele värv koos kerge päevitusega lasi tal välja paista vananeva laine laudurina, kuigi miski ei saanuks tõest kaugemal olla. Chandler hoidis merest nii kaugele kui võimalik. Maa peal olles ta vähemalt nägi, mis või kes teda tapma tuleb. Bill Ashcroft, eakas vanemseersant, oli eelmise aasta juunis pensionile jäänud ja Chandlerile ajutise juhtimise üle andnud. Ei saa öelda, et neil viiel eriti palju teha oleks olnud: mõned liiklus eeskirjade rikkumised ja kodutülid või juhuslikud kallaletungid ühes linna kolmest kõrtsist, mis ei võistelnud niivõrd äriajamise kui nende tervitamise pärast, kes ajutiselt trellide taga teistest eraldatud olid olnud. Kui ta sisse astus, istus ta viimati värvatu Nick Kyriakos eesmise laua taga. See jääb ta alaliseks istekohaks seni, kuni Chandler veendub, et poiss on võimeline avalik-õiguslikus ametis töötama. Ta ei pidanud riskima ja saatma relvastatud kahekümneaastast võitlusväljale, kuigi Nick oli tõestanud, et on taibukas ja austust vääriv. Imetlust täis noor mees, kes tahab meeldida, õppida ja näidata kõigile oma laialdasi ja hirmutavaid teadmisi. Tanya, tema vanemkonstaabel ja tähtsuselt teine, oli juba ennast oma laua taha sättinud. Ta ei hilinenud kunagi ja oli sama range kui ta tugevasti kinnitatud hobusesaba. Ta käis hommikustes vahetustes, et saaks teisel pool linna asuvast algkoolist ära tuua oma kolm last. Lapsed olid sündinud kiiresti üksteise järel viieaastase puhkuse jooksul, kust ta alles hiljuti tööle naasnud oli. Chandleri arvates oli see olnud üks emotsioonideta protseduur kõigile kolmele. Tanya jaoks oli kõik nagu mingi sõjaväeline ettevõtmine. Kui teda peaks ülendatama, soovitab ta ka Tanyat edutada. Naine 12
vääris seda. Igaüks, kes suudab ühel ajal toime tulla laste ja tööga, vääris parimat. Tema ju teab seda. Ta ise pidi kahe lapsega hakkama saama. Naisel oli vähemalt partner abiks. Chandler lipsas oma kabinetti. Õhukonditsioneer oli jälle rikkis ja politseijaoskond tundus olevat kleepuv nagu liim. Ta võttis istet ja vaatas aknast kaugusest paistvat Gardneri mäge, kaljust, puudega kaetud suurt kuplit, mis oli saanud oma nime linna esimese meeri auks. Sellelt kauguselt näis mägi külgetõmbav, linnast nähtav külg puudesse mattunud ja tõusmas kõrge ja sirgena otse taevasse, lopsakas roheline anomaalia muidu punasel pinnasel. Mäeseljandikust eemal laius tuhandeid aakreid kõnnumaad. Sedasorti metsikut maad, mis oli alati ahvatlenud inimesi uurimisretkele minema. Kuid isegi kogenud matkajatele, kes olid äärmuslike oludega kohanenud, tundus koht liiga ohtlikuna. See tõmbas ligi neid, kes tahtsid iseennast leida. Ja mõnikord ennast kaotada. Chandleril algas harilik päev, vaikne ja sobilik mõtete mõlgutamiseks. Kuid kõik muutus ootamatult. Keegi tuli rüsinal avatud uksest sisse. Chandler ei tundnud ta häält, kuid tajus selles peituvat meeleheidet. Ta püüdis aktsenti tabada – lõunast, päris kaugelt lõunast, võib-olla Perthist. Kui nii, pidi see meesisik kodust kaugel olema. „Seersant, ma arvan, et peaksid siia tulema,“ hüüdis Tanya. Naise tavaliselt tasakaalukas hääl kõlas rahutuna. Heitnud jalad laualt maha, laskis Chandler oma kõhul alla vajuda. See oli paisunud nende kuude ja aastate jooksul, kui Teri oli lahkunud. Ta keha justkui mõtles, et kui osa temast lahkus, tuleb tühikut kõhu kasvatamisega täita. Ta sisenes peakontorisse. Kohe kõrge vastuvõtuleti kõrval Tanya laua juures istus närviline mees, kes näis olevat kahekümnendate keskpaigas ja kelle T-särk ning teksad andsid tunnistust tugevast peksust. Chandler kobas kaela ja vandus. Ta oli unustanud lipsu. Üldiselt polnud ta vormi suhtes tähenärija, kuid eelistas kanda lipsu, kui kohtus lihtinimestega. See võimaldas jätta mõjuka isiku mulje. 13
„Näe välja, nagu oleksid selle koha omanik,“ oli Bill talle öelnud, „kuid käitu, nagu juhiksid seda.“ Kui ta lähenes, seisis Tanya sealsamas ja jälgis meest ettevaatlikult. Isegi Nick oli tooli vastuvõtulaua tagant lähemale veeretanud, justkui oleks toolil istumine säilitanud talle määratud registraatori rolli. Külastaja tõusis püsti. Tanya astus seepeale tagasi, valmis tegutsema. Mehe hirm nakatas. Chandler pani tähele, et nad olid ühepikkused, kuigi erineva kehaehitusega. Ta pilk oli ülimalt närviline ja liikus siia-sinna, Chandlerilt seintele, uksele, nagu otsides kohta, kus oleks parem olla. Mehe keha näis aimavat, et silmad otsivad võimalust põgenemiseks ja on selle vältimiseks pilukile tõmbunud. Tundus, nagu oleksid tal valud. „Ta tahtis, et minust saaks number viiskümmend viis,“ podises mees ja vaatas esimest korda Chandlerile otse silma. Ta värises ning pigistas suu kinni. Chandler tegi mõttes mõned tähelepanekud. Kindlasti Perthi aktsent. Laiguline habemetüügastik ta näol andis tunnistust, et seda on juba nädalaid ebaõiglaselt kohelnud nüri habemenuga. Ilmselt juhutööline, arvas Chandler; liiga selge mõistusega ja värske, et olla hulkur või kaltsakas. „Millest sa räägid?“ küsis Chandler rahulikult, kuigi verise võõra äkiline ilmumine oli ta rutiini segamini löönud. „Viiskümmend viis,“ kordas mees. Chandler vaatas abiotsivalt Tanya poole. Naine raputas pead. „Viiskümmend viis ... mida?“ küsis Chandler. Korraga tekkis tal vastupandamatu soov käsi välja sirutada ja mehe õlga puudutada, et näidata oma toetust ja teda lohutada, kuid ta tundis muret, et kannatanu võib ehmuda. „See tü-tü-tüüp. Mõrvar.“ „Mis mõrvar?“ „See, kes mind röövis. Viis mind ... sinna. Metsa ... puude vahele.“ Mees osutas tugeva müüri poole. Chandler mõistis, et ta näitas hoopis tellisemüüri tagant paistvat Gardneri mäge. 14
„Milline mõrv ...“ „Üks vaimuhaige.“ Mehe jalad värisesid. Veri oli ta teksad plekiliseks muutnud, kuid see polnud värske, ja näis, nagu oleks see päikese käes ära kuivanud. Chandler ei soovinud sugugi, et mees kokku variseks. Ta sirutas käe, et kannatanu käsivart puudutada, ja too krimpsutas valust nägu. „Kõik on korras, me oleme siin, et sind aidata.“ Aidates teda tagasi istmele, sai Chandler tunda end veidi rohkem olukorra peremehena. „Mis su nimi on?“ päris ta. „Gabriel.“ „Väga kena, Gabriel. Mina olen Chandler. Töötan siin seersandina. Kas sa tead, kus sa oled?“ Gabriel raputas pead. „Sa oled Wilbrookis.“ Ta märkas Gabrieli silmades välgatust, mis tundus olevat lootus. Lootus, et ta oli leidnud turvalise paiga. Chandler jätkas informatsiooni jagamist, püüdes noormehes tekkinud tunnet alal hoida. „Wilbrook, Lääne-Austraalia. Tema on Tanya, meie vanemkonstaabel, ja see on Nick, teine konstaabel. Kustkohast sina tuled?“ Taas osutas mees sõrmega kõhklevalt müüri suunas. „Sealt.“ Chandler püüdis rahustavalt naeratada. „Ma tahtsin teada, kus sa elad.“ „Perthis ... kuid ma reisin.“ Ta tõmbus vastu seljatuge kössi. Hetkeks näis, nagu võiks ta toolilt otse põrandale libiseda. „On sul mõni isikut tõendav dokument?“ „Ta varastas selle.“ Chandler noogutas. „OK ... kas sa tead tema nime, Gabriel?“ Noormees vaikis. Silmad, mis olid hoogsalt tuba silmitsenud, hakkasid kinni vajuma. Chandler vaatas veel kord ta riideid. Kuivanud veri ei vihjanud tõsisele vigastusele, kuid ta ei saanud kõrvale jätta nähtamatut ajusisest verejooksu. „Kas sa ...“ 15
„Heeeeath,“ ütles Gabriel, tuues kuuldavale pika ohke. „Heath?“ Chandler noogutas Tanyale, kes juba nime üles kirjutas. Gabriel ühmas. „See maniakk. Ta nimi on Heath. Ta varastas mu ID-kaardi.“ Keha, mis oli tundunud toolil istuva hüübinud tarretisena, kangestus ja püüdis tõusta. „Ma pean siit välja saama.“ Chandler astus ettepoole ja sundis meest uuesti istet võtma. Ta oli harjunud tungiva põgenemissooviga. Paljud inimesed, kes olid politseijaoskonda tulnud, tahtsid kiiresti lahkuda, uskudes, et kui nad seal liiga kaua viibivad, määritakse neile mingi süütegu kaela. „Püsi paigal, ja me hangime sulle meditsiinilist abi.“ „Ei,“ lausus Gabriel, silmad pärani. „Ma tahan teile rääkida, mis juhtus, ja siis siit ära minna. Juhuks, kui ta tagasi tuleb.“ „Sa oled nüüd turvalises kohas,“ kinnitas Chandler talle. „Mitte enne, kui olen siit kaugel eemal.“ Gabriel hingas pikalt ja sügavalt, võideldes närvilisusega, ja krimpsutas nägu, kui ennast sirutas. Chandler arvas, et ta ribid on kõvasti muljuda saanud. „Me võime sulle arsti kutsuda,“ sõnas Tanya ja hiilis jälle ettepoole. „Ei, ma tahan teile jutustada, mis juhtus.“
3. peatükk
Väike vestlusruum asus vastuvõtuleti taga ja peaaegu alati kasutati seda sööklana. Erinevalt kontori suviselt kollastest seintest oli siin kogu ruum tumeroheliseks värvitud. Chandler oli kuskilt lugenud, et sellel toonil on võime inimesi rääkima panna. Habras plasttool ägises külastaja raskuse all. Chandler seadis ennast sisse teisel pool kirjutuslauda, hallil PVC-kattel olid sinepi plekid. Ta tahtis teada, kelle kord oli koristada – tõenäoliselt tema kord. Ta pöördus külastaja poole. „On 23. november 2012. Palun ütle oma täisnimi, et ma saaksin selle üles märkida.“ „Gabriel Johnson.“ „Kustkohast?“ „Algselt Perth, kuid ... kuidas te seda ütlete? Ilma ...?“ „Ilma kindla elukohata.“ „Just nii. Ilma kindla elukohata. Vabandust, mu mõistus on veidi ...“ Gabrieli pilk liikus ruumis ringi, nagu tahaks ta kõike meelde jätta. Midagi erilist näha polnud. „Vanus?“ „Kolmkümmend.“ Mees rääkis väsinult, mis laskis arvata, et tal on seljataga rasked ajad, mõtles Chandler. Mehe näkku oli sööbinud sügav päevitus ja see tegi aknearmid kenamaks. Need muutsid ta ikka veel poisilikud põsed tähniliseks. „Ja mida sa siin teed?“ „Otsin tööd.“ „Missugust?“ „Võin olla tööline, sulane, ükskõik kes. Mõtlesin, et proovin siin kandis midagi leida.“ 17
„Midagi täpsemalt?“ „Ei, kuid ma kuulsin, et siin on mõned tööotsad.“ Gabriel ei eksinud. Siin oli palju karjajaamu ja talukohti, mis asusid ülisuurtel tasandikel ja sarnanesid väikeste riikidega. Noormehel oli kõhn sitke keha, mis tööks sobis, mis oli harjunud hakkama saama liha ning veel millegi vähesega ning harjunud tegema kõike alates puuraukude vee kontrollimisest kuni karja kokku ajamise ja loomadele põletusmärgi tegemiseni. „Ja kuidas sa seda ... Heathi kohtasid?“ Tema nime mainimine pani külastaja judisema ning tal kulus hetk, et end koguda. „Olin Port Hedlandis. Tulin eelmisel päeval veoautojuhiga Exmouthist.“ „Tead ta nime?“ Gabriel kehitas õlgu, sest pidas seda tähtsusetuks. „Mingi Lee. Umbes viiekümnene hiinlane. Paks. Suitsetas kokkukeeratud plärusid, mis olid topitud auto päikesevarju taha. Muud erilist polegi tema kohta öelda.“ „Ja ta viis sind Port Hedlandi?“ küsis Chandler. „Jah, ta ise suundus Darwini poole.“ „Mida sa Port Hedlandis tegid?“ „Magasin.“ „Kus?“ „Pargis.“ „Millises pargis? Nimi?“ Gabriel raputas pead. „Ei tea. See polnud mingi vaatamisväärsus. Seal olid rohi ... puud ... pink. Teate, nagu pargis ikka.“ Chandler tegi edasiseks küsitluseks märkmeid. „Jätka.“ Mehe hääl oli mõnevõrra pingevabam, kuid kõlas siiski ebakindlalt nagu närvilise koera haugatus. „Järgmisel päeval otsustasin sisemaale tööd otsima minna.“ „Miks sa rannikule ei tahtnud jääda?“ „Üks kutt Exmouthist rääkis mulle, et sisemaa on tööotsimiseks parim. Ütles, et enamik inimesi jääb rannikule, saamaks kiiremini 18
ühest kohast teise liikuda, kuid konkurents töö pärast tähendab seda, et peremehed ei maksa peaaegu midagi. Rännak sisemaale tundus mulle ka seiklusena.“ Siinkohal jäi Gabriel vait, nagu oleks mõttelõnga kaotanud. Chand ler otsustas lasta noormehel puhata, et sõnad ja mõtted tuleksid loomulikult. Gabriel pilgutas kiiresti silmi, valmis edasi vestlema. „Ma olin ... tee peal ... peateel.“ Ta vaikis ja vaatas Chandleri poole. „Ma ei tea selle nime.“ Chandler teadis. Kiirtee nr 1, must soon, mis lõpuks ühines teega nr 95 ja jõudis Wilbrooki. Seda teed pidi oli ta palju kordi edasi-tagasi sõitnud, eriti siis, kui ta Teriga alguses kohtamas käis, siis kui naine oli elav pidusid armastav tüdruk rannikult. Chandler ei teadnud, et rannik jääb alati Teri üle valitsema. „Ma matkasin piki teed, päike pimestas mind selle eest, mis tulemas oli. Kuulsin tagantpoolt mootori undamist ja tõstsin pöidla püsti. Kaks autot olid minust sel hommikul juba möödunud ja ma arvasin, et ka see veereb edasi ... kuid ta peatus.“ „Saad sa seda kirjeldada?“ küsis Chandler. Ta vaatas kahepoolsesse peeglisse ja lootis, et Tanya suutis kõik peale võtta. Oli möödunud peaaegu aasta sellest ajast, kui siin viimati intervjuud salvestati. See oli olnud koduvägivalla juhtum. June Tiendali vihastas abikaasa peale, et too veetis kõik õhtud oma tuvide juures ja mitte temaga, ning lajatas hokikepiga mehe käsivarre pihta. „See oli kandiline auto. Mudelit ei mäleta. Ma arvan, et automargi märk oli ära kadunud. Tumepruun ... kuid see võis olla ka tolm, mis kattis isegi aknaid. Üks pidurituli oli katki, niipalju on meeles. Ma peaaegu sörkisin auto poole, arvates, et see võib kohe edasi sõita.“ Gabriel vaatas Chandlerit kurvastusega. „Ma soovin, et olekski sõitnud.“ „Numbrimärk?“ Gabriel raputas pead. „Samuti tolmuga kaetud. Võimalik, et sihilikult.“ 19
„Olgu, jätka.“ „Ma ronisin sisse. Ehk oleksin enne pidanud hoolega vaatama, kuid mul oli vaja kiiresti tööd leida, eluase hankida ja süüa saada.“ „Niisiis, kuidas ta ... see Heath ... välja nägi?“ Chandler pani oma pastaka kirjelduse ülesmärkimiseks valmis. Ta lootis, et saab rohkem teada kui autost: tundmatu mudel, ebaselge number, tolmune, kandiline sõiduk. Kõik sarnanes enamiku siinsetel teedel sõitvate pasakottidega. Gabriel sulges silmad ja tõmbas hinge. Chandler laskis vaikusel omapäi areneda. Ta heitis pilgu kahepoolsesse peeglisse ja oma peegelpildile. Sealt vaatas vastu kurnatud politseinik, ta külmade siniste silmade teravus tõstis esile neid ümbritsevaid tumedaid väsimuse varje. „Lühike ... mõned tollid minust lühem. Pruunid juuksed. Päevitunud, nagu töötaks väljas. Jässakas. Ütles, et on kolmkümmend nagu minagi. Kuid näis justkui ... mai tea ... närvis olevat.“ Gabriel vaikis hetke. „Ma oleksin ilmselt pidanud sel hetkel taipama, et temas on midagi sünget.“ „Mida sa selle „süngega“ öelda tahad?“ „Midagi ... kahtlast,“ lausus Gabriel. „Ta habe varjas näojooni. Nagu oleks mees aeglaselt varjuks muutunud.“ Gabriel vaatas pärani silmadega Chandleri poole, justkui otsides kinnitust, et ta sõnadel ka mingi mõte on. „Ja te ei pea mulle meelde tuletama, kui tobe on siin kandis pöidlaküüdiga reisida,“ lisas ta ning oli ühtäkki ennastõigustav. „Ta näis vahvana, või veenis mu aju mind selles, kui vahva ta on. Ma teadsin ... või arvasin teadvat ... et kui ta midagi üritab, suudan ma ennast kaitsta. Ta ütles, et ta nimi on Heath ja et ta käis linnas varusid täiendamas. Isegi see pani mind end paremini tundma. Ma pean silmas, et ükski mõrvar ei tutvusta ennast ... ega ju?“ Taas vaatas ta üles Chandleri poole, et oma sõnadele kinnitust leida. Chandler noogutas, kuigi polnud kindel, et ta nõus on. Kui Heathi kavatsus oli tappa, miks mitte siis veidi detaile puistata. Kuid see teavitas teda kindlalt ühest asjast. Kui Heath oli piisavalt 20
enesekindel ja vabalt oma tulevase ohvriga vestles, oli ta järelikult teinud seda ka varem ning oli piisavalt pingevaba, et kontrolli omada, ja piisavalt enesekindel, et ohvriga avameelselt rääkida: number viiskümmend viis. Ärevus ja hirm keerlesid politseiniku kõhus, samuti liblikad, mis olid kotkasuurused. Sellest võib kujuneda midagi suurt. Tal oli tarvis rohkem andmeid välja pigistada, enne kui Heathi ohver suu lukku paneb. „Kas ta rääkis sulle midagi sellest, kes ta on?“ „Ainult niipalju, et elab siin kandis.“ „Wilbrookis?“ Chandler ei suutnud ümbruses ühtegi Heathi meenutada, kuigi tema arvates võis see olla ka varjunimi. Ta mõtles tähelepanelikult, kes nende piirkonnas võiks tappa nii palju inimesi. Wilbrookis jätkus segaseid isikuid, kuid ühelgi neist ei olnud piisavalt söakust, et midagi sellist teoks teha. Arvatavasti. „Ei ... mai tea ... ainult siin kandis, seletas ta. Ma ütleks, et ta aktsent pärines kuskilt ida poolt. Igatahes näis ta piisavalt sõbralik olevat. Ma tahtsin, et ta mind edasi viiks, mitte ei otsinud hingesugulast.“ Chandler andis noogutusega märku, et ta jätkaks. „Ma ütlesin talle, et tulen Perthist. Kui ta sõnas, et olen kodust kaugel, vastasin ma, et pean minema sinna, kus raha leidub, ja kuigi ümbrus näib viljatu olevat, on selleski teatud ilu.“ Gabriel kehitas õlgu ja krimpsutas nägu. „See on vale, kuid ma olen avastanud, et alati on parem sõidu ajal meelitusi öelda. Umbes nagu tänavaprostituut.“ Chandler uuris teda. Näokrimpsutus vihjas sellele, et öeldu polnud nali, vaid temale sobiv filosoofia. „Tunni jooksul möödusime paarist teeotsast, mis taludesse pöörasid. Ma ütlesin, et need on minu jaoks piisavalt head, kuid tema vastas, et sinna jookseb igaüks. Ja lisas, et see on nagu peatumine esimese jootmiskoha juures, mida kohtad, suur küll, kuid loomad on vee juba mudaseks teinud. Ta ütles, et nad ei maksa mõhkugi ja et edaspidi tulevad paremad. Ma pärisin, kas ta on neis varem töötanud, juhuks kui ma saaksin kellegi nime või 21
kergemini tööd, kuid ta ei vastanud. Mõtlesin, et võib-olla oli ta neis taludes töötanud, kuid midagi oli juhtunud, millest ta kõnelda ei soovinud.“ Chandler tegi märkmeid sooviga mõnest talust Heathi kohta andmeid saada; ta tahtis teada, kas keegi mäletab, et mees nende heaks töötas. Gabriel jätkas: „Me sõitsime veel pool tundi, maastik muutus tolmuks. Hakkasin imestama, kuidas siin üldse keegi ellu jääb, kariloomadest rääkimata. Korraga tekkis mul janu. Kuigi aknad olid alla keeratud, tundus õhk kabiinis keevat. Mees sai ilmselt mu soovist aru. Ta ütles, et tagaistmel on vesi, kui ma seda tahan. Nii ta mu kätte saigi.“ „Aga vesi?“ Gabriel noogutas. „Maitses veidi kriidiselt, kuid ma ei hoolinud enam sellest. See oli vesi ja mina olin meeleheitel.“ Poiss vaatas tuhmi pilguga Chandlerile otsa, justkui oleks ta endale vastik. „Ma hakkasin ennast peaaegu kohe unisena tundma. Alguses arvasin, et olin kuumusest kurnatud, kuid enesetunne muutus üha halvemaks. Üritasin oma käsivarsi tõsta, kuid ei suutnud. Tundus, et need ei olegi mu keha küljes. Mäletan, et pöördusin Heathi vaatama. Ta jõllitas mind, nagu midagi polekski valesti. See oli pilt, mida ta oli palju kordi varemgi näinud. Ta ei vaadanud isegi tee poole või suunda, kuhu me läksime, ainult mind. Tundus, nagu kestaks see tunde. Vari langes üle mehe näo ja lõpuks nägin vaid ta kolba kontuuri. Siis kaotasin teadvuse. Ta pidi olema vee millegagi mürgitanud.“ Gabrieli silmad vilasid taas ringi. Chandler tundis seda pilku. Segaduses ohver püüab oma mälutühimikke täita, kuid see ei õnnestu. „Ma ärkasin puidust saras. Itea, kaua ma väljas olin olnud, kuid valgus tungis laudade vahelt sisse. Ma järeldasin, et olin teadvuseta olnud paar tundi.“ Korraga tundus ta nägu murelikuna. „Kui mitte täna reede ei ole ...“ „Ei, neljapäev,“ kinnitas Chandler. 22
See näis toovat Gabrielile veidi kergendust. Tõsiasi, et ta polnud kaotanud üht päeva oma elust. Ja et tal elu üldse alles oli. „Ta oli kinnitanud mu randmed katusetala külge.“ „Kinnitanud?“ küsis Chandler. „Nojah ... nende paksude rauast asjadega. Kaks D-kujulist aasa, mis olid ketiga ühendatud, ja kett oli omakorda kinnitatud seina külge. Samuti mu pahkluu külge. Need polnud omavahel kinni, kuid kõndida oli võimatu. Ma ei oleks nagunii minema pääsenud. Selle eest kandis ta hoolt.“ „Kas sa olid talus? Metsas? Mõnes kõrvalhoones?“ „Seal üleval,“ lausus Gabriel. „Selle mäe peal, millest sa rääkisid. Ma nägin läbi laudade puid. Olin kinni saras koos saagide, kirveste ja muude esemetega. Ei midagi sellist, mis poleks võinud seal olla, kuid kuna ma olin ahelates, tundusid need kõik surmavatena.“ „Võid sa mulle veidi rohkem sellest rääkida? Helidest? Lõhnadest?“ Gabriel kehitas õlgu. „Muldpõrand. Küttepuude virn nurgas. Kõrvalruumist kuulsin liikumist, seega järeldasin, et olin aheldatud metsamajakese kõrvale. Hüüdsin appi. Siis ilmus Heath. Küsisin, kus me oleme, ja ta vastas – kodus. Ma palusin teda mind lahti lasta ning lubasin, et ei räägi tema teost kellelegi. Ta käskis mind maha rahuneda. Ta hääl kõlas vihaselt, justkui oleksin teda mingi tähtsa asja juures seganud.“ Gabrieli jalad hakkasid laua all üles-alla vappuma. Ta silmad vaatasid toas ringi, nagu oleks tal põgenemismõtted pähe tulnud. „Vabandust, ma ... ma tunnen, et olen veidi klaustrofoobiline.“ „Kas sa tahad, et uks oleks lahti?“ „Jah, palun.“ Chandler tõusis toolilt ja avas ukse, mille tagant paistis kontor ja terve rida väikesi aknaid, mis asusid kõrgel, ruumi kaugemas osas hallide kartoteegikappide rea kohal. Gabriel vahtis neid. „Ma kartsin, et ta kavatseb midagi teha sealsamas ja kohe. Ta kõndis otse mu näo juurde. Siis mainiski ta numbrit viis kümmend viis. See oli kõik, mida Heath ütles, enne kui ukse 23
suunas taganes. Ma kartsin talt küsida, mida ta sellega mõtles. Kuid ma arvasin ...“ Gabriel vaikis. „Mida sa arvasid?“ päris Chandler, kes tahtis omaenda oletust väljaöelduna kuulda. „Et minust saab tema viiekümne viies ohver.“ Isegi sellisel päeval, mis oli piisavalt kuum, et sulatada plasti, tundis Chandler külmajudinat mööda selga alla sööstmas. Kui Gabriel oma lugu jutustas, näis ta kõike uuesti läbi elavat, poisi sitked lihased mänglesid verise T-särgi all, sooned küünarvarrel olid pidevalt pingul. Ta tundis kabuhirmu. „Mees ütles, et ma ei muretseks selle pärast, kas mind tapetakse,“ jätkas Gabriel. „Sest loomulikult tapetakse. Nii on kirja pandud.“ „Mis sa sellega öelda tahad: „nii on kirja pandud“?“ küsis Chandler. Gabriel kehitas õlgu. „Teie oletus on sama hea kui minu oma, härra politseinik.“ „Olgu, jätka,“ sõnas Chandler, märkides öeldu üles. „Ma teadsin, et pean vabaks saama, ja kui ta lahkus, proovisin käeraudadest vabaneda.“ Gabriel näitas oma rakke täis peopesi ning randmeid, värskeid punaseid ringe nende ümber. Nahk oli hõõrdunud ja õrnad karvakesed juurelt ära rebitud. „Ma tõmbasin neid, püüdsin raudu seinast välja tõmmata. Samal ajal karjusin appi. Ta ei astunud kordagi sisse ega öelnud, et ma vait jääksin. Ta ei muretsenud selle pärast, et keegi mind kuulda võiks. Nüüd taipasin ma, et olin täiesti inimtühjas kohas. Ma muudkui tõmbasin ja lõpuks õnnestuski üks käeraud puruks rebida, kuid teine oli endiselt seina küljes kinni. Küünitasin vaba käega pingi poole, et püüda üht tööriistadest kätte saada. Oleksin äärepealt õla liigesest välja tõmmanud, kuid mul õnnestus kirves haarata. Püüdsin raiuda teist käerauda ja samas mitte oma rannet vigastada. Olin hirmul, et ta tuleb ja tabab mind teolt. Soovisin vaid vabadusse pääseda. Võimalust ellu jääda. Jäin vaikseks, kuid hakkasin siis muretsema, et minu vaikimine võib temas tähelepanu äratada, niisiis pistsin jälle 24
karjuma, et summutada kirvelöögi heli vastu metalli.“ Ta vaatas üles. „See kõlas nagu üks neetud kirikukell.“ Chandler noogutas talle, et ta jätkaks. Oli huviäratav, kui selgelt mehel kõik meelde tuli, kuidas sõnad ta suust voolasid nagu vesi purunenud tammi tagant. „Kuidagimoodi õnnestus mul metalli painutada, olin nagu üli inimlik olend, ja sain oma teise käe ka vabaks. Jalaraudade võti rippus naela otsas, paari sekundi möödudes olin vaba. Tundsin rohkem hirmu kui ahelates olles. Mäletan, et tõukasin küüni uksi, kuid neil oli tabalukk ees. Väljapääsuks oli vaid veel üks uks. See, millest Heath oli tulnud. Avasin selle. Nägin ühtainsat tuba, mis oli täis varusid.“ Gabriel hingas sügavalt välja. Tundus, nagu oleks ta hinge kinni hoidnud. „Ja Heath?“ küsis Chandler. „Istus laua taga, mis oli paberite ja kaartidega kaetud. Seinal rippus suur rist. Läksin kikivarvul esiukse juurde, kuid niipea, kui selle avasin, kriiksusid hinged. Ta pöördus. Me vaatasime teineteisele tardunult otsa. Siis algas tagaajamine. Jooksin välja, kuid tundus, nagu oleksin keset süvendit. Vaid puud ja muld ümberringi. Mul polnud aimugi, kuhu suunduda, seega jooksin paremale.“ „Miks paremale?“ „Mai tea ... vist sellepärast, et olen paremakäeline ... ei oska teile öelda, miks. Igal pool oli pilt ühesugune. Mu jalad olid raudus olemisest kanged, kuid selge see, et pidin kiiresti liikuma, ja ma ei teadnud, kas tal on relv.“ Chandler võis peaaegu näha Gabrieli südant T-särgi all tagumas. Mälestused tulvasid jõuliselt ja kontrollimatult tagasi. Pärast pikka hingetõmmet, mis näis imevat viimsegi hapniku lämmatavast ruumist, ta jätkas. „Jooksin mäeseljandiku suunas. Heitsin pilgu taha ja nägin, et mees on minust umbes kümne meetri kaugusel. Jooksin edasi ja edasi, kuni komistasin lahtise mätta taha ja kukkusin väiksele 25
lagendikule. Maapind oli üles kaevatud.“ Gabriel vaatas Chandlerile pärani silmadega otsa. „Need olid hauad.“ Õhk ruumis tundus muutuvad veelgi lämbemaks. „Hauad?“ Chandleri kulm tõmbus kortsu. „Kuidas sa seda tead?“ Gabriel raputas pead. „Ma ei teagi täpselt. Mäletan ainult, et mõtlesin siis – need näevad välja nagu hauad. Viis, kuus, seitse ehk ... ristkülikukujulised lapid.“ Ta vaikis hetke ja vaatas Chand lerit, justkui oleks alles nüüd taibanud, kui lähedal ta surmale oli olnud. „Ma tõusin üles, jätkasin jooksmist ning jõudsin kõrgendiku juurde. Arvasin, et selle otsast peaks avanema vaade, kuid ma ei näinud muud kui teisel küljel olevat järsku langust. Ma poleks pidanud seisma jääma.“ Järgmine hingetõmme. Mees kogus end. Kõõlused ta lõualuudel tõmblesid. „Ta hüppas mulle kallale. Proovisin talle mõned hoobid anda ... kuid ei tabanud. Need ei oleks teda nagunii peatanud. Me püherdasime üha uuesti maas ... siis langesin sügavikku. Olin justkui kaaluta olekus. Olete te seda kunagi kogenud?“ Gabriel vaatas Chandleri poole. „Ei ole.“ „Tunne oli veidralt helge. Kuni maandumiseni. Oleksin nagu rongi alla jäänud ja kehast täiesti väljunud. Mõtlesin, et minuga on lõpp ja et jõudsin taevasse.“ Ta vaatas Chandleri poole ja ootas mõistmist. Kuigi vanemad olid sisendanud religiooni väärtusi nii temasse kui ka ta kahesse lapsesse, ei olnud Chandler neis asjus kunagi nii-öelda aktiivne osaline. Religioon oli tema jaoks nagu kodus kasvatatud tomatid. Kergem tarvitada kui kasvatada. See tuletas meelde, et Sarah’l, ta vanimal lapsel, on homme esimene armulaud. Tal tuleb teda ilmselt õhtul natuke aidata, harjutada, mida öelda, millal põlvitada, millal seista ... „Ma ärkasin mõni aeg hiljem ja juba teist korda sel päeval pidin aru saama, kus ma viibin. Nägin enda kohal mäeseljandikku ja 26
taipasin, et olin alla kukkunud. Maandumisest tekkinud valu tuli tagasi ja siis meenus mulle Heath. Ta lamas minu kõrval, kõhuli maapinnal. Tolmule meie ümber oli pritsinud veri.“ „Oli ta surnud?“ Surnud kahtlusalune teeks Chandleri elu kergemaks. „Mai tea.“ „Mis mõttes ei tea?“ „Mai tea, kas ta oli elus või mitte. Ma ei läinud tema lähedale, sest ta võis surnut teeselda. Olen filme vaadanud, härra politseinik. Ma pidin sealt pääsema. Lahkusingi.“ „Ja jätsid tema sinna?“ Gabriel noogutas. See ei kinnitanud Heathi surma. Chandler pidi eeldama, et kurjategija on elus. Selguse puudumine tegi tuska. Ta peab korraldama vigastatud mehe tagaotsimise. Läbi selle metsa. Aga kui Gabriel oli paari tunniga linna jõudnud, tähendas see, et Heath ei saa väga kaugel olla. Oli võimalus ta üles leida, ta elu päästa ja siis arreteerida. „Kuidas sa linna jõudsid?“ päris Chandler. „Mul vedas. Koperdasin paar tundi ringi, enne kui muldteele jõudsin. Hakkasin mööda seda minema, oodates abi, kuid keegi ei möödunud minust. Ühel hetkel leidsin vana jalgratta. See oli kuradi moodi roostes, kuid parem kui mitte midagi. Sõitsin muldtee lõpuni, nägin eemal linna ja suundusin selle poole, tõmbudes iga mööduvat autot nähes hirmunult tagasi. Arvasin, et ühest hüppab Heath välja ja paiskab mind kraavi, lõpetades mu elupäevad.“ „Mis tee see oli?“ Nii oleks võimalik otsingute ala piirata. Gabriel raputas pead. „Mai tea. Kõik on hägune. Ma arvan, et sel teel polnudki nime. Lihtsalt katteta tee. Ta ajas mind taga. See värdjas ... ajas mind taga. Kuid mul õnnestus põgeneda.“ Siis tõmbus Gabriel toolil kössi, kurnatud oma loo rääkimisest, koorem vajus ajutiselt ta õlgadelt maha. Chandler uuris poissi. Tolle silmad olid kinni. Kehakeelest võis lugeda ettevaatlikku kergendustunnet, mida rikkus kestev ärevus. „Sul on siin turvaline.“ 27
Silmad läksid lahti. Ka suu avanes, ja Chandler nägi vaevatud viltust naeratust. Välgatasid suurepärased sirged hambaread: kas head geenid või ortodondi oivaline töö. „Ma tahan vaid koju minna,“ sõnas Gabriel. „Mulle jäi mulje, et sul pole kodu?“ „Ei olegi.“ „Kuhu sa siis lähed?“ „Ükskõik kuhu. Siit kaugele.“ „Mõnda teise tallu?“ „Ei, käigu need kuradile.“ „Mulle meeldiks, kui sa läheduses püsiksid.“ Gabrieli naeratus muutus kulmukortsutuseks. Ta ei tahtnud seda kuulda. „Miks?“ Seletuskiri oli võetud ja Chandleril ei olnud õigust Gabrieli kinni pidada. Tuli välja mõelda põhjus, kuidas teda seal hoida. „Juhuks, kui meil tuleb laipa tuvastada.“ Pilk, mis talle suunati, pani Chandleri aru pidama, kas Gabriel oli ta kavaluse kohe läbi näinud. Silmad, mis varem olid põgeneda igatsenud, püsisid liikumatuina ja vaatasid ainiti politseinikku. Need näisid anuvat, et Chandler tõtt räägiks, ja andsid hinnangu ta valedele. „Kus ma siis peatuksin?“ Chandler mõtles otsekohe vangikongidele, kuid need ei oleks hirmunud Gabrieli jaoks ahvatlevad. Aga pakkumine öö luksuses mööda saata ... „Meil on linnas esmaklassiline hotell.“ See oli veidi silmakirjalik. Ollie Orlanderi hotell polnud mingi õige koht, kuid talutöölisele, kes on harjunud magama kahekümne voodiga ühikas, võis see piisavalt luksuslik olla. „Olgu,“ lausus Gabriel äraootavalt. „Ma panen kellegi valvama.“ Seda ta teeb. Jimile meeldib päev otsa istuda ja mitte midagi teha. Tegeleb vaid oma poolenisti lahendamata ristsõnadega. „On sul keegi, kellele helistada?“ päris Chandler. 28
„Ei,“ vastas Gabriel järsult. Sõbralikud suhted, mida Chandler oli püüdnud nende vahele luua, olid läinud. Perekonnast rääkimine näis olevat valulik teema. „Sul ei olegi perekonda?“ urgitses Chandler edasi. Vastuseks sai ta aeglase pearaputuse. „Miks?“ Chandler pani oma õnne proovile, kuid tundlike punktide tuvastamine küsitluse ajal oli oskus, mida ta oli endas kasvatanud ja mida oli raske tegemata jätta. Mõnikord ei ajanud see vihale mitte ainult teisi, vaid ka teda ennast. Gabriel vaatas teda endiselt külma pilguga. Pilk vihjas sellele, et Chandler ei tohiks meest edasi torkida. Ta otsustas lõpetada. Mees oli täna piisavalt palju läbi elanud ja tal polnud vaja kuulutada, miks tal polnud perekonda, kellele helistada. Lõpuks tuli Gabriel ta soovile vastu. „Nad kõik on surnud, seersant.“ Poiss teatas uudise ilma emotsioonideta. Rahutud liigutused olid läinud, närviline energia ära kulutatud. Pärast meeletut põgenemist, elu eest jooksmist, vägivalda, mida ta keha oli üle elanud, näis lõpuks, et Gabriel on end viimaks välja lülitanud. „Seersant,“ sõnas ta aeglaselt, rahuliku häälega, mis muutis kõik siidiseks. „Üks asi on meil kõigil sündides ühine – vajadus oma vanemate ja religiooni tröösti järele. Mul ei ole kumbagi.“ „Mida sa öelda tahad?“ Gabriel ohkas ja sulges silmad. „Midagi. Mõtlesin perekonda. Ma olen väsinud, vihane, hirmul. Ma soovin vaid magada.“ Chandler tahtis väga veel küsimusi esitada, kuid ta vastas oleva marionettnuku nöörid olid läbi lõigatud. Ta juhatas Gabrieli tagasi kontorisse. Noormehe kõnnak oli ebakindel, ta oleks nagu pidanud võitlust püsti jäämise nimel. Tanya ühines nendega, ta vaevumärgatav noogutus andis Chandlerile teada, et lindistus oli edukas olnud. „Kuidas meil riietega on?“ küsis ta Tanya käest. „Neid on üsna vähe,“ vastas naine, õngitsedes särgikastist, mis oli täis riideid, mida isegi heategevuspood ei suutnud ära müüa. 29
Ta korjas sellest halvast hunnikust välja parima: plekilise oranži T-särgi, mille rinna peal ilutses väike leegitsev logo. „Mille jaoks see on?“ küsis Gabriel, kui Chandler särgi talle ulatas. „Kandmiseks.“ „Mul on juba särk.“ Gabriel vaatas oma verega määrdunud pluusi. „Ma ei taha, et te mulle selle kaela määrite.“ „Sa ei saa niimoodi mööda linna käia. Sa ehmatad kõik e lanikud ära,“ lausus Chandler, kui nad liikusid liivakivist müüriga ümbritsetud hoovi, mis külgnes politseijaoskonnaga, ja suundusid politsei autode juurde. Gabriel vaatas tema poole. Poiss ei olnud enam nii kaitsevalmis. „Mul ei ole palju asju, härra. Mulle ei meeldi midagi ära anda. Isegi seda särki mitte.“ Chandler mõistis, mida Gabriel tundis. Lapsena kaitses ta raevukalt oma asju. Ta oli isegi oma parima sõbraga kaklema läinud. Ammu kaotatud parima sõbra Mitchelliga. Tüli tekkis ühe vana jalgpalli pärast, mida oli nii palju kordi löödud, et see oli vormist väljas ja laperdas nagu Brian East laupäeva õhtul mööda Printsi tänavat. „Sa ei peagi andma. Võta puhas särk ja kanna seda. See on kingitus,“ ütles Chandler. Gabriel võttis. „Ma käin enne duši all ära,“ ütles ta, kui nad jõudsid säravvalge politseiauto juurde.