1. peatükk. Plaanid Väga vähesed külastajad näevad saare parimaid paiku, sest neisse pääseb vaid eesliga või jalgsi. Maastik on matkamiseks küllalt harjumatu ja kohalik giid vältimatult vajalik. Mõne marsruudi leiab üsna hõlpsalt, kuid tihtipeale tuleb vähem tuntud huvitavate ja paeluvate ajalooliste vaatamisväärsuste jaoks pisut kõrvale põigata. Pärast mitut aastat ekslemisi, mille käigus kaotasime vermeis säärtelt liitrite kaupa verd ja tegime tublisti uurimistööd, olime omadega niikaugel, et oskasime ka teistele näidata arheoloogilisi mälestisi ja mägedes kulgevaid muistseid radu, mis pärinevad viiendast aastatuhandest enne meie ajaarvamist. Põhimõtteliselt olime loonud turundatava toote meiega suhtumiselt sarnaste inimeste jaoks. Mu abikaasa Henri oli töötanud kaheksa aastat Suurbritannia Kuninglikus Õhuväes (RAF) meditsiiniõe ja lennudispetšerina ning veel hulk aastaid anesteesiaõena tsiviilteenistuses. Mina piloodina 16 aastat militaarteenistuses ja mõned aastad tsiviillennunduses. Olime mõlemad jõudnud elus punkti, kus arvasime, et kursi muutmine ja natuke ärilist riski ei teeks paha. Nagu paljud inimesed, unistasime meiegi elust oma lemmikumal puhkusesaarel, nii et 1997. aastal võtsime kätte ja tegime pisut turu-uuringuid. Rahalises mõttes erilisi kõhklusi polnud – oli päris selge, et mõlemale ja terveks aastaks me sissetulekut niikuinii ei saa. Aga kui alguses jääks üks kaugtööle ja meie Suurbritannia ettevõtlus- konsultatsioonifirma asju ajaks, saaks teine keskenduda puhkusepakettidele. Kuna Henril on seljataga ajalooõpingud ning saadud erialane diplomgi, tundus loogiline, et tema võtab puhkajate programmid enda peale ja mina tegelen muude asjadega. Tegelikult kukkus välja nii, et olin talle siiski paljudel matkadel saatjaks ja kaaslaseks. 9
Esimestel aastatel pidime talveks ikkagi kodusaarele Inglismaale tagasi minema, et natuke „päriselt teenida“. Mina tegelesin firma asjadega. Henri töötas agentuuri anesteesiaõena, mis on ala spetsiifikat arvestades väga tasuv. Plaan tundus piisavalt mõistlik, et vähemasti proovida. 1997. aastal alustasimegi kaheaastast projekti Amorgóse matkapuhkuse pakettide reklaamimiseks ja müümiseks. Pärast kolmekümmet ettepanekut ja hulka esitlusi oli nimekiri napi nelja turismifirma peale kahanenud. Mitmed jäid vastastikusel kokkuleppel kõrvale, sest meie pakkumine ei sobinud neile või nende klientide sihtrühm ei sobinud meile. Üks firma lükkas meie pakkumise tagasi ja üritas siis ise sama ideega turule tulla ning seega meie intellektuaalset omandit ära kasutada. Nemad põrusid kohe, kuna neil puudus täpsem informatsioon, meie võrgustik ning marsruutide tundmine. Osa firmasid soovis „karmimat värki“ laagerdamise ja ägedate katsumustega, aga meie olime mõlemad oma „karmima värgi“ senises tööelus juba kätte saanud ja eelistasime telkimisele kindlalt hotelle. Üks firma soovis, et me korraldaks pidulikke piknikulõunaid – täismäng portselannõude, vaibakeste ja veinivalikuga – ja me otsustasime, et see läheks siiski juba kategooriasse „liiga tülikas“. Eriti kuna mitmed meie matkade lõunapausidest toimuvad ülal mägedes ja ümbruskonna ainsast sõidetavast teest kilomeetrite kaugusel. Turundusterminites väljendudes olime välja töötanud toote kindlale sihtgrupile. Täpsemalt kindla turusegmendi ootustele vastava kõrge väärtusega ning sellele vastavalt ka kõrge hinnaga teenuse. Kuna pakutav puhkus oli väga eriline ning sundis meid käiku laskma kõiki oma teadmisi ja oskusi, ei saanudki see olla odav. Esialgu jäime pidama üheainsa firma juurde, mille teenused sarnanesid meie omaga ning mis oli iseseisev ja laitmatu mainega, aga mitte päris samasugune. Tootearendaja Tina tuli meid 1998. aasta juunis saarele vaatama. Ta oli võluv habras daam, vanuselt kahekümnendate 10
lõpusirgel, kahvatu jume ja pruunide õlgadeni juustega. Vaeseke oli terve päeva teel olnud, aga tundus sellegipoolest reibas ja energiline ning tal oli hea huumorimeel. Eriti just viimast arvesse võttes ja sooviga talle võimalikult paljut näidata viisime ta veel samal õhtupoolikul kahele matkale. Tavaliselt me matka ajal peatusi ei tee, lihtsalt liigume. Tina jaoks oli kõik kokku natuke liig ja õhtul mainis ta, et me kliente ära ei tapaks, kui firma meie pakkumise vastu võtab. Teisel päeval eksisime natuke ära ja pidime end tihedatest põõsastest läbi võitlema. Tinal olid juba niikuinii käed-jalad marraskil ja olemine silmnähtavalt mitte kuigi õnnelik, kui üks väike sõbralik herilane, kes ilmselt meie programmi heaks ei kiitnud, teda nõelas. Lõpuks jõudsime siiski pärale ja mu statsionaarne meditsiiniõde pidi rakendama abinõusid, et leevendada külalisel hullumeelse õhutemperatuuri ja meie tavapärase reipa tempo koosmõjus tekkinud kuumakurnatust. Ja alles siis mainis Tina mokaotsast, et oli äsja naasnud pikalt haiguslehelt ja polnud lümfisõlmede põletikust veel päriselt taastunud – sellest siis ka kahvatu jume. Järgmine päev, mis oli üksiti Tina külastuse viimane, läks nagu pisut paremini – ega õigupoolest enam hullemaks minna poleks ju saanudki, kui ehk haiglasse sattumine ja surm maha arvata. Selleks ajaks olime juba igaks juhuks koduse tööbürooga ühendust võtnud ja uurinud, kas neil järgmiseks suveks meile mingeid tööotsi oleks pakkuda. Istusime kosutava rüüpega taverni laua taha, küsisime Tinalt: „No ja millal me firma otsust võiks kuulda?“ ning valmistusime halvimaks. „Ma olengi juba otsustanud,“ teatas Tina. „Nojah,“ mõtlesime meie, „eks hakkame aga planeerimisega uuesti otsast pihta…“ „Me võtame teie pakkumise.“ Valitses surmavaikus, kui me teineteisele jahmunult otsa vaatasime. Tinale meeldis kogu saar oma mägede, mere ja eriti kohalike 11
inimestega lausa väga ning ta arvas, et nende klientidele meeldiks siin samuti. Ta küll ei öelnud, et ka meie talle meeldinuks ning ega asi hiljemgi paranenud, arvestades, kui palju tüli ma neile järgmise paari aasta jooksul tegin firma administratiivse võimekuse või pigem võimetuse tõttu, aga see polnudki oluline – tähtis oli, et pool võitu oli käes. Pärast kaht uurimistööle, planeerimisele ja ettevalmistustele kulunud aastat oli nüüd vaja vaid plaanid teoks teha. Illusioone meil polnud ja andsime endale selgelt aru, et kõige raskem on alles ees. Üks oluline nüanss oli veel: kumbki meist ei ole paketireisija tüüpi. Meile ei meeldi karjas ringi liikuda. Kuidas me siis kavatsesime hakkama saada turistidega, kes mu seniste piloodikogemuste põhjal alati ajud koju või lennujaama pagasikappi jätavad? Tegelikult just see otsustaski küsimuse, kes programmi eest vastutama jääb – kas Henri ehk Miss Diplomaatia või mina, plahvatusliku Basil Fawlty tüüpi tegelane. Henri kandidatuur jäi muidugi peale. Kahe aasta pärast vahetas meie esimene koostööpartner omanikku. 2001. aastal olime täiesti iseseisvad ja otsisime järgmist partnerit. 2002. aastal leidsime uue reisifirma. See partnerlus osutus isegi edukamaks. Nüüdseks on meil nendega seljataga üle kümne aasta suurepäraseid töösuhteid. Nad usaldasid meid sedavõrd, et vaatamata aastaid kestnud veenmisele kedagi firmast saarele saada pole firma tegevdirektor siiani visiidile jõudnud.
12