Öökull

Ühel reedesel päeval 1972. aasta kevadel, kui Sandefjordi kirikuõpetaja hakkas pühakoda sulgema, tulid talle väga erilised külalised, mistõttu ta eelistas pisut kauemaks tööle jääda.

Noort naist ei olnud ta varem kohanud, meest aga teadis küll.

See oli linna kõige silmapaistvama mehe vanem poeg. Tema isa oli laevaomanik ja mitte ainult üks riigi rikkamaid mehi, vaid ka kiriku tugisammas, kelle kümne aasta tagune annetus oli võimaldanud tellida suure jämedalt nikerdatud mahagonist altarimaali, mille üle kirikuõpetaja oli erakordselt uhke. Maali oli teinud kunstnik Dagfin Werenskiold ja see kujutas seitsetteist stseeni Kristuse elust.

Mehel ja naisel oli väga eriline palve. Nad soovisid abielluda ja palusid, et õpetaja nad salaja paari paneks. Palve polnud sugugi ebatavaline, aga seda ümbritsevad asjaolud olid nii kummalised, et kirikuõpetaja arvas algul, et temaga tehakse nalja. Aga kuna ta tundis laevaomanikku ja teadis, kui usklik ja konservatiivne see vana mees on, sai ta peagi aru, et paaril on tõsi taga. Viimasel ajal oli laevaomanik olnud väga põdur ja räägiti, et ta hakkab surema.

Noor mees, kes nüüd õpetaja ees istus, pidi saama hiigelpäranduse, aga selleks oli isa seadnud talle ühe tingimuse. Perekonda ei tohtinud sattuda võõrast verd. Naisel, kellega tema pärija otsustab abielluda, ei tohi mingil juhul varasemast abielust lapsi olla. Siin oligi konks. Noorel naisel, kellesse laevaomaniku poeg oli sügavalt armunud, olid lapsed. Kaheaastane tütar ja nelja-aastane poeg. Lapsed pidid kaduma ja õpetaja pidi noored paari panema, et naine paistaks selline, nagu konservatiivne laevaomanik nõudis. Kas seda annaks korraldada?

Plaan, mille paar oli valmis sepitsenud, oli järgmine: mehel oli Austraalias üks kauge sugulane. Too oli nõus lapsed enda hoolde võtma. Kõik formaalsused olid korda aetud. Aasta-paari pärast 5

toodaks lapsed tagasi. Vahest leiab laevaomanik isegi enne seda tee paradiisi? Mida kirikuõpetaja sellest arvab? Kas ta leiaks oma hinges avarust, et neid kitsikusest välja aidata?

Kirikuõpetaja tegi näo, nagu mõtleks järele, kuigi oli juba otsustanud. Ümbrik, mille mees diskreetselt tema ette lauale oli pannud, oli paks. Miks mitte hädas noori aidata? Vana laevaomaniku nõue ei olnud ju sugugi mõistlik. Õpetaja nõustus paari laulatama ja väikesel tseremoonial, mis korraldati lukus kirikus värviküllase altarimaali all, pandi noored nädal hiljem paari.

Pisut vähem kui aasta hiljem, 1973. aastal, tuli kirikuõpetajale taas kord külaline, seekord noor naine üksinda. Naine oli ilmselgelt mures ja rääkis, et ei oska kellegi teise poole pöörduda. Midagi oli korrast ära. Ta ei olnud oma lastest sõnagi kuulnud. Talle oli lubatud pilte saata ja kirjutada, aga ta ei olnud saanud midagi, mitte üht sõna, ja ta hakkas lausa kahtlema, kas seda Austraalia sugulast üldse oligi. Naine rääkis ka, et mees, kellega ta oli abiellunud, ei olnud selline, nagu ta oli arvanud. Nad ei rääkinud enam omavahel, magasid eraldi tubades ja mehel oli saladusi, tumedaid saladusi, asju, mida naine ei söandanud välja öelda ja millele ta ei julgenud isegi mõelda. Kas õpetaja saaks midagi teha? Kirikuõpetaja rahustas teda, ütles, et aitab muidugi, mõtleb asja üle natuke. Ta palus naisel mõne päeva pärast tagasi tulla.

Järgmisel hommikul leiti naine laevaomaniku pere luksusliku häärberi lähedalt Sandefjordi kesklinna ligidalt Vesterøyalt surnult, ta oli sügavas kraavis oma auto roolile vajunud. Ajalehes vihjati, et naine oli sõitnud purjuspäi, ja politsei suhtus sellesse kui õnnetusjuhtumisse.

Pärast seda, kui kirikuõpetaja oli perekonda matustega aidanud, otsustas ta noorele laevaomanikule külla minna. Ta rääkis, nagu asi oli, et naine oli päev enne õnnetust tema juures käinud.

Et naine oli väljendanud muret laste pärast. Kas midagi võis korrast ära olla? Noor laevaomanik kuulas ja noogutas. Seletas, et kahjuks oli tema naine olnud viimasel ajal väga haige. Oli tarvitanud ravimeid. Oli joonud liialt. Jah, eks õpetaja nägi tragöödia lõppu ise. Seejärel kirjutas noor laevaomanik paberile ühe numbri ja lükkas selle üle laua. Kas see linnake pole kirikuõpetajale liiga ahtaks jäänud? Kas ei oleks parem teenida Issandat mõnes teises 6

ametis, pealinnale lähemal? Mõni minut hiljem olid nad üksikasjades kokku leppinud. Kirikuõpetaja tõusis toolilt ja see oli tal viimane kord noort ja võimsat laevaomanikku näha.

Mõni nädal hiljem pakkis ta kohvri ega tõstnud enam iial oma jalga Sandefjordi.

Väike tüdruk lamas diivanil pleedi all nii vaikselt, kui vähegi suutis, ja ootas, et teised lapsed magama jääksid. Nüüd oli ta otsustanud. See pidi toimuma täna öösel. Enam ei tohi ta karta. Ega viivitada. Ta oli seitsmeaastane ja varsti juba suur tüdruk. Ta teeb seda kohe, kui hämardub. Ta ei olnud unerohtu võtnud. Oli tableti keele alla pannud ja seal oli see olnud kogu aeg, ka siis, kui ta näitas tädi Julianele, kui tubli laps ta on olnud. „Näita.”

Keel suust. „Tubli tüdruk. Järgmine.”

Tema vend oli seda juba ammu teinud. Sellest ajast saadik, kui nad olid ta maakeldrisse luku taha pannud. Vend oli teinud seda igal õhtul, pannud tableti keele alla ega olnud seda alla neelanud. „Näita.”

Keel suust. „Tubli poiss. Järgmine.”

Kolm nädalat keldris, sest ta ei olnud vabandust palunud. Kõik lapsed teadsid, et vend ei olnud pahandust teinud, aga täiskasvanud olid ta ikkagi luku taha pannud. Pärast seda oli poiss olnud nagu ära vahetatud. Oli tableti igal õhtul keele alla peitnud ega olnud seda alla neelanud. Kui õde oli poolunes ja tablett mõjuma hakkas, nägi ta, kuidas venna vari toast välja lipsas ja silmist kadus.

Vahel oli tüdruk näinud unes seda kohta, kus vend käis. Kord oli poiss olnud prints, kes sõitis võõrale maale, et suudelda printsessi, kes oli kaua aega maganud. Üks teine kord oli ta olnud rüütel, kes tappis lohe võlumõõgaga, mis jäi nii kõvasti kivi sisse kinni, et ainult väga eriline poiss võis selle välja tõmmata. Unenäos. Mitte päriselt. Tegelikult ta ei teadnud.

Väike tüdruk ootas, kuni kuulis, et teised lapsed magavad, ja hiilis siis tasakesi majast välja. Talv oli käes ja ilm endiselt soe, kuigi puude 9

vahel oli mahe videvik. Väike tüdruk läks paljajalu üle õue ja hoidus varjudesse, kuni puges metsatukka peitu. Kui ta oli kindlaks teinud, et keegi ei olnud teda näinud, lippas ta suurte puude vahel mööda jalgrada värava poole, kus oli tekst: „Trespassers Prosecuted”. Sealt oligi ta otsustanud otsimist alustada.

Ta oli kuulnud, kuidas vend ja teised poisid sellest sosistasid. Et on üks koht, kus saab olla omaette. Vana lagunenud kuur, väike hütt, mis pidi olema krundi tagumisel piiril, aga ise ei olnud ta seda kunagi näinud. Nad tõusid üles iga päev kell kuus ja läksid magama kell üheksa.

Alati täpselt sama päevakava, ei kunagi midagi muud, ainult viisteist minutit vaba aega koolitööst, õppetükkidest, joogast, pesupesemisest ja muust vajalikust. Väike tüdruk naeratas, kui kuulis ritsikate siristamist ja tundis, kuidas pehme rohi jalataldu kõditab, kui ta keeras jalgrajalt kõrvale ja liikus ettevaatlikult piki aeda paiga poole, kus tema ettekujutuses asus väike hurtsik. Miskipärast ei olnud tal hirmu.

Ta tundis end päris kergena, kohutav hirm võis saabuda hiljem, ja just praegu tundis ta end rõõmsana nagu liblikas, kui ta kõndis üksi oma mõtetega ilusas metsas, mis lõhnas nii hästi. Naeratades paitas ta sõrmedega taime, mis meenutas talle tähte, nagu viibiks ta mõnes oma unenäos, mida ta tihti nägi, kui neile antud tabletid polnud küllalt kanged. Ta kummardus oksa alt läbi ja isegi ei võpatanud, kui mõne meetri kaugusel kostis põõsastest kahinat. Vahest oli koaala söandanud puu otsast alla ronida, või oli känguru üle aia hüpanud? Tüdruk naeris tasakesi omaette ja mõtles, kui tore oleks koaalat patsutada. Ta teadis, et neil on teravad küüned ja et neid ei saa hellitada, aga püüdis ette kujutada, kuidas see siiski oleks, kui käe all oleks soe ja pehme karv ja niiske koon kõditaks kurgualust, nii et tal läks peaaegu meelest, miks ta seal on, kuni ta järsku ärkas ja jäi liikumatult seisma, hurtsikusein ainult paari meetri kaugusel. Väike tüdruk kallutas pead ja vaatas uudishimulikult halli laudseina poole, mis oli ootamatult välja ilmunud. Näis, et oligi nii. Nagu nad olid sosistanud. Metsas oli üks koht.

Koht, kuhu end ära peita. Et olla ihuüksi. Ta hiilis tasakesi halli seina poole ja tundis, kuidas keha uksele lähenedes põnevusest kribeleb.

Väike tüdruk ei teadnud veel, et avanev vaatepilt muudab teda igaveseks ning jälitab teda igal ööl kogu järgneva elu kõval diivanil pleedi all, lennukiga üle poole maakera sõites, kui politsei nad ära viis ja kõik nutsid, samuti pehmes voodis teki all sellel uuel maal, kus kõik 10

hääled olid teistsugused. Tal ei olnud sellest aimu, kui ta asetas käe puust lingile ja tõmbas krägiseva ukse pikkamisi lahti.

Majas oli pime. Läks paar sekundit, enne kui ta silmad seletama hakkasid, aga polnud mingit kahtlust. Algul ainult piirjooned, aga siis paistis selgemini, et seal istus tema vend.

Ta oma vend.

Vennal ei olnud riideid seljas. Ta oli ihualasti. Ta oli ihualasti, aga tema keha katsid ... suled? Ta kükitas nurgas, kägaras nagu mingist teisest maailmast pärit lind, suus mingi asi. Väike loom. Hiir? Tema vend oli kaetud sulgedega ja tal oli hammaste vahel surnud hiir.

Ja see pilt pidigi tüdruku elu muutma. Vend, kes keeras aegamööda pead ja vaatas tema poole, silmad pisut üllatunud, nagu ei teaks ta, kes on tulija. Räämas aknast langes valgus sulerüüs käele, mis liikus aegamööda läbi õhu. Suu muutus säravvalgete hammaste kohal naeratuseks, kui vend võttis hiire suust ja vaatas õele otsa, soputas sulgi ja ütles: „Ma olen öökull.”

I osa 1 Botaanik Tom Petterson võttis autost fotopauna ja peatus hetkeks, et nautida vaadet peegelsiledale fjordile, enne kui asus rühkima metsaga kaetud mäkke. Oli oktoobri algus ja jahe laupäevapäike ujutas maastiku üle imelise valgusega, paitades mahedate kiirtega kollaseid ja punaseid sügislehti, mis õige pea maha varisevad ja talvele teed teevad.

Tom Petterson armastas oma tööd, eriti looduses viibimist. Oslo ja Akershusi maavanem oli ta tööle võtnud, et ta registreeriks Oslofjordi ümbruses ühe ohustatud liigi, sileda tondipea kasvukohti.

Nüüd oli talle blogi kaudu uus vihje saabunud ja täna tuligi ta selle üliharuldase taime äsja avastatud isendite arvu ja täpset kasvukohta registreerima.

Sile tondipea oli kümne-viieteistkümne sentimeetri kõrgune taim, millel olid sinised, tumesinised või sinakaslillad õied, mis nüüd sügisel olid kuivanud ja asendunud pruunide pähklikeste kobaraga, mis meenutas pähikut. Vähe sellest, et taim oli haruldane, aga ta oli ka väga haruldase ainult siledal tondipeal elutseva Meligethes norvegicus’e, väikese sinaka läikega mardika elupaik. Looduse ime, mõtles Tom Petterson ja lubas endale naeratuse, kui keeras rajalt kõrvale ja sammus suunas, mille tähelepanelik asjaarmastajast botaanik oli talle kätte näidanud. Mõnikord – ta ei öelnud seda kunagi kuuldavalt, sest teda oli kasvatatud usus, et jumalat pole olemas, nagu tema vanemad olid kategooriliselt väitnud –, aga mõnikord mõtles ta seda siiski. Looja kätetöö. Kõik see pisike ja suur, mis nii imeliselt kokku kuulus. Linnud, kes lendasid igal sügisel lõunasse pesitsema, lendasid meeletult kaugele ja iga kord samasse kohta. Puulehed, mis vahetasid igal aastal samal ajal värvi ning muutsid puud ja maapinna elavateks kunstiteosteks. Ei, nagu öeldud, ei maininud ta seda kunagi kuuldavalt, aga mõtles seda tihti.

13

Tom Petterson töötas Oslo ülikooli bioteaduste instituudis. Ta oli seal õppinud, saanud teaduskraadi ja talle oli seal tööd pakutud. Eelmisel sügisel oli hakatud kuluaarides sahistama instituudi juhataja ametikohast, aga Tom Petterson ei olnud selle saamiseks midagi ette võtnud. Instituudi juhataja? Ei, tema jaoks oli see kantseleiroti amet. Talle meeldis tema töö, retked loodusesse, millepärast ta oligi tahtnud botaanikuks saada, aga mitte selleks, et koosolekutel istuda.

Ta oli olnud uhke selle kohustuse üle, kui talle maavalitsusest oli helistatud. Ta tahtis kogu hingest olla sileda tondipea kaitsja.

Botaanik muigas endamisi, kui talle meenus avastus, mille ta oli paari aasta eest Snarøyal teinud. Suur leiukoht miljonäride tagaõuel. Mõistagi ei olnud nood, kes taimede leiukohta krundid olid ostnud, leiu üle niisama rõõmsad, sest tahtsid sinna rahus oma eramajad ja basseinid ehitada, aga sile tondipea oli Berni konventsiooniga kaitstud liik ja seda ei tohtinud mingil juhul häirida.

Ta puges paremat kätt kahe suure kuuse alt läbi ja jätkas teed mööda ojaperve paiga poole, kus need taimed pidid kasvama, ja muigas jälle endamisi. Tom Petterson oli tulihingeline keskkonnakaitsja ja teda vaimustas, et ometi kord sai väike lill ekskavaatorite üle võidu.

Ta astus üle oja ja tardus korraks paigale, sest tema eest võsast kostis krabinat. Petterson tõstis fotoaparaadi ja oli valmis klõpsu tegema. Mäger? Kas see oli see, keda ta vilksamisi nägi? Seda pelglikku looma, kes polnudki nii levinud, nagu paljud arvasid. Ta järgnes krabinale ja seisis peagi väikesel välul, kus ta ei näinud oma pettumuseks midagi. Tal oleks oma blogi jaoks mägra pilt ära kulunud ja see oleks olnud ka tore väike lugu, kolm siledat tondipead ja mäger – täiuslik laupäevane looduseretk.

Keset välu oli midagi.

Sinkjas alasti keha.

Tüdruk.

Teismeline?

Tom Petterson võpatas kogu kehast, nii et pillas fotoaparaadi ega märganud, et see kukkus tema ette kanarbikku.

Välul lamas surnud tüdruk.

Suled?

14

Jumal küll.

Metsas lamas alasti teismeline tüdruk. Ümbritsetud sulgedest.

Suus valge liilia.

Tom Petterson keeras jalapealt ringi, kahlas hingeldades läbi tiheda taimestiku, leidis jalgraja, jooksis nii kiiresti kui suutis tagasi auto juurde ja helistas numbrile 112.

2 Mõrvauurija Holger Munch istus Røas oma endise maja ees autos ja kahetses, et oli nõustunud siia tulema. Ta oli veel kümme aastat tagasi elanud selles valges eramus koos oma tollase naise Mariannega ega olnud seal pärast seda käinud. Kõhukas uurija süütas sigareti ja keeras akna lahti. Ta oli paari päeva eest iga-aastases tervisekontrollis käinud ja arst oli talle jälle südamele pannud, et ta loobuks rasvasest toidust ja suitsetamisest, aga viiekümne nelja aastane politseinik ei kavatsenud seda teha, vähemalt viimast küll mitte. Holger Munch vajas sigarette, et mõelda, ja kui ta üldse midagi armastas, siis just oma ajude liigutamist.

Holger Munch armastas malet, ristsõnu, matemaatikat, kõike, mis ajurakkudele tööd andis. Ta istus tihti arvuti taga ja arutas oma sõpradega Magnus Carlseni malepartiisid või suuremaid ja väiksemaid matemaatikamõistatusi, näiteks oli ta just saanud ühe meiliga oma sõbralt Jurilt, Minski professorilt, kellega oli paari aasta eest netis tutvunud.

Keset järve seisab metallpost. Pool posti on maa all. Kolmandik posti on vee all. Kaheksa meetrit posti ulatub veest välja. Kui pikk on post? Tervitab J. Munch mõtles natuke, kuni leidis vastuse, mida hakkas just meiliga saatma, kui teda katkestas telefonihelin. Ta vaatas telefoni­ekraanile.

Mikkelson. Tema ülemus Grønlandis. Munch laskis telefonil mõne sekundi kutsuda, mõtles juba vastata, kuid otsustas lõpuks kõnet ignoreerida. Ta vajutas punast nuppu ja pani telefoni taskusse 15

tagasi. Praegu oli aeg perekonna jaoks. Selle vastu oligi ta pisut üle kümne aasta tagasi patustanud. Ta ei olnud pühendanud pere­ konnale piisavalt aega. Oli töötanud ööpäev läbi ja siis, kui koju jõudis, olid ta mõtted mujal. Nüüd seisis ta jälle maja ees, kus Marianne oma mehega elas.

Holger Munch sügas habet ja heitis pilgu peeglisse, suurele roosale kuldse paelaga kingitusele tagaistmel. Tema lapselapsel Marionil oli sünnipäev. Tema väike silmatera sai kuueaastaseks. Selle­ pärast oligi ta soostunud Røasse tulema, kuigi oli otsustanud mitte iial enam oma jalga selle katuse alla tõsta. Munch tõmbas sigaretist sügava mahvi ja puudutas vagu sõrmes, kus oli hetk tagasi olnud abielusõrmus. Ta oli kandnud seda kümme aastat pärast lahkuminekut. Ta ei olnud suutnud seda sõrmest võtta. Marianne oli olnud tema suur armastus. Ta oli kujutlenud, et nad jäävad alatiseks kokku, ega olnud pärast lahutust kordagi kohtamas käinud. Mitte sellepärast, et tal poleks võimalusi tekkinud. Mitu naist oli teda piielnud, aga Holgeril polnud nende vastu huvi. See oli tundunud vale. Aga nüüd ta oli seda teinud. Oli võtnud abielusõrmuse sõrmest. See oli kodus vannitoa rohukapis. Ta ei suutnud seda ära visata. Kuigi sellest sai kümme aastat, kas ei tohtinud ta siis ikka veel loota? Või polnud see õige? Või oleks ta pidanud kuulda võtma sõprade soovitusi? Minema eluga edasi? Otsima endale kellegi teise?

Holger Munch ohkas südamepõhjast ja heitis veel kord pilgu roosale kingitusele. Ehk oli ta ka seekord üle pakkunud? Tütar Miriam oli temaga aastate jooksul palju pahandanud, et ta hellitab väikese Marioni ära. Kingib talle kõike, mille peale laps näpuga näitab. Ta oli ostnud asja, mis polnud poliitiliselt korrektne, aga teadis, et lapselaps soovib seda rohkem kui midagi muud. Barbie-­nukk, suur Barbie maja ja Barbie auto. Ta kujutas elavalt ette Miriami epistlit. Ärahellitatud lastest. Naisekehast ja eeskujudest ja ideaalidest, aga tule, taevas, appi, see oli ju ainult nukk! Mis siis sellest hullu on, eriti kui väike tüdruk endale just seda tahab?

Tema telefon helises uuesti, see oli jälle Mikkelson, ja Munch vajutas veel kord punast nuppu. Kui telefon kolmandat korda helises, oleks ta äärepealt vastanud. Mia Krüger. Ta saatis noorele kolleegile heatahtliku mõtte, kuid ei vastanud. Aeg perekonna jaoks.

Helistab talle hiljem. Vahest astuda õhtul läbi Justisenist ja juua 16

tassike teed? Seda läheb tal pärast seda seanssi kindlalt vaja. Lobiseda Miaga. Holger ei olnud temaga enam ammu rääkinud ja sai aru, et tunneb Miast puudust.

Mõni kuu varem oli Holger toonud noore kolleegi ühelt Trøndelagi saarelt koju. Mia oli end maailmast isoleerinud ja ilma telefonita, Holger oli pidanud lendama Værnesi, üürima auto ja paluma kohalikul politseil end paadiga kohale viia, et Mia üles leida. Tal oli toimik kaasas olnud. Tänu sellele oligi Mia temaga pealinna kaasa tulnud.

Holger Munch pidas kõigist oma töörühma liikmetest väga lugu, aga Mia Krüger oli omaette ooper. Holger oli ta napilt üle kahekümnesena kõrgemast politseikoolist veel enne lõpetamist ära toonud vihje peale, mille oli saanud rektorilt, kes oli tema endine kolleeg. Holger Munch oli kohtunud neiuga kohvikus, argine kohtumine väljaspool tööruume. Mia Krüger. Valge sviitri ja mustade kitsaste pükstega tütarlaps, pikad tumedad juuksed nagu indiaanlasel, silmad nii klaarid ja sinised, nagu ta varem polnud näinud.

Holgerile oli ta kohe sügava mulje jätnud. Intelligentne, enese­ kindel ja rahulik. Paistis, et neiu sai aru, et Holger pani teda proovile, aga oli siiski vastanud rahulikult, silmis küsimus: kas sa pead mind poolearuliseks?

Aastaid tagasi oli Mia Krüger kaotanud oma kaksikõe Sigridi. Õde oli võtnud ühes Tøyeni keldris heroiini üledoosi. Mia oli süüdistanud selles Sigridi kallimat. Palju aastaid hiljem olid nad ühe haagiselamu rutiinse kontrolli käigus Tryvanni ääres juhuslikult sattunud sama mehe peale, kelle kõrval oli nüüd olnud uus ohver.

Mia Krüger oli mehe afektiseisundis tapnud, tulistanud teda kaks korda rindu. Holger Munch oli ise kohal olnud ja teadis, et seda ei saanud pidada hädakaitseks, aga kuna ta oli Miat õigustanud, oli ta pidanud töökohta vahetama ja Mia oli pandud ravile. Pärast pea kaht aastat Hønefossi politseijaoskonnas oli Munch lõpuks Mariboes gatele uurimisrühma juhiks tagasi kutsutud. Tema oli kutsunud tagasi Mia, aga pärast tolle toimiku lõpetamist leidis Grønlandi ülemus, et Mia käitub endiselt ebastabiilselt. Mikkelson oli tema töölepingu jälle peatanud ja öelnud, et ta ei tohi oma jalga tööle tõsta enne, kui on käinud psühholoogi juures, kes ta terveks tunnistab.

17

Munch ignoreeris veel üht Grønlandi ülemuse kõnet ning jäi istuma ja ennast peeglist vaatama. Mis asja ta õieti ajab? Kümme aasta oli möödas ja ta istus oma vana kodu ees, kus Marianne elas nüüd uue mehega, hinges ikka veel lootus, et ehk annab asja joonde ajada?

Sa oled püsti segane, Holger Munch. Mia pole ainus, kes peaks psühholoogi juurde minema.

Munch ohkas ja väljus autost. Õues oli külmemaks läinud. Suvi oli lõplikult möödas, sügis ka, nagu näis, kuigi oktoober oli vaevu alanud. Ta tõmbas duffelmantli kõhu ümber tihedamalt koomale, võttis taskust telefoni ja saatis Jurile vastuse.

48 meetrit ;) HM Ta tõmbas sigaretist viimase mahvi, võttis tagaistmelt suure kingi­paki, hingas paar korda sügavalt ja hakkas kruusateed pidi aeglasel sammul valge üksikelamu poole vantsima.

3 Mia Krüger nägi, et kirjutuslaua taga istuva mehe suu hõredate vuntside all liigub, kuid ei viitsinud kuulata. Mehe sõnad ei jõudnud temani. Ta igatses kajakate järele. Lõhna järele, kui lained vastu kaljut loksusid. Vaikuse järele. Ta imestas jälle, miks ta laskis seda endale teha. Minna psühholoogi juurde. Rääkida endast. Nagu see aitaks. Ta võttis taskust pastilli ja kahetses veel kord, et oli sellega nõustunud. Ta oleks pidanud kohe töölt lahkuma.

Ebastabiilne ja teenistuseks sobimatu.

Kuradi Mikkelson, kes midagi ei teadnud, ise ühtki juhtumit lahendanud ei olnud ja istus oma toolil ainult tänu sellele, et teadis, kuidas poliitikute perset lakkuda.

Mia ohkas ja püüdis veel kord mõista, mida kirjutuslaua taga istuv mees oli öelnud, sest pidi nüüd ilmselt vastama, aga ei olnud küsimust kuulnud. „Kuidas seda mõista?” küsis ta ja saatis mõtte noorele kõhnale paljaks aetud kukla ja blondi tukaga tüdrukule, keda oli näinud saabumas suurest uksest ooteruumi, kus olid ümberringi aja­kirjad, 18

mille esiküljed tundusid talle kohutavalt jaburad. Tervene mentaal­ treeninguga. Heasse vormi üks-kaks-kolm. „Tabletid?” kordas psühholoog kindlasti kolmandat korda, naal­ dudes tooli seljatoele ja võttes prillid eest.

Märk lähedusest. Et Mia end turvaliselt tunneks. Papi ei tea vist, kellega ta räägib. Mia oli väiksest saadik inimeste hinge näinud.

Sellepärast ta igatseski kajakate järele. Seal polnud kurjust. Ainult loodus. Laineloks vastu kaljut. Kõikjal vaikuse ja eimiski hääl. „Hästi,” ütles Mia ja lootis, et see on õige sõna. „Nii et oled nende võtmise lõpetanud?” küsis psühholoog ja pani prillid ette tagasi. „Ma ei võtnud kuigi palju nädalaid.” „Ja alkohol?” „Pole ammu enam tilkagi võtnud,” ütles Mia, mis oli jälle tõest kaugel.

Mia vaatas mehe pea kohal olevat kella, osuteid, mis tiksusid liiga aeglaselt ja ütlesid talle, et ta peab seal veel tükk aega istuma. Ta saatis veel ühe vihkava mõtte Mikkelsonile ja ühe psühholoogile, kelle kabinet asus Oslo rikkaimas lääneosas, aga tõmbas viimase maha.

See ei olnud mehe süü. Ta tahtis ainult aidata. Ja räägiti, et ta olla päris hea. Psühholoog Mattias Wang. Tegelikult oli Mial vedanud, ta oli valinud internetist lihtsalt mingi nime, kui oli otsustanud katset teha. Ta ei tahtnud mõnda käepärast politseipsühholoogi.

Ametisaladus Grønlandis? Mitte kuigi tõenäoline, mitte temale, mitte Mia Krügerile. „Me peame pisut rääkima Sigridist.”

Mia oli kaitse unarusse jätnud, aga tõmbas soomusrüü uuesti ülle. Mees võis olla nii võimekas ja kena kui tahes, aga Mia ei olnud seal selleks, et oma hinge pahupidi pöörata. Ta tahtis tööle tagasi minna. Kaks tundi psühholoogi juures. Et saada vajalik paber. Ta jätab terve inimese mulje, vestleb ladusalt, saab oma probleemidest aru. Ma soovitan ta viivitamatult tööle tagasi suunata.

Ta naeratas pisut endamisi ja näitas Mikkelsonile kujuteldavat sõrme.

Teenistusse kõlbmatu.

Tema esimene mõte oli mõistagi, et käigu perse, aga pärast viit nädalat üksi uues korteris, mille ta Bislettisse oli ostnud, ümberringi 19

pappkastid, mida ta ei suutnud avada, püütud kinni kehasse, mis ikka veel kisendas tablettide järele, millega ta seda nii kaua oli toitnud, oli ta järele andnud. Ta oli kaotanud kõik, keda oli armastanud. Sigridi. Ema. Isa. Vanaema. Ainult tema ise puudus veel Åsgårstrandi surnuaialt. Ta tahtis ainult maailmast kaduda. Pääseda sellest viletsusest. Aga mõne aja pärast oli Mia aru saanud, et ta armastab oma kolleege. See aeg, mis ta pärast üksi saarel viibimist tööl oli olnud, oli andnud talle tunde, et vahest on võimalik, vahest on elamisel siiski mingi mõte sees. Teha vähemalt katset. Pisut aega.

Need olid toredad inimesed. Head inimesed. Inimesed, kellest ta tegelikult hoolis.

Munch. Curry. Kim. Anette. Ludvig Grønlie. Gabriel Mørk. „Sigrid?” ütles kirjutuslaua taga istuv mees uuesti. „Jah?” vastas Mia ja laskis mõtetel jälle uitama minna, tüdrukule, keda ta oli näinud kabinetist lahkumas ja kelle aeg oli olnud enne teda, nende vanusevahe võis olla viisteist aastat, aga mõlemad ühtmoodi häbenevad, jah, mina ka käin siin, mina ka ei ole normaalne. „Me peame rääkima.”

Jälle see psühholoog ja nüüd vist Mia enam eest ära ei vingerda.

Sigrid Krüger. Õde, sõbranna ja tütar.

Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002.

Sügavalt armastatud. Sügavalt leinatud.

Psühholoog võttis jälle prillid eest ja nõjatus tooli seljatoele. „Me peaksime temast varsti rääkima, kas te ei arva?”

Mia tõmbas nahktagi tõmbluku kinni ja näitas kellale seinal. „Kindlasti,” noogutas ta ja naeratas korraks. „Järgmine kord.”

Mattias Wang paistis pettunud, kui avastas, et osutite põhjal on aeg läbi. „Olgu siis,” ütles ta ja pani pastaka enda ees laual olevale märkmikule. „Järgmisel nädalal samal ajal?” „Okei.” „On tähtis, et ...” ütles vuntsidega mees, aga Mia võttis juba suuna ukse poole.

20

4 Holger Munch tundis kerget pahameelt, aga ka mingit kergendust, kui astus esimest korda üle kümne aasta oma endisesse koju. Pahameelt, et oli nõustunud Marioni sünnipäeva seal pidama. Kergendust, sest oli tundnud hirmu vanade mälestuste ees ega teadnud, kuidas see võib talle mõjuda, kuid maja, kus ta nüüd seisis, ei meenutanud enam tookordset. Seal oli remonti tehtud. Paar seina oli maha võetud. Seinad olid värvitud teistes toonides. Munch märkas üllatunult, et tema varasem kodu näeb päris kena välja, ja mida rohkem ta ringi vaatas, seda rahulikumaks ta muutus. Rolfi, seda Hurumi õpetajat ka ei paistnud. Vahest ei tulegi sellest kõige jubedam õhtupoolik?

Marianne oli talle ukse avanud sellesama näoilmega nagu kõigil varasematel kordadel, kui nad olid olnud sunnitud koos aega veetma, kas siis leeris, sünnipäevadel või matustel, viisakalt ja sõbralikult teretades. Ei embust ega muud tundeavaldust, aga ka mitte kibedust, pettumust ega vihaseid silmi nagu paaril esimesel korral pärast lahutust. Ainult vaoshoitud, aga siiski sõbralik naeratus. Tere tulemast, Holger, tule ja istu, ma kaunistan Marioni torti, panen kuus küünalt. Mõelda, et ta on juba nii suur!

Munch riputas mantli esikusse ja hakkas just kingitusega tuppa astuma, kui kuulis hõiset, millele järgnesid nobedad sammud teise korruse trepist alla. „Vanaisa!”

Marion tuli jooksuga tema juurde ja kallistas teda pikalt. „Kas see on mulle?” küsis ta ja vaatas roosat kingitust suurisilmi. „Palju õnne sünnipäevaks,” naeratas Munch ja silitas lapselapse pead. „Mis tunne on olla kuueaastane?” „Ei olegi väga teistmoodi, umbes peaaegu nagu eile, kui ma olin viieaastane,” naeratas Marion vanainimeselikult, pööramata kingituselt pilku. „Vanaisa, kas ma võin selle kohe lahti teha? Palun, kas tohib?” „Me peame enne sünnipäevalaulu ära ootama,” ütles Miriam, kes oli ka teiselt korruselt alla tulnud.

Tütar astus Munchi juurde ja kallistas teda.

21

„Nii tore, et sa tulla said, isa. Kuidas sul läheb?” „Aitäh, hästi,” vastas Munch ja aitas tütrel viia suure kingituse tuppa lauale, kus oli teisigi pakke. „Oi, see kõik on minule, oi, kas ma ei või juba pakke lahti teha...” lunis tüdruk, kes oli enda arust juba liiga kaua ootama pidanud.

Munch vaatas tütre poole, kes talle naeratas. Tema pilk tegi isale rõõmu. Pärast lahutust oli nende vahekord olnud pehmelt öeldes kõike muud kui sõbralik, aga viimastel kuudel näis, nagu oleks viha, mida tütar tema vastu kõik need aastad tundnud oli, hakanud pisitasa lahtuma.

Kümme aastat. Jahe vahekord isa ja tütre vahel. Lahutuse tõttu.

Sest isa oli liiga palju töötanud. Ja kummalisel kombel oli see jälle töö, mis oli neid lähendanud, nagu leiduks maailmas siiski õiglust.

Vähem kui pool aastat tagasi oli neil olnud suur kriminaalasi, kuhu olid segatud ka Miriam ja Marion. Üks segane tüüp oli viieaastase Marioni röövinud ja oleks võinud arvata, et see tekitab nende vahele paksu verd ja tütar peab isa ka seekord vastutavaks, aga läks vastupidi. Miriam ei kandnud üldse isa peale vimma, vaid oli üliõnnelik, et töörühm kuriteo lahendas. Uut sorti lugupidamine.

Holgerile näis, et ta loeb seda välja tütre silmist, kes nägi nüüd isa teisiti ja mõistis, kui tähtis on tema töö. Miriam ja Marion olid käinud politseipsühholoogi juures teraapias, et juhtunu lahti harutada, aga õnneks paistis, et see ei olnud lapse hinge jälgi jätnud.

Ehk oli ta ohu suuruse mõistmiseks liiga väike olnud. Mõnel ööl oli Marion küll koledate unenägude peale nuttes ärganud, aga see oli ruttu möödunud. Emal oli mõistagi raskem, Miriam oli teraapias ilma Marionita edasi käinud. Võib-olla käis ikka veel, Holger ei teadnudki seda, nii lähedased nad ei olnud, et tütar oleks talle absoluutselt kõik ära rääkinud, aga igatahes olid nad sinnapoole teel. Üks samm korraga. „Kus Johannes on?” küsis Munch, kui nad olid diivanile istunud. „Ta on valves, Ullevålist helistati. Pidi kohe minema. Tuleb kohe, kui saab. Töö, tead isegi, pole naljaasi, kui oled nii tähtis tegelane,” ütles tütar ja tegi talle silma.

Munch naeratas sõbralikult ja otsekui tänuks vastu. „Tort on valmis,” ütles Marianne ja tuli tuppa, naeratus näol.

22

Holger Munch piidles teda vargsi. Ta ei tahtnud otse vahtida, aga ei suutnud Mariannet ka vaatamata jätta. Naine vastas vilksti ta pilgule ja Munchil tekkis korraks kiusatus meelitada ta kööki ja haarata embusse nagu vanasti, aga õnneks suutis ta end vaos hoida tänu Marionile, kes ei suutnud ennast enam ohjeldada. „Kas ma võin nüüd lahti teha? Kingitused on ju palju tähtsamad kui see tobe laul.” „Tead ju küll, et me peame laulma ja küünlad ära puhuma,” ütles Marianne ja paitas lapselapse pead. „Siis peame ootama, kuni kõik on kohal, nii et kõik saaksid sinu ilusaid kingitusi näha.”

Marianne, Miriam, Marion ja tema. Holger Munch ei oleks uneski osanud paremat õhtupoolikut ette näha. Aga näis, nagu oleksid ta endise naise sõnad, et tuleb oodata ka kõiki teisi, etenduse märksõna, sest välisuks avanes ja esikusse astus Rolf, Hurumi kooliõpetaja, naeratus näol ja hiiglasuur lillekimp käes. „Tere, Rolf,” naeris Marion, jooksis talle vastu ja kallistas teda.

Munch tundis väikest pistet, kui nägi, kuidas väikesed käed embasid meest, kes talle sugugi ei meeldinud, aga see läks ruttu üle. Munchile oli see väike tüdruk kõige tähtsam maailmas ja lapse elus oli see alati nii olnud. Vanaisa oli üksi. Vanaema ja Rolf olid koos. „Näe, kui palju kingitusi mul on!”

Ta vedas Hurumi kooliõpetaja kättpidi tuppa, et too näeks kingi­ lauda. „Tore küll,” ütles õpetaja ja paitas ta pead. „Kas need on ka minule?” naeratas Marion ja näitas suure buketi poole, mis Rolfil käes oli. „Ei, need on vanaemale,” ütles õpetaja ja heitis pilgu Marianne poole, kes vaatas naeratades ukse poole.

Munch nägi, millise pilgu tema endine naine Rolfile saatis. Ja siis oligi kõik läbi. Hea tunne. Idüll. Mänguidüll. Ta tõusis, et tere öelda, andis õpetajale kätt ning jäi seisma ja pealt vaatama, kuidas mees, keda ta tegelikult vihkas, ulatas tema endisele naisele üle­ pakutud lillekimbu ja andis põsele musi. Õnneks tuli talle ka seekord appi Marion, kes õhetas juba põnevusest ja keeldus kauem ootamast.

23

„Kaua võib seda laulmist oodata,” ütles väike tüdruk valjusti ja tuletas Munchile ise seda teadmata sõbralikult meelde, miks ta seal on.

Nad laulsid kiiresti, sest Marion ei kuulanud seda niikuinii. Ta puhus tordilt küünlad ära ja sööstis kingituste juurde.

Pool tundi hiljem sai laps valmis ja istus oma kingituste ees päris kurnatult. Barbie-kingid olid olnud talle meeltmööda, ta oli vanaisa kallistanud, ja kuigi Munch oli oodanud Miriamilt noomivat pilku, et ta jälle lapse ära rikub ega olnud teinud õiget valikut, jäi pilk tulemata. Tütar oli naeratanud otsekui tänuks ja pannud ta tundma, et kõik on parimas korras.

Kui kingid said avatud, tekkis piinlik hetk. Marianne ja õpetaja istusid laua taga diivanil ja õhus oli vestluse ootus, mida keegi tegelikult ei soovinud, aga Munch pääses õnneks ka sel korral, seekord tänu telefonile. Jälle Mikkelson, nüüd sobis see hiilgavalt. Munch palus vabandust ja läks välja trepile, süütas igatsetud sigareti ja võttis kõne vastu. „Jah?” „Kas sa oled lõpetanud kõnedele vastamise?” urises teisel pool ärritatud hääl. „Pereasjad,” vastas Munch. „Mõtle kui armas,” lausus Mikkelson sarkastiliselt. „Vabandust väga, et pidin selle idülli katkestama, aga ma vajan sind.” „Mis lahti?” küsis Munch uudishimulikult. „Teismeline tüdruk,” jätkas Mikkelson pisut rahulikumal toonil. „Kus?” uuris Munch. „Ytre Hurum. Matkaja leidis ta paari tunni eest.” „Ja me oleme kindlad?” „Milles?” „Et see on 233.”

Munch tõmbas sigaretist sügava mahvi. Ta kuulis, kuidas väike Marion ukse taga naerab. Keegi ajas teda majas taga, kindlasti see idioot, kes oli tema koha võtnud. Munch raputas ärritunult pead.

Tähistada lapselapse sünnipäeva endises kodus. Mida ta õige oli ette kujutanud? „Kahjuks küll,” jätkas Mikkelson. „Mul on sind vaja sinna kohe.” „Okei, juba tulen,” ütles Munch ja lõpetas kõne.

24

Ta viskas koni maha ja oli teel trepist alla, kui uks läks lahti ja Miriam tuli välja. „Kas kõik on hästi, paps?” küsis tütar ja vaatas teda murelikul pilgul. „Mis? Jaa-jaa, ainult ... tööasjad.” „Okei,” vastas Miriam. „Ma tahtsin ainult ...” „Mida, Miriam?” küsis Munch kannatamatult, aga võttis end kokku ja silitas tal tasakesi õlga. „Sind suureks uudiseks ette valmistada,” ütles tütar talle otsa vaatamata. „Mis uudiseks?” „Nad abielluvad,” ütles Miriam kiiresti ega vaadanud talle ka nüüd otsa. „Kes?” „Ema ja Rolf. Ma püüdsin emale vihjata, et praegu ei ole ehk kõige õigem hetk seda öelda, aga noh ...”

Miriam vaatas talle nüüd nähtava murega otsa. „Kas tuled sisse?” „Tuli üks asi,” ütles Munch napisõnaliselt ega teadnud, mida muud öelda.

Abielluvad? Pärastlõuna oli alanud nii kenasti, ta oli ... Mida ta õige oli ette kujutanud? Ta sai enda peale pahaseks. Mida ta õieti oli lootnud? Aga nüüd oli tal muustki mõelda. Ja hoopis tähtsamast. „Niisiis lähed ära?” küsis Miriam. „Jah,” noogutas Munch. „Oota natuke, ma toon su mantli,” ütles Miriam ja tuli tagasi tema duffelmantliga. „Anna mu õnnesoovid edasi,” ütles Munch kuivalt ja sammus auto poole. „Helista mulle. Ma tahan sinuga ühest asjast rääkida, see on mulle üsna tähtis, mõni päev, kui sul aega on,” hüüdis Miriam talle järele. „Muidugi, Miriam. Helistan sulle,” ütles Munch ja asus sörkima mööda kruusatatud rada, istus sujuvalt musta Audisse ja käivitas mootori.

25