Ülestähendusi väikeselt saarelt by Apollo Raamatud

BILL BRYSON

Esimene peatükk

nglismaal pikemalt elades hakkab inimene tasapisi leppima teatud sellele paigale ainuomaste seisukohtadega. Neist ühe kohaselt olid Inglise suved kunagi pikemad ja päikesepaistelisemad. Teine leiab, et Inglismaa jalgpallimeeskonnale ei tohiks Norra võitmine probleeme tekitada. Kolmandaks on arvamus, mille kohaselt on Suurbritannia üks suur koht. Seda viimast võib vabalt pidada kõige raskemini hoomatavaks. Kui pubis mainida, et teil on plaanis sõita näiteks Surreyst Cornwalli, läbides seejuures vahemaa, mida suurem osa ameerik lasi on rõõmuga valmis ette võtma tako järel käimiseks, siis ajavad teie kaaslased põsed punni, vaatavad üksteisele teadvalt otsa ja hingavad pahinal välja, nagu öeldes: „No see on nüüd küll natuke julge ettevõtmine.” Seejärel asuvad nad elavalt ja pikalt arutama, kas parem oleks sõita mööda maanteed A30 Stockbridge’i ja siis mööda maanteed A303 Ilchesterisse või siis hoopis mööda maan teed A361 läbi Shepton Malleti Glastonburysse. Mõne minuti jooksul on vestlus laskunud üksikasjadesse, mis panevad teid, välismaalast, vaikses imetluses pead ühe poolt teise poole pöö rama. „Tead seda peatuskohta teisel pool Warminsterit; seda, kus on katkise käepidemega kruusakast?” küsib üks. „No sina ju ikka tead, kohe pärast seda kohta, kust tee Väikeokse peale pöörab, aga enne B6029 väikest ringristmikku? Kuivanud plaatani juures.” Sel hetkel märkate, et olete ainus inimene kogu seltskonnas, kes innukalt kaasa ei nooguta. 26

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

„Noh, sealt umbes veerand miili edasi, mitte esimese, vaid teise vasakpöörde kohas on kahe hekirea – valdavalt viirpuu, aga natuke sarapuud on ka sees – vahel tee. No ja kui nüüd seda teed mööda veehoidlani ja raudteesilla alt läbi sõita ja siis Pederastist Põllumehe juurest järsult paremale pöörata ...” „Kena väike kõrts,” sekkub keegi – mingil arusaamatul põhjusel harilikult mingi kotitavas kootud jakis kuju. „Seal pakutakse täitsa viisakat „Vana varbavahemustust”.” „... ja siis mööda kruusateed läbi polügooni ja tagant ümber betoonitehase sõita, siis jõuab Jäärapabula ümbersõidu juures B3689 peale välja. See annab tubli kolm või neli minutit kokkuhoidu ja lisaks ei pea üle Suure Tahakeeramise raudteeülesõidu sõitma.” „Samas, kui hoopis Crewkerne’i kaudu tulla,” lisab keegi innukalt. „Ühesõnaga, kui Crewkerne’i kaudu tulla …” Andke kahele või enamale pubis istuvale mehele kahe suvalise Ühendkuningriigis asuva koha nimed ette, ja nad on valmis nii moodi rõõmsalt tunde juttu vestma. Kuhu te ka minna ei tahaks, järeldus on reeglina ühesugune: seda saab teha küll, kui seejuures hoolega hoiduda reedel alates kella kolmest pärastlõunal ja esmas päeviti kella kümne paiku hommikul, välja arvatud pangapüha, mil keegi üldse kuskile kippuma ei peaks, Okehamptonisse, Hanger Lane’i rägastikku, Oxfordi kesklinna ja Severni silla läänepoolsele harule sattumast. „Mina ei hakka pangapühal isegi nurga peale poodi minema,” säutsub mõni serva pool istuv vennike uhkelt, nagu oleks tal Stainesis oma kodus püsides õnnestunud juba aastaid kava lalt kurikuulsat Scotch Corneri pudelikaela vältida. Kui siis viimaks on vähetuntud teede, pimedate käänakute ja peekonivõileiva ostmiseks sobivate kohtade peensused nii põhjali kult läbi arutatud, et kõrvust verd tilgub, pöördub üks seltskonna liikmetest teie poole ja küsib õlut lonksates nagu möödaminnes, millal teil oli plaanis teele asuda. Sellise olukorra tekkides ei tohi te mitte mingil juhul ausalt vastata ja teile omasel pisut tohmakal 27

BILL BRYSON

moel öelda „Oi, ma ei teagi, äkki kümne paiku”, kuna see tõmbab nad jälle käima. „Kella kümne paiku?” ütleb üks neist ja vangutab nii kõvasti pead, et see peaaegu otsast ära tuleb. „Sa mõtled kümne paiku hommikul?” Mehe näole tekib ilme, nagu oleks ta kriketipalliga munadesse saanud, kuid ei taha oma pruudi nähes hädapätaka muljet jätta. „Noh, mõistagi, eks sa ise tea, aga kui minul oleks kavas homme kell kolm Cornwallis olla, siis ma oleksin juba eile teele asunud.” „Eile?” lööb sekka järgmine, ja selline põhjendamatu optimism paneb ta naerust tasakesi puksuma. „Colin, minu meelest sa unus tad, et North Wiltshire’is ja West Somersetis on sel nädalal kooli vaheaeg. Swindoni ja Warminsteri vahel on täielik hullumaja. Ei, sa oleksid pidanud juba möödunud nädala teisipäeval liikuma hakkama.” „Ja Little Dribblingis on sel nädalavahetusel aurumasinate väljanäitus,” lööb keegi ruumi teisest otsast sekka ja astub ligi, sest autojuhi seisukohast halbade uudiste toomisest ei saa midagi meeldivamat olla. „Little Chefi ringristmikule Upton Duptonis pressib 375 000 autot. Me istusime ükskord seal lihtsalt parklast välja pääsemiseks üksteist päeva ummikus. Ei, sa oleksid pidanud teele asuma juba emaüsas olles, või veel parem, spermatosoidi staadiumis, ja isegi siis poleks teisel pool Bodminit enam ühtki parkimiskohta olnud.” Kui ma veel noorem olin, võtsin kõiki neid hirmutavaid hoiatusi südamesse. Läksin koju, panin äratuse varasemaks ja lõin perekonna vaatamata nende protestidele ja üleüldisele jahmatusele kell neli maast lahti ning kella viieks olid kõik autosse surutud ja me asusime teele. Selle tulemusel jõudsime hommikusöögi ajaks Newquaysse ja pidime enne, kui kämpingupidajad meile ühe oma armetutest puhkemajadest kätte andsid, seitse tundi ootama. Ja kõige hullem oli see, et mina olin nõustunud sinna minema vaid seetõttu, et arvasin 28

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

linna nimeks olevat Nookie1 ja tahtsin oma postkaardivarusid täien dada. Brittidel on kaugusest täiesti omanäoline ettekujutus, ja see on fakt. Kõige teravamalt torkab see silma üldises veendumuses, mille kohaselt Ühendkuningriik on üksildane saar kesk tühja rohelist merd. Oo jaa, ma tean, te kõik olete mingil abstraktsel moel tead likud kuskil läheduses asuvast märkimisväärselt suurest Euroopa nime kandvast maismaamassiivist ja vajadusest seal aeg-ajalt käia, et fritsudele kolakat anda või Vahemere kandis puhata, aga see ei ole kuskilt otsast võrreldav näiteks kaugusega lähimast Disney Worldist. Kui teie nägemus maailma geograafiast oleks kujunenud täielikult ajalehtedest loetu ja telekast nähtu baasil, siis oleksite sunnitud paratamatult järeldama, et Ameerika asub umbes seal kus Iirimaagi, et Prantsusmaa ja Saksamaa jäävad Assoori saartega samasse kanti, Austraalia võtab enda alla tubli tüki kuumast piir konnas Lähis-Ida lähistel ja sisuliselt kõik ülejäänud suveräänsed riigid on kas välja mõeldud (nimelt Burundi, El Salvador, Mon goolia ja Bhutan) või siis pääseb neisse üksnes kosmoselaevaga. Mõtleme sellele, kui palju ruumi eraldatakse Ühendkuningriigis uudistele, mis puudutavad võrdlemisi tähtsusetuid Ameerika tege lasi, nagu näiteks Oliver North, Lorena Bobbitt ja O. J. Simpson – viimane tegeles spordialaga, millest suurem osa brittidest mõhkugi ei jaga, ja astus hiljem üles rendiautode reklaamides –, ning võr relge seda siis kõigi aastaringselt avaldatavate uudiste hulgaga Skandinaaviast, Austriast, Šveitsist, Kreekast, Portugalist ja His paaniast. Tegelikult on see täiesti jabur. Poliitiline kriis Itaalias või tuumajaamaleke Karlsruhes pälvib ehk mõned napid sentimeetrid kuskil sisemisel leheküljel. Aga kui mõni naine Shitkickeris LääneVirginias turtsakas tujus olles oma abikaasal riista maha lõikab ja selle aknast välja lennutab, võetakse see „Kella üheksastes uudistes” 1

Nookie – ingl krõpsu tegema; sõnad Newquay ja Nookie on kõlapildilt väga sarnased.

BILL BRYSON

jutuks tähtsuselt teise teemana ja The Sunday Times mobiliseerib oma lendsalka. Saa siis aru. Ma mäletan, kuidas olin umbes aasta Bournemouthis elanud ning oma esimese auto ostmise järel autoraadiot näppides üllatusega avas tasin, kui palju Prantsuse jaamu mul leida õnnestus; seejärel vaatasin kaarti ja üllatusin veelgi enam, kui taipasin, et asun Cherbourgile lähemal kui Londonile. Mainisin seda järgmisel päeval tööl ja suu rem osa mu kolleege keeldus mind uskumast. Isegi siis, kui ma neile kaarti näitasin, kortsutasid nad laupa ja tõid kuuldavale märkuseid stiilis „Noh, jah, füüsilises mõttes see võib ju lähemal olla”, nagu üritaksin ma juuksekarva lõhki ajada ja see täiesti uus arusaam vahe kaugustest osutuks vajalikuks üksnes Inglise kanalisse sumades – ja teatud mõttes oli neil muidugi õigus. Mind rabab veel tänagi sageli taipamine, et mul on võimalik Londonis lennukile istuda ja ma jõuan napilt väikesel UHT-piima sisaldaval pakil fooliumi pealt ära rebida ja selle sisu endale ja kõrval istuvale mehele kaela kallata (ja kas pole mitte hämmastav, kui suur kogus piima nende pisikeste topsikeste sisse ära mahub?), kui juba ma olengi Pariisis või Brüsselis ja kõik näevad välja nagu Yves Montand või Jeanne Moreau. Ma räägin sellest kõigest seetõttu, et samalaadne hämming tabas mind ühel ebaharilikult säraval ja selgel sügisesel pärastlõunal räpasel Calais’ rannaribal seistes ning vahtides silmapiirilt paistvat kaljupal jandit, milleks olid ilmselgelt ja silmanähtavalt Doveri rannakaljud. Teoreetiliselt ma ju teadsin, et Inglismaa on vaid umbes 35 kilo meetri kaugusel, kuid ei suutnud sellegipoolest uskuda, et ma võin välismaisel rannal seistes seda ka tegelikult näha. Olin koguni seda võrd hämmingus, et pöördusin kinnituse saamiseks minust mööda rühkiva mõtlikus meeleolus mehe poole. „Excusez-mois, monsieur,” pärisin oma parimas prantsuse keeles. „C’est Angleterre seal teisel pool?” Mees ärkas mõtetest, vaatas minu osutatud suunas ja noogutas mornilt, justkui öeldes „Kahjuks küll”, ning vantsis edasi. 30

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

„No mis sa oskad öelda,” pobisesin mina ja läksin linnaga tut vuma. Calais on huvitav paik, mille ainsaks eesmärgiks on spordidresse kandvatele inglastele ühepäevase väljasõidu sihtkohaks olla. Kuna linn sai sõja ajal pommitabamuste tõttu tõsiselt kahjustada, lan ges see pärastsõjaaegsete linnaplaneerijate kätte ja meenutab selle tagajärjel 1957. aasta Exposition du Cément’i jäänukeid. Häirivalt suur arv kesklinnas, ennekõike Place d’Armes’i ümbruses asuvaid hooneid näeb välja nii, nagu oleks nende arhitekt innustust leidnud hulgipakenditest, ennekõike Jacob’s Cream Crackersi küpsiste karpi dest. Mõned majad on kogunisti teede kohale ehitatud – mis viitab alati kindlalt betooni kui uudse materjali pakutavatest võimalustest vaimustunud 1950ndate aastate planeerijatele. Ilmselt on ütle matagi selge, et linnasüdames on üheks tooni andvaks hooneks Holiday Inn / maisihelveste karp. Aga mul polnud sellest midagi. Paistis meeldivalt soe vananaiste suvepäike ja see siin oli Prantsusmaa ja mina olin selles õnneli kus meeleolus, mis käib ikka kaasas pika reisi algusega ja välja vaatega nädalate kaupa mitte midagi teha, samas nimetades seda tööks. Olime koos naisega hiljuti otsustanud mõneks ajaks tagasi Ühendriikidesse kolida, et anda meie lastele võimalus kogeda elu teises riigis ja mu naisele võimalus seitse päeva nädalas kuni kella kümneni õhtul osturetkedel käia. Olin hiljuti lugenud, et ava liku arvamuse küsitluse kohaselt usub 3,7 miljonit ameeriklast, et nad on vähemalt korra tulnukaröövi ohvriks langenud, niisiis oli mulle selge, et minu rahvas vajab mind. Kuid ma olin nõudnud võimalust viimaseks pilguheiduks Inglismaale – omamoodi kooli lõpuekskursiooniks läbi nii kaua mulle koduks olnud rohelise ja vastutuleliku saare. Olin tulnud Calais’sse, kuna soovisin Inglis maale taas saabuda meritsi nagu esimesel korral. Homme istun hommikusele praamile ja võtan Ühendkuningriigi uurimise, riigi avaliku fassaadi ja kulisside taga toimuvaga tutvumise tõsiselt ette, 31

BILL BRYSON

täna aga tundsin end muretu ja kohustustevabana. Võisin meelt omal äranägemisel lahutada. Pidin pettumusega nentima, et Calais’ tänavatel ei näinud mitte keegi Yves Montand’i või Jeanne Moreau’ ega isegi suurepärase Philippe Noiret’ moodi välja. See oli tingitud asjaolust, et kõik täna val viibijad olid spordirõivastuses britid. Nad kõik jätsid mulje, et neil pidanuks kaelas vile ja kaenla all jalgpall olema. Selle asemel lohistasid nad endaga kaasa raskeid kandekotte klirisevate pudelite ja lämmatavalt lehkava juustuga ning küsisid endalt, miks nad olid seda juustu ostnud ja mida endaga kuni kella neljase praamiga koju sõitmiseni pihta hakata. Kuulsin neid möödudes omavahel tasase tujutu häälega nägelemas. „Kuuskümmend franki mingi kuramuse kitsejuustutüki eest? No selle eest ta sulle küll aitäh ei ütle.” Nad kõik nägid välja nii, nagu igatseksid mõnusa tassitäie tee ja suutäie ehtsa toidu järele. Mulle turgatas korraga pähe, et siin hamburgeri letti avades võiks terve varanduse kokku ajada. Putka nimi võiks olla Calais Burger. Tuleb tunnistada, et ega Calais’s lisaks nägelemisele ja sisseostude tegemisele midagi suuremat peale hakata olegi. Hotel de Ville’i ees seisab Rodini kuulus skulptuur ja linnas on üks muuseum, nimelt Musée des Beaux-Arts et de la Dentelle (ehk kaunite kunstide ja hammaste muuseum, kui mu prantsuse keel just lõplikult rooste pole läinud), aga see oli suletud ja Hotel de Ville jube kaugel – ja Rodini skulptuuri on nagunii igal postkaardil kujutatud. Niisiis lõpetasin nagu kõik teisedki, kolistades mööda suveniirikauplusi, mida Calais’s on märkimisväärselt arvukalt. Põhjustel, millest minul ei ole kunagi õnnestunud sotti saada, on prantslased erakordselt leidlikud kõikvõimalike imalate usu liste mälestusesemete leiutamisel, ja ühest hämaravõitu poest Place d’Armes’i nurgal leidsin ma sellise, mis mulle meeldis: plastmassist Neitsi Maarja, kes seisis, käed kutsuvalt õieli, omalaadses merikarpi dest, pisikestest meritähtedest, pitsilistest kuivatatud vetikaraagudest 32

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

ja läikima löödud homaarisõrast ehitatud grotis. Madonna pähe oli liimitud plastkardinarõngast aupaiste ja homaari sõrale oli mudeli andekas autor korrektsete tähtedega maalinud kummaliselt lus takana mõjuva sõna „Calais!”. Kõhklesin pisut, kuna see maksis kena kopika, aga kui poeomanik mulle näitas, et kuju sai ühendada elektrivõrku, mispeale see hakkas tuledes särama nagu Margate’i lõbustuspargi karussellid, pidin endalt küsima vaid seda, kas ühest kujust ikka piisab. „C’est très jolie,” tähendas müüjanna hämmastunud sosinaga, kui taipas, et ma olen valmis suveniiri eest tegelikult ka raha välja käima, ning kiirustas minema, et see ära pakkida ja selle eest raha sisse kas seerida enne, kui ma taas mõistusele tulen ja hüüan: „Öelge mulle palun, kus ma olen? Ja vabandage mind, aga mis jõle Prantsuse pask see siin laua peal on?” Naine aina kordas „C’est très jolie,” nagu kartes mind mu ilmsi aset leidvast unenäost äratada. Ma arvan, et eelmise merikarpide-ja-mõne-suvalise-lambikesega-ehitud-NeitsiMaarja müügist oli juba tubli tükk aega mööda saanud. Nii või teisiti, kui poeuks minu selja taga sulgus, kuulsin ma päris kindlasti rõõmuhuilet. Hiljem jõin ostu tähistamiseks tassikese kohvi rue de Gaston Papin et Autres Dignitaires Obscure’il asuvas populaarses kohvi kus. Siseruumides mõjus Calais oluliselt meeldivamalt prantsus pärasemana. Inimesed tervitasid üksteist mõlemale põsele suudeldes ning mähkisid end Gauloises’i ja Gitanes’i sigarettidest kerkivatesse sinise suitsu vanikutesse. Ruumi teises otsas istuv elegantne musta riietatud naine nägi välja üleloomulikult sarnane Jeanne Moreau’ga, kes on enne filmi „La Vie Drearieuse” matusestseenis üles astumist läbi hüpanud, et kiiresti üks suits tõmmata ja klaasike Pernod’d rüü bata. Kirjutasin koju saatmiseks valmis postkaardi ja nautisin kohvi ning veetsin seejärel videvikule eelnevaid tunde, üritades toimekale kelnerile sõbralike, kuid asjatute viibetega märku anda, et teda oma tagasihoidliku arve tasumiseks laua juurde tagasi meelitada. 33

BILL BRYSON

Sõin odava ja üllatavalt maitsva eine teisel pool tänavat asuvas väikeses söögikohas – prantslaste auks tuleb öelda, et friikartuleid nad tõesti oskavad teha –, jõin kaks pudelit Stella Artois’d kohvikus, kus mind teenindas lihunikupõlle kandev Philippe Noiret’ teisik, ja suundusin seejärel varakult tagasihoidlikku hotellituppa, kus ma mõnda aega oma merikarpidest madonnaga mängisin ning seejärel voodisse kobisin, et veeta öö all tänaval kokku põrkavate autode tekitatud raksatusi kuulates. Hommiku saabudes sõin varakult hommikust, maksin arve Gerard Depardieu’le – see tuli küll üllatusena – ja astusin vastu järje kordsele paljutõotavale päevale. Asusin koos praamipiletiga saadud pisikest armetut kaarti pihku surudes praamiterminali otsingutele. Kaarti vaadates tundus see võrdlemisi lähedal asuvat, sisuliselt linna keskel, kuid tegelikult asus rohkem kui kolme kilomeetri kaugu sel teisel poolt jäätmaad, kus kõrgusid naftarafineerimistehased ja hüljatud vabrikuhooned ning kõikjale oli loobitud vanu talasid ja kuhjade kaupa sakiliste servadega betoonikamakaid. Leidsin end läbi võrkaias olevate aukude pigistamas ning purunenud akendega roostetavate vagunite vahelt läbipääsu otsimas. Ma ei tea, kui palju Calais’s inimesi praami peale läheb, aga igatahes oli mul kindel tunne, et seda teed pole mitte keegi neist veel kasutanud. Ja kogu kõndimisele kulutatud aja tajusin ma teravalt – tegelikult lausa paanikaga, endal nutt varuks –, et praami väljumisaeg jõuab üha lähemale ja praamiterminal, mis oli küll kogu aeg nähtav, ei jõua tegelikult üldsegi lähemale. Viimaks, olles eraldusribaga maanteel autode eest põigelnud ja teetammist üles roninud, jõudsin hingetuna viimasel hetkel pärale, nähes välja nagu kaevandusõnnetuse üleelanu, ning üliagar ja ilmsel gelt tõsiselt valuliku menstruatsiooni all kannatav naine kupatas mind bussi peale. Viisin sõidu ajal läbi oma varade inventuuri ning avastasin vaikset meelehärmi tundes, et mu kallis ja ka kalliks maksma läinud madonna on oma halost ilma jäänud ja poetab merikarpe. 34

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

Laevale minnes voolas mul higi ojadena ja olemine oli pisut rahutu. Tunnistan ausalt, ma talun meresõitu kehvasti. Mul läheb isegi vesijalgrattal süda pahaks. Olukorda ei aidanud parandada ka tõsiasi, et tegemist oli ühega ro-ro tüüpi praamidest (põhimõtteli selt tähendab see „sõida peale ja keera kummuli”) ja ma usaldasin oma elu firma kätte, kelle varasem saavutuste loend vöörivisiiride sulgemise – mida võib lugeda enne vanni ronimist kingade jalast võtmise mereliseks vasteks – meelespidamise osas kõvasti soovida jättis. Praam oli pardast pardani täis inimesi, kes kõik olid inglased. Veetsin esimese veerandtunni ringi lonkides ja endalt küsides, kui das nemad olid laevale jõudes puhtaks jäänud, astusin korraks sisse spordidressis inimeste poolt põrguks muudetud tollivabasse poodi ja pagesin sealt niisama kiiresti, lonkisin kohvikus toitu takseerides ringi, kandik käes, ja panin seejärel kandiku jälle ära (selleks oli vaja järjekorras seista), otsisin jaburalt elavaloomulise lastekarja seas vaba istekohta ja leidsin viimaks tee tuulisele tekile, kus 274 siniste huulte ja tuule käes lehvivate juustega inimest üritasid end veenda, et päike paistab ja niisiis neil lihtsalt ei saa külm olla. Tuul tekitas meie anorakke rebides püssilaskudega sarnanevaid helisid, pillutas väikelapsi mööda tekki ja kummutas kõigi salajaseks heameeleks vahtplastist teetopsi ühe paksu proua sülle tühjaks. Üsna pea kerkisid merest Doveri valged kaljud, mis hakkasid meile lähemale nihkuma, ja tundus, et juba järgmisel hetkel sei lasime Doveri sadamasse ja praaminina müksas kohmakalt vastu sadamasilda. Kehatu hääl andis ilma liiklusvahendita reisijatele teada, et neil tuleb koguneda paremparda tekil ZX-2 Päikese salongi kõrval asuva väljapääsu juurde – nagu see kellelegi midagi öelnuks –, ja me kõik asusime pikale, arusaamatule ning läbi ja lõhki individuaalsele uurimisretkele kogu laevas: mööda treppe üles ja alla, läbi kohviku ja klubiliikmete salongi, ladude, läbi tööd rügavaid hindusid täis köögi, tagasi kohvikusse, kuid seekord 35

BILL BRYSON

teisest otsast, ja viimaks – saamata isegi aru, kuidas see täpselt juhtus – välja, Inglismaa külalislahke ja vesise päikese kätte. Tahtsin pärast kõiki neid aastaid väga Doverit taas näha. Suun dusin mööda Marine Parade’i keskusesse ja tõin kuuldavale vaikse rõõmuhüüde, nähes varjualust, kus ma paljude aastate eest maga nud olin. Sellele oli vahepeal umbes üksteist kihti sapirohelist värvi peale määritud, kuid muus osas polnud midagi muutunud. Vaade merele oli ikka samasugune, kuigi vesi oli eelmise korraga võrreldes sinisem ja sillerdas rohkem. Aga kõik muu oli hoopis teistsugune. Seal, kus minu mäletamist mööda seisid elegantsed George’i-aegsed ridamajad, laiutas nüüd hiiglaslik ja sobimatu tellistest kortermaja. Townwall Street, lääne suunal linna läbiv tänav, oli laiem ja tiheda liikluse tõttu ähvardavam, kui ma mäletasin, ja linnakeskusesse, mis oli äratundmatuseni muutunud, viis metrooliin. Peamine ostutänav oli nüüd mõeldud üksnes jalakäijatele ja Market Square ehitatud ümber sammastikuga väljakuks, mida ehti sid suurustlevad kiviplaadid ja tavapärased malmkaunistused. Kogu linnakeskus oli täis pigistatud liiklusrohkeid abiteid, mille olemas olu mina ei mäletanud, ja lisaks kerkis seal nüüd suur turistidele mõeldud asutus, mis kandis nime White Cliff Experience (Valge Kalju Kogemus). Nime põhjal otsustades avaneb seal võimalus teada saada, mis tunne on olla 800 miljonit aastat vana kriidikalju. Ma ei tundnud ühtegi kohta ära. Inglise linnadega on alati see häda, et need kõik on omavahel sisuliselt äravahetamiseni sarnased. Igas linnas on Boots ja W. H. Smith ja Marks & Spencer. Niisiis ei tea iial, kus te parasjagu viibite. Rühkisin hajameelselt mööda tänavaid, kurvastades, et minu mälestustes sedavõrd keskne koht on korraga nii võõras. Ja siis, kol mandat korda läbi linnakeskuse kulgedes, komistasin tänaval, mille puhul oleksin võinud vanduda, et pole seal kordagi varem käinud, kino otsa, milles tundsin vaatamata maotu uuenduskuuri tulemusel lisatud paksule paatinakihile ära „Äärelinna naistevahetuse” kodu, 36

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

ja kõik sai ühekorraga selgeks. Nüüd, mil mul oli kindel lähtepunkt olemas, teadsin täpselt, kus ma asun. Marssisin sihikindlalt pool kilomeetrit põhja poole ning seejärel läände – nüüd oleksin ma seda võinud teha ka seotud silmadega – ja leidsin end proua Smegma majutusasutuse esiselt väljakult. Seal asus endiselt hotell ja minu mälestuspildiga võrreldes polnud seal suurt midagi muutunud, välja arvatud majaesine hoov ja plastsilt, mis andis teada, et tubades on värvitelerid ja eraldi vannitoad. Kaalusin uksele koputamist, kuid see ei paistnud kuigi mõttekas olevat. Lohemadu meenutanud proua Smegmat ei saanud seal enam olla: ta pidanuks olema pensionil või surnud või ehk oli temast saanud asukas mõnes paljudest lõuna rannikul asuvatest hooldekodudest. Ta poleks päris kindlasti suut nud üle elada Briti külalismajade kaasajastamist, mis nägi ette tube koos vannitubade ja kohvi valmistamise ning pitsa tuppa tellimise võimalusega. Kui ta peaks olema hooldekodus, mis oleks minu jaoks tema puhul päris kindlasti esimene valik, siis loodan, et sealsetel töötajatel on piisavalt kainet mõistust ja mõistvust, et teda prill-lauale tilguta mise, hommikusöögi lõpuni söömata jätmise ja üleüldise tüütu ning abitu olemise pärast pidevalt noomida. Ta tunneks end sel juhul kindlasti väga koduselt. Sellest mõttest lohutust saades jalutasin mööda Folkestone Roadi rongijaama ja ostsin pileti järgmisele Londoni rongile.

BILL BRYSON

Teine peatükk

rmas taevas, kas London pole mitte suur? Tundub, et see algab umbes kakskümmend minutit pärast Doverist lahkumist ning aina jätkub ja jätkub. Rongist vaadates on see miilide kaupa halle eeslinnu, täis enam-vähem ühesugustena mõjuvate ridamajade ja krohvitud paarismajade looklevaid ridu, mis tekitavad mulje, nagu oleks need välja pigistatud mõnest vorstimasina väga suurest mude list. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas nende majade miljonid asu kad igal õhtul sedavõrd keerulises ja anonüümses rägastikus õigesse kasti viiva tee üles leiavad. Mina päris kindlasti ei leiaks. Minu jaoks on London jäänud hiiglasuureks ja meelierutavaks müsteeriumiks. Olen kaheksa aas tat Londonis või selle ümbruses elanud ja tööd teinud, vaadanud Londoni uudiseid, lugenud õhtuseid ajalehti, läbinud pulma- või pensionile saatmise pidudele jõudmiseks või mõne sooduspakku mise teinud kauge romula juurde sõites arvutuid tänavaid, kuid avastan tänini suurepäraseid paiku, kus ma pole mitte lihtsalt kordagi käinud, vaid millest ma pole kunagi kuulnudki. Evening Standardit lugedes või mõne tuttavaga lobisedes hämmastun endi selt, kui puutun kokku vihjega mõnele linnaosale, mis on mingil moel kahekümne ühe aasta jooksul minu eest varju jäänud. „Me ostsime just väikese kohakese Paberossiotsas, Volframväljade lähe dal,” tähendab keegi ja mina mõtlen: ma pole sellest kohast isegi kuulnud mitte. Kuidas saab selline asi võimalik olla? Olin „London A–Z” reisijuhi endale seljakotti toppinud ja see jäi mulle pihku, kui ma kotis ringi tuustisin, otsides edutult poolikut 38

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

Marsi batooni, mis seal minu teada kindlalt olema pidi. Võtsin kaardi nagu muuseas välja ja lappasin seda laisalt, avastades nagu ikka hämmastuse ja vaikse elevusega, et see on täis linnaosi, külakesi, mõnikord koguni suurlinna poolt alla neelatud linnasid, mille puhul võiksin vanduda, et viimati kaarti vaadates nende nimesid seal pol nud: Dudden Hill, Plashet, Snaresbrook, Fulwell Cross, Elthorne Heights, Higham Hill, Lessness Heath, Beacontree Heath, Bell Green, Vale of Health. Ja ma tean, et järgmine kord kaarti avades leian eest uued, teistsugused nimed. Minu jaoks on see niisama suur saladus nagu Surnumere kadunud kirjarullid või vankumatu vaimustus, mida Noel Edmonds miljonites inimestes tekitab. „A–Z” iseenesest ja see, kuidas teatmikus on piinliku hoolega ära märgitud iga viimne kui kriketiväljak ja kanalisatsioonitorustik, kõik vanad kalmistud ja äärelinnaurkad, seejuures nende nimesid kom paktselt imepisikestesse tühimikesse mahutades, tekitab minus tohu tut imetlust. Avasin indeksi, ja kuna mul parasjagu midagi paremat teha polnud, süvenesin nimekirja. Arvutasin välja, et Londonis on 45 687 tänavanime (enam-vähem), nende seas 21 Gloucester Roadi (heldekäelist kasutamist on leidnud ka sellised nimed nagu Glouces ter Crescent, Square, Avenue ja Close), 32 Mayfieldi, 35 Cavendishi, 66 Orchardit, 74 Victoriat, 111 Station Roadi või mõnd sarnast nime, 159 Churchi, 25 Avenue Roadi, 35 The Avenued ja arvukalt muidki kordusi. Tõeliselt huvitava kõlaga kohanimesid seevastu on üllatavalt vähe. On mõned keskaegseid terviseprobleeme mee nutavad tänavanimed (Glyceina Avenue, Shingles Lane, Burnfoot Avenue1), mõned meenutavad anatoomiaõpikut (Thyrapia ja Pen dula Road2), mõned ei kõla eriti kutsuvalt (Cold Blow Lane, Droop Street, Gutter Lane, Dicey Avenue3) ja esindatud on ka mõned meeldivalt naeruväärsed nimed (Coldbath Square, Glimpsing Glütseiini allee, Vöötohatise tee, Põlenud Jala allee. Kilpnäärme ja Ripiku tee. 3 Vops Vastu Pead või Pildituks Löömise tee, Sorgus tänav, Rentsli tee, Riskide allee. 1 2

BILL BRYSON

Green, Hamshades Close, Cactus Walk, Nutter Lane, The Butts1), aga selliseid, mida võiks lausa meeliköitvatena kirjeldada, on väga napilt. Lugesin kunagi, et Elizabethi aegadel asus kuskil City kandis Gropecunt Lane’i2 nimeline tänav, kuid praeguseks seda nähtavasti enam pole. Veetsin end sel moel lõbustades tubli pooltunni, tundes rõõmu, et olen sisenemas sedavõrd silmipimestavasse ja hoomama tult keerukaid aspekte pakkuvasse suurlinna; lisaboonusena leidsin raamatut kotti tagasi pannes üles pooliku Marsi, mille ühte serva kattis kerge pudikiht, mis maitseomadusi ei halvendanud, küll aga lisas nii vajalikku mahtu. Victoria jaamas kees elu nagu ikka ja rahvasummas olid tava päraselt esindatud eksinud olemisega turistid, kõikjal passivad kau bitsejad ja pilditud joodikud. Mulle ei tule isegi ette, millal ma viimati nägin Victoria jaamas inimest, kes oli rongi peale kiirustaja moodi. Teel jaamast välja jõudsid kolm erinevat inimest minult küsida, ega mul peenraha üle pole – „Ei, aga tänan küsimast!” –, ja kakskümmend aastat tagasi sellist asja juhtunud poleks. Toona polnud kerjused mitte üksnes uus nähtus, lisaks oli igaühel neist välja pakkuda hea legend selle kohta, kuidas nad olid oma rahakoti ära kaotanud ja vajasid nüüd meeleheitlikult kahte naela, et sõita Maidstone’i oma väikesele õele luuüdi andma või midagi selles stii lis, aga viimasel ajal küsitakse lihtsalt raha, mis toimib küll kiiremini, kuid pole enam nii huvitav. Sõitsin taksoga Frith Streetil asuvasse Hazlitt’si hotelli. Mulle meeldib Hazlitt’s, kuna see on taotluslikult varjatud koht – isegi silti ei ole välja pandud –, mis annab taksojuhiga suhtlemisel võrd lemisi harukordse jõupositsiooni. Ma ütlen kohe ära, et Londoni taksojuhid kuuluvad kahtlemata maailma parimate hulka. Nad on usaldusväärsed, turvalised, reeglina sõbralikud, alati viisakad. Nende Külma Vanni väljak, Piilujate roheala, Singipeidutee, Kaktusekäik, Napakate allee, Tagumikud. 2 Tutikobajate tee. 1

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

sõidukid on nii seest- kui ka väljastpoolt laitmatult puhtad ja nad on valmis taluma täiesti erakordseid ebamugavusi, et teid sihtkohas täp selt ukse ette toimetada. Tegelikult saame nende puhul rääkida vaid kahest veidrusest. Esiteks tundub, et nad ei ole võimelised umbes 70 meetrist pikemat vahemaad sirgjoones läbima. Mina ei ole sellest kunagi suutnud aru saada, aga olenemata sellest, kus te viibite või millised on sõidutingimused, hakkab iga 70 meetri järel nende peas helisema kelluke ja nad sooritavad järsu pöörde kõrvaltänavasse. Ja kui te siis oma hotelli või raudteejaama või muusse sihtkohta jõuate, meeldib neile sellele vähemalt üks kord tiir peale teha, et te enne taksost väljumist seda iga nurga alt näha saaksite. Nende teiseks raudseks eripäraks, mis tingib ühtlasi minu soovi Hazlitt’si minna, on suutmatus tunnistada, et nad ei tea mõne koha asukohta, mis peaks neile tuttav olema, näiteks mõne hotelli oma. Nad usaldaksid pigem oma teismelised tütred nädalavahetuseks Alan Clarki hoolde, kui võtaksid omaks kas või tibatillukesegi lünga oma Teadmistes, ja minu meelest on see nii armas. Niisiis hakkavad nad pinda sondeerima. Nad sõidavad veidi, heidavad siis tahavaate peeglis teie poole pilgu ja küsivad ülepakutult ükskõikse häälega: „Hazlitt’s – see on seal Curzon Streetil, mis, peremees? Sinise Lõvi vastas?” Niipea, kui nad näevad teie huuli mõistva naeratuse saa tel vastamiseks kõverdumas, lisavad nad kiirustades: „Ei, pidage hoogu. Ma pidasin silmas Hazelburyt. Jah, Hazelburyt. Teie taht site ju Hazlitt’si, eks ole?” Seejärel sõidab ta mõnda aega võrdlemisi suvalises suunas. „Siinpool Sheperd’s Bushi, kas põle?” pakub mees suunavalt. Kui talle öelda, et hotell asub Frith Streetil, teatab tema: „Mui dugi, see ta ongi. Selge see. Tean küll – moodne paik, palju klaasi.” „Tegelikult on see hoopis kaheksateistkümnenda sajandi tellis kivihoone.” „On muidugi. Ma tean seda kohta.” Ja mees teeb silmapilk teat raalse tagasipöörde, mille tagajärjel juhuslik jalgrattur on sunni41

BILL BRYSON

tud laternapostile otsa sõitma (aga sellest ei sünni talle suuremat kahju, kuna tal on püksisääred klambritega kinni tõmmatud ja peas üks neist mustriga nohikukiivritest, mis lausa tekitab soovi ta pikali sõita). „Jah, te panite mind korraks Hazelbury peale mõt lema,” lisab sohver naeru kõhistades, nagu püüaks mõista anda, et teil vedas hullupööra, sest ta hammustas asja teie jaoks veel viima sel hetkel läbi, ning sooritab seejärel sööstu ühele neist Strandilt algavatest väikestest kõrvaltänavatest, mis kannab Mädase Haa vandi tee või Sulgurlihase kangialuse nime ja mille olemasolu te sarnaselt paljude teiste paikadega Londonis kunagi isegi märganud pole. Hazlitt’s on kena hotell, kuid mulle meeldib selle juures kõige enam see, et nad ei käitu hotellina. See hotell on eksisteerinud aastaid ja töötajad on sõbralikud – selles on suure linnahotelli puhul alati midagi uudset –, aga neil õnnestub jätta õige pisut selline mulje, nagu nad poleks selles äris eriti kaua olnud. Öelge neile, et teil on broneering ning te soovite end hotelli sisse registreerida, ning nende näole ilmub teatav paanika ja nad asuvad hämmeldunult sahtlitest registreerimislehti ja toavõtmeid otsima. Tegelikult on see üsna võluv. Ja need imelised tüdrukud, kes koristavad tube – mis, olgu öeldud, on alati laitmatut puhtad ja erakordselt mugavad –, ei ole peaaegu kunagi inglise keeles täiesti kodus, ja kui nende käest seepi või midagi sarnast küsida, siis on näha, kui hoolikalt nad teie suu liikumist jälgivad; seejärel naasevad nad, näol lootusrikas ilme ja kaasas tavaliselt potilill või taburet või midagi muud, aga igatahes kindlasti mitte seep. See on imeline koht ja mul ei tuleks pähegi kuskil mujal peatuda. Hotelli nimi on Hazlitt’s, kuna maja oli kunagi sellenimelise esseekirjaniku1 kodu, ja kõik magamistoad on saanud nime mehe William Hazlitt (1778–1830) oli inglise kirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik, maalikunst nik, ühiskondliku elu kommentaator ja filosoof. 1

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

sõprade järgi või naiste järgi, kellega ta seal magas. Või midagi umbes selles stiilis. Tuleb tunnistada, et minu peas Hazlitti kohta koostatud mõtteline registrikaart on sisult üpris kasin. See sisaldab järgmist infot: Hazlitt (kontrolli õigekirja), William (?), inglane (pole välistatud, et šotlane), esseekirjanik. Elas: enne 1900. aastaid. Tuntud tööd: ei tea. Tsitaadid, epigrammid, teravmeelsed märkused: ei tea. Muu kasulik info: tema majas asub nüüd hotell. Nagu ikka, otsustasin ka seekord end lünga täitmiseks Hazlitti puu dutava infoga kurssi viia, ja nagu ikka, unustasin selle otsuse seal samas. Selle asemel viskasin seljakoti voodile, tõin lagedale väikese märkmiku ja pliiatsi ning astusin poisikeselikust innust ja teadmis himust kantuna tänavale. Minu meelest on London põnev koht. Ma ei tahaks küll kuidagi selle vana vastiku Samuel Johnsoniga nõustuda, ja kuigi tema kuu lus tähelepanek (millest on tobeduse osas üle üksnes soovitus „olgu naeratus sulle vihmavarjuks”), mille kohaselt on Londonist väsinud inimene väsinud ka elust, on pompoosse nürimeelsuse kehastus, ei saa ma sellele paraku vastu vaielda. Pärast seda, kui oled seitse aastat elanud maakohas, kus isegi surnud vares sündmuseks kujuneb, võib London tõesti pimestavalt mõjuda. Ma pole iialgi aru saanud, miks londonlased ei mõista, et nad ela vad maailma kõige imepärasemas linnas. Kui minu arvamust küsida, on see palju ilusam ja huvitavam kui Pariis ja annab elavuselt silmad ette New Yorgile – ja lisaks ei pääse New York paljude asjade osas Londoniga võrreldes üldse löögile. Siin on võrreldes ükskõik mil lise teise suurlinnaga rohkem ajalugu, ilusamad pargid, ärksamad ja mitmekülgsemad ajakirjanikud, paremad teatrid, rohkem orkestreid ja muuseume, rohelisemad väljakud, turvalisemad tänavad ja viisa kamad asukad. 43

BILL BRYSON

Ja siin jääb silma oluliselt enam vahvaid pisiasju – neid võiks nimetada juhuslikeks tujutõstjateks – kui üheski teises mulle tuntud linnas: lustakad punased postkastid; autojuhid, kes jala käijate ülekäiguradade ees ka tegelikult peatuvad; armsad unusta tud kirikud, mis kannavad selliseid imelisi nimesid, nagu näiteks St Andrew by the Wardrobe1 ja St Giles Cripplegate2; üllatuslikud vaiksed kohakesed nagu Lincoln’s Inn ja Red Lion Square; huvita vad skulptuurid toogasse riietatud vähetuntud Victoria-aegsetest tegelastest; pubid; musta värvi taksod; kahekorruselised bussid; abivalmis politseinikud; viisaka sisuga teadaanded; inimesed, kes teile appi tulevad, kui peaksite kukkuma või oma ostud käest pillama; pingid igal sammul. Milline teine suurlinn viitsiks veel vaeva näha ja paigaldada sinised tahvlid majadele, kus elas kunagi mõni kuulus inimene, või tuletaksid teile meelde vajadust enne sõiduteele astumist paremale ja vasakule vaadata? Mina tean. Mitte ükski. Kui jätta kõrvale Heathrow’ lennujaam, ilm ja kõik hooned, mil lele Richard Seifert oma luidrad sõrmed on taha saanud, on kõik peaaegu ideaalne. Oi, kui juba jutuks tuli, siis võiks Briti Muu seumi töötajatele anda korralduse oma autod eesõuest ära koris tada ja rajada sinna midagi aialaadset, ja ühtlasi tuleks lahti saada neist jubedatest põrkepiiretest Buckinghami palee ees, kuna need näevad välja korratud ja odavad, sobimata kuidagi kokku palees istuva vaese ümber piiratud majesteedi väärikusega. Ja muidugi tuleks Londoni loodusloomuuseum taastada sellisel kujul, nagu see oli enne seda, kui sellega mingeid eksperimente korraldama hakati (ennekõike tuleb taastada väljapanek, mis andis ülevaate 1950ndatel aastatel majapidamistoodetes elutsenud putukatest), ja silmapilk kõigis muuseumides piletitest loobuda ja nõuda lord Palumbolt 1 2

Püha Andrese Kirik Riidekapi Kõrval. Püha Gilesi Sandivärav.

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

Mappin & Webbi hoone ülesehitamist ja Lyons Corner House’ide1 tagasitoomist, aga seekord paluks koos toiduga, mida inimestele süüa meeldib, vanade aegade nimel ehk võiks ehk mõni Kardomah’ kohvik ka alles jääda; ja viimase, kuid siiski kõige olulisema asjana tuleks British Telecomi juhatuse liikmed majast välja ajada ja sun dida neid isiklikult üles otsima kõiki neid punaseid telefoniputkasid, mis maha müüdi ja mida nüüd maakera eri paigus dušikabiinide ja aiakuuridena kasutatakse, ja neid tagasi panema, ja pärast seda tuleks nad kõik lahti lasta – ei, maha lüüa. See annaks Londonile kunagise hiilguse jälle tagasi. Olin üle aastate esimest korda Londonis ilma, et mul olnuks tarvis midagi konkreetset teha, ja võimalus omal äranägemisel ja igasuguste kohustusteta sedavõrd suures ja elust pakatavas linlikus organismis viibida tekitas minus elevust. Lonkisin läbi Soho ja Leicester Square’i, veetsin Charing Cross Roadi raamatupoodides aega raamatuid mulle sobivalt ümber paigutades, hulkusin sihitult läbi Bloomsbury ja jõudsin viimaks välja Gray’s Inn Roadile vana Timesi hoone juurde, kus nüüd asuvad mulle täiesti tundmatu ette võtte bürooruumid, ja tundsin kerget nostalgiat, mis on mõistetav vaid neile, kes mäletavad ladumisruumide kuuma metalli ja lärmiga täidetud päevi ning kahekümne viie tunni pikkuse töönädala eest makstud väga hea palgaga kaasnenud vaikset rõõmu. Kui ma 1981. aastal, vahetult pärast kuulsat aastapikkust pausi ajalehe ilmumistsüklis, The Timesis tööd alustasin, iseloomustasid Firmale J. Lyons & Co. kuulunud kauplused, mis ilmusid turule 1909. aastal ja lõpetasid tegevuse 1977. aastal. Olid tuntud oma art déco stiili poolest. Kauplused asusid Coventry Streeti, Strandi ja Tottenham Court Roadi tänavate nurkadel ja kujutasid endast suuri, nelja- kuni viiekorruselisi hooneid, mille alumisel korrusel oli toidupood koos delika tessi-, maiustuste- ja šokolaadi-, koogi-, puuvilja- ja lillelettidega. Neis pakuti ka muid tooteid ning lisaks asusid majades juuksurisalongid, telefoniputkad, teatrite piletikassad ja teatud perioodil pakuti kaks korda päevas toidu kojutoimetamisteenust. Teistel korrus tel asusid restoranid, mis kõik keskendusid erinevatele teemadele ja köökidele ja palkasid esinema muusikuid. Mõnda aega olid Corner House’id avatud ööpäevaringselt ja hiilge aegadel pakkus iga haru tööd kuni 400 inimesele. 1

BILL BRYSON

sealset töökeskkonda pehmelt öeldes pööraselt ülepaisutatud koos seis ja olematud töötulemused. Uudistetoimetuses, kus ma toimeta jana palgal olin, loivas viiest mehes koosnev meeskond umbes poole kolme paiku kohale ja veetis suurema osa pärastlõunast õhtuseid ajalehti lugedes ja teed juues, oodates, et reporterid oma ülesannete kõrgusel oleksid ja pärast kolmetunnist lõunapausi, mille juurde kuulus ka mitu pudelit paganama viisaka aastakäigu Châteauneuf de Pape’i, taas tee oma kirjutuslaudade taha leiaksid; oma kulu arved kokku paneksid; saaksid brüleekreemi süües ühele poole sosi nal peetud, vihjeid tulvil telefonikõnedega maakleritele, ja saaksid viimaks, enne janusse surevatena teisele poole tänavat Blue Lionisse maandumist, valmis umbes lehekülje jao avaldamiseks sobiva mater jaliga. Umbes poole kuue paiku võtsime ette tunnikese jagu kerget toimetamistööd, seejärel vedasime jaki selga ja läksime ära koju. See oli väga meeldivalt tööga mittesarnanev protsess. Esimese kuu lõpus õpetas üks töökaaslane mind kuluaruande tabelisse väljamõeldud kulutusi kirja panema ja seda siis kolmandale korrusele viima, kus mulle selle eest läbi väikese aknakese umbes sada naela anti – ma polnud kunagi nii palju sularaha käes hoidnud. Meil oli kuuenäda lane puhkus, lisaks kolmenädalane vanemapuhkus ja iga nelja aasta tagant üks täiendav vaba kuu. Millist imelist maailma Fleet Street toona esindas ja millist vaimustust selles kõiges osalemine minus tekitas! Oh häda, miski pole igavene. Mõne kuu pärast võttis Rupert Murdoch The Timesi üle ja mõni päev hiljem oli maja täis sala päraseid, lühikeste varrukatega valgeid särke kandvaid päevitunud austraallasi, kes passisid igal pool, märkmeplokid kaasas, ja nägid välja nii, nagu võtaksid nad inimestelt kirstumõõte. Liikusid jutud, mis minu arvates võivad vabalt tõele vastata, et üks neist asjapul kadest astus neljandal korrusel sisse ruumi, mis oli täis rahvast, kes polnud aastate kaupa lillegi liigutanud, ja kui nad ei osanud oma olemasolu millegagi põhjendada, laskis ta nad kõik kohapeal 46

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

lahti, välja arvatud üks õnneseen, kes oli korraks kihlveokonto risse lipanud. Kui mees tagasi jõudis, oli ruum tühi ja ta istus seal järgmised kaks aastat üksipäini, murdes pead, mis ta töökaaslastest ometi saanud oli. Meie osakonnas ei kulgenud tööviljakuse tõstmise protsess nii traumeerivalt. Osakond, kus mina töötasin, liideti suurema äri uudiste toimetusega, mis tähendas vajadust teha tööd õhtuti, ja mõnikord ei olnud pääsu ka kaheksatunnisest tööpäevast, lisaks kärbiti meie kulueelarvet jõhkralt. Aga kõige hullem oli see, et ma pidin hakkama pidevalt kokku puutuma Vince’iga telegraafiruumist. Vince oli kurikuulus. Kui ta oleks olnud inimene, võinuks ta vabalt olla kõige hirmuäratavam inimolend kogu maailmas. Ma ei tea, mida ta endast kujutas, kui välja arvata see, et tegemist oli meetri ja kuuekümne seitsme sentimeetri pikkuse räpases T-särgis vintske kurjuse kehastusega. Igati usutavate kuulujuttude kohaselt polnud Vince sündinud, vaid täielikult väljakujunenuna oma ema kõhust välja paiskunud ja seejärel kanalisatsiooni sööstnud. Vince’i üksikute lihtsate ja reeglina täitmata jäänud ülesannete hulka kuu lus meile õhtuse Wall Streeti ülevaate edastamine. Ma pidin igal õhtul minema ja üritama seda tema käest välja meelitada. Harilikult lösutas mees ümisevate ja järelevalveta jäetud seadmete keskel tele graafiruumis, istudes ülemisel korrusel asuvast juhtkonna kontorist virutatud nahktoolil, veriste ninadega Doc Martensid kirjutuslauale tõstetud ja mõnikord otsapidi suures avatud pitsakarbis. Igal õhtul koputasin kõhklevalt avatud uksele ja küsisin viisa kalt, kas ta on Wall Streeti ülevaadet näinud, juhtides ta tähelepanu asjaolule, et kell oli juba veerand kaksteist ja meil oleks ülevaade pidanud juba kell pool üksteist käes olema. Ehk oleks tal võimalik paljudest masinatest automaatselt välja paiskuvate paberivirnade seas ringi vaadata? „Ma ei tea, kas sa panid seda tähele või mitte,” vastas Vince, „aga ma söön juhtumisi pitsat.” 47

BILL BRYSON

Kõik kasutasid Vince’i puhul erinevat lähenemist. Mõned proo visid õnne ähvardades. Teised pakkusid altkäemaksu. Mõned kat setasid sooja sõprusega. Mina lunisin. „Palun, Vince, kas sa palun saaksid mulle selle ülevaate anda. See ei võta üldse aega ja teeks mu elu palju lihtsamaks.” „Tõmba uttu.” „Palun, Vince. Mul on naine ja perekond, ja siin ähvardatakse mind lahti lasta, sest Wall Streeti ülevaade jääb alati hiljaks.” „Tõmba uttu.” „Noh, olgu, kuidas oleks, kui sa ütled mulle, kus see on, ja ma otsin selle ise välja.” „Sa tead küll, et ei tohi siin miskit puutuda.” Telegraafiruum oli salapärast nimetust NATSOPA kandva ametiühingu valdus. NATSOPA säilitas oma raudset haaret ajalehetööstuse madalamate astmete üle muuhulgas nende eest tehnilisi saladusi varjates, näi teks seda, kuidas paberit masinast välja tõmmata. Minu mäletamist mööda oli Vince käinud Eastbourne’is kuuenädalasel kursusel. See oli ta täiesti välja kurnanud. Ajakirjanikel ei lubatud isegi üle läve astuda. Kui mu hardad palved olid viimaks abituks halinaks vaibunud, ohkas Vince tüdinult, toppis pitsalõigu suhu ja astus ukse juurde. Ta toppis näo tervelt pooleks minutiks otse minu nina alla. See osa oli alati kõige hirmutavam. Mehe hingeõhust uhkas eelajaloolist lehka. Ta silmad läikisid ja meenutasid roti omi. „Sa käid mulle kuradi moodi närvidele,” teatas ta pika urina saatel ja kattis mu näo märgade pitsaraasukestega, ning seejärel kas andis mulle Wall Streeti ülevaate või pöördus sünges meeleolus oma kirjutuslaua taha tagasi. Seda, milline variant mind ootab, ei olnud kunagi võimalik öelda. Ühel eriti raskel õhtul andsin Vince’i allumatusest teada öötoime taja David Hopkinsonile, kes võis soovi korral ka ise üpriski hirmu äratav kuju olla. Ta suundus mühatades asju klaarima ja astus päri selt ka telegraafiruumi sisse, mis tähendas jõujoonte osas kehtivate 48

ÜLESTÄHENDUSI VÄIKESELT SAARELT

reeglite tähelepanuväärset rikkumist. Kui ta sealt mõni minut hiljem näost õhetades ja lõualt pitsaraasukesi pühkides jälle välja tuli, oli ta muutunud mees. Ta andis mulle vaiksel häälel teada, et Vince toob kohe Wall Streeti ülevaate ära, kuid ehk oleks hetkel parem teda mitte rohkem tülitada. Mingil hetkel avastasin, et kõige lihtsam oli sulgemishinnad võtta Financial Timesi esimesest hommikusest väljaandest. *** Väide, mille kohaselt puudus 1980ndate aastate alguses Fleet Streeti üle igasugune kontroll, ei kirjelda probleemide tegelikku mahtu. Trükkalite ametiühing, Riiklik Graafikaühing, otsustas, kui palju töötajaid iga ajaleht vajas (sadu ja sadu) ja kui paljusid neist oli luba tud majanduslanguse ajal koondada (mitte ühtegi), ja nad esitasid juhtkonnale vastavad arved. Juhtkonnal puudus õigus oma trüki kodadesse inimesi palgata ja neid lahti lasta; enamgi veel, reeglina polnud neil aimugi, kui palju trükitöölisi nende palgal on. Minu ees on 1985. aasta detsembris ilmunud artikli pealkiri, mille kohaselt „Audiitorid avastasid Telegraphi juurest 300 liigset trükitöölist”. See tähendab, et Telegraph maksis palka 300 inimesele, kes tegelikult ajalehe juures ei töötanud. Trükkalitele maksti sedavõrd keeruliseks aetud tükitöötariifi alusel, et igas Fleet Streeti ladumistsehhis oli telefonikataloogisuurune tükitöö käsiraamat. Lisaks kopsakatele pal kadele maksti trükkalitele eriboonuseid – mis mõnikord kaheksan dikpennilise täpsusega välja arvutati – standardist erineva suurusega kirja, tugevasti toimetatud maketi, võõrkeelsete sõnade ladumise ning ridade lõppu jäetava vaba ruumi eest. Kui töö telliti väljastpoolt toimetust, näiteks kuskil mujal laotud reklaameksemplari puhul, tuli neile maksta kompensatsiooni töö eest, mida polnud tarvis teha. Iga nädala lõpus lõi mõni NGA vanemspetsialist kõik need lisad kokku, keevitas otsa omapoolse panuse igati mugava kategooria „lisatüli 49

BILL BRYSON

tekitamine” eest ja esitas seejärel juhtkonnale arve. Kõige selle tule musel nautisid paljud staažikad trükkalid, kes oma oskuste poolest suvalise tagahoovitrükikoja spetsialistidest kuskilt otsast paremad ei olnud, sissetulekut, mida teenisid Briti palgatulu edetabelite tipus olevad 2 protsenti palgatöölistest. Täiesti hullumeelne. Ilmselt ei pea ma teile rääkima hakkama, kuidas see kõik lõppes. 1986. aasta 24. jaanuaril vallandas The Times päevapealt kõige jõhk rama ametiühingu 5250 liiget – või siis luges nad end ise vallanda nuks. Sama päeva õhtul kutsuti toimetajad ülemise korruse konve rentsiruumi, kus peatoimetaja Charlie Wilson kirjutuslauale ronis ja aset leidvatest muudatustest teada andis. Wilson oli hirmuäratav šotlane, läbi ja lõhki Murdochi mees. Ta ütles meile: „Nõnnaviisi, te pehmodest inglise mökud, me saadame teid kõiki Wappingisse ja kui te seal ’ullult, ikke väga ’ullult tööd vihute ja mulle närvidele ei käi, siis ma ehk ei lõika teil sõrmi otsast, et neid oma jõulupudin gusse pista. Kas mõnel teist on selle kohta kobisemist?” Või midagi selles stiilis. Kui 400 ärevas meeleolus ajakirjanikku õhinal omavahel vadis tades ja üritades aru saada, et neid ootab ees tööelu suurim draama, ruumist välja valgusid, siis mina lihtsalt seisin ja peesitasin soojuses, mida minus tekitas üks ja ainus mõte, mille kuuldu mulle pähe tõi: ma ei pea enam kunagi Vince’iga tegemist tegema.