PROLOOG
KIIRTEEL TAEVASSE
Q
ueen Elizabethi haigla, Lõuna-Austraalia, 1974. On hommik pärast eelmise päeva õhtut. Kui Bon ärkab, kulub tal vaid hetk, taipamaks, et see ei ole tavaline pühapäevahommikune häda, mis teda vaevab. Kassiahastus küll, aga see on normaalne. Muhk peas ja valutavad kohad mujal on samuti ootuspärased. Bon on joodik ja tülinorija. Ja mis siis? Aga praegu on teistmoodi. Ta silmad ei suuda fookustuda. Keha ei suuda liikuda. Suu ei suuda hingata. Teadvus lülitub sisse ja välja, kuni tema kohale hõljub talle tundmatu pea ja räägib, kuidas temaga lood on. „Sa sattusid õnnetusse,“ ütleb hääl. „Sa oled väga rängalt viga saanud.“ See on arsti jutt, mis peab tähendama: „Sa oled omadega persses, mees. Paistab, et oled mineja.“ Tohter targutab veel, aga Bon kaotab jälle teadvuse. Mineja, jälle läinud ... Hiljem ... järgmisel päeval, järgmisel hetkel ... kuuleb ta, kuidas Irene kõneleb Vince’iga, ise nuttes ... jalg murtud, käsi murtud, ninaluu purunenud, lõualuu purunenud ... teda kuuldes kõik puha purunenud, miks ta seda otse välja ei ütle? Purunenud unistused, see on valu tõeline põhjus. Kakskümmend kaheksa aastat vana, äsja abiellunud, aga ees tupik, kuigi oli oldud juba kõikjal. Tal oli olnud võimalus. Ta teadis seda,
Kiirteel taevasse 13
igaüks teadis seda. Keegi ei tahtnud sellest rääkida, aga seda võis näha nende silmist, kuidas nad püüdsid sind mitte näha, aga ikka vaatasid. Mis oli veel jäänud? Popstaar – oldud ja aitab. Rokkstaar – oldud, kuid midagi jäi puudu. Vangla – ha-ha-haa. Naised? Naisi on alati. Ei pea olema lustlik juhutööline, et naisi saada. Raha ... ah, mida kuradit sellest tolku? Kõik, mis sul peaaegu oli, võeti sinult ära. Seda ei lastud isegi sul endal ära anda, nad tahtsid selle kõik võtta ja siis vaadata, kuidas sa imestad, et miks nii. Seejärel Irene voodi kohal ... „Ära sure, Bon, ära sure ...“ Siis Vince... „Ole tugev, semu, sa pead vastu ...“ Siis aparaadi pikk piiks, kui see veab sirget joont; Jumal vaatamas alla ja ütlemas: „On aeg, Bon ...“ Persse, ja mis siis? Olin surnud juba enne, kui mind siia toodi, ütles Bon endale. Jumal kõigutas kurvalt pead. Bon vaatas talle otsa, nagu tahaks talle virutada, siis muutis meelt. Esimest korda tundis ta ... hirmu. Ei, mitte hirmu. See on homode värk. Rohkem nagu ... muret. Ta nägi oma viga. Tal oli kahju Irene’ist ja Vince’ist ning oma vaesest emast ja isast. Bon ütles Jumalale. „Ma ei hooli surmast. Sa tead seda. Ma hoolin ... tead isegi.“ „Ma tean,“ kostis Jumal lõpmata kannatlikult, kuid siiski soovimata viivitada. „Tead, mis ma sulle ütlen. Anna mulle veel viis aastat ja ma ajan asjad joonde. Nõus, Jumal? Jumal, kes oli seda ennegi kuulnud, hakkas tüdinema. „Kuule, sa vana perse, viis aastat – see on kõik, mis ma palun. Mis see sulle ära ei ole? Vittu kõik!“ Jumal vaikis. Jumal võib teha, mida heaks arvab. „Viis aastat, et asjad korda ajada, siis saad mu tagasi, eks ole, Jumal? Vaikus. Sügav, lõpmata sügav vaikus. „Viis aastat, sa vitt! Et sedakorda kõik õigesti teha, õppida oma suurt suud kinni hoidma ja kõrvale vaatama, kui asi liiga teravaks läheb. Viis aastat – see on kõik, kirevase päralt. Siis olen ma sinu. Mida kostad, semu?“
14 AC/DC. PÕRGU POLEGI NII PAHA KOHT
1
KLANNILIIKMED
„M
eist tuleb midagi üüratut, mees. Paganama üüratut ...“ Seda ütlesid vennad Youngid Sydneys igaühele, kes viitsis kuulata. Kuigi keegi ei kuulanud. Kes kurat nad enda arust üldse olid? Paar ringi jõlkuvat hädapätakast tänavakaaki. Ilus poiss Malcolm oma pika huligaanisoenguga ja Angus, tema hull nudipäine vend, mõlemad vaevalt meeter viiskümmend pikad; väikesed tülinorivad molkused, kes võisid silmapilguga sul kallal olla. Nad polnud ei välimuse ega jutu poolest isegi austraallased. Selle asemel nägid nad välja ja kõnelesid täpselt nii, nagu need, kes nad olid: jorsid Šotimaalt, kus päike kunagi ei paistnud ning tuul ja vihm peksid paksu musta suitsu sinu vaevatud pilukil silmadesse. Sündinud Cranhilli armetus munitsipaalkvartalis, Ida-Glasgow’ Suure Neliku ehk Easterhouse’i, Polloki, Castlemilki ja Drumchapeli elamurajoonide äbarikus kaimus – koledad mustunud tellistest üüri kasarmud oli valitsus pärast sõda asendanud kõrghoonestusega –, mängisid tattninadest mürtsutegijad Youngi-vennaksed Cranhilli veetorni varjus koos teiste hooletusse jäetud lastega. Nad olid protestandid, kiitsid moka otsast ametiühingut, kuid kuulusid suuremasse klanni. Mõni pani veetorude tina süüks selle, et Youngi-vennaksed nii väikest kasvu olid. Teised panid selle puhtalt jonnakuse arvele. Nad ei tahtnud
Klanniliikmed 15
suureks saada ja sinu maailma kuuluda. Nad tundsid end õnnelikuna seal, kus nad olid, siin all, lähemal rentslile. Nagu ütleb nüüd nende Glasgow’ kaaslinlane ja muusik Derek Shulman, kes ühe Ameerika plaadifirma juhtivtöötajana aitas 1990. aastate alguses sikutada AC/DC karjääri seisakust välja: „Klann ongi just see, mis nad on. Kogu neile osaks langenud edust hoolimata on nad alati võtnud maailma nii, et siin oleme meie ja seal nemad meie vastas. Sa olid kas sajaprotsendiliselt selles uskumatult kitsas ringis või täiesti väljas.“ Kui praegu mööda maanteed M8 Glasgow’st idas Cranhilli sõita, siis on see endiselt kõle paik, vaatepiiri täitmas kolm tornmajade kvartalit, mis kõrguvad ülejäänud elamurajooni kohal. Siin, vähem kui 5000 elanikuga asulas valitseb vaesus, massiline töötus ja ilmajäetus. Sel pole mingit seost sõjajärgsete linnaplaneerijate unistustega, kui kõik vastvalminud tänavad nimetati uhkete Šoti tuletornide järgi, nagu Gantrock ja Bellrock. Kõik, välja arvatud Longstone Road, mis sai nime ühe Inglise majaka järgi ja mille ääres Youngid 50 aasta eest elasid, nagu kõik kohalikud üksmeelselt arvavad. Ühe siinse elaniku Malcolm Robertsi sõnul olevat maja, kus nad elasid, senimaani alles, kuna kõik majad selle tänava ääres on algupärased sõjajärgsed hooned, kuid igaüks on eri arvamusel, mis numbrit nende maja kannab. Cranhill, väikemajade ja traditsiooniliste kivist munitsipaalelamute kooslus, asub viie kilomeetri kaugusel lähimast ostukeskusest, nii et sellega enamasti muret ei ole. Eesõued on räämas ja kuigi elurajooni ümbritseb teiste samataoliste eeskujul rohelus, rõhutab see üksnes mahajäetuse muljet, mida see paik avaldab. Glasgow’ elurajooni veel ühe endise asuka Billy Sleathi sõnutsi on lood siiski paremuse poole läinud sestpeale, kui Youngid siin elasid. „Inimesed käivad nüüd paigus, nagu Cranhill, ja peavad seda üsna süngeks kohaks. Aga nad oleksid pidanud nägema seda 50-ndatel ja 60-ndatel aastatel. Suitsu tuli vabrikutest ja laevatehastest, suitsu tuli kivisöega köetavatest kaminatest ning õhk oli sellest paks ja must. Ning see hakkas igale poole kinni. Kõik seinad olid mustad, aknad nõgised. Pilt oli päris põrgulik.“ William Young ja tema naine Margaret olid juba kuue lapse vanemad, enne kui sündisid Malcolm (6. jaanuaril 1953) ja Angus (31. märtsil 1955). William oli Teises maailmasõjas olnud Kuninglike Õhujõudude 16 AC/DC. PÕRGU POLEGI NII PAHA KOHT
hooldemeeskonnas mehaanik. Pärastpoole sai ta terase- ja laevaehitustööstuses tööd värvijana, ühe tillukese hammasrattana tuhandete samasuguste hulgas, kuni ta 40. eluaastates leidis end elatuvat töötu abirahast, ühena paljude vallandatud ja ühtäkki töökõlbmatuks tunnistatud keskealiste meeste seas linnas, mille põhilisteks tunnusjoonteks olid saanud vaesus ja töötus. Õnneks olid Williami ja Margareti viis esimest last – Steven (1933), Margaret (1936), John (1938), Alex (1939) ja William (1941) – küllalt vanad, et enda eest hoolitseda, kuigi nad kõik elasid ikka veel Long stone Roadil. Peamised meelelahutused väljaspool pubi olid muusika ja jalgpall. Margaret, ainus õde seitsme venna seas, Malcolmi sünni ajal 17 aastat vana, oli soetanud plaadikogu keelatud kahisevate muusikaliste maiuspaladega säärastelt esinejatelt nagu Fats Domino, Little Richard ja Chuck Berry. Ka poisid oskasid natuke pilli mängida. Stevie teadis, kuidas akordionist mõni viisijupp välja pigistada, John oli võlur kitarril. Siiski peeti muusikaliselt kõige andekamaks Alexit, kes oli meister kitarril ja hiljem saksofonil, klarnetil ja basskitarril. Selleks ajaks, kui pisike Malcolm ja veel pisem Angus olid alustanud õpiteed Milncrofti algkoolis, mille hümn algas sõnadega „Kool künka peal, me tervitame sind“*, näis Alex olevat teel elukutseliseks muusikuks. Ta töötas USA lennuväebaasis Lääne-Saksamaal ja mängis koos Tony Sheridaniga, kelle 1962. aasta hitt „My Bonnie“ oli Šotimaal tohutult menukas, (ja kes pärastpoole sai püsivamalt kuulsaks asjaolu tõttu, et oli kord kasutanud biitleid oma saateansamblina nende Star Clubi päevil Hamburgis). Ehkki see veel välja ei paistnud, oli pere tõeline muusikaline talent Malcolmist seitse aastat vanem George, kelle unistused olid esialgu seotud rohkem jalgpalliga; üksvahe arvati ta olevat küllalt hea, et katsuda õnne oma lemmikmeeskonnas Glasgow Rangersis. Ent George’i unistustel tulevasest jalgpallurikarjäärist polnud määratud täituma, kui pere rändas välja Austraaliasse ajal, mil ta oli 16-aastane. Parajasti siis hakkas ka George Alexi eeskujul kitarrimängu õppima. Malcolm ja Angus, vastupidi, ei andnud varases nooruses kuidagi märku, et soovivad vanemate vendade jälgedes minna, kuna mõlema lapsepõlvemälestustes asusid esikohal kooli mänguväljaku kismad, School that is set on a hill, we salute you! (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
*
Klanniliikmed 17
mis andsid tooni ka nende täiskasvanuea käitumises. Georgegi oli rusikavõitluses kõva käsi, kuid Malcolm ja Angus olid tapjad. „Väikese kasvu pärast saadi neist vale ettekujutus ja võeti nad ette,“ meenutab AC/DC endine tuurikorraldaja Ian Jeffery. „Aga ma ütlen, et nad ei jäänud kunagi üheski kakluses alla. Ole sa nii suur kui tahes, need vennad olid neetult hirmutavad. Nad hakkasid pihta, tegid oma töö ja jätsid su põrandale pikali.“ Isegi pärast Austraaliasse kolimist võttis nende Cranhilli veri võimust iga kord, kui vennastel oli kellegagi kana kitkuda. Hiljem Angus naeris ja ütles, et tahab tagasi minna ja ristida see ümber Anguslandiks. „Roniksin veetorni otsa ja paneksin sinna oma lipu“ – kaunistuseks nüüd kuulus AC/DC välgunoolega logo. „See oleks nagu Hollywoodi märk.“ Pange tähele nalja taha peidetud sarkasmi. Oli tõsi, et Cranhillis hakkama saamiseks pidid olema visa, ning Malcolm ja Angus, nagu Ian Jeffery märgib, „ei olnud mitte ainult visad – nad olid sitaks visad“. Kummatigi oli elu raske, karm. Väljavaated olid nagu nad olid, piirdudes laevatehaste, vabrikute ja töötu abirahaga. Kui Angus ühel päeval pärast kooli autolt löögi sai, otsustas isa, et nüüd aitab, ning võttis tõsiselt jutuks Austraalia valitsuse 10-naelase immigratsioonipaketi, rahvasuus „kümnenaelane pom’i* skeem“ (10 naela täiskasvanu kohta, lapsed tasuta). Oli 1963. aasta talv, kõige hullem seni teadaolevaist, mis sai nimeks Suur Külm – lund esiukse ülaservani, kõik veetorud jää tõttu lõhkenud. Mõte vahetada säherdune ränk rügamine elu vastu lõunamere rannikul, nagu Youngid arvasid, tundus korraga neetult hea. Ainus perekonnas, kellele see ei meeldinud ja kes viimaks maha jäi, oli Alex, kes 23-aastasena rühkis popmuusika tipu poole, nagu ta ise veendunud oli. Ehkki teistel Youngidel polnud aimugi, mis neid ees ootab, kui nad Sydney lennujaamas maandusid, avaldas 8-aastane Angus oma kaasreisijaile kohe muljet, oksendades täis pagasi väljavõtuala. Maabudes just siis, kui Austraalias oli tulekul talv, jõudis tegelikkus Youngidele ruttu pärale – nii päikselised kui olidki nende varasemad kujutlused oma uuest kodust. Saabumisjärgsel kuuel nädalal kallas vihma kui oavarrest, mis andis neile põhjust naljatada, et nad tõid ilma endaga kaasa. Mitte et kellelgi olnuks erilist naljatuju. Olles esimesed kuud sunnitud elama koos teiste immigrantide peredega kitsastes, Pom e pommy – Briti päritolu uusimmigrandi halvustav nimetus Austraalias ja Uus-Meremaal.
*
18 AC/DC. PÕRGU POLEGI NII PAHA KOHT
barakilaadsetes tingimustes Villawoodi sisserändajate ühiselamus (praegu Villawoodi alaealiste vangla) Sydney läänepoolses vaeses eeslinnas, ärkasid nad igal hommikul, leides enda kõrvalt asemelt sooja ning kuiva otsima tulnud sisalikke ja madusid või nende varanatukese keskele elama asunud kõige suuremaid ja mustemaid ämblikke, keda nad eales näinud olid. „Nad hoidsid meid neis plekist onnides ja vihma sadas vahetpidamata,“ rääkis Malcolm. „Kui hommikul üles tõusime, oli onnis viis sentimeetrit vett, milles ujusid mustad ussid.“ William ja Margaret hakkasid aduma, et nad olid teinud kohutava vea; samamoodi tundsid kõik teised, kes seal kössitasid ja ootasid, kuni lõpeb vihm ning algab uus elu, mida neile oli lubatud. Ühel õhtul ei pidanud nad vastu ja puhkesid nutma, kaisutades lapsi, et need ei lõdiseks. Mida olid nad teinud? Miks olid nad lasknud end vedada ühest põrguaugust teise? Ent siis saabus hommik ja klannivaim hakkas ennast taas maksma panema. Mis tehtud see tehtud. Nüüd on liiga hilja tagasi minna, ütles vanem õde Margaret, kes oli kindlalt otsustanud pere koos hoida ja sundida neid läbi lööma. Sellal kui vanemad pereliikmed aru pidasid, mis nendega oli juhtunud, hakkas George juba otsa peale saama. Olles ligi 18-aastane ja kibelemas uut avastama, leidis ta ühissööklast kergesti sõpru. Aga nendega, kes aitasid kujundada nii tema kui ka kahe noorema venna saatust, ei saanud ta kokku seal, vaid keldris asuvas pesumajas. Need olid kaks Hollandist pärit sisserändajat Dingeman Vandersluys ja Johannes Vandenberg. Nagu George, mängisid nemadki kitarri – vilunum Johannes oskas juba mängida algelisi soolosid, vähem vilunud, kuid hea rütmitajuga Dingeman plõnksutas basskitarrikeeli. George, kes nägi vaeva nende eesnimede hääldamisega, andis neile mugavuse mõttes nimeks Dick ja Harry. Märgates, kuidas kõik nende pärisnimesid väänasid, võtsidki nad lõpuks endale nimeks Dick Diamonde (sic!) ja Harry Vanda. Cranhillist päritud kambavaimu ajel hakkas George Dicki ja Harryt igale poole kaasa vedama. Koos asuti uurima Villawoodi laiemat ümbrust, lonkides kuni Leightonfieldi raudteejaamani, jälgides seal rongide tulekut ja minekut ning kujutledes end nendega sõitmas. Kui nad aga hakkasid kitarre ühes võtma, siis meelitas see ligi rahvast, eriti tüdrukuid. Veel üks kõva kutt, samuti hiljaaegu Inglismaalt tulnud Klanniliikmed 19
Stevie Wright oli pisut turris, et need veidra keelepruugiga uued poisid saavad nii palju tähelepanu. Üsna pea andis ta oma suhtumisest märku George’ile, süüdistades teda, et tema vend on ülbik, kellega tal hiljaaegu kähmlus olnud. George aga ei lasknud end kõigutada ega rünnanudki teda pealöökidega – tema tavapärane noomitus tegelasele, kes oli piisavalt rumal, et teda proovile panna –, vaid lihtsalt naeris. George aga oli juba mitu käiku ette mõelnud ning õige varsti hakkas Stevie nendega kaasas käima ja laulma koos tema, Dicki ja Harryga. Nad õppisid üsna hästi järele tegema biitlite laule ja muid Top 40 lugusid. Vahest peab ülejäänud maailm Austraaliat siiamaani kultuuriliselt mahajäänuks – sõna otseses mõttes maailma pärapõhjaks –, kuid raadio ja televisioon olid seal toona nagu igas teises tsiviliseeritud riigis ning 50-ndate ja 60-ndate roki põhitegijad avaldasid samasugust mõju nagu Suurbritannias ja USA-s. Kui ühiselamu hakkas korraldama „värviliste ja rokkarite“ õhtuid – selle elanike paljurahvuselise tausta peegeldusena, nagu rõõmsameelselt selgitati – pakkusid ka George ja tema uued parimad sõbrad end seal esinema. Oli vaid üks häda: neil läks vaja trummarit. Mängu tuli veel üks „kümnenaelane pom“: Gordon Fleet, hüüdnimega Snowy. Juba tublisti üle kahekümnest Snowyt ei võetud punti mitte tema välimuse pärast, vaid seetõttu, et ta oskas rütmi pidada ja tagus trumme tõesti ägedalt. Kui perekond Young sai viimaks omale uue eluaseme Sydney paremas eeslinnas Burwoodis – väikese maja aadressil Burleigh tänav 4, politseijaoskonna lähedal –, kolis nendega ühes ka Stevie Wright. „Sulanduda Youngide klanni, see mulle meeldis, ja nemadki võtsid mind omaks.“ Selleks ajaks oli grupil nimi – Easybeats, inspiratsiooniallikaks Merseybeat, millele nad lisasid oma iseloomuliku kõla. Samuti hakkasid nad endale nime tegema Sydney tärkavas kõrtsi- ja klubimuusikas, ning 1964. aastal sõlmis bänd juhtimislepingu. Nende talendi avastanud Mike Vaughan oli noor auahne mees, endine kinnisvaramaakler, kes tundis üht hindamatut muusikaäritegelast – Ted Albertit. 27-aastase Tedi isa oli aga Alexis Albert, J. Albert & Soni, Austraalia ühe vanema ja võimsama muusikaettevõtte aujuht. Albertite teedrajava suguvõsa ajaloole omaselt sattus Ted kullasoonele kohe oma esimese uustulnukaga Billy Thorpe & The Aztecs. Nimelt tõusis bändi Leiberi ja Stolleri loo kaver „Poison Ivy“ 1964. aasta suvel 20 AC/DC. PÕRGU POLEGI NII PAHA KOHT
nende esimeseks üleriigiliseks hitiks, võttes biitlitelt Sydney edetabeli liidrikoha just siis, kui need maailmakuulsused olid esimesel ja viimasel ringreisil Austraalias. See oli vägitükk, mis tegi Thorpe’ist kohe Ned Kelly* mõõtu rahvusliku kuulsuse ning järgmistel aastatel said tema ja ta grupp rõõmu tunda veel mitmest hitist, kuni kahvatusid Tedi järgmise uue tulija Easybeatsi kuulsusesäras. Ted lasi lahkelt oma sõbra Mike Vaughani uuel bändil endale prooviks esineda Albertite omanduses oleva raadiojaama 2UW saalis. Noormeeste heast mängust üllatununa pani ta ette anda välja singel lauluga „For My Woman“, mille George ja Stevie olid koos kirjutanud. See keskmise tempoga Rolling Stonesi laadis bluusilugu, mille puhul oli kõige meeldejäävam George’i rütmikitarr ja Harry eelpsühhedeelne kitarrisoolo, mis kattis viimistlemata trummimängu ning üksluiselt korduvat kolmerealist värssi esitava koori, tuli välja märtsis 1965, tekitades Burleigh tänaval suurt elevust. Kuid selle asemel, et otsejoones hitiks tõusta, nagu George ja tema pere olid unistanud, sai Easybeatsi esimene singel täieliku läbikukkumise osaliseks. Ent Cranhilli meie-maailma-vastu-vaimust kantuna läksid George ja Stevie lihtsalt Tedi juurde, kaasas veel üks omakirjutatud laul – „She’s So Fine“. Lugu ei erinenud eelmisest kuigivõrd – minimaalselt sõnu üsna haarava viisi saatel, ainult tempokam ning säärase nuditud katkendliku avamänguga, mille AC/DC arendas hiljem koletislikeks riffideks, nagu loos „Whole Lotta Rosie“. Ted, kes oli end ise üles töötanud perekonnalt pärinud ka alistamatu hoiaku, võttis selle vapralt plaadile ja lasi välja mais 1965. Kolme nädala pärast sai laulust nr 1 kõikjal üle Austraalia. Kuu hiljem püsis see ikka veel esikohal ja Easybeatsi legend oli sündinud. Järgmise kahe aastaga sai Easybeatsist Austraalias see, kes Beatles oli Suurbritannias – esimene kodukootud talent, kes oli edukuselt ja populaarsuselt võrdne ookeanitaguste superstaaridega, nagu Elvis ja muidugi Beatles ise. Kuigi produtsent Ted polnud George Martin, oli tal suurepärane kõrv – kõige väärtuslikum omadus plaadiäris – ja päris hea vaist välja sõeluda kaubaks minevat materjali ning seejärel kõla veelgi atraktiivsemaks muuta ja plaadile võtta. Niiviisi paistis Easybeats kohe silma oma muusikalise eripäraga, mis aitas kiiremini kujundada fännide Edward Kelly, hüüdnimega Ned (1854–1880), oli kuulus Austraalia võsaröövel ja lindprii.
*
Klanniliikmed 21
kogukonda. Nagu biitlitelgi, olid kõik nende põhihitid algupärandid, esialgu George’i ja Stevie looming, ajapikku aga kaasati üha rohkem Harryt. Aastail 1965 ja 1966 sai Easybeats George’ilt ja Stevie’lt neli esikohasinglit, kolm esikümnehitti ja veel mitu edetabelisinglit. Nad olid nii viljakad, et Ozi* ajakirjanduses hakati kirjutama „Easy-palavikust“ ning nimetama Wrighti ja Youngi „Austraalia Lennon-McCartneyks“. Samamoodi kui Lennon ja McCartney duol, jätkus neilgi piisavalt materjali teistelegi artistidele, nagu „Step Back“, veel üks nr 1 hitt, sedapuhku Johnny Youngilt (pole sugulane) 1966. aastal. Edust hoolimata ei kaotanud George kunagi oma Glasgow’ teravust. Kui ühel õhtul Sydneys raadio vabaõhu reklaamesinemisel kamp läheduses olevaid töölisi solvanguid hõikama hakkas, nimetades neid pededeks, mängis George esialgu rahulikult edasi ega teinud neist välja. Aga kui üks tülinorijaid Steviet selja tagant rusikaga sihtis, otsustas George sekkuda. Laulja vaatas kivistunud pilgul, kuidas George juurde astus, ninamehele jalaga munadesse virutas ja seejärel tema lähima semu ainsa rusikahoobiga pikali lõi. Easy-palavik kutsus esile samasugust äärmuslikku kaasaelamist nagu selle Briti vaste Merseybeat. Esinemisel viie tuhande põhiliselt naissoost fänni ees Brisbane’i Festival Hallis detsembris 1963 sai ansambel laval viibida vaid 15 minutit, olles sunnitud lahkuma, sest politsei sattus paanikasse publiku massimöllust, mida polnud Austraalias seni ette tulnud. Hetkel, mil bänd parajasti taksosse puges, asusid sajad Easy-palavikust haaratud fännid autot lõhkuma, sellal kui kohkunud bändiliikmed sees kössitasid, varjates end klaasikildude eest. Üks asi oli seista silmitsi kamba kõvade meestega, aga õppida, kuidas jääda ellu hormoonidest pulbitsevate teismeliste tüdrukute tsunamis, oli hoopis teine asi – ja palju ohtlikum. Samal ajal, kui teised pereliikmed elasid kaasa George’i suurele edule, olid Malcolm ja Angus ikka veel liiga noored, et täielikult mõista, kuivõrd muutunud olid asjalood nende vanema venna jaoks. Esimese aimduse sellest, et George ühtäkki hoopis teistsugust elu elas, sai Angus ühel päeval koolist koju tulles, nähes nende maja ees tänaval sadu kiljuvaid tüdrukuid. Üks teismelistele mõeldud ajakiri oli avaldanud George’i koduse aadressi ning nüüd pidi politsei kohale kutsuma, et vaos hoida Austraalia hüüdnimi ingliskeelses maailmas.
*
22 AC/DC. PÕRGU POLEGI NII PAHA KOHT
suurt ja väga erutatud rahvasumma, kes maandus ümbruskonda kui parv rändrohutirtse. Angus, kes iial jänni ei jäänud, pööras ümber, lippas maja taha ja sealt üle aia. Aga ta polnud arvestanud George’i fännide visadusega, kes järgnesid talle hulgakesi maja taha, siis üle aia ning seejärel rüsinal tagauksest sisse, paisates ta jalust maha, et ... teha õieti mida? Tal polnud aimugi. See oli tema esimene kokkupuude popmuusika fännindusega ja ta jälgis vaimustunult, kuidas politsei püüdis rahvast majast välja ajada. Teismeline Malcolm oli juba otsustanud, mida ta teha võiks, ja hakkas kitarrimängu harjutamist tõsisemalt võtma. Kuna George viibis nüüd vaid harva kodus, sai ta kõige rohkem julgustust vanemalt vennalt Johnilt. „See oli tore aeg,“ rääkis Malcolm hiljem. „Olin just murdeikka jõudnud ja meie kodu ees passis alailma paarsada kiljuvat tüdrukut, et Easybeatsi kas või korraks näha saada.“ Ta lisas: „Mina ja Angus viibisime harilikult väljas nende seltsis ja mõtlesime: „See on meie tee!“ Siit kõik idanema hakkaski ...“ Nii nagu Cranhilli kool, oli ka Burwoodi avalik kool kehv õppeasutus, kus Malcolm valis ise, millal lahkuda, kakeldes igaühega, kes talle teele ette jäi, kas klassis või väljaspool seda. Teised õpilased jooksid hirmunult tema eest. Õpetajad lõid tema peale käega. Angus, kes talle 1966. aastal Ashfieldi poisslaste keskkooli järgnes, meenutab: „Kohe esimesel päeval sain maitsta pillirookeppi. Üks kutt küsis: „Mis su nimi on? – Young. – Tule siia, ma annan sulle näitliku õppetunni.““ Erinevalt oma nägusast vennast nägi Angus koolipiltidel välja nagu ohmu, prillid ees ja inetu muie näol. Ta ei olnud populaarne õpilane. Tema Burwoodi-aegne parim sõber Jeff Cureton ütleb, et nad olid tänavakaagid: tegid igasugu pahandust, ostsid vanast puuviljapoest Stratfieldis ilutulestikku ja panid selle tänaval põlema, iseend põõsastesse peites. Kord ostsid nad karbi sigareid, aga neil hakkas väga paha, kui nad neid tõmmata proovisid. Angus vandus, et ei suitseta enam kunagi. Ega suitsetanudki kuni järgmise päevani, mil tal oli jälle sigar ees; tol ajal müüdi neid ka ühekaupa. Mistahes vigurit Angus tegi, andis talle kui pere pesamunale siiski alati andeks teda hellitav ema, kes Curetoni mäletamist mööda oli tõesti kena naine. See tähendab niikaua, kui ei riivatud tema keevalist šoti loomust. Kui koolijuhataja noomis Angust pikkade juuste pärast ning käskis noormehel need maha ajada, Klanniliikmed 23
läks ema Margaret kohe järgmisel päeval direktori juurde ja ütles, mida too võib oma korraldusega peale hakata. Keegi ei kirjuta Youngidele ette, mida teha, kõige vähem mingi ennasttäis kiilaspäine raamatukoi. Niisamuti oli see Ashfieldi poistekoolis, kus nad said kokku Steve Armstrongiga. „Malcolm oli neist kahest ilus poiss,“ meenutab Arm strong. „Mulle jäi mulje, et [Angus] oli alati Malcolmi varjus, eriti mis tüdrukuisse puutus. Kellelgi meist polnud lootustki mõnd plikat saada, kui Malcolm kohal viibis. Tema sai nad kõik ja ma mõtlen seda tõsiselt. [Kuid] Angus paistis silma loomuliku suhtumisega ja ta ei kartnud seda kellelegi välja näidata.“ Samuti jõudis Angus Malcolmist ette oma kitarrimängusooviga. Ta oli algust teinud juba Cranhillis, lastes vanemal vennal Alexil endale näidata 12-taktilist põhibluusi, mida oli kuulnud õde Margareti Chuck Berry plaatidelt. Sestpeale ei saanud ta enam pidama. Õigupoolest oli see ainuke õpetus, mida ta üldse sai. Nüüd Burwoodis asus ta plõnnima ümbertehtud bändžot, mis oli leidnud tee Burleigh tänava majja, luues niiviisi stiili, mis sai tema firmamärgiks AC/DC-s, alates ketravast motiivist varaste hittide ees, nagu „Let There Be Rock“, kuni kannuste kõlinat meenutava rifini hilisemates klassikalistes lugudes, nagu „Thunderstruck“. Kui Angus tegi emaga viimaks juttu talle odava akustilise kitarri ostmisest, siis sai ta oma pahameeleks kuulda, et tal tuleb seda Malcolmiga jagada. „Lastena kisklesime nagu kass ja koer,“ ütleb Angus, „ning veel hullemaks läks asi siis, kui hakkasime kitarri mängima. Malcolm ei lasknud mind oma magamistuppa, rääkides: „Angusel on fotograafiline mälu. Mängi talle ette üks viisijupp ja ta vehib selle kohe sisse.“ Alati, kui ma tuppa tulin, ütles ta: „Kao ära!““ Malcolm (kes samuti ei olnud kitarrimängus õpetust saanud) võttis esiti snitti surfimuusika poplugudest, mis olid Austraalia edetabelid 1960. aastate keskpaiku üle ujutanud. Tema lemmikpala oli Delltonesi „Hangin’ Five“, kuid kõige kergem tundus talle olevat õppida Atlanticsi instrumentaallugu „Bombora“ – see innustas teda harjutama varases nooruses, kui ta väikesed peod vaevu kitarrikaela ümbert kinni võtma ulatusid, saati siis keeli alla vajutama. Malcolmile meeldis algeline trummitaust ja see äge viis, kuidas Jim Skiathitis hammastega kitarri mängis. Atlantics oli grupp teismelisi Sydney idapoolsest eeslinnast, ja kui nemad seda suutsid ... 24 AC/DC. PÕRGU POLEGI NII PAHA KOHT