Adam sharpi parimad palad (1)

1 Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatlesi unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri.

Kellelt: angelina.brown@tpg.com.au Hei Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei. Seda hetke tähistas ka üks laul. „My Sentimental Friend”, Herman’s Hermitsi hitt aastast 1969, mis tänu kõrvaklappide füüsikale kaikus keset mu kolpa. Nüüdsest on sellel koht minu elu plaadimasina muusikalis, mille tegevusliini keskmes on tüdruk, keda mees kord tundis ja kes jättis ta murtuna maha. Mitte just päris Wordsworth, kuid sellega piisavalt sarnane, nii et kui sõnum saabus, mõtlesin ma selle saatjale.

Oli see esimene kord, mil ta minule mõtles, lastes oma meeltel kanduda aega, mil edetabelite tipus oli „Like a Prayer”, tundes huvi, mis on saanud sellest kutist, keda ta kohtas Melbourne’i baaris ja kellesse armus? Või keris ta lihtsalt oma kontaktide nimistut ning mõtles hooletult: ei tea, millega ta nüüd tegeleb?

Klikkas Adam Sharpi nimel, tippis kolm tähte ja vajutas saada.

Selle taga pidi siiski olema midagi enamat. Esiteks, minu nime ei olnudki tema kontaktide nimistus. Me polnud omavahel suhelnud sellest ajast, kui e-post leiutati.

Aadressi järgi oli ta endiselt Austraalias. Viskasin pilgu maailma kella veebisaidile: kui kell oli veerand kaks päeval Norwichis, siis oli Melbourne’is veerand üks öösel. Kas ta oli purjus? Kas ta oli Charlie maha jätnud? Kas Charlie oli tema maha jätnud?

Võibolla olid nad viisteist aastat tagasi lahku läinud.

Ta kasutas endiselt oma neiupõlvenime. See pole mingi ime.

Ta polnud seda ka esimesel korral muutnud.

11

Teadsin Charliest õige vähe – isegi mitte tema perekonnanime.

Minu mõtteis oli tal Angelinaga sama nimi. Charlie Brown. Väike kiilaspäine pesapallikindaga koomiksitegelane: See pall lendab kõrgelt, Charlie Brown. Ära maha maga, Charlie Brown. Päriselus olin mina olnud see, kes maha magas. Ühel õhtul pärast paari pinti õlut olin teda guugeldanud. Ma ei jõudnud kuhugi. Angelinal oli kaks nimekaimu, üks võrdsete võimaluste erivolinik ja üks ajalehe kolumnist, ning teda kohtuprotsesside ja arvamusartiklite seast leida oli olnud minu õlleuimas pea jaoks liiga ränk. Kui just mitte otsida pilte. Peatasin end selle tegevuse juures. Angelina oli – oli olnud – sõltuvus ning ainus võimalus sõltuvusest jagu saada on karskus.

Võibolla. Aeg läheb. Iga alkohoolik tahab tõestada, et ta on tervenenud. Kindlasti tohtisin ma pärast kahtekümmend aastat pühendunud suhet vahetada paar e-kirja oma endise kallimaga, kes oli, nagu ameeriklased ütlevad, mulle käe sirutanud.

Võibolla on tal mõni surmahaigus ja ta tahab lahtisi otsi kokku siduda. Selles, et niisugune mõte mulle üldse pähe turgatas, oli süüdi hommikune vestlus emaga. Aga võibolla tahtsid nad Charliega hoopis küsida puhkusevõimaluste kohta PõhjaInglismaal: „Me otsime mõnda külma armetut paika, kuhu pageda lõputu päikesepaiste eest.” Mida see küll ütleks minu ja Claire’i suhte kohta, kui mulle tunduks liiga ohtlik vastata süütule küsimusele?

Lasin Angelina e-kirjal õhtuni oodata. Kui Claire koju jõudis, kaalusin ikka veel oma võimalusi. Meie vestlus koosnes hõigetest minu toa ja trepijalami vahel, kuid võisin siiski kujutleda Claire’i tema tähtsate koosolekute hallis kostüümis ja halli salliga ning paksukontsalistes saabastes, mida kandes oli ta peaaegu viis jalga ja neli tolli pikk. „Anna andeks. Koosolek kestis veidike kauem kui plaanitud. Õhtusöök lõhnab hästi.” „Jamie Oliver. Kanapoja vormiroog. Ma juba sõin.” „Kas sa klaasikest veini tahaksid?” „Ee ... avatud pudel on külmkapis.” „Kuidas su emal on?”

12

„Pole veel tulemusi saanud. Ma arvan, et ta kardab pisut.” „Andsid talle mu tervitused edasi?” „Unustasin.” „Adam ... Poleks pidanud unustama. Kas sa Elvisele süüa andsid?” „Sa saaksid kohe aru, kui ma poleks andnud.”

See oli täiesti tõetruu kaader suhtest, mille Angelina e-kiri võis proovile panna. Meil oli toimiv pere. Me ei tülitsenud, nädala­vahetustel tundsime rõõmu ühistest söögiaegadest, me olime teineteise suhtes tähelepanelikud. Head sõbrad. Mitte keegi ei kirjuta taolistest suhetest laule, kuid nende kohta on tegelikult nii mõndagi öelda. Meil oli läinud paremini kui minu pubi­ülesastumiste kaaslasel Sheilagh’l ja tema abikaasal Chadil, kes hoolisid kõigist teistest, kuid mitte teineteisest. Või meie sõpradel Randallil ja Mandyl, kelle võitlus nende kunstliku viljastamise abil saadud kaksikute hooldusõiguse pärast oli jätnud maha kaotusi San Josest Liverpoolini. Või ka paremini kui minu vanematel.

Kuid viimase paari aastaga oli meie suhtest hääbunud see vähenegi, mis romantikast järele oli jäänud. Kahe kuu eest olin ma soetanud üheinimesevoodi oma kabinetti, väidetavalt minu norskamise tõttu, mis segas und Claire’il, kelle tarkvarafirmal oli parajasti potentsiaalse müügi rindel palju teoksil. Meie seksuaalelu oli järgnenud mulle magamistoast välja ning ma ei tundnud selle järele sugugi nii suurt puudust, kui oleksin eeldanud. Ma polnud kindel, kas see on hea või halb.

Arvatavasti ei erinenud meie olukord eriti teiste meievanuste omast. Nõuaks suurt pingutust süüdistada mis tahes vajaka­ jäämistes suhet, mis oli lõppenud kahekümne kahe aasta eest.

Ma ei mõelnud Angelinale, kui olin süüvinud mõnda andmebaasi tuunimise probleemi või kui ma püüdsin meelde tuletada Bonzo Dog Doo-Dah Bandi solisti nime või kui ma suudlesin tööle tõttavat Claire’i laubale. See võis juhtuda üksnes siis, kui ma kuulasin muusikat, või neil harvadel puhkudel, kui mängisin midagi klaveril. Nende väheste minutite või tundide jooksul võisin ma kanduda tagasi aastasse 1989.

13

* Ma mängisin baaris – mitte pubis, vaid baaris –, mis asus Melbourne’is, Fitzroy linnaosa keskmes,Victoria Parade’il ühel ülakorrusel. See oli üks neist vähestest kohtadest, mis oli avatud hiliste tundideni ja mille hõivas segu pintsaklipslastest ja beebibuumi-põlvkonna esindajatest. Tol ajal kuulusid beebibuumi-põlvkonda need, kes olid sündinud kohe pärast sõda, mitte minusugused, kes nägid ilmavalgust alles paarkümmend aastat hiljem.

Enamikul õhtutest oli neid buumlasi rohkem kui pintsak­ lipslasi ning minu kuuekümnendate-seitsmekümnendate repertuaar läks hästi peale. Õhtupoolikuti tilkus küll pidevalt kliente, kuid tõeliselt saginaks läks seal alles siis, kui saabus hulk pärast­ lõunaseid kundesid ja neid, kes pubidesse polnud mahtunud, nad raputasid vihmavarjud kuivaks, riputasid oma talvepalitud ning kootud mütsid varna ning tellisid jääkülma laagriõlut. Oli juulikuu algus, kesktalv, ning Austraalia pidi enda päikesepaistelubadust alles õigustama.

Sisekujunduse eest poleks see koht küll ühtegi autasu võitnud.

Baaris mahtus pukkidele istuma kaheksa või kümme inimest, seal oli oma tosin väikest lauakest, paar nahksohvat ning seintel vanad filmireklaamplakatid. Sooja toitu ei saanud – ainult baarisnäkke.

Ent kui baar oli juba rahvast tulvil ning seisvaid kundesid oli rohkem kui istuvaid, siis lõid lärm ja sigaretisuits piisavalt mõnusa õhkkonna, et seda tasa teha.

Olin viibinud Austraalias kolm nädalat. Üks kohalik kindlustus­ firma tahtis kasutusele võtta uue põlvkonna andmebaasi ning mina olin sõlminud nendega viieteistkuulise nõustamislepingu, mis pakkus mulle võimalust külastada nende harukontoreid kõikjal maailmas. Ma olin kahekümne kuue aastane, mu arvutiteaduse kraadi saamisest oli möödunud vaevalt viis aastat, ning ma sõitsin tehnoloogia laineharjal, milleni kolmekümnendates vanad olijad polnud suutnud jõuda. Arvutitöö võimaldas mulle, riiklikus koolis õppinule, pääsemist alama keskklassi seast – pärast seda, kui olin kõrvale heitnud palju silmapaistvama võimaluse saada rokitäheks.

14

Oma esimesel Melbourne’i nädalal läksin koos mõne töökaaslasega baari tähistama ühe kolleegi isakssaamist, ning maandusin lõpuks klaveri taga ja mängisin mõningad palad. Mäletan, et esitasin „Walk Away Renee’d” vastsündinu auks, kellele oli pandud selline nimi. Baarmen, löömamehe-tüüpi sell nimega Shanksy, andis mulle pool pinti – kannutäie – laagriõlut. Tänasin teda selle eest, et ta lubas mul klaverit mängida, ning tema lausus: „Iga kell, vennas.”

Võtsin ta pakkumise vastu ning tollest baarist sai minu sot­ siaalse elu keskpunkt. Shanksy hoolitses mu jookide eest ning mina seadsin klaverile sisse jootrahatopsi. Tippi tuli päris kenasti, kuid raha polnudki siin motivaator. Mu päevatöö eest maksti hästi, ette olid nähtud ka majutuskulud üürimaks laohoones asuvat korterit, mis paiknes ühe taimetoidurestorani peal Brunswick Streetil, viieteistminutilise rongisõidu kaugusel mu töökohast ja kümne minuti pikkuse vaarumise kaugusel baarist. Õppisin seda klaverit hästi tundma. See oli kohalik Beale, vana, kuid hea heliga, ning sel olid olemas isegi mikrofon ja väike võimendi. Hüppasin vahel baari sisse teel tööle või pärast hommikust sörki ja lõbustasin koristajaid oma heliridadega. Õhtuti aga oli see koht mulle tohutult oluline. Ilma selleta oleksin olnud erak, kes tasub ise oma jookide eest, kel pole mingit põhjust kellegagi rääkida ja kellega teistel pole samuti põhjust kõnelda. Ning mul oleks olnud liiga palju aega mõelda tühimiku üle oma elus.

Ma ei näinud hetke, mil ta baari sisenes. Nägin teda siis, kui ta klaveri juurde tuli. Linnas, kus kõik riietusid musta, kandis tema valget villast kleiti ja pikki saapaid. Kahekümnendate eluaastate keskel, õlgadeni tumepruunid juuksed heleda naha taustal, kontsadega ehk umbes viis jalga ja seitse tolli pikk.

Tal oli käes roosa kokteil. Tehniliselt võttes olime me kokteilibaaris, kuid see oli Austraalia ning enamik inimesi jõi õlut, veini ja lihtsaid segatud jooke, kui nad just ei kummutanud viinapitse – B52-sid ja Flaming Lamborghinisid. Likööride rida baarileti taga oli rohkem näitamiseks ning Shanksy kokteilide 15

repertuaar oli piiratud. Ent täna õhtul oli ta valmistanud roosa kokteili. Kirsi ja vihmavarjuga.

Ma mängisin Van Morrisoni „Brown Eyed Girli” ning tema seisis ühele poole klaverit, piisavalt lähedale, et ma märkaksin, et ta on seal ning rüüpab oma kokteili.

Kui olin lõpetanud, plaksutas ta käsi, astus minu juurde ja küsis: „Kas sa tead „Because the Night’i”?”

Nüüd oli mul võimalus teda lähemalt silmitseda ning mind vapustasid tema silmad: suured ja pruunid, parema silma all üle poole põse jooksev ripsmetušinire.

Harilikult ei märka ma üldse inimeste parfüümi, kui seda pole just äsja peale pandud. Võibolla oligi tema seda teinud, sest lõhn oli tugev ja selgesti tajutav. Olgu öeldud, et see oli Calvin Kleini Obsession. Sellest peale olen ma tolle lõhnaõli hõngu alati juba kahekümne sammu pealt ära tundnud. Mõni naine astub bussi ning ma taban selle lõhna, mis toob mulle ühtlasi meelde kõik sellega seotud mälestused. Prousti vahvlikoogi episood. „Seda esitab Patti Smith,” ütles ta sellal, kui mina kaalusin, kas öelda midagi ta laialivalgunud ripsmetuši kohta. „Ja Bruce Springsteen.” „Seda küll,” ütles ta ja naeris. „Bruce Springsteen. Nad kirjutasid selle koos. Springsteen ei teinud kunagi stuudiosalvestust, aga see on tema live-albumis.” „Kirjuutassid kooos, mis? Armaass.”

See, kuidas ta minu hääldust jäljendas, paigutanuks mu rohkem Glasgow’ kui Manchesteri lähedale, kuid seda saatis tõeliselt päikeseline naeratus.

Saatsin talle teeseldult solvunud pilgu. „Vabandust,” lausus ta. „Ma ei tahtnud jäme olla. Mulle hirmsasti meeldib su hääldus.”

Riskisin nüüd ise jäme olla ja vedasin näpuotsaga üle oma vasaku põse.

Me puudutasime vastastikku oma nägu, noogutades ja naerdes, kui ta mu vihjest aru sai, näpuotsa märjaks tegi ja hõõrus vale põske, kuni tal viimaks õnnestus õige põse peal nire laiguks nühkida.

16

„Oota korraks,” ütlesin mina ja läksin baarileti juurde, kus seisis virn pabersalvrätte. Tagasiteel tajusin äkki, et baar on kuidagi vaikseks jäänud, ning mitte üksnes seepärast, et klaverimängija tegi puhkepausi. Kõik – alates Shanksyst baarileti taga kuni paarini, kes seisis alles lävel, palitud seljas – jälgisid mind. Jälgisid meid. Mul polnud mingit tahtmist avalikult demonstreerida midagi, mida olin hakanud nägema kui õrnusehetke, ega ka tõmmata tähelepanu asjaolule, et ta oli nutnud.

Niisiis nuuskasin salvrätikusse nina, pistsin selle taskusse ja istusin uuesti klaveri taha. „Nii et see oli „Because the Night”, eks ole?”

Ta pühkis käeseljaga põske ning vaatas siis ruumis ringi. „Kõik on korras,” ütlesin ma. „Sa pühkisid suurema osa ära.” „Ega sul pole midagi selle vastu, kui mina laulan?” Üldiselt on vastus küsimusele „kas ma tohin koos bändiga lauda?” viisakas „ei”, see põhineb mu enda kogemusel ja ka mu isa nõuandel. Isal oli – nagu ta rääkis – kindel reegel, et mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei võinud laulda ega mängida koos ühegi bändiga, kuhu ta kuulus. „Kui Eric Clapton tuleb ja tahab mängida, siis ma ütlen talle, et ta laseks jalga. Sest kui omanik leiab, et talle meeldib Clapton rohkem kui meie, siis saab too meie tööotsa endale ja meil pole midagi hamba alla panna.”

Kuna isa pidas oma loengut töökoha kaitsmisest nii mitu korda, muutus see lugu hoolimata selle ebatõenäolisusest, et mr Clapton otsustanuks jääda Manchesteri King’s Head’i publiku ja rahaliste võimaluste juurde, osaks meie perekonna ajaloost, justkui oleks see tõestisündinud juhtum. „Tead,” ütles mu ema ikka ja jälle, „ükskord käskis su isa Eric Claptonil jalga lasta – vabandust väljenduse pärast, aga nii ta ütles –, et tema saaks oma elatist edasi teenida. Siit on midagi õppida.”

Mu isa võis öelda või mitte öelda Jumalale „lase jalga”, aga ma olen valmis kihla vedama, et tema vastus noorele suurte pruunide silmadega naisele oleks olnud sama mis minugi oma, ka ilma baaritäie inimeste surveta, kes ootasid, et midagi juhtuks.

17

„Mis helistikus?”

Ta ei laulnud sugugi halvasti ja rahvas oli temast vaimustatud.

Ma pean silmas, et nad lausa armastasid teda. Ta pidas viisi ja pani sellesse laulu kõik, mis tal oli, aga see oli seksikas lugu ja tema oli pigem nagu Olivia Newton-John kui Debbie Harry – või antud juhul siis Patti Smith.

Kes olin mina, et teda arvustada? Talle plaksutati püsti seistes ning teda paluti uuesti laulda. Pärast ühte viieminutilist esinemist oli publik nii-öelda ta jalge ees ning mina olin lihtsalt osa sellest.

Mul polnud aimugi, mis toimub. „Tahaksid sa veel midagi laulda?” küsisin ma. „„Daydream Believer”?” Ta naeris. „See on sinu hääldus, eks ole? Davy Jones.”

Tal oli hea kuulmine. Ja ta tundis kiiduväärselt hästi pop­ muusikat, mis oli pärit ajast enne teda. „Mis number see on, Jim?” küsisin ma, tehes järele Davy Jonesi.

Jälle see naeratus. „Seitse A.” Väga kiiduväärselt sarnaselt. „Kas sa tead lugu „Both Sides Now?” küsis ta. „Pole kuulnudki.”

Mina mängisin intro. See lugu ei tulnud nii ergutav kui eelmine, mida lauldes oli ta seisnud kolme jala kaugusel ning palunud kähedal häälel, et keegi teda kohe puudutaks. Kuid küllap oli Joni Mitchelli laul lähemal sellele, mida tema laulmisõpetaja oleks soovitanud, ning ta sai sellega kenasti hakkama.

Ta oli vaadelnud pilvi ja armastust ning hakanud parasjagu vaatlema elu, kui ta kõrvale astus üks lühike terane sell sinises peenetriibulises ülikonnas, punaste trakside ja geelitatud juustega ning jäi sinna seisma, kiirates kannatamatust. Ta oli umbes kolmekümne viiene ja haritlase moodi hea välimusega, michaeldouglaslikul moel. Gordon Gekko Wall Streetil.

Kordasin üht lõpuakordi, millele sell vastas jõllitava pilgu ja kokkupigistatud huultega, juhuks kui tema rinnal ristatud käed ei peaks sõnumit edasi andma. Niipea kui Angelina oli laulnud viimase rea, poetas mees jootrahapurki mündi. Lõpetasin pala ja arvasin, et nüüd on kõik. Gordon Gekko hakkas ära minema, kuid minu lauljatar jäi sinna, kus oli, otse minu kõrvale.

18

„Kas sa tead lugu „Angel of the Morning”?” küsis ta.

Lõin A-akordi ja kergitasin kulme küsimaks, kas ta on rahul selle helistikuga, mis minu arust pidi proovile panema ta hääle ülemise ulatuse. Ta vastas sellele, lauldes esimese rea a cappella.

Panin automaatselt kanna maha, et hakata rütmi kaasa lööma.

Kui koputada varbaga, siis jääb rütm justkui jala sisse; koputa kontsaga, ja sa tunned rütmi kogu kehaga. Ma tundsin veelgi enamat. Ta asetas käe mu õlale ja pigistas seda kergelt taktis koos minuga. See oli ääretult intiimne žest, arvestades, et me polnud mitte üksnes publiku ees, vaid ka publikust ümbritsetud: mind ei huvita, kas keegi vaatab – teeme ära, ainult sina ja mina, ja ma tänan sind, et oled siin minu kõrval.

Vali köhatus ja tauniv pilk tema lapsehoidjalt ütlesid: mängi veel üks akord ja ma murran su käeluud.

Mängisin E-d. Ma olin baaris Melbourne’is, mitte LõunaChicagos, ja kena kutt ülikonnas ei olnud Leroy Brown.

Mees vaatas minu poole. Minu lauljatar vaatas minu poole.

Nad vaatasid teineteisele otsa. Siis läksid nad ukse poole. Naise põsel oli endiselt vaevumärgatav must laik.

Oleksin pidanud neil lihtsalt minna laskma. Nad olid kliendid ega olnud mind kuidagi provotseerinud, kui mitte arvestada solvavat jootraha.

Osaliselt oli see reaktsioon mehe käitumisele, kes naist kamandas, ning naise leplikkusele, kel alles mõne minuti eest oli jätkunud julgust esitada väljakutsuv laul baari rahvahulga ees.

Aga ka tööl oli olnud halb päev. Mind oli hakatud kutsuma Seagulliks* – tehti nalja, et konsultandid lendavad kohale, sahmivad ja prääksuvad palju, pasandavad kõigi peale ja lendavad jälle minema. Tõenäoliselt olin ma selle ära teeninud, üritades liiga püüdlikult jätta muljet, mis õigustanuks minu kolm korda kõrgemat palka, kui oli alalistel töötajatel. Tehniliselt olin ma selle ülesande kõrgusel, kuid konsulteerimise mängus olin siiski veel roheline. * Seagull – ingl k kajakas, aga slängis ka ülemus, kes sekkub alles siis, kui probleem on paisunud suureks.

19

Ning siis veel tõepoolest see jootraha. Gordon Gekko ei saanud mitte kuidagi teada minu heapalgalisest päevatööst. Võibolla oli mul mingi kanali kaudu ühendus oma kadunud isaga, kui mängisin tollele mehele lahkumislooks Lennoni-McCartney loo. „You’re Going to Lose that Girl.”

Mõlemad pöörasid ringi. Nende ilmete lugemiseks oli baaris liiga pime. Pidin laulu lõpuni mängima, jätmaks muljet, et selle valik oli olnud juhuslik. See laul viis mu kaugemale, kui olin kavatsenud. Mõlemad peatusid lävel ja kuulasid, kuidas ma rõhutasin, et võtan selle naise temalt ära, jah.

Jah, jah, jah. Lõpuks olin see mina, kes selle tüdruku kaotas.

Hei, ütles arvutiekraan.

Njäu, ütles Elvis ja hõõrus end vastu mu jalga.

Ema, ütles mu hääletule režiimile lülitatud telefoniekraan. Üks asi korraga. „Sain tulemused teada,” ütles mu ema. „Ma kardan, et halvad uudised.”

Tundsin teda küllalt hästi selleks, et vastata millegi muuga kui neutraalse lausega „praegu on juba liiga hiline aeg tulemuste saamiseks”. Kell oli kümme läbi. „Sain need juba mitu tundi tagasi. Ma ei tahtnud su õhtusööki ära rikkuda.” „Aa.” „Nad ei leidnud midagi. Nii et me ei tea endiselt, millega tegu.”

Kui oleksin väljendanud kergendust selle üle, et mu emal ei olegi vähki, oleks see vaid esile kutsunud jutluse kohatust optimismist, ja seda illustreerinuks tõenäoliselt lugu mu lapsepõlvest, mille olin otsustanud unustada.

Hei vahtis endiselt minuga tõtt. Link mu minevikku ning võimalus heita realistlik pilk oma hetkeolukorrale. Ei midagi enamat. Ta oli kümne tuhande miili kaugusel. Üks klaasike ei võinud midagi halba teha.

Täitsin kassi veekausi ja läksin tagasi arvuti juurde. Claire oli voodisse läinud.

Vasta saatjale.

20

Hei. Kui mu sõrm arvutihiire kohal hõljus, nägin teda uuesti klaveri juures seismas, pisaraniret ta põsel, kui ta oma ärevust varjata püüdis. Kuidas ta värbas mu oma liitlaseks: „Ma lihtsalt armastan su hääldust.”

Tagasisammuklahv.

Tervitus, tütarlaps, trükkisin ma.

Saada.

2 Kui tühjendasin jootrahatopsi, olles mänginud baari sulgemisajani, kõndis Shanksy minust ämbri ja mopiga mööda. „Sa ikka tead, kes see oli, või mis?” küsis ta. „Keda sa silmas pead?”

Loomulikult ma vaid tembutasin. Oli olnud säärane vaikne õhtu, mil noore suurte pruunide silmadega naise, kes laulab võta mind kohe, ilmumine baari oli üsna ootamatu. „Seersant Carey „Mornington Police’ist”. Angelina Brown.”

Minu lauljatar ei näinud välja nagu võmm. Ja miks ma üldse peaksin ära tundma mingi suvalise linna politseiniku? Ja kas ta nimi oli siis Carey või Brown?

Shanksy tegi mulle asja klaariks. Minu mõistmatus tulenes muidugi sellest, et olin alles äsja saabunud maale, mis oli andnud maailmale sarjad „Naabrid” ja „Kodus ja võõrsil”. Carey oli õigupoolest Kerrie: ainult televisioonis kõnetatakse politseiseersante ees­ nimepidi. Miss Brown oli näitlejatar, mis seletas erilist vastuvõttu. „Kes ta poisssõber oli?” küsisin mina. „Pole õrna aimugi. Ma pole seda naist siin kunagi varem näinud. Pole paha komplekt.” „Tänan,” ütlesin mina. „Kas sulle Beatlesi lugu meeldis?”

Ta naeris. „„You’re Going to Lose that Girl”. Hästi paned, vennas. Hea, kui teised ka niimoodi mõtlesid.”

Ainult et kõik teised teadsid, kes ta on, ja said aru, et ta pole minu jaoks. Ilmselt olin mina olnud baaris ainuke inimene, kellel oli olnud tunne, et see võib olla millegi algus. Kui inimesed 21

koos musitseerivad ja laulavad, sünnib sellest mingi iseäralik maagia, ning seal klaveri juures oli see sündinudki, koos mu häälduse narrimise ja ripsmetuši-intsidendiga. Kuid minu tänamatu lahkumis­lugu pidi minema pühkima kõik šansid, mis mul ka võinuks olla.

Võibolla oli selles mingi annus enesesabotaaži. Minu kolimist Austraaliasse polnud ärgitanud mitte üksnes raha ja lootus päikese­paistele. Inglismaal oli olnud üks suhe – minu esimene tõsine suhe. Pärast kaheksatteist koosveedetud kuud – üheksa vältel neist jagasime korterit ja kassi – tahtis Joanna lapsi, aga mina polnud selleks valmis. Häda oli selles, et ma polnud kindel, kas ma üldse kunagi selleks valmis olen. Ma ei osanud nimetada mingeid tähtaegu. Lugu oli lõppenud sellega, et mina läksin lennukile, mis viis mu teisele poole maakera. Nüüd tahtsin endas selgusele jõuda, enne kui veel kedagi alt vean.

Kui ma ka olin otsinud uut kaaslast, poleks ma valinud tuntud näitlejatari, kes võinuks olla vaba esitama paari laulu, ilma et teda oleks jälitanud klaverimängija. Igatahes oli tal ilmselt juba poisssõber olemas. Kõigil neil põhjustel ei võtnud ma selle asja suhtes midagi ette.

Angelina aga võttis. Kahe nädala pärast tuli ta uuesti baari, seekord üksinda. Kell oli kuus õhtul ja baaris polnud kedagi.

Tavaliselt poleks ma nii vara seal olnudki, kuid olin palunud töö juurest ühe kolleegi haldusosakonnast õhtust sööma, oma esimesele kohtamisele Austraalias. Kaudselt oli Angelina selle eest vastutav. Ta oli minus midagi äratanud, olgu see või üksnes mu ema mantra eluga edasiminekust.

Kõige enesestmõistetavam viis alustada kohtingut Tinaga oli pakkuda talle mõningast eritähelepanu minu baaris. Olime tulnud otse kontorist, niisiis olin ma ülikonna ja lipsuga, juuksed selleks puhuks lõigatud ja habe pöetud.

Teiste klientide puudumine kahandas veidi seda efekti, mida olin taotlenud, kuid me võtsime laua baarileti lähedal ja olime just endale joogid tellinud, kui Angelina baari ilmus.

Temas polnud jälgegi sellest enesekindlusest, mis oli andnud hoogu ta „Because the Nighti” esitusele. Pigem oli temas seda 22

ebakindlust, mis oli õõnestanud selle usutavust. Ta näis nooremana, kui ma teda mäletasin. Ta tabas mu pilgu, nägi Tinat ning pöördus minekule. Siis aga, otse ukse kõrval, istus ta lauda.

Mul kulus mõni hetk, enne kui lubasin endal uskuda, et ta oli tulnud minuga kohtuma, ning veel mõni viiv kulus mõistmisele, et just sellest olid tema teod märku andnud. Kuni jõudsin otsusele, et nähtavasti ei tahtnud ta baarist minema jalutamisega mu kahtlusi kinnitada.

Kui Shanksy tema tellimust võtma läks, küsis Tina: „Kas see pole mitte Angelina Brown?”

Harilikult oleksin ma tahtnud uhkustada oma äsja omandatud teadmistega: „Mornington Police’ist”. Ta mängib seersant Kerriet, eks ole?” Selle asemel küsisin ma: „Kes?” „Ta on ühes seebikas näitleja. Ma vaatasin seda paar korda, tead küll, lihtsalt et teada, mida see endast kujutab. Ta mängib sellist arukat, mitte kuuma naist, aga kui ma nüüd teda siin vaatan, siis ta on ju päris atraktiivne. Mis sa arvad?”

Kasutasin võimalust teda uuesti vaadata. „Pole laita,” ütlesin mina. Minu meelest oli ta kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olin. „Ta lahendab alati kuritegu või nõustab inimesi ja ta paistab täitsa tasakaalukas, aga tegelikult on tal suhe ühe patoloogiga.

Tema ei ole abielus, aga see mees on, ja ta on vastik tüüp, ja kõik tahavad, et see naine võtaks ennast kokku ja hakkaks suhtlema seersandiga, kellele ta väga meeldib, aga kes on liiga arg, et midagi öelda ... Igatahes, nagu ma ütlesin, ei vaata ma tegelikult seda sarja.”

Vähemalt andis Tina mulle aega mõelda. Miks oli Angelina tulnud alles nüüd? Kuidas olid lood tema poisssõbraga? Kuidas saaksin ma temaga kontakti võtta, enne kui ta jälle mu elust minema jalutab?

Vaevalt oli mul võimalik paluda Tinat teha kähku minekut, et saaksin jahtida teist naist. Isegi kui jätta kõrvale algelinegi sündsus­tunne, olnuks ametialane enesetapp solvata naist, kes juhtis kontori jalgpalli ennustusvõistlust, olles nõnda kontaktis kõigiga selles osakonnas. Oleksin võinud väita, et olen Angelinat 23

varem kohanud – ta on ühe sõbra sõber – või, andku jumal mulle andeks, rääkida lihtsalt tõtt, et ta oli ühel õhtul klaveri saatel laulnud, kuid ma olin kindlalt väitnud, et ei tunne teda. Tina nina all polnud ka praktiliselt mingit võimalust lasta Shanksyl naisele teade edasi anda.

Shanksy kallas baarileti taga Angelinale apelsinimahla. Oli selge, et ta ei kavatsenud sinna pikemaks jääda. Kuidagi pidin ma talle teate edastama. Ning just selles mõttes peituski lahendus.

See pääsetee oli küll pisut kohmakas, aga sellega tuli leppida.

Püüdsin Shanksy kinni, kui ta oli teel Angelina laua juurde. „Tina, see on Shanksy. Räägi talle, mida ma siin teen.” „Ta on klaverimängija. Kui tal tuju on.” „Ei või olla,” lausus Tina.

Andsin Shanksyle märku täita uuesti Tina klaas ja sammusin klaveri juurde, olles nüüd saanud ettekäände mängida tühjale baarile.

Nägin kurja vaeva, et meenutada Bee Geesi „I’ve Gotta Get a Message to You” sõnu. Jutlustaja piinas mind?

Istusin klaveri taga, valmis pakkuma ilusale naisele vendade Gibbide imiteerimist, kui viimaks saabus mingigi inspiratsioon. „You Are So Beautiful”.

See sobis küll pigem laulmiseks öösel kella ühe ajal, kui viimased-rüüpajad-taaruvad-välja-öhe, kuid tunde andis see täpselt edasi.

Olin juba pihta hakanud, kui sain mahti mõelda ülejäänud palale. See polnud küll täielik vusserdamine, nagu olnuks laulda lugu „Mine ära, väike tüdruk”, kuid need sõnad vajasid Joe ­Cockeri häält, et mitte kõlada läägelt.

Tegin oma parima. Püüdsin vaadata rohkem Tina kui Angelina poole, lauldes naisest, kes oli kõike, mida olin lootnud, rõõmust ja õnnest, mis ta mulle tõi, taevasest kingitusest, ning siis turgatas mulle äkki pähe, et Angelina võib mõelda, et laulan seda oma kaaslasele. Nii et kui ma möirgasin viimase venitatud minu jaoks, tundes end täieliku idioodina, pöördusin Angelina poole ja saatsin talle pilgu, mille kohta lootsin, et see on tähendusrikas.

Angelina naeris.

24

Läksin tagasi oma lauda ja taipasin, et miski on korrast ära. Üks pilk polnud mind ju ometi reetnud? Enamiku laulust olin ma keskendunud Tinale.

Ilmnes, et just see ongi probleem – ja lahendus. „Adam, see oli armas,” lausus Tina, „aga ... oeh. Natuke nagu liiga raskepärane. Tahan öelda, et me ei tunnegi õieti üksteist.

Ma hakkan parajasti ühest suhtest üle saama, ja tahaksin rohkem nagu – tead küll – toredasti aega veeta.”

Ilmselt tekitas selline esimese kohtingu algus uue kutiga kontorist temas kõhedust: tühja baari viiduna kuulata kell kuus õhtul ehtsat armastuslaulu. „Hei,” ütlesin mina, „mina ka.” „Ma soovin, et see oleks tõsi,” ütles Tina, „aga on ilmselge, et sina otsid midagi enamat. Kas sa oleksid väga pahane, kui me teeksime sellele nüüd lõpu? Ma võin trammile minna, ja siis teeme nii, nagu poleks midagi juhtunudki?”

Hakkasin püsti tõsma, kuid Tina peatas mind. „Pole hullu. Me võime oma joogid lõpuni juua. Sa paistad väga tundliku inimesena. See polnud lihtsalt midagi sellist, mida ma oleksin oodanud. Selle järgi otsustades, milline sa tööl oled. Ära pane pahaks.”

Sellal kui Tina oma klaasi tühjaks jõi, sammus Angelina baari­ leti juurde, tasus arve ja kadus trepist alla.

Shanksy ootas, kuni ma olin ära maksnud – „Ühe laulu mängimine oma tüdruksõbrale ei tähenda veel kahte tasuta jooki” –, ja lasi mul jõuda juba poolele teele ukseni, enne kui mu tagasi hõikas. „Ma peaaegu unustasin. Su tüdruksõber jättis sulle selle.”

Ta andis mulle ümbriku, millele oli kirjutatud: „Inglasest klaveri­mängijale”. Teise pliiatsiga oli Angelina lisanud: „ja sõbrale”. Arvatavasti oli ta kavatsenud selle kirja lihtsalt ukse vahelt ära anda, eeldades, et mind nii vara õhtul kohal polegi.

See oli fotokoopia mulle tundmatute Jenny ja Bryce’i lahkumis­ peo kutsest. Nad pidid „lahkuma Inglismaale”, küllap selleks, et elada Earl’s Courtis, töötada baaris ning säästa pöidlaküüdiringreisiks Euroopas. Või, mis veelgi tõenäolisem, et saada veidi 25

nüüdisaegsemaid kogemusi andmebaaside kujundamises, et poleks vajadust minusuguste imporditud ja ülemakstud töötajate järele.

Peo teema oli vastav: Tooge Britt. See polnud sugugi solvav – isegi veidi austavam ja paremakõlaline kui Tooge Inglasenäru, nagu mu töökaaslased oleksid kahtlemata kirjutanud –, kuid mina olin lubanud oma kujutlusvõimel kanduda millelegi isiklikumale.

3 Järgmisel reedel jõudsin kohe pärast kümmet õhtul kahekorruselise maja juurde idapoolses äärelinnas. Tegemist oli suure peoga, kus oli umbes seitsekümmend külalist, enamik teksastes, ehkki siiski stiilsemalt riides, kui ma oleksin eeldanud kahekümnendates inimeste puhul. Arvatavasti näitlejad ja filmiinimesed: iga­ tahes lahedamad kui IT- rahvas.

Angelina seisis elutoas salga umbes endavanuste naiste seas.

Ta kandis kirgast tumepunast jakki ja lühikest seelikut, baretti ja üsna ohtralt meiki: rabav, kuid teravalt erinev välimusest, mis tal oli olnud kutset baari toimetades, mis omakorda erines esimese, laulmisõhtu omast. Parfüüm aga oli sama.

Angelina tegi mulle vestlusringis ruumi, puudutas mu käsivart ning tervitas sõnatu naeratusega. Kasutasin võimalust heita pilk ta vasakule käele: sõrmust ei olnud.

Nad olid süvenenud vestlusse sellest, milline kaitsetaktika oleks mõjusaim purjus peaga autojuhtimise süüdistuse puhul, ning Angelinal õnnestus mulle sõnadeta edasi anda, et ta on rõõmus mu tuleku üle ja et kui ma suudan leppida tema sõprade jämedusega, kes ei katkestanud vestlust, et ta saaks mind esitleda, siis teeb ta seda edaspidi peo käigus. Ehkki ta võibolla eelistab enne vestluses sõna sekka öelda. Ja vahepeal ärgu mina mingu kuskile.

Naeratasin ega läinud kuskile.

Vestlus oli kerge, ent oli ilmne, et noor naine, kes oli ilma jäämas oma juhiloast, püüdis meeleheitlikult vastuvõetavaks pidada 26

ka kõige pöörasemaid soovitusi, millest enamik tuli Jayne Mansfieldi välimusega naiselt, kellel oli ärritavalt madal hääl.

Angelina tegi esimese tõsiseltvõetava ettepaneku. „Kui kaua su ajutine juhiluba veel kehtib?” „Miks sa seda küsid?” „Sest nad vaatavad kohtuasja kuupäeva järgi, mitte selle kuupäeva järgi, kui sind pokri pandi.” „Oled sa kindel?” „Enam-vähem. Kui sul on alaline luba kohtusse minemise päeval, siis see ainult peatatakse. Kui sa kohtunikuga kenasti käitud.” „Kohtunikuga kenasti käitud” pani Jayne Mansfieldi jälle vaimutsema ning lasi ühtlasi minul oletada, et Angelinal pidi seadusega mingeid kokkupuuteid olema – negatiivses mõttes. Metsik, seadusi eirav näitlejatar.

Angelinal polnud ikka veel korda läinud mind tutvustada, kui äkki ilmus välja tuttav kuju. Ta kandis musti pükse, musta rullkaelusega sviitrit ja läikimahõõrutud kingi. Ta nägi välja vanem kui enamik külalisi.

Mees heitis mulle kiire hindava pilgu, kergitas kulme, kuid otseselt minu poole ei pöördunud. „Richard!” ütles Jayne Mansfield mehele, kes oli varem tuntud Gordon Gekko nime all. „Miranda jäi kell kaksteist purjus peaga sõites vahele. Ta pääseb sellest ju kuidagi ära, eks ole?” „Jätan vahele. Ma jätan oma töö kontorisse.” Ta irvitas. „Nagu Angelina. Ta seksib ainult töö juures.”

Okei. Paistis, et nad on paar. Mees oli nähtavasti jurist. Ja vähimagi kahtluseta esmaklassiline persevest.

Jayne Mansfield vastas sellele itsitamisega, mis kestis kauem, kui oleks tarvis olnud. Vaatasin Richardile otsa ning tema ilme ei jätnud mingit kahtlust, et tema naljas pidi sisalduma torge.

Angelina seisis sealsamas ega teinud teist nägugi. Ma olin selle suhtlemisstiiliga juba tuttav, ja mitte üksnes tollest õhtust, kui ta oli baaris laulnud. Minu isal oli säravat nutti, mis oleks Richardi varju jätnud. Lapsena olin ma veetnud liigagi palju aega kuulates, kuidas ta seda emaga kõneldes kasutas.

27

Asudes jutustama anekdooti kohtuniku tütrest, keda süüdistati kõlvatusele ahvatlemises, näitas Richard, et tema avaldus, nagu ei tegeleks ta väljaspool kontorit tööasjadega, ei kehti.

Pigistasin Angelina käsivart, lootes, et mul õnnestub seda teha diskreetselt, ning siirdusin söögituppa. Hetke pärast järgnes ta mulle. „Mida see tähendas?” küsisin ma. „Ta ei mõelnud midagi halba. See naine on lihtsalt veidike iseäralik.” „Ma ei mõelnud teda.” „Liiga palju joonud. Ära muretse sellepärast. See pole sinu probleem.”

Ma ootasin, ning ta lisas: „Me läksime lahku. Nädala aja eest.

See on meie mõlema jaoks veel väga värske asi.” „Võin ma sulle midagi juua tuua?” küsisin ma. „See meeldiks mulle. Aitäh. Sa oled väga armas.”

Teel kööki taipasin, et ta ei tea mu nimegi, mis oli arvatavasti ka põhjus, miks ta polnud mind tutvustanud. Selleks ajaks, kui leidsin viina, apelsinimahla ja jää, oli ta minema lonkinud.

Lõpuks märkasin teda ülemisel trepimademel. Trepijalamil oli käsitsi kirjutatud silt: Palun külalistel ülemisele korrusele mitte minna.

Viisin ta klaasi üles. „Mul polnud tuju enam juttu ajada,” lausus ta. „Mitte kellegi teisega, pean ma silmas.” „Raske on vestelda ilma kellegi teiseta,” ütlesin mina, ning ta naeratas mu lamedavõitu nalja peale. „Mina olen Adam.” „Kui kahju. Ma lootsin, et su nimes on mõni uh-häälik, mis sobiks su hääldusega.” „Nagu Gus? Või Duncan? Või Douglas?” „Dooglas.” Ta naeris. See oli kütkestav naer, pisut vindine, kuid mitte purjus, ja mulle meeldis olla selle naeru põhjustaja. „Vabandust. Ega see sind ei solvanud?” „Sa võid mind kutsuda sellise nimega, nagu sulle meeldib.”

Kasvõi šoti omaga. „Olgu peale, Dooglas,” ütles ta. „Mida sa oma tüdruksõbraga peale hakkasid?”

28

Jutustasin talle kogu Tina loo algusest lõpuni, pistes sellesse mõned Manchesteri väljendid, mis sobisid hääldusega, ning Angelina naeris kogu aeg. Mul endal oli samuti väga lõbus. „See laul oli õnnestunud valik,” ütles Angelina, „Mind ei nimetata just ülearu tihti ilusaks, aga just seda minu maailmas kõik taga ajavad.” „Spontaanset lauluvalikut tuleb usaldada. See on umbes nagu sõna-assotsiatsioonid. Ei valeta kunagi.” „Ole nüüd,” ütles tema. „Sel õhtul, kui ma sinuga koos laulsin.

Ma nägin ennast pärastpoole peeglist. Ripsmetušš üle näo laiali.

Ma nägin välja nagu Alice Cooper.” „Sa ju mõistad, et nüüd ei vaata ma enam kunagi Alice Cooperit, ilma et ta meenutaks mulle sind. Võibolla hakkan ma teda pidama kõige seksikamaks meheks sellel planeedil.”

Allkorrusel oli muusika mõneks hetkeks vaikinud, kuid see hakkas valju möirgega taas mängima: Joe Cocker laulis „You Can Leave Your Hat On”. Angelina naeratas ja puudutas mu käsivart, alustades sõnatut vestlust, mis paistis kulgevat nii: „Mulle meeldiks, kui sa mind suudleksid.” „Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?” „Mõtlen küll. Sellepärast ma ei olegi su käsivart lahti lasknud.” „See pole võimalik. Mitte minuga. Mitte Adam Sharpiga, andmebaaside poisiga Manchesterist.” „Ma seisan siin, nägu pööratud üles sinu oma poole, ja meil mõlemal hakkab piinlik, kui sa mind ei suudle.”

Ma polnud juba tükk aega kedagi suudelnud. Sulgesin silmad ja andusin sellele täiesti: selle pehmusele, avatusele, suutmatusele uskuda, kes ta on. Ma ei tahtnud lõpetada, kuid me olime täiesti avalikus kohas, nähtavad igaühele, kes vaid võttis vaevaks trepist üles vaadata.

Tirisime üksteist mööda koridori ning leidsime ühe magamistoa – mis, otsustades perekonnafotode ja sinna juurde kuuluva vannitoa järgi, oli peamine magamisruum. Uksel polnud seespool lukku, nii et kui ma ukse kinni panin, nõjatusin teda suudeldes vastu ust.

Mõne sekundi pärast katkestas ta suudluse, keeras meid ringi, 29

nii et tema oli see, kes jäi seljaga vastu ust, ning sõnas: „Näed nüüd, et ma ei seksi ainult töö juures.” See võinuks olla kirglik peibutis, kui tema toon poleks olnud rohkem vabandav kui võrgutav. Hetkeks mõtlesin, et ta viitab oma märkusega sellele, mida me juba teinud olime, kuid siis tõmbas ta mind uuesti enda vastu.

Eelmäng polnud just eriti pikk ning see oli samavõrd tema kui minu süü. See oli vaid tormakas riiete ülestirimine, luku lahtikiskumine ning rõivaste kõrvaleheitmine, Angelina ukse ja minu vahele surutud. Mul ei olnud enam painavat tunnet. Me olime kaks armatsevat inimest ja muul polnud tähtsust. Ühtäkki tõi ta ootamatult kuuldavale mitu ohet, vaheldumisi ekstaatilisi ja ilmselgelt üllatunuid, et see kõik oli toimunud nii kiiresti. Kuid veel enne, kui mina või Joe Cocker jõudsime lõpetada, keerutas Angelina end vabaks, krahmas oma käekoti ja tormas vannituppa. Barett oli tal endiselt peas.

Ta oli ära tubli kümme minutit, ja seda aega kasutasin mina endale mõttes obaduse andmiseks selle eest, et olin niimoodi kiirustanud. Kui ta vannitoast väljus, leidis mu kahtlus kinnitust: Angelina läks otse ukse juurde, näol ilme mida ma küll teinud olen? Võtsin meie klaasid ja läksin tema järel allkorrusele, astusin läbi vannitoast, et eemaldada huulepulgajälg, mis oli mu näole sattunud, ning hiljem ma Angelinat enam ei leidnud.

Richard oli endiselt elutoas. Minu möödudes kiskus ta end hetkeks lahti vestlusest Jayne Masfieldiga. Kui ta oli juba ennegi liiga palju joonud, siis nüüd oli ta täiesti lömmis. „Vabanda, mu sõber, läinud. Läinud ilma sinuta. Ma annan sulle natuke nõu, inglasenäru.”

Arvasin, et ta tahab mind minema peletada, ähvardada. Selline väljavaade tekitas Jayne Mansfieldis elevust.

Richardil läks korda veel üks lause kokku panna. „Surematu lauliku sõnadega öeldes pole kõik, mis hiilgab, kuld.”

Sellele lausele oli võimalik anda hulgaliselt vastulööke, kuid polnud mõtet lasta end vestlusse tõmmata.

Võõrustaja kinnitas, et Angelina oli lahkunud, ja lasi mul kasutada oma telefoni, et saaksin takso kutsuda. Kuid mitte enne, kui ta oli kommenteerinud minu Inglise lipuga džemprit.

30

„Meeldiv on näha meest, kes on uhke oma päritolu üle.” „See on lihtsalt peo teema auks.” „Mis teema?”

4 Nii oleks see võinudki lõppeda. Polnud just lugu, mida oma lapse­lastele jutustada, kuid meenutus sellest tõi naeratuse mu näole iga kord, kui ma kuulsin lugu „You Can Leave Your Hat On”. Või „Because the Night’i”. Või „You Are So Beautiful”.

Kõik viitas üheöösuhtele ja ilmselt oleks arukas inimene jõudnud järeldusele, et see poleks mitte esimene kord, kui üks naine nõrkusehetkel korjab üles juhusliku mehe kiireks vahekorraks, ja heidab ta seejärel kõrvale.

See ei klappinud. Mõistus ütles mulle, et ta ei oleks hakanud kutse väljamõtlemise ja kohaletoimetamisega vaeva nägema pelgalt selleks, et rahuldada oma mööduvat tuju. Sisetunne ütles mulle, et meie vahel on midagi enamat. Ja magamistoas: mul polnud tunnet, nagu oleks ta mind lihtsalt ära kasutanud. Lasin tema tormaka lahkumise uuesti silme eest läbi ja nägin selles pigem piinlikkustunnet kui tõrjuvat taandumist.

See tähendas, et mina olin endiselt Adam Sharp ja tema oli Angelina Brown.

Kui ma koolis käisin, siis oli igal aastal suur draama, et leida endale partner lõpupeoks.Need meie seast, kellel polnud tüdruk­ sõpra, olid piinlikus olukorras ja pidid kellegi välja kutsuma – ja tüdrukud sattusid veelgi piinlikumasse olukorda, öeldes: „Ei, ma tahaksin oodata paremat võimalust, aga kui asi hakkab juba lootusetuks kiskuma ...”

Meie klassis oli üks Sarah-nimeline tüdruk. Ta meeldis mulle väga, aga ta oli lausa jalustrabavalt vapustav – minu õnnetuseks, sest ma olin ennast veennud, et klassikaaslaste hulgas, kes teda ihaldasid, hindasin üksnes mina tema peenemaid omadusi. Tema välimus muutis ta mulle kättesaamatuks. Kui lõpupeoni on jäänud veel vaid paar päeva ja ma olin juba organiseerinud endale 31

teise tüdruku, kellega koos minna, küsis Sarah minult, kas ma tuleksin tema kaaslaseks. Ta oli oodanud, et mina teda kutsuksin.

Kõik olid arvanud, et ta on neile kättesaamatu.

Tookord oleksin tahtnud, et mu isa – mitte mu varase teisme­ea isa, kes polnud kunagi kodus, vaid tema see kehastus, kes õpetas mind lapsena klaverit mängima – oleks olnud käepärast ja andnud mulle natuke nõu. Võibolla pakkus saatus mulle nüüd, kaheksa aastat hiljem, uut võimalust.

Angelina agendi kindlakstegemiseks kulus kolm telefonikõnet.

Peene austraalia hääldusega naishääl: „Isiklik teade? Kui teil on fännikiri, võite selle meie kontori kaudu saata. Ja võibolla soovite te ikka kindel olla, et tegemist on õige isikuga. Preili Brown mängib seersanti, mitte konstaabel Danni.” „Ma ei ole fänn. Ma töötan baaris. Ta jättis paari päeva eest ühe asja siia.” „Võin selle asja korda ajada. Mille ta jättis?” „Ühe plaadi. „Patti Smithi „Because the Night”.” „Ma ei usu, et ta ühe plaadi pärast väga muretseks. Olen kindel, et võite selle endale jätta.” „See on pühendusega. Angelinale Pattilt. Selle järgi me aru saimegi, kellele see kuulub.” Geniaalne. „Hea küll. Ma tulen sellele ise järele.”

Enam polnud mõtet taganeda. „Väga kena. Me hoiame seda baarileti taga.” Selgitasin talle, kuidas tulla, ning ütlesin ­Shanksyle, et juhul kui ta peaks kohale ilmuma, öelgu, et plaat kadus ära.

Agent ei ilmunud välja. Ka Angelinast polnud midagi kuulda.

Kuna mul puudus igasugune elu väljaspool tööd ja baari, kulutasin veidi aega mõtisklemisele, mida edasi teha. Keset ööd tundusid mõned mu ideed oivalised, kuid päevavalgel paistis, et nii toimides on mul oht paista jälitajana. Angelina polnud andnud mingit märki, et soovib mind veel kohata. Ta teadis, kus baar asub.

Lahenduse otsimine üksnes suurendas mu soovi teda uuesti näha. Ta oli olnud piisavalt huvitatud, kutsumaks mind peole 32

ning seejärel ülakorrusele. Meievaheline keemia oli olemas: olin seda tundnud nii klaveri ääres kui ka peol – magamistoast rääkimata. Ja ehkki Richardil võis olla minu ees eeliseid nii välimuse kui ka ameti mõttes, näis tal olevat kavatsus pigem kaevu sülitada, selle asemel et püüda suhet taastada. Ma ei suutnud endalt maha raputada tunnet, et toimunud oli midagi pöördelist ja et ka Angelina oli seda tundnud. Võimalik, ainult võimalik, et kui ma oma kaardid oskuslikult välja mängin, on mul veel šanss.

Baaris oli televiisor, mida vaid aeg-ajalt kasutati. Shanksy oli valmis teleka sisse lülitama varaõhtuti, kui baaris oli vaikne, ja järgmised kolm esmaspäeva vaatasime iganädalasi „Mornington Police’i” osi.

Richardi pilkel selle kohta, et Angelina seksib ainult töö juures, oli mõningane tõepõhi all. Tema tegelaskuju seersant Kerrie oli politseijaoskonnas küll terane ja tasakaalukas, kuid, nagu Tina oli ette kuulutanud, oli tal suhe ringkonna patoloogiga, abielumehega. See oli perefilm ja midagi liiga äärmuslikku seal polnud.

Sellest hoolimata lootsin ma, et näitleja, kes mängis dr Andrewsi, ei pälvi rohkemat rahvusvahelist edu, sest ta oli mulle sügavalt vastumeelseks muutunud. Üllataja oli hoopis Danni, see kuum naine, kelle ülesandeks oli erariietes rannas patrullida, roll, mida kostüümiosakond oli tõlgendanud vabalt. Teda mängis naine, kellele mina olin andnud hüüdnime Jayne Mansfield ning kes oli ekraanil enam-vähem sama huvitav kui päriselus.

Märkisin produktsioonifirma nime üles ja otsustasin veel korra proovida. Minu lähenemine pidi olema enesekindel, kuid mitte ülbe; imetlev, aga mitte lipitsev; temale suunatud, aga ka mind arvestav. Teatraalne ehk, arvestades tema ametit. Loov, et see sobiks tema Tooge Britt-leiutisega. Ja intelligentne. Nõudis tublit annust intelligentsust, et vastata ka kõigile teistele nõudmistele.

Ostsin lillemüüjalt tosin roosi – seitse valget ja viis punast – ja sättisin need papile klaverioktaavi kombel – punased roosid olid mustade klahvide kohal. Me vajutasime papi sisse augud ja kinnitasime lilled traadist lipsudega.

33

Floristi protestist hoolimata vajutasin rusikaga kolm roosiõit laiaks, et teha A-akord, triaad, mille olin mänginud, juhatamaks sisse pala „Angel of the Morning”, laulu, mida tema kavaler polnud lubanud tal laulda. A nagu Angelina. Ja Adam. Kas laiaksvajutatud roosidesse oleks saanud panna veel enam tähendust?

Sai küll. Vajutasin laiaks valge G-roosi, et teha akordist sept­ akord – sissejuhatus, pinevus, ootus.

Florist oli nõus, et kaardi lisamine oleks juba ülepingutamine.

Ma polnud kunagi varem midagi sellist teinud: kimp roose valentinipäeval oli mu varasem tippmark. Küllap oli hea, et ma ei paljastanud oma plaane kellelegi peale floristi, kel oli selleks seaduslik õigus, sest muidu oleksin arvatavasti lasknud ennast ümber veenda.

Tol õhtul olin baaris kuni sulgemiseni. Samuti järgmisel õhtul, elades ainult pähklite ja juustukrõpsude peal, keerates ennast sõlme, pöördudes pärast iga laulu ja uurides baari, lastes peast läbi stsenaariume sellest, mida võiksin öelda.

Kolmandal õhtul lõpetasin Tom Waitsi lauluga, mida harilikult tuntakse kui „Sulgemisaja laulu” (õige pealkiri on „Ma loodan, et ei armu sinusse”), mängides peaaegu tühjale saalile, ning kui ma pea tõstsin, siis seal ta oligi, poolpimedas, istus üksinda rohelise kokteiliklaasiga, jalas teksased ja seljas lotakas sviiter. Laul oli nii asjakohane kui ka veidi hilinenud. Juba mõni aeg tagasi olin mõistnud, et olen Angelinasse armunud, kuid see tunne oli alles ka sel silmapilgul.

Läksin baarileti juurde, peamiselt selleks, et end koguda. „Mida ta joob?” küsisin Shanksylt. „Langenud Inglit. Džinn, sidrun, creme de menthe. Lõhnab nagu suuvesi.” „Tee mulle parem üheksatolline pianist.”

Ta vaatas mulle otsa. „See on nali. Džinn pakub ühele sellile, et ta võib öelda ühe soovi ...” „Ma tean seda nalja.” Ta lasi mulle õlle klaasi. „Ole kena. Tema on sama närvis kui sina.”

34

Närvis või mitte, aga klaverimängija on samavõrd inimkäitumise üliõpilane nagu tema kaastöötaja baarileti taga. Tuletasin endale meelde, et suurim takistus oli olnud saavutada, et Angelina üldse kohale ilmuks. Sellest peale võis olla juba suhteliselt otsekohene.

Angelina hakkas rääkima veel enne, kui ma jõudsin lauda istuda. „Ma ei jää siia. Tahtsin sind lihtsalt rooside eest tänada – see oli tõesti armas ja väga leidlik ja ma armastan su hääldust, aga see, mis juhtus peol, oli viga. Ma pole kunagi varem midagi sellist teinud. Ma olen abielus. Richardiga. Elame küll lahus, aga ma pole millekski uueks veel valmis. Vabanda, kui jätsin sulle vale mulje.”

Kõne peetud, hakkas ta püsti tõusma. Tema klaas oli ikka veel pooleldi täis. Ning mina tundsin end äkki tühjana, kurnatuna.

Sügav hingetõmme. Naeratus. „Pole hullu. Sa ei jätnud mulle vale muljet. Aga joo oma klaas tühjaks. Kõik on korras.” „Aitäh. Ma tundsin ennast jubedalt. Mulle tõesti hirmsasti meeldib su hääldus ...”

Jälle see pagana hääldus. Aga kuidas on klaveriga, sädeleva vaimukusega ja sportliku, kuid samas teisega arvestava seksuaalse sooritusega?

Angelina istus. Tema sõrmes oli nii abielu- kui ka kihlasõrmus.

Ta nägi, et ma vaatan. „Ma oleksin pidanud seda peol sulle ütlema. Lihtsalt oletasin, et kõik ... Läksin sinna otse töölt ja filmivõtetel ma sõrmuseid ei kanna. Ja ma pole veel valmis neid ära võtma. Arvan, et see ütleb sulle midagi.” „Sa pidid väga noorelt abielluma,” laususin ma. „Ma olin kakskümmend kaks. Nüüd olen kakskümmend kolm.”

Liiga lühike aeg otsustamiseks. Või kehv otsus.

Ta luges mu mõtteid. „Ma ei taha ühest suhtest teise hüpata.

Ma pole isegi kindel, kas see suhe üldse läbi on. Nii et ma pole kindlasti absoluutselt vaba.” „Aga sulle meeldib mu hääldus.” „Ma aaar-maštan su hääldu-št.” „Aga mitte nii palju, et tahaksid olla mu alaline kaaslane.”

35

Ta naeris ja kummutas oma klaasi põhjani. „Ma ei taha hetkel olla mitte kellegi alaline mitte miski. Mul on vaja oma mõtteid korrastada.”

Ta tõusis jälle püsti. Hakkasin tema poole liikuma, et teda hüvastijätuks suudelda, püüdes samal ajal välja mõelda, kuidas osta veidi lisaaega, kui äkki taipasin, et ta kaalub midagi. „Kas ma tohin sinult midagi küsida?” päris ta.

Lootsin, et mu noogutus mõjub julgustavalt. „Lubad, et vastad ausalt?” „Kas on mingi põhjus, miks ma ei peaks seda tegema?” „On jah. Sellepärast ma tahangi, et sa lubaksid. Ja et sa ei räägi mitte kellelegi, et ma seda küsisin.” „Lase tulla, neiu.”

Ta pöördus poolenisti ära, kuid nihkus siis tagasi. „Kas ma olin okei? Ma pean silmas ...”

Ma teadsin, mida ta silmas peab. Ja kui ma oleksin vastanud ausalt, oleksin pidanud ütlema: kuidas kurat peaksin ma seda oskama öelda kuuekümne sekundi põhjal, mil ma püüan keskenduda sellele, et püsida püsti, mitte sind maha pillata, ja kuulan ärevalt, kas vastu ust prõmmib su abikaasa või oleme need meie ise?

Pluss veel see, et ma tahtsin seda teha küllalt hästi, et sa tahaksid seda minuga veel teha. Mis mul ilmselt ei õnnestunud.

Teiselt poolt, kui sa oled kahekümne kuue aastane ega ole seksinud kolm kuud, siis on iga seks hea, rääkimata seksist kõige ilusama naisega, keda sa kunagi kohanud oled. Aga kui sa tahad teada, kas sa oled voodis hea, siis tuleb sul teha korralik proovi­ esinemine. Ütlesin: „Ma toon meile mõlemale midagi juua ja siis vastan.”

Mida ma tegingi. Rääkisin talle tõtt, rõhutades kergelt seda korraliku prooviesinemise osa, ning ta naeris. Nüüd, kui joogi­ klaas teda paigal hoidis, esitasin oma küsimuse. „No ja mis värk siis õieti on?” „Tahad tõesti teada?” „Ma tahan tõesti teada.”

Ta pani käed vaheliti. „Ma polnud enne Richardit kellegagi maganud.”

36

„Siin pole midagi häbeneda,” ütlesin ma. „Mina isiklikult pean sind väga külgetõmbavaks.” „Lõpeta. Sa küsisid, mis värk on, ma rääkisin sulle, ja siis viskad sa minu kulul nalja. Igatahes oli probleem hoopis vastu­ pidises. Mis pole nii lõbus, nagu sina võid arvata. Jälke inimesi on liiga palju.”

Minust oli olnud arukas jätta kõrvale kõik oma lihtsakoelisemad plaanid temaga kontakteerumiseks. „Aga varem? Kooliajal?” „Käisin tütarlastekoolis. Seal polnud mingit võimalust peikasid leida. Minu vanemad ... mu ema on väga sirgjooneline. Enne abielu pole mingit kooselu, mingit seksi. Ma ei kirjutanud sellele otseselt alla, aga arvan, et see tegi mind veidi ettevaatlikuks.” „Sa elasid kodus?” „Ka siis veel, kui sain osa „Mornington Police’is”. Sa ju ikka tead, et ma seal mängin?” „Nüüd tean. Kui ma sind kohtasin, siis ei teadnud.” „See on küllaltki nõudlik töö. Ma võtan ka näitlemise ja laulmise tunde: see annab rohkem võimalusi. Ega ma suhteid otseselt ei vältinud, aga kuna see on midagi, mida ma tõesti teha soovin, ei tahtnud ma end alt vedada ja mitte kasutada ära kõiki oma võimalusi. Ja ma ei näe välja nagu Nicole Kidman, nii et mul tuleb kõvemini tööd teha.” „Kui mulle antaks valida ...” „Jäta. Igatahes ilmus välja Richard. Ma olin kahekümne ühe aastane, nii et asi polnud selles, nagu oleksin aastaid oodanud, et kedagi kohtan.”

Enne kahekümne esimest eluaastat mitte ühtegi üheöösuhet?

Minu kontol oli selles vanuses kaks ja mina ei elanud siis kodus ning nägin nende suhete nimel ka kõvasti vaeva. Pigem üllatas mind see, et tal polnud olnud kindlat poisssõpra.

Olgu siis põhjuseks kogenematus või ebamõistlikud ootused, abielu Richardiga polnud läinud hästi, kuid mees paistis osavalt suunavat kogu süü selles Angelinale. Tema nööge seal peol oli olnud otsesem, kui tol hetkel olin taibanud. „Nii et sa otsustasid hankida endale sõltumatu hindaja?”

37

„Ei!” Ta oli veidi napsine. Shanksy oli koju läinud ning jätnud baari sulgemise minu hooleks, olles meid eelnevalt varustanud pudeli vahuveiniga.

Angelina valas oma klaasi uuesti täis. „Olgu. Kui sulle pidevalt räägitakse, et sa pole hea, aga teine inimene ei tee mitte midagi selleks, et asja paremaks muuta, siis hakkad pead murdma, kuidas asi õieti on. Tol õhtul olin ma tema peale päris vihane.” „Te olite juba lahku läinud. Sul pole vaja vabandusi otsida. Ja sa ei pea ennast selles süüdi tundma.” „Aga ma tunnen. Meie lahkuminekust oli möödas ainult nädal ja ma lootsin, et ta palub vabandust. Loodan vist ikka veel. Aga mul hakkab tekkima tunne, et hoopis mina olen see, kes peaks vabandust paluma.” „Mida ta siis tegi, mille pärast ta peaks vabandust paluma?” „Sõi kellegi teisega õhtust. Ta ei ütle mulle, kellega.” „Ainult sõi õhtust?” „Nii ta väidab. Aga ta oli selle kohta juba valetanud. Ta ütles, et oli kauem tööl.” „Läbi mõeldud. Tema süü. Tema asi vabandust paluda. Ja ta peaks sulle ütlema, kes see oli.” „Ta ütles, et tal oli tarvis kellegagi rääkida. Meist. Mida ka mina just praegu siin teen, eks ole?” „Sa oled vaba.” „Tal poleks olnud tarvis kellegagi rääkida, kui meil poleks olnud probleeme. Nii et see tuleb ikkagi minu juurde tagasi.” „Sellepärast kutsusidki mind peole? Et sul oleks keegi, kellega rääkida? Ja ära tule mulle ütlema, et sul oli tarvis ühte inglast, kellega uksest sisse minna. Selle särgi leidmisele kulus mul terve päev.”

Ta naeris ning mängis siis veidi aega oma klaasiga. „Ma lihtsalt tahtsin kedagi endaga kaasa,” lausus ta lõpuks. „Ma ei tahtnud sinna üldse minna, aga mõtlesin, et kurat võtaks, ma ei taha, et ma ei saa Bryce’i ja Jennyga hüvasti jätta mingi meievahelise probleemi pärast.” „Nemad olid päriselt olemas?” „Muidugi. See, et sa tulid, oli väga tore, aga ma loodan ikkagi, et me Richardiga saame asjad korda.”

38

Kergitasin kulme. „Asi pole nii hull, nagu see kõlab,” ütles ta. „Arvasin, et kui me saame oma seksiprobleemist jagu, minu seksiprobleemist, siis lähevad paljud muud asjad iseenesest korda. Tema ütles seda alati. Meil on samas palju asju väga hästi. See, mis peol juhtus ... Ilmselt oli see midagi, mida oleksin pidanud tegema enne abiellumist.” „Nii et nüüd on asi korras? Tõsiselt, kas sellest oli natukenegi kasu?” „Mingis mõttes jah.” „Räägi edasi.”

Ta naeris kohmetult. „Kas see jääb tõesti meie vahele?” „Ma ju ütlesin.” „Ma mainisin, et mul oli probleeme. Tõsiseid probleeme. Ma pole kunagi suutnud ... selleni jõuda. Richardiga. Ja nagu ma ütlesin, pole kedagi teist olnudki.”

Polnud jõudnud selleni aastase abielu kestel, voodis, kus polnud tarvis kiirustada, ja mehega, keda ta eeldatavasti armastas.

Ja samas oli ta jõudnud ukse najale praktiliselt võõra inimesega isegi vähema aja jooksul, kui oli kulunud Joe Cockeril lahtiriietumiseks juhtnööride jagamiseks? Seks on kummaline ja imeline asi. Mis ka toimus, igatahes oli tal põhjust mind mäletada. Aga kas ta ei jaganud minuga liigagi paljut: kas ta mitte ei pakkunud mulle sellist avatust, mida me lubame endale vaid võõrastega, kelle hinnang ei lähe meile korda, kuna me ei kohtu nendega enam iial? „Nii et aitäh,” lausus ta. „Mul on enda suhtes veidi parem tunne. Mitte päris lootusetu.” „Lootusetusest olid sa väga kaugel. Muidu ei oleks ma sind mööda kogu Melbourne’i jahtinud.”

Oleksin võinud seda ka paremini väljendada, kuid ta naeratas. „Aitäh, see on mulle tõesti oluline. Tõesti. Aasta jooksul ...” Ta asetas klaaasi lauale. „Ma pean minema.” „Kuhu?” „Ma elan vanemate juures. Maja on Richardi oma. Mina olin see, kes ära läks.”

39

„Mängin sulle ühe laulu,” ütlesin püsti tõustes. „Ma pean tõesti minema.” „Üks laul.” Sammusin klaveri juurde. „Bob Dylan.” „Ei. Sa ei hakka laulma „Lay Lady Lay’d”.”

Ta naeris, kuid mina otsustasin kiiresti ümber. Mängisin esimese salmi ja koori osa „If You Got to Go, Go Now’st”, ja ta seisis minu kõrval, peaaegu minu vastas, ikka veel naerdes. See on naljakas laul, nagu rokklaulud ikka, ja kell oli juba palju ning me olime päris tublisti joonud. Ma rõhutasin oma aktsenti, muidugi ainult selleks, et see oleks koomiline. „On need mu ainsad võimalused?” küsis ta pärast seda, kui olin lõpetanud dramaatilise, kuid ka veidi ülepingutatud sooo’ga. „Lahku nüüd või jää terveks ööks? Ma pean tõesti koju minema, aga ...”

Tõusin püsti ja vaatasin otse tema suurtesse pruunidesse silmadesse veendumaks, et olin temast õigesti aru saanud. Siis panin käe ta lõua alla ja küsisin: „Kas sa tuled minuga õhtust sööma?”

See polnud vastus, mida ta oli oodanud, ning ma ei saanud aru, kas ta oli pettunud või tundis kergendust. Lootsin, et nii seda kui ka teist. Lasin tal mõelda vastuse üle ja pidasin samal ajal aru, millest mina olin keeldunud. „Miks?” küsis ta. „Et oma vestlust lõpule viia. Me alles alustasime.” „Kui kaua sa siin oled?” „Veel kolm kuud. Aasta lõpuni. Siis tulevad Uus-Meremaa, Singapur, Hong Kong, Lõuna-Aafrika, Zimbabwe, ja siis tagasi koju, et asi lõpule viia. Kuni järgmise aasta augustini olen kogu aeg ratastel.” „Tundub olevat suurepärane töökoht.” „See ongi vägev. Aga mitte sel juhul, kui otsid püsisuhet. See ratastel veedetav aeg on lukus, selle üle kaubelda ei saa.” „Ma tõesti, tõesti ei taha suhet. Mõtlen seda tõsiselt.” „Mina ka mitte. Inglismaal oli mul keegi. Nii et ma tean, kust sa tuled.”

40