Kapten Smirnoff

Kell on pool kaks öösel. Aino kõnnib vaikselt mööda pimedat korterit. Nii ta öösiti teeb, kui poja nutu peale üles ärkab. Enamasti ei tule tal enam und pärast seda, kui Johan Henrik Hamilkar Alvar Aalto on rahulolevana uuesti magama jäänud.

Jaanuaris 1928 sündis neile teine laps, poeg, ja nüüd on august. Maarahvahoone on peaaegu valmis, nad ei ole veel saanud sinna sisse kolida, vaid elavad juugendhäärberi lähedal üüril, Rauhankatu kortermajas, kus asub ka nende büroo. Asjad on lahti pakkimata, rõivad ja linad pampudena kastides. Kõik on ajutine, ka suvi. Ööd on jälle mustad, erinevalt mõne nädala tagusest ajast ei paista kell kolm öösel taevarannal muud kui tänavalamp, ja kui Aino akna lahti teeb, lööb selt vastu külm hingus. Sügis piilub nurga taga.

Need öised rahulikud hetked on siiski kuldaväärt. Need kuuluvad ainuüksi Ainole endale. Asja halb külg on see, et öiste ärkamiste järel ei jaksa ta enam joonestada. Pea on täiesti tühi. Või noh, mitte tühi, vaid udu täis. Kui peakolu oleks lihtsalt tühi, saaks täita selle ideedega. Udusse upuvad need ära.

Õnneks keegi ei nõua midagi, kui ta akna juures seisab, see on kergendus. Hanni ei ripu ühe käe otsas ja Alvar teise otsas ja Vevve veel pealekauba süles.

Jah, Vevve, niimoodi Aino poega kutsub, kedagi muud ta veel ei meenuta. Ja poja ristinime ta võõrastab. Johan Henrik Hamilkar.

Alvar on teisel katsel poja saanud ja käinud sellega linna peal kelkimas. Ja üle terve maa. Suve alguses käisid nad Alajärvil Alvari isa juures ja seal esitles Alvar poega nagu suusavõistluse karikat.

Eks see ole ju natuke liigutav ka, isegi Aino meelest. Alvar on nii uhke, et talle nagu kasvaks neil hetkedel kümme sentimeetrit pikkust juurde. Äsja kolmeaastaseks saanud Hanni on väikevennast teistsugusel arvamusel, Aino on päris mitu korda leidnud ta Vevve harvu udemeid kiskumas ja teda näpistamas.

Johan Henrik Hamilkar. Johan ja Henrik on Alvari isa nimed. Ja Hamilkar on Alvari emapoolse vanaisa nimi, tolle algse ema, kes ta sünnitas.

Ei saanud poiss päranduseks Aino isa nime, isegi mitte teiseks või kolmandaks nimeks. Alvar ei suutnud seda võimalust tõsiselt isegi mitte kaaluda. Mehel läksid silmad jõlli, kui Aino söandas üldse sellise ettepaneku teha. Ja siis hakkas mees üleni vabisema, nagu hakkaks halvatust saama. Lõpuks oli Alvar niisama endast väljas kui siis, kui Aino oli pakkunud nende tütrele nimeks ainult omaenda ema nime.

Olgu siis Johan Henrik Hamilkar, kui minu isa nimi toob sinu meelest ainult õnnetust, pahvatas Aino lõpuks.

Järgmisel päeval tõi Alvar Ainole lillekimbu. Ja lisas poja neljandaks eesnimeks veel enda oma, Alvar.

Kimp seisis vaasis mitu nädalat, Aino keeldus roose ära viskamast, kuigi lehed olid tasapisi krimpsu kuivanud ja õielehed maha pudenenud.

Alles siis märkas Aino kimbu sees ühe roosi küljes rippuvat kaarti. Seal seisis kaunilt looklevas käekirjas: „Minu uhkele ehitusrüütlile. Hilma.“

Alvar oli kärbsepaberileselt saadud lillekimbu Ainole edasi kinkinud.

Ristsetelt mäletas Aino kõige paremini seda, kuidas ta isa näost ära vajus, kui kirikuõpetaja lapse nimed teatavaks tegi. Isa, kes oli maksnud kinni oma kümne lapse hariduse ja julgustanud Ainot alati oma juurte üle uhkust tundma.

Aino tunneb, et ta on oma isa reetnud, et ta Alvarile kõvemini vastu ei pannud. Tema suguvõsa on nende pojas nähtamatuks muutunud.

Juudas sai Jeesuse reetmise eest kolmkümmend hõbeseeklit.

Aino sai isa reetmise eest kimbu teise ringi roose.

Mina olen Aino Marsio, ütleb ta endamisi.

Kuigi ametlikes paberites on tema nimi ikka Aino Marsio-Aalto.

Ja suuremale osale on ta ainult Aino Aalto.

Aino A.

Heal lapsel mitu nime, nii ta endale kinnitab. Eriti siis, kui ta on tellinud büroosse tööga seotud pabereid ja ümbrikul on kirjas „Proua Alvar Aalto“.

Aknalengile maandub ööliblikas, selle keha keskosa on triibuline, mustad ja roosad triibud vaheldumisi. Tiivad on laiad ja voolujoonelised nagu lennukil. Tiibade siruulatus on üle kümne sentimeetri.

Aino pakub talle oma käeselga ja üllatub, kui liblikas nahale lendab, kõnnib ja uurib käeselja sooni, justkui oleksid need meevarud. Aino kiikab pimedas suhkrupurgi poole, see on sealsamas elutoa laual. Ta hakkab ettevaatlikult, ööliblikas käeseljal, laua poole liikuma ja teeb suhkrupurgi kaane lahti. Ta sirutab käe allapoole, liblika tundlad kõditavad ta nahka. Siis tõuseb suru lendu, põriseb tema kõrva juurest mööda, nagu oleks öise ränduri sees mootor. Liblikas kaob toa teise otsa, hoopis teises suunas kui suhkur. Või aken, mille Aino on avanud.

Aino läheb suru kannul, bürooruumidesse viiv uks on paokil, liblikas on sinna kadunud. Alles uksel saab Aino aru, et büroo nurgast kumab valgust.

Alvar on kummardunud kirjutuslaua kohale. Ööliblikas keerleb kohtvalgusti pirnil, põrkab vastu lambivarju, võtab vahepeal hoogu ja hakkab siis uuesti oma hävituslenduri sööstusid sooritama.

Alvar ei märka seda. Ta on täiesti süvenenud. Vahepeal limpsib ta pliiatsiotsa ja jätkab. Selles vaatepildis on midagi rahustavat, justkui jälgiks, kuidas kellamehhanism töötab. Aino on jõudnud oma kümme minutit ukseavas seista, enne kui Alvar äkitselt pea tõstab ja Ainot nähes irvitab.

„Tulid just õigel ajal,“ ütleb Alvar.

„Mida sa joonistad?“ küsib Aino ja astub lähemale.

„Ma ei joonista, ma kirjutan.“ Mees ulatab Ainole kaks käsitsi kirjutatud paberilehte. „Ma ei kirjutanud masinal, et sa ei ärkaks. Kas sa saad mulle valjusti ette lugeda? Ma tahan tervikut kuulda.“

Alvar sulgeb silmad ja paneb käed kõhule vaheliti. Aino loeb valjusti ette pealkirja, mille Alvar on erinevalt muust tekstist kirjutanud trükitähtedega: kuidas arhitekt aaltol läheb

„Noh, kuidas ikka?“ muheleb Alvar. Ta nõjatub veel kaugemale vastu tooli seljatuge ja annab noogutusega märku, et Aino jätkaks.

„Eile astus meie uutest bürooruumidest läbi mees, kelle õlgadel oli valge vihmamantel ja peas must hiirenahkne soni,“ loeb Aino. „Tundsime temas silmapilkselt ära kuulsa arhitekti Alvar Aalto ja kasutasime võimalust saada temalt meeltülendavat täiendust meie mädakuise sisunappuse üle kurtvasse ajalehte.“

„Kuhu sa nüüd kavatsed selle saata?“ küsib Aino.

„Jyväskylässe,“ vastab Alvar. „Kohalikku ajalehte.“

„Kas keegi sealt käis sinult intervjuud võtmas?“ küsib Aino.

„Muidugi mitte.“ Alvar vaatab Ainot nagu poolearulist. „Ma kirjutasin kõik ise. Võtsin ise endalt intervjuu. Loe nüüd!“

Ja Aino loeb usutlust edasi, Sisä-Suomi ajalehe toimetaja pärib alustuseks, kuidas Alvaril läheb. Alvar jutustab oma suvisest reisist. Taani, Holland, Prantsusmaa.

„Käisime terve perega, pudinad jäid muidugi koju,“ loeb Aino ja kortsutab kulmu, Alvar kutsub lapsi meelsasti pudinateks. Ainole toob see sõna meelde kulbitäie pudingut. „Sõiduvahendina kasutasime lennukit,“ loeb Aino valjusti. „See on tänapäeval kultuurse inimese ainuke reisimise viis. Rongid ja laevad on täis kõiksugu räpast rahvast, aga lennukis võib kohata ainult valitud inimesi.“

„Sa ei saa ju niiviisi kirjutada!“ kohkub Aino.

„Saan ikka, ja kirjutan!“ sisiseb Alvar vastu.

„Kõiksugu räpast rahvast.“ Aino rõhutab iga sõna.

„No on ju, rongides ja bussides.“ Alvar on silmad lahti teinud ja jõllitab Ainole võitlusvalmilt otsa.

„Ja ometi räägid sa avalikult, et vaesed inimesed vajavad stiilset kodu niisama palju kui rikkadki. Ja et sa oled võrdõigusliku elamise pooldaja. Klassiühiskonna vastane. Kõigile sama elukvaliteet.“

„Ja siis?“ küsib Alvar ärritunult. Suur ööliblikas tiirutab tema pea kohal.

„See tekst ju kuulutab täiesti vastupidist!“ Aino lehvitab paberit Alvari ees.

„Sa ei saa aru,“ ohkab Alvar. „Ma ju ei palunud sul arvustada, vaid lugeda.“ Alvar paneb silmad uuesti kinni ja annab Ainole käeviipega märku edasi lugeda.

Aino kõhkleb hetke, kuid jätkab. Alvar kiidab usutluses ülevoolavalt lennukompanii Fokker-lennukeid. Ja piloote, kes reisijate eest oivaliselt hoolitsevad. On tõepoolest täiesti teine asi reisida lennukiga kui olla tavaline rongipinginühkija. Keset pilvi aeroplaanis ei haise ei higised jalad ega hoolitsemata hambad. Lennukompaniid kohtlevad oma reisijaid esmaklassiliselt. Kõik on äärmiselt viisakas, peatuspaikades on lennukompanii poolt alati autod käsutuses. Et ei peaks pööbliga sama bussi kasutama.“

„Tule taevas appi!“ ohkab Aino ja langetab paberi.

„Ära katkesta kogu aeg,“ ütleb Alvar hambaid kiristades ja kordab siis peast kujuteldava ajakirjaniku esitatud järgmist küsimust: „Nii et arhitektihärrale ikka kõlbab lennukiga reisimine?“

Ja Alvar vastab ise, vastu tooli käetuge tummeldades: „Ikka! Kus ta siis ei kõlba! Eks ole ju suurepärane, kui saan juua oma hommikukohvi Pariisis, süüa hommikust Amsterdamis, nautida päevast kohvi Hamburgis ja jõuan veel sobivalt lõunasöögile Malmösse.“

„Nii ladus see nüüd ka ei olnud,“ ütleb Aino vaigistavalt vahele. Ta meenutab, kuidas nad ootasid tuulistel lennuväljadel hiljaks jäävaid lennukeid, liiv tolmas silma ja krigises suus, pagas oli tihtipeale teises linnas kui nad ise. Isegi kui lend ise kestiski ainult mõne tunni, läks lennujaamades kaks korda rohkem aega.

„On küll ladus, kui see seal kirjas on,“ osutab Alvar paberile ja lisab: „Quod erat demonstrandum . Mida oligi tarvis tõestada.“

Mees naeratab rahulolevalt. Aino tõmbab sügavalt hinge ja jätkab kirjutise lugemist. Alvar jutustab usutlejale kohutavast tormist, mille kätte lennuk Zuidersee kohal sattus. Kapten Smirnoffil tuli teha hädamaandumine.

„Ei olnud meil mingit hädamaandumist,“ ütleb Aino. „Ega mingit kapten Smirnoffi. Ainuke Smirnoff oli selle viinapudeli sildil, mida sa lennukis tipsutasid.“

„Terane tüdruk,“ noogutab Alvar.

Usutluses kirjeldab Alvar, kuidas tormimöll muudkui raputas lennukit ja reisijad olid merehaigusest puhta muserdatud. Aga pärast hädamaandumist turgutasid toredad Hollandi ohvitserid naised jälle üles, sel ajal kui meie, mehed, kellel ei iiveldanud, tellisime endale viski soodaveega.

„See on ju puhas pask,“ turtsatab Aino. „Mingit tormi ei olnud. Ja kui lained vahel paati kõigutavad, siis oled meist kahest sina see, kes on näost roheline. Sa ei suuda Hanniga isegi kahte ringi karussellil sõita.“

„No-noh, kulla mamma, ärme takerdume pisiasjadesse.“

Alles päris loo lõpus jõuab Alvar arhitektuuri juurde.

„Käisin kohtumas oma taani kolleegidega,“ loeb Aino paberilt. „Rotterdamis tutvusin uute hollandi arhitektidega ja Pariisis Saint Germaini kohvikus sõlmisin mitu meeldivat tutvust, kõige olulisema vast maailmakuulsa funktsionalistliku arhitekti Le Corbusier’ga.“

„Corbusier isegi ei olnud sel ajal Pariisis, kui me seal käisime,“ ütleb Aino. „Ta oli Moskvas.“

„Ära ole nii tuim,“ ütleb Alvar ja välgutab hambaid. „Me kohtusime Corbusier’ga.“

„Aino A“ jutustab naiskunstnikust omas ajas, aga samavõrd kahe looja käänulisest abieluteest ja vaimsest sümbioosist. Romaanis on nii palju tabavalt sõnastatud mõtteid ruumide loomisest, ruumi mõistmisest ja kunstitegemisest, ja ka nii palju inimlikku armastuse ja leppimise kohta, et teadsin kohe – seda raamatut tahaksin tõlkida. Õigemini, et see tuleks eesti keelde tõlkida.

Raamat keerab sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole. Lihtsalt rebib maha nii mõnegi maski, jutustades samas huvitavaid taustalugusid paljude ikooniliste hoonete ja esemete kohta.

Elulooromaani suurim voorus on kuulumine fiktsiooni valda: see žanr ei pretendeerigi lõplikule tõele, eesmärk on lugeja küsimustega äratada ja kutsuda kaasa mõtlema.