Aino A.

Elulooromaan Aino Aaltost

Jari Järvelä (1966) on Helsingis sündinud kirjanik, kes elab koos perega Kotkas. Ta on mitmekordne Finlandia kirjandusauhinna nominent. Lisaks kriitikute poolt tunnustatud romaanidele on ta kirjutanud näidendeid, kuuldemänge, libretosid ja reisikirju.

Raamatu järelsõnas kirjutab autor:

„„Aino A.“ on fiktsioon, ehkki nii mõnedki selle hämmastavatest lugudest on päriselt aset leidnud. Paljude kirjeldatud juhtumuste aluseks on kas tegelaste endi või nende tutvusringkonna omal ajal üles kirjutatud lood. Raamatuid ja artikleid olen lugenud tuhandete ja tuhandete lehekülgede kaupa. Ning kuulanud hea hulga suulisi meenutusi.

Arhitektuur on ruumikunst, niisiis olen jalutanud palju Aino ja Alvar Aalto projekteeritud hoonetes, ka unes. Ja kes teab kui mitmesajal nende disainitud toolil olen istunud. Ma loodan, et ajakujutus on võimalikult täpne, kuid mitte igav.“

Lilled minu haual? Nüüd olete küll vist vales kohas.

Mina olen ainult see trullakas naine, kes oli Suure Arhitekti Alvar

Aalto esimene abikaasa ja keda tolle pidev kiirgus sedavõrd pimestas, et ta sai vähi ja suri ära.

Mind ei ole.

Kogu lugu.

Niipalju sellest.

Oi, tasus ikka vähk saada ja siit ilmast lahkuda, kui oli võimalus elada sellise mehe kõrval. Või kui mitte kõrval, siis vähemalt samas majas, selles, mille mina kavandasin.

Vabandust, nüüd lipsas kogemata. Majas, mille Tema kavandas.

Kõigest, mille mina välja mõtlesin, sai pärast ühte magatud ööd tema väljamõeldis.

See oli koostöö.

Nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Mina olin alumisel korrusel, tema oli ülemisel.

Mul oli eesõigus talle klaverit mängida. Mul oli eesõigus tuua

Suurele Arhitektile õhtuti tuhvlid ja panna ta piip põlema ja tormata

nikastatud pahkluust hoolimata telefoni juurde, kui see helises, ja

vastata: „Kaheksa–ükskakskuusviis! Härra Aaltot ei ole praegu

siin, kuigi ta on siinsamas ja popsib siin kõrval piipu. Just praegu sai ta hakkama põdrasarvekujuliste suitsurõngastega ja neist loob ta Rovaniemi uut kesklinna ja teda ei tohi katkestada.“

Kujutage ette Suure Arhitekti soovidele vastavat kodust õhtut. Mina põlvitan Maroko vaibal ja õhkan vaimustusest, sellal kui punasest veinist vintis Alvar ajab oma Paimio toolis tarka juttu. Vahepeal ohhetan ja löön õhinal käsi kokku, kui Suure Arhitekti peas mõni eriti hiilgav lambike süttib.

Ma inspireerin teda. Ma olen tema muusa.

Nii see päriselt ikka ei olnud.

Ma olin tema ideede pank. Ainuke, kellel krediit kunagi otsa ei saanud. Teistel pankadel sai.

See Paimio tool on muide tervele inimesele istumiseks haruldaselt ebamugav. Alvaril hakkas selg alati hirmsasti valutama, kui ta seal natuke aega lösutanud oli. Lõpuks ta ei saanud sellesse tooli enam üldse istuma minna, kuna ta ei saanud sealt üksi püsti.

Igasugu maailmanäitustel ja triennaalidel oli pidevalt häda, sest Alvaril tuli ju ikka oma tooli esitleda, selles istuda.

Mina olin tihtipeale seal kõrval, minu ülesanne oli kummarduda justkui hellalt embama ja Alvar haaras mu käsivarrest kinni. Siis ma pidin ta sealt toolist niimoodi üles sikutama, et see näeks välja nagu paarikese hellusehetk. Lähedusetunne. Valutu tõusmine. Mu käsivarred olid päevade kaupa sinikaid täis, sest Alvar oli mind pigistanud nagu uppuja õlekõrt, kui ta oli püüdnud sealt lülisammast nihestamata püsti saada.

Aga eks Paimio tool oli ju mõeldud tuberkuloosiravila jaoks. Sealt ei pidanudki püsti saama. Patsientidel tuligi seal tundide kaupa lamaskleda, pea kuklas ja suu vägisi totakalt ammuli vajunud. Pea

kuklas, olla kergem hingata, nii Alvar peaarstile seletas. Ja kui peaarst ei uskunud, lasi Alvar ravila ühispalati lae roheliseks värvida. Väidetavalt on lakkevahtimisel patsientidele imeline ravitoime, niimoodi lõõgastuvad korraga nii keha kui ka vaim: lamasklev asend koos rahustava värviga. Ja kui see roheline on lisaks veel läikega värv, saabub kopsuhaige hinge kolmekordne rahu: laest peegeldub akendetagune mets!

Metsa kohin on tõbise kodumaa, sattus Alvar isegi oma kõnest õhinasse.

Rääkida Alvar oskas. Söe teemandiks. Sita kullaks. Arhitekti parim oskus on kõneoskus, ütles ta mulle hiljem, kui me ravilas ringi kõndi sime ja vaatasime, kuidas patsiendid, suud lahti, toolides lamasid.

Minust ei räägita.

Mind ei ole.

Minu nimi on Aino. Ma ei olnud üldse ainuke. Õdesid-vendi oli mul kaksteist ja üheksa neist jäi ellu. Kui on nii palju õdesid ja vendi, siis tahad oma aega. Siis õpid ehitama oma ruumi kas või kohvipurki.

Teiste silmis olin üksnes vari. Kahvatu vari, aga trullakas. Alvar oleks tahtnud sihvakamat varju.

Ma olin küll terve elu saleduskuuril, aga ikkagi olin trullakas. Kui tahtsin torti võtta, ütles Alvar: noh-noh. Siis sõi ta ka minu torditüki ära. Austria meeldis Alvarile eriti, sest seal sai Sacheri kooki. Neid tellis ta korraga kaks ja pistis mõlemad kinni, et mina saledamaks jääksin. Kui ma meie Munkkiniemi maja projekteerisin, ja majale terrassi, siis Alvar tuli ja joonistas sinna karvase ämbliku. Selline oli ta juba Polusteegis, joonistas naisüliõpilaste joonistele ämblikke.

Kui temalt selle peale küsiti, mis asja see sigrimigri tähendab, siis tema ainult irvitas, tegi silma ja ütles, et saad ju aru küll.

Ja mina ütlesin, et ega ei saa küll, ma püüan meile maja joonistada, mispeale sattus Alvar segadusse ja ütles, et see ei ole mingi sigrimigri, see on varbsein. Sinna sinu joonistatud ülemise korruse rõdule. Võid natuke nagu võimelda, mitte ainult päikest võtta. Äkki võtad nii palju alla, et see ämblik hakkab ka natuke midagi muud tähendama.

Siis hakkas ta seda hobuselaulu ümisema.

Kalle Kusta ostis omal valge hobuse …

Ka büroos jõrises Alvar omaette vanu laadalaule. Teistele tegid need nalja. Joonestajad arvasid, et nüüd Meistril töö edeneb.

Mind Alvari laulujoru naerma ei ajanud. Mõtlesin, et mina olen kogukam kui too hobune seal laulus ja parema meelega valiks Alvar ratsuks selle kui minu.

Alvar pidas ennast renessanssgeeniuseks. Uomo universale , kõigeoskaja, nagu Michelangelo. Või Leonardo da Vinci.

Ükskord ajas ta mind keset ööd restoranist tulles üles ja palus loetleda, mida kõike temal ja Michelangelol ühist on. Jäin hetkeks mõttesse. Siis vastasin, et te mõlemad armastate Chiantit. Lasin pea padjale ja panin silmad kinni. See Alvarile ei meeldinud.

Kui palju kordi olen kuulnud öeldavat, et Alvar on tulemägi ja mina olen voolav jõgi. See on vale. Mina olen mõlemad, nii mägi kui ka jõgi.

Alvar on sinitihane. Kõigile oma rinnasulgi puhitav, tujukas ja oma levilast teadlik. Tihane, kes rändab laastul mu voolaval jõel ja trillerdab iga jõekäänu järel, et tsiit-tsiit, mina võitsin, mina nägin seda puud esimesena! Tsiit-tsiit, jälle mina võitsin, mina nägin seda

linna esimesena! Kuigi seda on juba ammu aega tagasi näinud nii selle linna ehitajad kui selle elanikud.

Tsiit-tsiit! Ega ikka ei ole küll!

Minu Alvar on sinitihane, kes soojendab ennast mu tulemäe külje all ja nokib selle viljakalt nõlvalt marju. Tihane usub, et tulemägi ei hakka iialgi purskama, vaid hoiab pinged ja aurud ja tulise magma enda sees, õriseb madalalt, hingab sügavalt sisse, puhiseb endamisi ja rahuneb. Ja kui siis kraater ootamatult plahvatab, metsikult ja leegitsedes ja kive pildudes, peidab tihane pea tiiva alla, tõmbub värisedes maad ligi ja piiksub hädiselt.

Õnneks on tihasel lühike mälu. Järgmisel hommikul lendab ta jälle ringi, ajab teised linnulaualt minema, siutsub, säutsub ja kädistab, soputab tiibu ja peab end maailma kõige meisterlikumaks lauljaks.

Mina olen Aino. Mina olen tuli ja vesi ja maa ja õhk. Ja nende kõigi kuldlõige. Vähemasti olin ma kõike seda rohkem kui härra Tsiit-tsiit.

Tegelikult on tore, et te tulite vaatama ja lilli tooma. Maa all on juba terve igaviku vaikne olnud.

Järgmine kord tooge nende lillede asemel agaav. Agaavid on mulle aias kõige rohkem meeldinud. Agaav on nagu kaktus, see jääb viljatutes oludes ellu ega närbu. Ja oskab end kaitsta.

Minust ei räägitud.

Mina räägin nüüd.

Elas kord.

Täna esitles ta Korhosele kolme jalaga taburetti. See on mõlkunud Aino meeles Napoli odava hotelli õõtsuvast lauast alates. Ja uuesti pärast seda, kui ta jälgis Jyväskyläs, kuidas kolmejalgne koer mäenõlvast üles komberdas. Koer näitas, et hakkama saab ka kolme jalaga. Seega ühe jala võib ära jätta.

Kolm kaarjat jalga ja ümmargune istmeosa. Kavandatud nõnda, et taburette võiks peaaegu lõputult spiraalis üksteise otsa virna laduda, veel väiksemale pinnale kui ruutmeeter.

Aino paneb silmad kinni, hingab sisse laastude lõhna ja kajakate kriiskamist tundmatu mandri kohal, see on tema avastusretkede sihtkoht, uus maailmajagu: selle nimi ei ole Aasia ega Austraalia, vaid üks ja ainuke Ainoa.

Ta kahlab juba uue mandri rannaäärses vees. Udu hajub ja ta näeb enda ees rannaliival kõrguvat taburettidest torni, mis ulatub pilvedeni.

Sellest saab tänapäeva Paabeli torn, ehitatud Aino ümmargustest kolme jalaga taburettidest. Ent seekord torn mitte ei lahutaks erinevaid keeli rääkivaid erisuguseid inimesi, vaid ühendaks neid. Iga viimne kui maailma tagumik – lai, kitsas, lapik või ümmargune kui pall – suudaks tema taburetil istuda.

Alvar nägi eile kodus tema taburetijooniseid.

„Sellel on üks jalg puudu, kulla mami,“ puhkes Alvar naerma ja vangutas pead. Ning lisas luba küsimata neljanda.

Käbivihik. Kolm jalga

Alvar mu kolmejalgsest taburetist ei vaimustunud. Kui ta nägi selle prototüüpi eile Korhose mööblitehases, viskas ta selle vastu seina. Ja teatas, et sellist lombakat paska Aalto nime all ei projekteerita. Naisel peab olema kaks jalga, mehel kolm ja taburetil neli. See on loodusseadus.

Taburet põrkas seinast tagasi ja veeres tagasi Alvari ette. Ta paiskas selle uuesti vastu seina, veel suurema hooga, nagu pesapallimängija, kes teeb tagaväljakult pöörase söödu kodupessa. Taburet põrkas uuesti seinast tagasi ja veeres paar tiiru töökoja põrandal. Alvar otsustas anda perutavale taburetile viimse hoobi, tõstis selle pea kohale ja heitis otse vastu seina. Nüüd põrkas see ülespoole ja tabureti jalg tabas teda näkku. See rahustas mehe maha.

Korhonen tõstis tabureti püsti ja palus ninast kinni hoidval Alvaril istet võtta, kuni ta toob rohukapist vatitropi, mille saaks verd voolavasse sõõrmesse torgata. Paar puuseppa olid õhtul veel höövelpinkide juures ja jälgisid hämmeldusega arhitekti ettevõtmisi. Alvar püüdis veel oma nahka päästa, kiigutas taburetti ja proovis selle jalgu, aga need ei kõikunud üldse. Korhonen oskab suurepäraselt tugevaid liitekohti konstrueerida.

Kui Korhonen vati, kohvitassi ja Viini saiaga tagasi tuli, seletas Alvar juba puuseppadele, kuidas ta oli äsja tabureti vastupidavust teaduslikult

testinud. Ja durabiliteet ületas tema ootused. Nii häid taburette võidakse osta võib-olla mitukümmend. Heal juhul koguni mitusada.

Kui mina ütlesin, et miljoneid, puhkes Alvar nii kõvasti naerma, et tõmbas saiatüki kurku ja pidi ära lämbuma.

Õnneks on mul tugevad käed ja tükk läks alla, kui ma teda piisavalt kaua selga kloppisin.

Kapten Smirnoff

Kell on pool kaks öösel. Aino kõnnib vaikselt mööda pimedat korterit. Nii ta öösiti teeb, kui poja nutu peale üles ärkab. Enamasti ei tule tal enam und pärast seda, kui Johan Henrik Hamilkar Alvar Aalto on rahulolevana uuesti magama jäänud.

Jaanuaris 1928 sündis neile teine laps, poeg, ja nüüd on august. Maarahvahoone on peaaegu valmis, nad ei ole veel saanud sinna sisse kolida, vaid elavad juugendhäärberi lähedal üüril, Rauhankatu kortermajas, kus asub ka nende büroo. Asjad on lahti pakkimata, rõivad ja linad pampudena kastides. Kõik on ajutine, ka suvi. Ööd on jälle mustad, erinevalt mõne nädala tagusest ajast ei paista kell kolm öösel taevarannal muud kui tänavalamp, ja kui Aino akna lahti teeb, lööb selt vastu külm hingus. Sügis piilub nurga taga.

Need öised rahulikud hetked on siiski kuldaväärt. Need kuuluvad ainuüksi Ainole endale. Asja halb külg on see, et öiste ärkamiste järel ei jaksa ta enam joonestada. Pea on täiesti tühi. Või noh, mitte tühi, vaid udu täis. Kui peakolu oleks lihtsalt tühi, saaks täita selle ideedega. Udusse upuvad need ära.

Õnneks keegi ei nõua midagi, kui ta akna juures seisab, see on kergendus. Hanni ei ripu ühe käe otsas ja Alvar teise otsas ja Vevve veel pealekauba süles.

Jah, Vevve, niimoodi Aino poega kutsub, kedagi muud ta veel ei meenuta. Ja poja ristinime ta võõrastab. Johan Henrik Hamilkar.

Alvar on teisel katsel poja saanud ja käinud sellega linna peal kelkimas. Ja üle terve maa. Suve alguses käisid nad Alajärvil Alvari isa juures ja seal esitles Alvar poega nagu suusavõistluse karikat.

Eks see ole ju natuke liigutav ka, isegi Aino meelest. Alvar on nii uhke, et talle nagu kasvaks neil hetkedel kümme sentimeetrit pikkust juurde. Äsja kolmeaastaseks saanud Hanni on väikevennast teistsugusel arvamusel, Aino on päris mitu korda leidnud ta Vevve harvu udemeid kiskumas ja teda näpistamas.

Johan Henrik Hamilkar. Johan ja Henrik on Alvari isa nimed. Ja Hamilkar on Alvari emapoolse vanaisa nimi, tolle algse ema, kes ta sünnitas.

Ei saanud poiss päranduseks Aino isa nime, isegi mitte teiseks või kolmandaks nimeks. Alvar ei suutnud seda võimalust tõsiselt isegi mitte kaaluda. Mehel läksid silmad jõlli, kui Aino söandas üldse sellise ettepaneku teha. Ja siis hakkas mees üleni vabisema, nagu hakkaks halvatust saama. Lõpuks oli Alvar niisama endast väljas kui siis, kui Aino oli pakkunud nende tütrele nimeks ainult omaenda ema nime.

Olgu siis Johan Henrik Hamilkar, kui minu isa nimi toob sinu meelest ainult õnnetust, pahvatas Aino lõpuks.

Järgmisel päeval tõi Alvar Ainole lillekimbu. Ja lisas poja neljandaks eesnimeks veel enda oma, Alvar.

Kimp seisis vaasis mitu nädalat, Aino keeldus roose ära viskamast, kuigi lehed olid tasapisi krimpsu kuivanud ja õielehed maha pudenenud.

Alles siis märkas Aino kimbu sees ühe roosi küljes rippuvat kaarti. Seal seisis kaunilt looklevas käekirjas: „Minu uhkele ehitusrüütlile. Hilma.“

Alvar oli kärbsepaberileselt saadud lillekimbu Ainole edasi kinkinud.

Ristsetelt mäletas Aino kõige paremini seda, kuidas ta isa näost ära vajus, kui kirikuõpetaja lapse nimed teatavaks tegi. Isa, kes oli maksnud kinni oma kümne lapse hariduse ja julgustanud Ainot alati oma juurte üle uhkust tundma.

Aino tunneb, et ta on oma isa reetnud, et ta Alvarile kõvemini vastu ei pannud. Tema suguvõsa on nende pojas nähtamatuks muutunud.

Juudas sai Jeesuse reetmise eest kolmkümmend hõbeseeklit.

Aino sai isa reetmise eest kimbu teise ringi roose.

Mina olen Aino Marsio, ütleb ta endamisi.

Kuigi ametlikes paberites on tema nimi ikka Aino Marsio-Aalto.

Ja suuremale osale on ta ainult Aino Aalto.

Aino A.

Heal lapsel mitu nime, nii ta endale kinnitab. Eriti siis, kui ta on tellinud büroosse tööga seotud pabereid ja ümbrikul on kirjas „Proua Alvar Aalto“.

Aknalengile maandub ööliblikas, selle keha keskosa on triibuline, mustad ja roosad triibud vaheldumisi. Tiivad on laiad ja voolujoonelised nagu lennukil. Tiibade siruulatus on üle kümne sentimeetri.

Aino pakub talle oma käeselga ja üllatub, kui liblikas nahale lendab, kõnnib ja uurib käeselja sooni, justkui oleksid need meevarud. Aino kiikab pimedas suhkrupurgi poole, see on sealsamas elutoa

laual. Ta hakkab ettevaatlikult, ööliblikas käeseljal, laua poole liikuma ja teeb suhkrupurgi kaane lahti. Ta sirutab käe allapoole, liblika tundlad kõditavad ta nahka. Siis tõuseb suru lendu, põriseb tema kõrva juurest mööda, nagu oleks öise ränduri sees mootor. Liblikas kaob toa teise otsa, hoopis teises suunas kui suhkur. Või aken, mille Aino on avanud.

Aino läheb suru kannul, bürooruumidesse viiv uks on paokil, liblikas on sinna kadunud. Alles uksel saab Aino aru, et büroo nurgast kumab valgust.

Alvar on kummardunud kirjutuslaua kohale. Ööliblikas keerleb kohtvalgusti pirnil, põrkab vastu lambivarju, võtab vahepeal hoogu ja hakkab siis uuesti oma hävituslenduri sööstusid sooritama.

Alvar ei märka seda. Ta on täiesti süvenenud. Vahepeal limpsib ta pliiatsiotsa ja jätkab. Selles vaatepildis on midagi rahustavat, justkui jälgiks, kuidas kellamehhanism töötab. Aino on jõudnud oma kümme minutit ukseavas seista, enne kui Alvar äkitselt pea tõstab ja Ainot nähes irvitab.

„Tulid just õigel ajal,“ ütleb Alvar.

„Mida sa joonistad?“ küsib Aino ja astub lähemale.

„Ma ei joonista, ma kirjutan.“ Mees ulatab Ainole kaks käsitsi kirjutatud paberilehte. „Ma ei kirjutanud masinal, et sa ei ärkaks. Kas sa saad mulle valjusti ette lugeda? Ma tahan tervikut kuulda.“

Alvar sulgeb silmad ja paneb käed kõhule vaheliti. Aino loeb valjusti ette pealkirja, mille Alvar on erinevalt muust tekstist kirjutanud trükitähtedega:

kuidas arhitekt aaltol läheb

„Noh, kuidas ikka?“ muheleb Alvar. Ta nõjatub veel kaugemale vastu tooli seljatuge ja annab noogutusega märku, et Aino jätkaks.

„Eile astus meie uutest bürooruumidest läbi mees, kelle õlgadel oli valge vihmamantel ja peas must hiirenahkne soni,“ loeb Aino. „Tundsime temas silmapilkselt ära kuulsa arhitekti Alvar Aalto ja kasutasime võimalust saada temalt meeltülendavat täiendust meie mädakuise sisunappuse üle kurtvasse ajalehte.“

„Kuhu sa nüüd kavatsed selle saata?“ küsib Aino.

„Jyväskylässe,“ vastab Alvar. „Kohalikku ajalehte.“

„Kas keegi sealt käis sinult intervjuud võtmas?“ küsib Aino.

„Muidugi mitte.“ Alvar vaatab Ainot nagu poolearulist. „Ma kirjutasin kõik ise. Võtsin ise endalt intervjuu. Loe nüüd!“

Ja Aino loeb usutlust edasi, Sisä-Suomi ajalehe toimetaja pärib alustuseks, kuidas Alvaril läheb. Alvar jutustab oma suvisest reisist. Taani, Holland, Prantsusmaa.

„Käisime terve perega, pudinad jäid muidugi koju,“ loeb Aino ja kortsutab kulmu, Alvar kutsub lapsi meelsasti pudinateks. Ainole toob see sõna meelde kulbitäie pudingut. „Sõiduvahendina kasutasime lennukit,“ loeb Aino valjusti. „See on tänapäeval kultuurse inimese ainuke reisimise viis. Rongid ja laevad on täis kõiksugu räpast rahvast, aga lennukis võib kohata ainult valitud inimesi.“

„Sa ei saa ju niiviisi kirjutada!“ kohkub Aino.

„Saan ikka, ja kirjutan!“ sisiseb Alvar vastu.

„Kõiksugu räpast rahvast.“ Aino rõhutab iga sõna.

„No on ju, rongides ja bussides.“ Alvar on silmad lahti teinud ja jõllitab Ainole võitlusvalmilt otsa.

„Ja ometi räägid sa avalikult, et vaesed inimesed vajavad stiilset kodu niisama palju kui rikkadki. Ja et sa oled võrdõigusliku elamise pooldaja. Klassiühiskonna vastane. Kõigile sama elukvaliteet.“

„Ja siis?“ küsib Alvar ärritunult. Suur ööliblikas tiirutab tema pea kohal.

„See tekst ju kuulutab täiesti vastupidist!“ Aino lehvitab paberit Alvari ees.

„Sa ei saa aru,“ ohkab Alvar. „Ma ju ei palunud sul arvustada, vaid lugeda.“ Alvar paneb silmad uuesti kinni ja annab Ainole käeviipega märku edasi lugeda.

Aino kõhkleb hetke, kuid jätkab. Alvar kiidab usutluses ülevoolavalt lennukompanii Fokker-lennukeid. Ja piloote, kes reisijate eest oivaliselt hoolitsevad. On tõepoolest täiesti teine asi reisida lennukiga kui olla tavaline rongipinginühkija. Keset pilvi aeroplaanis ei haise ei higised jalad ega hoolitsemata hambad. Lennukompaniid kohtlevad oma reisijaid esmaklassiliselt. Kõik on äärmiselt viisakas, peatuspaikades on lennukompanii poolt alati autod käsutuses. Et ei peaks pööbliga sama bussi kasutama.“

„Tule taevas appi!“ ohkab Aino ja langetab paberi.

„Ära katkesta kogu aeg,“ ütleb Alvar hambaid kiristades ja kordab siis peast kujuteldava ajakirjaniku esitatud järgmist küsimust: „Nii et arhitektihärrale ikka kõlbab lennukiga reisimine?“

Ja Alvar vastab ise, vastu tooli käetuge tummeldades: „Ikka! Kus ta siis ei kõlba! Eks ole ju suurepärane, kui saan juua oma hommikukohvi Pariisis, süüa hommikust Amsterdamis, nautida päevast kohvi Hamburgis ja jõuan veel sobivalt lõunasöögile Malmösse.“

„Nii ladus see nüüd ka ei olnud,“ ütleb Aino vaigistavalt vahele. Ta meenutab, kuidas nad ootasid tuulistel lennuväljadel hiljaks jäävaid lennukeid, liiv tolmas silma ja krigises suus, pagas oli tihtipeale teises linnas kui nad ise. Isegi kui lend ise kestiski ainult mõne tunni, läks lennujaamades kaks korda rohkem aega.

„On küll ladus, kui see seal kirjas on,“ osutab Alvar paberile ja lisab: „Quod erat demonstrandum . Mida oligi tarvis tõestada.“

Mees naeratab rahulolevalt. Aino tõmbab sügavalt hinge ja jätkab kirjutise lugemist. Alvar jutustab usutlejale kohutavast tormist, mille kätte lennuk Zuidersee kohal sattus. Kapten Smirnoffil tuli teha hädamaandumine.

„Ei olnud meil mingit hädamaandumist,“ ütleb Aino. „Ega mingit kapten Smirnoffi. Ainuke Smirnoff oli selle viinapudeli sildil, mida sa lennukis tipsutasid.“

„Terane tüdruk,“ noogutab Alvar.

Usutluses kirjeldab Alvar, kuidas tormimöll muudkui raputas lennukit ja reisijad olid merehaigusest puhta muserdatud. Aga pärast hädamaandumist turgutasid toredad Hollandi ohvitserid naised jälle üles, sel ajal kui meie, mehed, kellel ei iiveldanud, tellisime endale viski soodaveega.

„See on ju puhas pask,“ turtsatab Aino. „Mingit tormi ei olnud. Ja kui lained vahel paati kõigutavad, siis oled meist kahest sina see, kes on näost roheline. Sa ei suuda Hanniga isegi kahte ringi karussellil sõita.“

„No-noh, kulla mamma, ärme takerdume pisiasjadesse.“

Alles päris loo lõpus jõuab Alvar arhitektuuri juurde.

„Käisin kohtumas oma taani kolleegidega,“ loeb Aino paberilt. „Rotterdamis tutvusin uute hollandi arhitektidega ja Pariisis Saint Germaini kohvikus sõlmisin mitu meeldivat tutvust, kõige olulisema vast maailmakuulsa funktsionalistliku arhitekti Le Corbusier’ga.“

„Corbusier isegi ei olnud sel ajal Pariisis, kui me seal käisime,“ ütleb Aino. „Ta oli Moskvas.“

„Ära ole nii tuim,“ ütleb Alvar ja välgutab hambaid. „Me kohtusime Corbusier’ga.“

„Aino A“ jutustab naiskunstnikust omas ajas, aga samavõrd kahe looja käänulisest abieluteest ja vaimsest sümbioosist. Romaanis on nii palju tabavalt sõnastatud mõtteid ruumide loomisest, ruumi mõistmisest ja kunstitegemisest, ja ka nii palju inimlikku armastuse ja leppimise kohta, et teadsin kohe – seda raamatut tahaksin tõlkida. Õigemini, et see tuleks eesti keelde tõlkida.

Raamat keerab sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole. Lihtsalt rebib maha nii mõnegi maski, jutustades samas huvitavaid taustalugusid paljude ikooniliste hoonete ja esemete kohta.

Elulooromaani suurim voorus on kuulumine fiktsiooni valda: see žanr ei pretendeerigi lõplikule tõele, eesmärk on lugeja küsimustega äratada ja kutsuda kaasa mõtlema.

– Kai Aareleid, tõlkija

Kas Alvar Aalto taburet kõigub?

Hinnatud soome nüüdiskirjaniku

Jari Järvelä provotseeriv ja mänguline elulooromaan Aino Aaltost, naisest ikoonilise arhitekti Alvar Aalto kõrval ja varjus.

Aino ja Alvar Aalto loomingulisest koostööst on räägitud palju, ent märksa vähem kõneldakse naisest, kes talus vankumatult abikaasa edevust, kõrvalhüppeid ja taktituid prohmakaid. Elati meeste ajastul ja arhitektikutset ei peetud naisele jõukohaseks. Kes teab, kui mitu Aino projekteeritud hoonet – legendaarsetest Arteki mööbliesemetest rääkimata – kirjutatakse veel tänapäevalgi Alvari kontosse?

Jari Järvelä sukeldub teemasse Aino vaatepunktist.

„Aino A.“ on tragikoomiline, kuid ennekõike hämmastavalt eluline kummardus kuulsa arhitekti varju jäänud tagasihoidlikule ja erakordselt andekale naisele.