1Taipasin kaheksanda klassi viimase päeva viimastel minutitel, miks koolis nii kirglikult joonistati ja meisterdati. Isegi kõige lihtsamatel vusserdistel oli täita oluline ülesanne. Need vähendasid kajamist. Kahjuks mõistsin käkerduste varjatud tähendust alles siis, kui need olid minema viidud ja klassi tahvlit kaunistas ainult sinistest nööpnõeltest moodustatud küsimärk, mis tekitas vaid ühe lihtsa küsimuse: kes oli selle sinna torganud?
Meie klassijuhatajal Laura Kolehmainenil olid ümmarguste klaasidega prillid ning ta oli juuksed pea peale sõõrikutaoliseks moodustiseks kuhjanud. Välimuse pehmendamise katsetest hoolimata oli Kolehmaineni hääl tuttavalt terav, kui ta kajavas klassiruumis nimesid loetles.
„Anni, tule oma tunnistuse järele. Head suvepuhkust.
Ja siis Elias ... Joni ... Oona E., Aleksi E., Lauri, Oona H. ...“
Oona H. pea ümber oli vasakult paremale punutud pats. Oona istus terve õppeaasta sageli minu ees ja tõstis alati tragilt kätt. Ta kasutas sinistes toonides küünelakke ja raskeid sõrmuseid, nagu rõhutamaks nendega käetõstmise aktiivsust. Ma olin lasknud pilgul puhata ta pruunide kuklajuuste pöörises, mis meenutas Whirlpooli logo galaktikat. Seda silmitsedes olin lennanud koolist kaugele, imendunud gaasist, tolmust ja tumedast ainest koosnevasse keerisesse ning
kandunud Linnuteest miljonite valgusaastate kaugusele. Kaugele sinna, kus polnud midagi.
„Ja siis on Danieli kord ...“
Daniel venis laua tagant laisalt püsti. Nagu alati, tahtis ta endale võimalikult pikalt tähelepanu tõmmata ning jalutas oma tunnistuse poole nagu rõivareklaamides aegluubis liikuvad modellid. Tal olid rusikad sügaval erkpunaste teksade taskus, soengu küljesiil vahaga viimistletud ja särgil väike, kuid mõne arvates märkimisväärne logo. Daniel nõudis eranditult palju ruumi ja imelikul kombel tundusid peaaegu kõik arvavat, et tal on selleks õigus.
Olin püüdnud Danielist eemale hoida, kuid teda paistis minu poole tõmbavat. Kuigi Danielil tundus olevat kõike, oli tal vaja olla julm. Minu arvates oli see haletsusväärne omadus. Siiski, teatud olukordades, mida Daniel eriti pärast kehalise kasvatuse tunde minu jaoks riietusruumis tekitada püüdis, ei suutnud ma end valitseda. ATH ravimid tundusid mu impulsiivsust vaid osaliselt piiravat, nii et kui mu mandrilaamu korralikult raputati, võis tsunami valla pääseda. Kui see tunne jõudis filtreerimatult mu lihasteni, ei suutnud ma tagajärgede eest vastutada.
Veel mõned nimed, ja seejärel oli minu kord alandlikult õppetöö altari poole pöörduda.
„Ja siis Rambo.“
Õpetaja tõstis pilgu tunnistustelt ja jälgis mu saabumist.
Võib-olla ootas ta mingit isikupärast lähenemist. Algklassides olin läinud tunnistuse järele mitmel moel. Olin roomanud mao kombel õpetaja kontsakingade poole või paterdanud nagu konn, sest ma ei söandanud iseendana minna ja ma polnud kallistustega harjunud. Ilmselt olid
kasvamine ja teraapia mulle mõjunud nii, et nüüd olin valmis käituma, nagu ühes või teises olukorras oodati. Seega tõusin püsti ja kõndisin. Isegi tool ei kukkunud ümber, lauast rääkimata.
Viimased aastad olin käinud niinimetatud integreeritud õpilasena tavaklassis. Selle meetme püha eesmärk oli sulandada raskesti kasvatatav element tavalisse massi. Aga ega ju rosingi sulandu saiatainasse, vaid eraldub sellest pruuni krimpsus mügarikuna, mille võib sealt vajaduse korral nina kirtsutades välja noppida.
Praktikas tähendas integratsioon seda, et sa olid mittesoovitud isik eelarvamustega ja sageli kitsarinnaliste eakaaslaste ja õpetajate hulgas. See ei sulandanud mind teiste hulka ega muutnud mind normaalsemaks. Selle asemel hakkasin taipama, et normaalsus on lihtsalt mõiste, mis võtab uue vormi, sõltuvalt sellest, kes seda parasjagu kujundab.
Olin märganud, et olen nii mõneski asjas teistest isegi normaalsem, hoolimata oma pikkusest, mis küündis kasvugraafikute kuuseokste kõrgusse, ja kaalukõverast, mis meditsiiniõe statistikas langes muret tekitava sügavikuni. Sitapea Daniel tundus nii mõnegi silmis normaalsem kui mina, kuigi ma sain temast paremaid hindeid ega olnud kellegi vastu meelega julm. Kui oleksin saanud ise oma saatust valida, oleksin tahtnud olla tavaline, keskpäraste võimetega sell, kelle nimi on Joni. Kuna mulle polnud seda võimalust antud, otsustasin olla hea inimene, kes päästab maailma.
Laura Kolehmainen tahtis mind emmata ja ma lasin sellel sündida. Hoolimata ta kontsakingadest ja juuksejurakast olin temast pikem. Kolehmaineni rinnad puudutasid mu
ülakõhtu, tekitades ebamugava, lämmatava tunde. Proovisin end temast kaugemale painutada.
„Palju õnne, Rambo! Oled kenasti hakkama saanud. Eks järgmisel sügisel siis jälle uued väljakutsed.“
Mis seal salata. Ma ei sündinud siia ilma planeerituna ega pikisilmi oodatuna. Õnneks sündisin siiski Soomes. Kui oleksin sündinud Indias ja olnud tüdruk, oleks mind ehk jõkke visatud või seitsmemeetrise sarikanga sisse lämmatatud. Mõnikord oli isegi see mõte mind lohutanud. Lihtsalt see, et ma üldse elus olin. Ilmselt oli ema püüdnud oma rusuvat olukorda leevendada sellega, et pani mulle kaheksakümnendatest aastatest tuttava filmikangelase nime. Nime, mis ei saanud jääda tähelepanuta. Ja tähelepanu on ju igasugust. Minu arvates tekitas see nimevalik ebarealistlikke ettekujutusi, kutsus esile trotsi ja oli igast küljest vaadatuna ebaõnnestunud. Ma oleksin parema meelega olnud Robin, Rasmus või isegi Harry Potter. Võib-olla oli Rambo, see sooneline ja valulik nimi, sünnitusvalude ajal ema ajusse sööbinud. Ehk vaatas ema sünnitusmaja televiisorist Rambo filmi ja see oli ainuke, mis talle nimepaneku hetkel pähe torkas.
Mäletan veel, kuidas esimese klassi alguses toimus kooli ees avalik kohtuistung, mida kutsuti nimepidi hüüdmiseks. Ma kuulasin ainult eesnimesid. Mitte kunagi, mitte ühtegi korda pole mulle teist samanimelist inimest vastu tulnud. Kui see päev kunagi kätte jõuab, siis ma ei tea, mida teen. Võib-olla viskun oma nimekaimu kaela ja nutan kokkukuuluvustunde pärast. Võib-olla naeratan, nii et suunurk tõmbleb kaastundest.
„Anna, Jenni, Joni, Elias, Aleksi, Lassi ... Ra-ambo,“ loetles südamliku olemisega klassijuhataja nimesid. Ema müksas mu seljas turritavat ja higistama ajavat mügarikku, kirbuturult leitud Ämblikmehe ranitsat, ja ma astusin ette. Kas ma tundsin ennast teistsugusena? Ei tundnud. Ma olin teistsugune. Ilmselt sellepärast läkski kool algul nii, nagu läks. Ma ei püsinud pingil, vaid püüdsin selle alla vajuda.
Rambo nimi äratab kujutluse mehest, kelle lihased on plahvatamas. Tema eritistest läikival nahal ristleb arme ja tukslevaid veresooni. Rambo tulistab kuulipildujaga kõike, mis liigub, ja ripub kunstliku kaljurahnu küljes, hoides kinni vaid väikse sõrmega, ise higine ja ülakeha paljas, samal ajal kui teistel on seljas paksud joped. Või oli see kaljurahnustseen hoopis mõnes teises filmis, kus Rambot kehastanud mees mängis? Selles olin ma siiski kindel, et Rambol vaatas üks silm veidi kõõrdi ja silmalaug oli lontis, mis nägi natuke tobe välja. Rambo tappis ja tulistas, kuid oli ikkagi heade poolel.
„Pea seda meeles. Sa oled hea poiss,“ ütles ema ükskord.
„Ja sina oled hea ema,“ ütlesin mina. „Maailma parim.“
Seda oleksin ma soovinud tõesti. Tegelikult oleks mu ema võinud olla maailma parim ema, kui ta oleks olnud terve ja elanud diagnoosivaba elu. Minu ilmaletulek muutis ema täiusliku tuleviku ebatäiuslikuks emaduseks. See oli tekitanud talle masenduse. Kõik ei märganud seda kohe. Mõned arvasid, et ema on lihtsalt boheemlane, sest ta käis ringi batikamustrilistes hõlstides ja pesemata juustega. See oli ju ka ökoloogiline. Mina sain ema masendusest kõige paremini
aru siis, kui astusin sisse mõne eakaaslase koju, kus riidekappides olid sokid paarikaupa ja külmkapis leidus toitu, mida kõlbas süüa. Tasapisi hakkasin sellist elu elavate seltsi vältima, sest need sõprussuhted ei kukkunud kunagi eriti hästi välja. Ilmselt olid meie tegelikkused teineteisest liiga kaugel. „Korralikust“ kodust pärit sõbrad ja nende vanemad esitasid liiga palju küsimusi, millele polnud vastuseid. Või igatahes polnud neile küsimustele selliseid vastuseid, mis oleksid kannatanud päevavalgust. Küsiti kojutuleku ja magama mineku aegade ning kõikvõimalike tavade ja reeglite kohta, ja mõnikord soovisin, et ka minul oleksid need olemas olnud. Vahel üritasin koguni ise endale reegleid seada. Aga tundus tõeliselt tobe käskida end õhtul hambaid pesema või õigel ajal magama minna. See oleks justkui pidanud olema kellegi teise ülesanne.
Algkoolis teavitas meditsiiniõde meid, et lapsed peaksid sööma viis korda päevas. Mäletan siiamaani ema hämmeldunud nägu, kui ma sellest kodus rääkisin. Niisiis hakkasin veetma aina rohkem aega endasarnaste sõprade seltsis.
Need ei teinud tüütuid märkusi ega esitanud ebamugavaid küsimusi. Vastupidi, mõned teemad vaikiti teadlikult ja lugupidamisest teiste vastu täielikult maha.
Mingil põhjusel tundusid paljud täiskasvanud arvavat, et minu elu on viletsam kui mõnel teisel. Et elu ei tohiks selline olla. Selle jaoks oli olemas ka asutusi. Sinna ei kavatsenud ma minna. Oleksin peaaegu parema meelega surnud. Kuna elu oli minu jaoks siiski aeg-ajalt raske tundunud, olin käinud teraapias.
Alguses olin vaadanud, mis puust selline terapeuditädi üldse tehtud on. Olin ta kannatuse proovile pannud, kuigi
ma ei saanud isegi aru, miks ma pidin seda tegema. Kui astusin terapeudi ooteruumi ning ukse küljes rippuv kelluke helises, läks minus käima miski, mis saatis mind otseteed musta tunnelisse. Seal muutusin kummitusrongi kangestunud koletiseks, kes sõitjale otsa kukub. Toppisin terapeudi lapsikud nukumaja nukud vetsupotti, kirjutasin lauale vildikaga sitt mutt ja jätsin oma hambajäljed „Aafrika tähe“ lauamängu kalliskividele (kui ainult mõnda asja mainida).
Terapeut tegi selle mängu kaasa ja pidas vapralt vastu.
Järk-järgult võtsin koledad maskid maha ning teraapia muutus salajaseks maaks, kus pärast väravate sulgemist ununes hetkeks kõik, mis väljaspool. Mul oli neid hetki oma ellu vaja. Mul oleks neid siiani vaja olnud. Terapeut nägi minus asju, millest ma ise polnud teadlik. Julgust. Headust.
Sügavust.
Suveks tuli teraapiasse paus ja ka kogu ülejäänud elu jäi justkui seisma. Kui teised rõõmustasid suvevaheaja üle, oli minul kuidagi vastuoluline enesetunne. Mulle meeldis süüa. Koolis sai süüa. See oli lihtne võrrand. Varem pakuti lastele suvel mõnes pargis toitu. Siis hakkas linn kokku hoidma ja pargitoitlustus lõpetati. Kevadpeol, kui reipalt triibulises triiksärgis õppealajuhataja mõnusat puhkust soovima tõusis, nägin ma end vaimusilmas pika paastumise tagajärjel vaevleva India joogina, kellel nabasõlm valusasti selgroogu vajutas.
Suvel olid siiski ka omad head küljed. Polnud koduseid ülesandeid, polnud pinnuliseks näritud pliiatsi maitset suus, polnud hommikusi ärkamisi ega ärkamise katsetusi. Polnud ka kiusamist, kuigi mind ei olnud keegi juba aastaid kiusanud. Mälestus rusikatest ulatus kaugele. Aga kaugele ulatus
ka mälestus sellest, kuidas kiusati. Kui oled piisavalt häbistamist üle elanud, siis enam häbi ei tunne. Selle tunde suhtes tekib immuunsus. Sellest enam ei hooli, sest muidu söövitab häbi sind nähtamatuks.
Terapeut arvas, et mu võime tundeid valitseda oli arenenud. Ma ise tõlgendasin seda nii, et olin õppinud häbi suuremate portsudena alla neelama.