Lila elab koos vanaemaga otse juuksurisalongi peal, mis on palju enamat kui koht, kus saab lasta juukseid lõigata. Seal käib koos terve linnaosa, et kuulujutte rääkida, naerda ja tantsida. Aga kõik see sattus löögi alla, kui Roosad korraga linnas laiutama hakkasid, ja äkitselt luges ainult see, kui palju kellelgi on laike ja jälgijaid. Aga vanaema Traudel seisab sellele vastu – ta ei lase ometi mingil läikima löödud vihvide hordil ennast verest välja lüüa! Kuid siis kukub Lila maailm kokku: vanaema olla mingis õnnetuses elu kaotanud! Ja Lila peab jagelema Roosadega, kes proovivad kõikide vahenditega vanaema juuksurisalongile küüsi taha saada. Oma parimate sõprade abiga saab Lila sellele kohutavale ebaõiglusele jälile.
ROOSA SAKIB!
See krutskeid täis, värvikas ja tempokas raamat on hümn iseseisvale mõtlemisele ja kogukonnavaimule.
ISBN 978-9916-734-40-7
9
789916
734070
ölli Beate D
ng
Mär gu
s õ na
säu s iuh-
ROOSA SAKIB!
Il lu st re er in ud T
ine Sch ulz
h
G I ON UD AL RA IS A! LT R E M U S Ä ED JÄ UK U S J LE AL AB PE
ölli D e t a Be
ng
Illustreerinud Tine Schulz
PROLOOG Väike eelmäng
„Ma ju ütlesin – flamingokarva sall, mitte see närimiskummiroosa!“ Peggy Plump istus sätendaval režissööritoolil ja heitis oma vesinikblondid pikad juuksed üle pea. Gerdi seisis tema ees ja tõstis maast salli, mis bossile ei sobinud ja mille ta just oli tema jalge ette maha visanud. Siis tõmbas ta korvist kärmelt flamingokarva salli ja ulatas bossile. Otsekohe manas Peggy Plump taas näole oma võluva naeratuse. See oli täpselt seesama naeratus, mis on tuttav kõikidest tema telereklaamidest ja linnas üles pandud plakatitelt ja mis tuleb tal kõige meisterlikumalt välja igas „Mega-Show“ saates. „Säravaim naeratus, mida inimkond on näinud“ – nii öeldakse selle kohta seltskonnaajakirjades ja sotsiaalmeedias. Jah, Peggy Plump ei ole pelgalt kõige kaunim naine kogu maal, ta on ka kõige rikkam, miljonite jälgijatega. 2
Alfa RP, nagu Roosade presidendile meeldis end kõnetada lasta, heitis salli õlgadele ja lasi Gerdil peeglit hoida. Gerdi käsi värises. Ta ei olnud veel kunagi sellele võimsale naisele nii lähedal seisnud. Juba see oli üle mõistuse, et ta „Mega-Show“ eelvalikust üldse läbi sai, tähendas see ju, et ta oli ülejäänud 150 kandidaadi seas läbi löönud. Saateni jäänud kaks nädalat tõotasid kujuneda veel raskemaks, ta oli sellest teadlik. Roosade käest ei saanud ju lõppeks midagi niisama, seda oli ta viimaste nädalate jooksul omal nahal kogenud. Lambukesena – nagu uustulnukaid hüüti – tuli tal oma kogukonnas teatud kohustusi täita. Peale selle pidi ta kandma kindlat riietust: neoonroosat pükstükki ja kollaseid kõrge kontsaga kingi, mida oli aga saada ainult suuruses 36. Kui tahtsid Roosade luksusmaailma hüvedest osa saada, tuli kohastuda, ja see kehtis ka kingade kohta. Gerdi jalad olid juba mõne tunniga paistes, veriseks hõõrdunud ja ville täis, aga nii see asi käibki. Elu ei ole alati meelakkumine – seda teadis ta liigagi hästi. Alles õige hiljuti oli ta kodus kogu majapidamisega hakkama saanud ja ka oma noorema venna eest hoolitsenud. Kuidas ta küll Ronnit igatses! Ja ema tegelikult ka. Ta vaatas, kuidas Peggy Plump end peeglist silmitses. Juba selle naise välimus oli lihtsalt viimase peal! Kõik tema juures paistis olevat täiuslik. Siis võis ju rahumeeli lasta end kritiseerida. Peggy soovis ju ainult head ja hoolitses oma lambukeste eest liigutava tähelepanuga, see oli kõigile teada-tuntud tõsiasi. Pealegi naeratas ta nüüd jälle 3
ja see naeratus oli pühendatud ainuüksi Gerdile. See kaalus üles kõik ebameeldivused. Isegi vaevatud jalad. „Okei, kullake, sa võid nüüd minna.“ Peggy Plump tõusis oma teemantidega kaunistatud režissööritoolilt, mis seisis väikesel poodiumil nagu troon. Naine elas talle kuuluvas 23-korruselises Roosa Väe Tornis, mida üldiselt kutsuti lihtsalt Torniks, katusekorteris, kust avanes vaade kogu linnale. Gerdi lasi aukartlikult jalga. „Ja kindla peale harjuta kõndimist!“ hüüdis Alfa RP talle järele. „Su põlved vabisevad ikka veel kõvasti, kullake. Tead ju küll, et esimese osa eesmärk on vaba ja enesekindel kõnnak.“ Gerdi oli vaevalt toast lahkunud, kui naeratus Peggy Plumpi huulilt kadus. Selle tüdruku ringitrampimist oli lausa valus vaadata! Aga praegu ei ole veel õige hetk ust tema nina ees kinni lüüa. Tegelikult oli sellest päris kahju, sest Peggy oli kenakesti sõiduvees. Terve hommiku oli teda vihastanud see Liiliate tänava asi, järjekordselt. Tal ei olnud õnnestunud seni sinna veel ühtegi oma salongiketi filiaali rajada ja polnud ühtegi linnaosa, kus Roosade sooduspakkumisi oleks kasutatud vähem kui seal. Tal ei läinud korda üle võtta isegi selle Trampija-Gerdi korterit, kuigi see seisis sestpeale, kui tüdruku ema hullarisse pandi, nüüd ju sama hästi kui tühjana. Selle taga oli raudselt jälle see Edeltraud Locke Edeltraudi juuksurisalongist. Too keeras ju pidevalt tervet linnaosa üles. Aga kuidas 4
see tal korda läks? Kui Peggy Plump vaid teaks, kuidas ta seda teeb, paneks ta tema mängudele paugupealt punkti, aga tema juhmid kolleegid ei olnud seni suutnud seda väikest pisiasja välja selgitada. Hoolimata sellest, et nende käsutuses olid kõige moodsamad pealtkuulamis- ja spioneerimisvahendid! Ja ka selles oli süüdi seesama üllas Edeltraud. Selles oli Peggy Plump veendunud. Midagi seal igatahes toimub, selles juuksurisalongis, aga Roosasid ei lastud sinna ligi – ja see oli ennekuulmatu jultumus. Kuhu seal jäi õigus vabadusele? Alfa RP võttis lonksu rahustavat teed, mille koostisosad olid spetsiaalselt tema jaoks käsitsi korjatud ja kokku segatud. Kui leiaks nüüd veel mingi pagana mooduse, kuidas selle juuksurisalongi saladus päevavalgele tirida. Ta tahtis kontrolli enda kätte, ja kogu linna üle! Ta proovis rahulikult hingata, sest puhkimine mõjus ta ilule halvasti. Vähemalt olid tema inimesed niigi palju korda saatnud, et Lampjala-Gerdi oli nende kogukonda meelitatud. Alles hiljaaegu jõlkus tüdruk selle tatise Lila-plika, proua Locke lapselapse sabas. Ja kui ta vähegi kannatlik on, küllap pigistab ta Gerdilt Liiliate tänava kohta kõik välja. Peggy Plump jõi tassi ühe sõõmuga tühjaks. Seda, et rahustav tee oli endiselt kuum, ei tundnud ta üldse. Ta astus suure seinapeegli eest eemale ja proovis selga mõõtude järgi õmmeldud musta litterkleiti, mille kavatses selga panna show väljalangemisosas. Ah, tuleb jälle 5
kenakesti ulgumist, kui ta kandidaate minema saadab! Üks teise järel, hopp, hopp, hopp. Nägemist, musirullid! Selle mõtte peale läks ta tuju paugupealt paremaks. Ta uuris end peeglist iga külje pealt. Taevane arm, kui ilus ta ikka on! „No oodake,“ sosistas ta endamisi. „Teil ei ole ju õrna aimugi, kellega teil tegemist on!“ ähvardas ta oma peegelpilti ja leidis, et on vihasena veel ilusam. Üks tema jooksupoistest tuli sisse ja tõi talle Mehhiko karvutu koera, kellel oli seljas neoonroosa kapuutsiga jakike. Ah jaa, ta oli ju endale koera tellinud. Tema elustiilitreener oli soovitanud natuke loomaarmastust üles näidata, sest see tooks talle veel rohkem laike. Õigupoolest oleks ta parema meelega krokodilli või madu tahtnud, aga tema imidži-treener laitis selle mõtte kohe maha, sest siis hakkaks loomakaitseselts talle pinda käima, parem võtta armas kass, sest suurem osa internetis levivatest loomavideotest on kassidest. Kahjuks ei kannata ta kasse silmaotsaski, kuna need ei täida ühtegi käsku ning on trotslikud ja isepäised nagu lapsed. Seega koerad. Ta oli netist oma eri kostüümide juurde eri tõugusid tellinud: valge kuningpuudel Lumivalgekesekostüümi juurde, chihuahua lõhikutega pükstüki juurde ja Mehhiko karvutu koera musta elimineerimiskleidi juurde. Aga see karvutu peni nägi nii kole välja! Ja kui arglikult see loom teda oma ümmarguste silmadega jõllitas! Nagu hunnik õnnetust. Mida ta sellisega peale hakkab? 6
„Seda krantsi ma küll ei taha!“ hüüatas ta, ja kui koerake nüüd veel ka värisema hakkas, võttis ta jalaga hoogu, et loomale tagumikku korralik hoop anda, kuid too tõmbas end niutsudes kössi ja ta jalg tabas tühjust. Hoobi hoo mõjul hakkas ta kõrgetel kontsadel kõikuma ja kukkus valju kärina saatel selili. Kärises tema kleit, mille õmblused äkilise liigutuse peale kraeni lahti hargnesid.
7
1. PEATÜKK Üllatav kohtumine
Lila sööstis läbi pargi. Ta hakkas hiljaks jääma, seetõttu ei jäänud tal üle muud, kui valida otsetee mööda järsku künkanõlva, kus ei võinud iial teada, kas jõuad ikka ühes tükis alla. Liiga tugeva hooga sõites võis tagumine ratas liivasel pinnal libisema hakata. Ja täie kimaga alla tuhisedes pidi ikka väga peale passima, et ükski puujuur ega jäneseurg teele ette ei jääks, sest muidu võis kõrge kaarega üle lenksu lennata. Selline asi oli Lilale kord hamba maksma läinud, aga esimene tund oli matemaatika Delta JS-iga ja sinna hilinemisel oleksid olnud sama saatuslikud tagajärjed. Lila oli veendunud, et see oli olnud Gerdi, kes oli kollastes kontsakingades, roosas pükstükis ja peene Flutschi käekotiga nurga peal vilksatanud ja näo teinud, nagu 8
poleks teda märganud. „See ei ole lihtsalt võimalik,“ pomises ta. „Nutella-Gerdi on Roosade leeris?“ Kui lõbus oli neil – Lilal, Sharil ja Dokil – temaga eelmisel suvel vanaema pööningul koos olnud, kui nad endale linad üll viskasid ja kummitusi mängisid, kuigi Gerdi oli juba 13 ja Lila ja tema sõbrad alles kümnesed. Gerdi oli lahe, tahtis, et teda Giliks kutsutaks ja oli pöörases vaimustuses kontsakingadest, mis oli Lila meelest ajuvaba, sest kes on kunagi näinud kõrgetel kontsadel kummitust? Paistis, et nüüd oli ta maandunud tõeliste tontide juures, kes oma Roosa kogukonnaga terves linnas laia lehte mängisid. „YOU WILL LOVE IT!“ vilkus nende reklaamlause iga nurga peal olevatelt digitaalsetelt hiigelekraanidelt. Pükstükk, mida pidid kandma kõik, kes Alfa RP heaks töötasid, oli Gerdile ilmselgelt natuke liiga suur. Seetõttu oli ta püksisääred üles keeranud. Ta oli oma suured jalad tillukestesse kõrge kontsaga kingadesse pressinud ja tõstis kõndides jalgu nagu kurg. Ja kuna ta ajas asju jalgsi, pidi ta Roosade hierarhias ikka veel kõige alumisel astmel olema. Kõigepealt peab ta jalad rakku jooksma, alles siis tõuseb ta karjääriredelil pulga võrra kõrgemale ja talle antakse elektritõuks. Seda teadsid tänu „Mega-Show’le“ kõik. Lila oli veel natuke maad Gerdile järele sõitnud – ikka puude, parkivate autode ja majanurkade taha varju hoides –, kuna ta lihtsalt ei tahtnud uskuda seda, mis oli ometigi päevselge: lahe Gil, teise nimega Nutella-Gerdi, 9
Lila elab koos vanaemaga otse juuksurisalongi peal, mis on palju enamat kui koht, kus saab lasta juukseid lõigata. Seal käib koos terve linnaosa, et kuulujutte rääkida, naerda ja tantsida. Aga kõik see sattus löögi alla, kui Roosad korraga linnas laiutama hakkasid, ja äkitselt luges ainult see, kui palju kellelgi on laike ja jälgijaid. Aga vanaema Traudel seisab sellele vastu – ta ei lase ometi mingil läikima löödud vihvide hordil ennast verest välja lüüa! Kuid siis kukub Lila maailm kokku: vanaema olla mingis õnnetuses elu kaotanud! Ja Lila peab jagelema Roosadega, kes proovivad kõikide vahenditega vanaema juuksurisalongile küüsi taha saada. Oma parimate sõprade abiga saab Lila sellele kohutavale ebaõiglusele jälile.
ROOSA SAKIB!
See krutskeid täis, värvikas ja tempokas raamat on hümn iseseisvale mõtlemisele ja kogukonnavaimule.
www.ajakirjad.ee
9
789916
734407
facebook.com/vestaraamatud
ö Beate D
lling
Mär gu
s õ na
sä s iuh-
ROOSA SAKIB!
Il lu st re er in ud T
ine Sch ulz
uh
NG DI LO AU SA TR I A! L R E SU ÄM ED JÄ UK U S J LE AL AB PE