Arm

Põhjamaade romaan

Põhjamaade romaan

Auður Ava Ólafsdóttir

Arm

Islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk

Originaal: Auður Ava Ólafsdóttir Ör Benedikt Reykjavík 2016 Toimetanud Mari Tuuling Kaane kujundanud Ande Kaalep Tagakaane foto: Saga Sig

Raamatu tõlkimist on toetanud Islandi Kirjanduse Keskus

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Copyright © Auður Ava Ólafsdóttir, 2016 Published by arrangement with Éditions Zulma, Paris Autoriõigus tõlkele: Kadri Sikk ja OÜ Eesti Raamat, 2020 ISBN 978-9916-12-021-7 (köites) ISBN 978-9916-12-022-4 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

P체hendatud k천igile tundmatutele ohvritele: meditsiini천dedele, 천petajatele, baarmenitele, luuletajatele, koolilastele, raamatukoguhoidjatele, elektrikutele. Ja sulle, J.

Armide moodustumine on loomulik osa bioloogilisest protsessist, mis toimub naha ja teiste traumeeritud keha­ kudedega pärast õnnetust, haiguseid või operatsioone. Kuna keha ei suuda kahjustatud kudesid täpselt taastada, erine­ vad uute kudede pind ja omadused ümbritsevast kahjusta­ mata nahast. „Naba on meil keskkohal justkui maailma kese. See on arm, mil pole enam mingit rolli.”

(Bland.is) „Keha on avatud väli, tormijooksude tallermaa.”

Julia Kristeva

I. IHU II. ARM

31. mai

Ma tean, et olen alasti naeruväärne, ei tee sest siiski numbrit ja võtan riided seljast, kõigepealt püksid ja sokid, siis nööbin lahti särgi, paljastades vasaku rinna kahvatul ihul kriitvalge vesiroosi, pika nagu noatera, varjamas verist valgutompu, mis pumpab ööpäe­ vas kaheksa tuhat liitrit verd, lõpuks võtan jalast aluspüksid – kõik just selles järje­korras. Mul ei lähe kaua. Siis seisan keset parkett­ põrandat naise ees ihualasti, nii nagu jumal mind lõi, ühtekokku nelikümmend üheksa aastat ja neli päeva, mitte et ma praegu jumalale mõtleksin. Meid lahutab veel kolm parketilauda, tahu­ tud ümbritsevast metsast pärit massiivsetest sekvoiadest, mille all lokkavad maamiinid; iga laud kolmkümmend sentimeetrit paks ja nende vahel praod, ja ma sirutan käe, koban tema suunas nagu pime mees, kes püüab pilti kokku panna. Kõigepealt taban ihu pea­ lispinda, nahka, kuu maalib läbi kardinapilude ta seljale triibud.

Ta astub mulle sammu lähemale, põrandalauad nagisevad jalge all, kui liigun tema poole. Ta sirutab samuti käe välja, sobitab pihu vastu pihku, elujooned kohtuvad ja samal hetkel tunnen kaelasoon­ tes voogavat paisumist ning põlvedes ja käsivartes pulseerimist, vere voolamist elundite vahel. Hotell Silence’i numbritoa 11 vooditagust seina katab lehemustriline tapeet ja ma mõtlen, et homme lihvin ja lakin põranda ära.

I. IHU Nahk on keha suurim organ. Täiskasvanud inimese nahapind on umbes kaks ruutmeetrit ja kaalub ligikaudu viis kilo. Paljude teiste elusolendite puhul räägitakse ka karvkattest või kasukast, inimeste puhul aga ihust. On arvatud, et ihu tuleneb sõnast iha.

13

5. mai

Tryggvi Tätoveeringustuudio laud on täis väikeseid värvilisi klaasist tindipurke ja noormees küsib mult, kas olen pildi välja valinud või kaalun ehk mõnd isiklikku mustrit või sümbolit? Tema enda keha on pea üleni tätoveeringutega kaetud, vaatan madu, kes väänleb kaela pidi ülespoole ja tõmbab end ümber musta kolju kerra. Tint valgub keha mööda alla ja nõelaga toimetava käe vart raamib kolmekordne okastraat. „Paljud tahavad arme peita,” ütleb tätoveerija ja vaatab mulle peeglis otsa. Kui ta selja pöörab, näen maika alt ainult perutava hobuse kapjasid.

Ta sirutab käe plastkaustade virna poole, valib sealt ühe ja lappab lehti, et mulle mingit pilti näidata. „Keskealised mehed tahavad sageli tiibasid,” kuulen ta sõnu ja märkan ühtäkki nelja mõõka läbistamas tulipunast südant, mis kaunistab kausta hoidvat küünarvart.

Mul on keha peal kokku seitse armi, neli ülalpool naba, kõige alguspunkti, ja kolm allpool. Linnutiivad, mis sirutaksid üle õlgade, ütleme vana sõbra kombel semulikult ja toetavalt kaela juurest alla rangluuni, kataksid neist kaks, isegi kolm, neist saaks minu tiivuline vari, minu kilp ja kindlus. Kahvatu ja kaitsetu ihu jääks siis võitud sulgede alla varju.

Poiss lappab kiirelt joonistusi, et näidata mulle linnutiibade erinevaid variante, ja osutab lõpuks näpuga ühele pildile: „Kotka­ tiivad on kõige populaarsemad.”

15

Ta võinuks lisada: milline mees ei unistaks sellest, et olla röövlind ja liuelda üksinda taevalaotuses üle paisjärvede, uht­orgude ja rabade, otsides saaki?

Selle asemel ütleb ta: „Mõtle rahulikult järele.” Ja selgitab, et tal on eesriide taga teine klient, kelle lehviv riigilipp koos varjuga saab kohe valmis.

Ta räägib vaiksemalt. „Ma ütlesin talle, et kui ta võtab kaks kilo juurde, läheb lipuvarras volti, aga ta jäi endale kindlaks.”

Olen plaaninud ema enne uneaega vaatama minna, mistõttu tahaksin võimalikult kiiresti asja ära ajada. „Ma mõtlesin akutrelli peale.”

Kui mu valik teda üllataski, ei paista see kuskilt välja, ta hakkab hoopis kohe õiget kausta otsima. „Võib-olla on akutrell teiste elektriseadmete juures,” ütleb ta. „Igatahes pole see nii keeruline kui ATV, mida ma tegin eelmisel nädalal.” „Ei, ma tegin nalja,” ütlen.

Ta vaatab mind tõsise näoga ja on raske öelda, kas ta solvus.

Pistan käe kähku taskusse ja võtan välja kokku murtud paberi­ lehe, silun joonistuse sirgeks ja ulatan talle. Ta võtab lehe vastu, vaatab iga külje pealt ja tõstab lõpuks vastu valgust. Mul õnnestub teda üllatada. Ta ei suuda nõutust varjata. „Kas see on lill või …” „Vesiroos,” vastan kõhklemata. „Ja ainult üht värvi?” „Jah, ainult üht värvi, valge. Varjudeta,” lisan. „Ja sõnumit pole?” „Jah, sõnumit pole.”

16

Ta korjab kaustad kokku, ütleb, et joonistab vaba käega, ja lülitab tätoveerimismasina sisse. „Ja kuhu sa tahad seda?” Ta seab end valmis, et nõelaotsa valgesse vedelikku kasta. Nööbin särgi lahti ja osutan südamele. „Karvad tuleb enne ära ajada,” ütleb ta ja paneb masina kinni. „Muidu kaob su lill tihnikusse ära.”

R i i gik s m a nim etan seda, kus kõig i pikaldas t enesetapm ist hüüt aks e „eluks” Kõige lühem tee vanadekodusse on läbi surnuaia.

Ma olen alati ette kujutanud, et mu elu kõige viimane kuu saab olema viies ja et viimases kuupäevas oleks isegi rohkem kui üks viis: kui mitte viienda viies, siis viienda viieteistkümnes või kahekümne viies. See oleks ka mu sünnikuu. Pardid oleksid juba paari heitnud, aga mitte ainult nemad ei ujuks tiigil, vaid ka meriskid ja rislad, nii et mind saadaksid ära linnulaul ja kevadiselt valged ööd.

Kas maailm jääks mind taga igatsema? Ei. Kas maailm oleks minuta vaesem koht? Ei. Kas maailm saaks minuta hakkama?

Jah. Ons maailm nüüd parem, pärast minu sündi? Ei. Mida olen teinud, et see parem oleks? Mitte midagi.

Kõndides Skothúsveguril, mõtlen, kuidas õige naabrilt jahipüssi laenata. Kas relva laenatakse samamoodi nagu pikendusjuhet? Mis loomadele mai alguses jahti peetakse? Ei tulistata ju ometi kallist kevadkuulutajat vainurästast, kes on alles naasnud saarele, või pesas hauduvaid parte. Mis siis, kui ütleksin, et tahan maha lasta merikajaka, kes ei lase mul mu kesklinna korter­ maja ärklitoas magada? Kas Svanurile ei tunduks kahtlane, kui ma hakkaksin ühtäkki pardipoegade saatuse pärast südant 17

valutama? Pealegi teab ta, et ma pole mingi jahimees. Kuigi tean, mis tunne on seista üksinda keset laant jääkülmas jões kubemeni kalamehe­saabastes, kui külm vesi surub nagu sein vastu keha ja kivikesed nätskes jõepõhjas masseerivad taldu, ja tundnud siis, kuidas jõevool mul kiirelt jalad alt viib, kuidas vesi läheb sügavamaks ja põhi kaob ära ja mu ees on pimestav, mattev voog – püssi pole ma igatahes lasknud. Viimaselt kalalkäigult tulin koju kahe forelliga, mis ma ära fileerisin ja panin pannile rõdult potist lõigatud murulauguga. Pärast seda, kui ta üritas mulle „Die Hard 4” näidata, teab ta ka seda, et ma ei kannata vägivalda. Keda muud lastakse maikuus maha kui mitte iseennast? Või teist Homo sapiens’i. Küll Svanur otsad kokku viib.

Svanur ei ole samas mees, kes esitaks küsimusi. Või üldse juurdleks inimeste hingeelu üle. Ta pole selline, kes tuletaks meelde, et on täiskuu, või räägiks virmalistest. Ta ei ütleks: „Vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart …”

Isegi oma naise Áróra tähelepanu ei juhiks ta taevavärvidele, punetavale koidukumale, sõnades: „Seal ta on, su nimekaim.”

Mitte sugugi enam, kui Áróra teeks seda oma mehele. Tööd on neil kodus selgelt jaotatud ja naine on see, kes peab hommikuti teismelise voodist välja ajama. Tema aga jalutab nende neljateist­ aastast emast kollit, kelle esikäpad ei kanna hästi. Ei, Svanur jätaks tunded kõrvale ja ulataks mulle püssi sõnadega, et see on Remington XB 40, kinnise raua, aga originaaltoru ja -lukuga – isegi kui ta kahtlustaks, et kavatsen end maha lasta.

Na b a o n a rm inim e se k õh u l, m i s t e ki b p ärast n a b a nööri jä ä nu ste ä ra k u k kum i st . Naban ö ö r t õ m m a t a k se pä ra st la pse sü nd i kl am bri ga ki n n i j a 18

l õigat ak se seejärel läbi, et katkes tada ühe n dus em a ja lapse vahel. Seeg a tekib es imene arm seo ses emag a.

Ruut juur k ahest (√ 2) o n ar v, mida is eendag a k o rr utades saab t ulemus eks kahe.

Pargipinkidel kössitavad külmas kevadpäikeses paaris vanakesed, villased tekid ümber, kohe nende juures on hanekari. Märkan, et üks lind konutab teistest veidi eemal omaette ega liiguta end, kuigi jõuan talle päris lähedale. Üks tiib on tagurpidi murtud, ilmselgelt katki. Haavatud hani on paariliseta ega paljune. Jumal saadab mulle sõnumi. Mitte et ma usuksin temasse.

Ema istub sügavas tugitoolis, ta jalad ei ulatu maha, sussid on liiga suured, neist sirutuvad välja luidrad jalad, ta on pea täiesti kokku kuivanud, liha on luudelt kadunud, kerge nagu sulg – ainult penoplastist kondid ja paar kõõlust hoiavad teda veel koos.

Mõttesse tuleb üle talve kõnnumaale jäänud linnuluukere, millest on alles vaid tühi karkass ja seegi laguneb lõpuks nii ära, et järele jääb ainult küünistega tolmukera. On raske ette kujutada, et sellel pisikesel luidral naisel, kes ei ulatu mulle õlgadenigi, on kunagi olnud naise vorm. Tunnen ära pidupäevaseeliku, mis on vöökohast liiga laiaks jäänud, liiga suur talle. Riided möödunud elust, teisest ajastust.

Ma ei kavatse lõpetada nii nagu ema. Õhk on toidulõhna täis, astun läbi aurupilve, mis tõuseb hakk­lihapallidest ja kapsahautisest. Koridoris toidukärul on pool­tühjad punase kapsa ja moosiga plastkausid, kuulda on söögi­nõude klirinat ja töötajate kord valjenevaid, kord vaibuvaid hääli, mis püüavad tabada hoolealuste tähelepanu.

19

Mööbli jaoks pole toas eriti ruumi, kuid seina ääres seisab orel.

Kui sai selgeks, et endine matemaatikaõpetaja ja orelimängija ei hakka seda enam kasutama, jõuti kokkuleppele, et orel võib jääda temaga.

Voodi kõrval on raamaturiiul, mis paljastab ema peamised huvid: maailmasõjad, eelkõige teine maailmasõda. Siin seisavad kõrvuti Napoléon Bonaparte ja hunnide kuningas Attila, seal aga üks raamat Korea ja teine Vietnami sõjast ja seal kõrvuti pruunis nahkköites taanikeelsed „I maailmasõda” ja „II maailmasõda”.

Külaskäigud toimuvad kivisse raiutud päevakorra järgi ja esimese asjana küsib ta mult, kas olen käed ära pesnud. „Kas sa pesid käed ära?” „Pesin.” „Loputamisest ei piisa, käsi tuleb hoida kolmkümmend sekundit kuuma vee all.”

Siis torkab mulle ühtäkki pähe, et olen kord olnud tema kõhus.

Ma olen meeter kaheksakümmend viis sentimeetrit pikk ja vastavalt viimasele kaalumisele – ujula riietusruumis – kaheksa­ kümmend neli kilo. Ehk mõtleb ta teinekord isegi, kas tõesti oli see suur mees kunagi minu kõhus? Kus ma üldse alguse sain?

Arvatavasti vanas mahagonist abieluvoodis, millel kummalgi pool peatsis kapp – korteri kõige kogukam, laevamõõtu mööbliese.

Tüdruk astub, kandik käes, ukse poole. Emal pole olnud magusaisu, ploomikissell vahukoorega on kandikul. „Tema on Jónas Ebeneser, minu poeg,” kuulen ema sõnu. „Jah, sa vist eile juba tutvustasid meid, ema ...”

Tüdruk ei tea sest midagi, teda polnud eelmisel päeval tööl. „Jónas tähendab tuvi ja Ebeneser abistajat. Mina valisin nimed,” jätkab ema.

20

Siis torkab mulle mõttesse, et äkki oleksin pidanud paluma Tryggvi Tätoveeringustuudio kutil joonistada vesiroosi kõrvale ühe tuvi – kaks nimekaimu mestis, Jónas üks ja Jónas teine, mõlemal natuke halli sees.

Ma loodan, et tüdruk kaob enne, kui jutujärg mu sünnilooni jõuab. Tal pole aga kuhugi kiiret, ta paneb kandiku käest ja hakkab käterätikuid sättima. „Sinu sünd läks su vennast raskemini,” ütleb ema järgmisena. „Suure pea pärast. Sul olid nagu kaks sarve otsaees, kaks könti,” seletab ta, „nagu pullvasikal.”

Tüdruk vaatab mind silmanurgast. Ma tean, et ta kõrvutab ema ja poega.

Naeratan talle.

Ta naeratab vastu. „Te lõhnasite ka erinevalt, sina ja su vend,” kostab tugitoolist. „Sina lõhnasid mulla järele, külmalt ja niiskelt, põsed külmad, suu ümber pruun võru, tulid tuppa, käed kassikriime täis. Need vaevu paranesid.”

Ta ootab hetke, nagu üritaks meenutada, mida käsikiri järgmisena ette näeb. „Mu kullatükike kirjutas üheteistkümneselt kartulitest kirjandi, millele pani pealkirjaks „Emake maa”. See kirjand rääkis minust ...” „Ema, vaevalt et teda nüüd ... Vabandust, mis su nimi oligi?” „Diljá.” „Vaevalt et Dilját nüüd see huvitab, ema ...”

Tundub, et tüdrukule pakub ema jutt just vastupidi päris huvi.

Ta noogutab mõistvalt ja nõjatub uksepiidale. „Täna seda mehemürakat nähes ei tuleks selle pealegi, kui õrn ta oli.”

21

„Ema ...” „Oli aias mõni murtud tiivaga lind, tal juba pisar silmas ...

Hella hingega poiss ... Alati mures, et inimesed ei hoia üksteist piisavalt ... Ta rääkis, et kui tema suureks saab, siis tahab maa­ ilmale head teha ... Sest maailmal on nii paha-paha ... Mu kulla­ tükikesele ikka meeldis videvik ... Kui pimedus langes, lamas ta akna ääres põrandal ja jälgis taevast ja pilvi ... Nii musikaalne ...

Siis lukustas end oma tuppa ja hakkas nukuteatrit meisterdama ... Valmistas märgadest ajalehtedest nukud, maalis näod pähe ja õmbles riided selga, keeras ukse lukku ja toppis lukuaugu vetsupaberit täis ... Teismelisenagi oli veel hirmsasti mures ­maailma pärast ... Ütles: „Mina abiellun ainult siis, kui ära armun ...” Siis kohtas Guðrúnit, kes oli haiglaõde ja osakonna­ juhataja, tegi veel ämmaemandapaberid ja siis läks ettevõtluskoolitusele ...” „Ema ...”

Läppunud õhk matab hinge, astun akna juurde. Näen hoovi, aknaplekil vilguvad mullused punased jõulutuled. Akna ees, mis peab tõmbetuule pärast kinni olema, ripuvad kodust Silfurtúnilt toodud kardinad. Ema tegi need lühemaks ja võttis kaasa – muster on mulle tuttav. Näha on ka matuseautot, mis päeva kandamiga minema sõidab. „Minu armas Guðrún Vesiroos eostati põõsaste vahel maikuus, tedretähne teine täis nagu rüüdamuna, kõrgema mereharidusega, ja peika on tal räppar, topib tubakat huulde ja kõrvas on tal rõngas, mitte selline tavaline, vaid ketas kõrvanibus, lahke loomuga poiss Eskifjörðurist, kes hooldas oma vanaema tolle surivoodil ...” „Ema, aitab nüüd küll ...” „Mõned mehed ei toibugi kunagi sellest, et neid maha jäetakse ...”

22

„Ei maksa iga sõna, mida ta räägib, uskuma jääda,” ütlen akent avades.

Siis katsuks ema nagu midagi meenutada, aga mitte ei taipa, mida ta öelda tahtis, ja jääb vait nagu levist väljunud raadiosaatja.

Hetkeks kaob ta ära teise maailma ja ajastusse, eksleb hämustes mälestustes, otsides tähtedest juhatust. Ta on noor tütarlaps, kes on oma lambad ära kaotanud, ähmane pilk kulgeb otsides üle toa, kujutelm vajub aegamisi mööda mööblit laiali.

Tüdruk astub vaikselt uksest välja ja mu ema katsub kohendada kuulmisaparaati, sättida end minuga samale lainepikkusele, tagasi maakera magnetvälja, oleviku võnkesagedusele.

Seisan raamaturiiuli ääres ja uurin pealkirju: Tolstoi „Sõda ja rahu”, Hemingway „Jumalaga, relvad!”, Erich Maria Remarque’i „Läänerindel muutuseta”, Elie Wieseli „Öö”, Tadeusz Borowski „Siitkaudu gaasikambrisse, daamid ja härrad”, William Styroni „Sophie valik”, Imre Kertészi „Uskmatud”, Viktor Frankli „... Ja siiski tahta elada”, Primo Levi „Kas see on inimene”. Võtan riiulist Paul Celani luuleraamatu „Surmafuuga”: „sind me öösiti joome, sind me hommikul joome ja lõunaks õhtuti joome, me joome ja joome”. Pistan raamatu raskusse ja võtan riiulist „I maailmasõja”. „Sinu ilmaletulekust saati on maailmas toimunud 568 sõda,” kostab tugitoolist.

Raske on öelda, millal on emal selgem hetk – ta on nagu aeg-ajalt katkev elektrivool või ehk oleks õigem öelda võbelev küünla­leek või -taht. Just siis, kui arvan, et ta hakkab ära kustuma, lööb ta jälle lõõmendama.

Kui tüdruk on läinud, aitan ema voodisse, hoian tal käe alt kinni ja ta tammub susside lohisedes üle helerohelise linoleumpõranda. Huvitav, kui raske ta on? Nelikümmend kilo? Poleks üldse vaja mingit tormituult, et teda minema pühkida, piisaks 23

väikesest puhangust, kergest hoovusest, pisimgi tõmbetuul paiskaks ta pikali. Lükkan kaks tikandiga patja kõrvale ja istun tema juurde voodiäärele. Ta heidab pikali ja keha vajub madratsisse. Öökapil on lõhnaõli, mille kinkisin talle jõuludeks – „Eternity Now”, sest ema elab igavikus. Hoian ta kätt pihus – need sinised sooned, elus karastunud käeselg. Kord nädalas lakitakse tal küüsi.

Ema oli see, kes mind kooliajal matemaatikaga aitas ega mõistnud, kuidas keegi üldse peab sellega pead murdma. „Tuletamine on lihtne,” ütles ta.

Ja ta selgitas mulle, kuidas ilma kalkulaatorita ruutjuurt arvutada. Ta ütles, et ruutjuur kahest (√2) on arv, mida iseendaga korrutades saab tulemuseks kahe. Niisiis otsime tundmatut arvu x, mis on teisisõnu x2 = 2. Näeme, et x jääb 1,4 ja 1,5 vahele, sest 1,42= 1,96 < 2, aga 1,52= 2,25 > 2. Järgmisena peab vaatama arvusid 1,40; 1,41; 1,42 kuni 1,49 välja. Siis selgub, et 1,412 = 1,9881 < 2 ja 1,422= 2,0164 > 2. Sellest näeme, et ruutjuur kahest jääb 1,41 ja 1,42 vahele. „Kas relvarahu sõlmiti ära?” kuulen teda voodist küsimas.

Kord nädalas tehakse talle soengut, kevadpäike paistab lääne­ poolsest aknast sisse ja valgustab kenasti sätitud helelillasid juukseid, heites helki ta käharpeale. „Teises maailmasõjas hukkus kuuskümmend miljonit,” jätkab ta.

Emaga on sama hea rääkida kui seinaga. Mulle sobib nii hästi, piisab, kui tunnen teise elusa keha soojust. Otsustan, et ta saab minust aru, ja asun kohe asja juurde. „Ma olen õnnetu,” ütlen.

Ta patsutab mu kätt. „Meil kõigil on oma võitlused,” ütleb ta ja lisab: „Ka Napoléon põgenes iseenda eest. Josephine tundis end nende abielus üksinda, täpselt nagu minagi.”

24