Tähendab, me olime metsas. Oli justkui videvik, aga päikest ei olnud, maastikule langes pruunikas vihmavalgus. Kas ma oleksin saanud kellelegi helistada? Ei, ei oleks, sest isegi kui mul oleks olnud kedagi kellele helistada, siis oleks aeg otsa saanud. Nüüd oli ainult uppuv veealune valgus ja suured puud ja hiigelpiisad, mis langesid okstelt nagu groteskselt suurte olendite pisarad, ja olime ainult meie – tema ja mina – ja tunne, et olen üksinda maailmas, oli nii tugev, et tegelikkus poleks seda mingil moel muuta saanud. Ei meile vastu sõitvad autod, ei valgustatud telefoniputkad, millest möödusime, ei raadiosaade, kus keegi pidas pehmelt nurruva häälega loengut, mis kõlas nagu jumala teenistus. Helid tekitasid silme ette pildikesi. Neitsi Maarja suure ohtliku ingliga, neitsi Maarja väikese paksu lapsega, kes tiivutult, kuid maa gravitatsioonist sõltumata kõigil maalidel tema rinna ümber tiirleb. Ja lõpuks neitsi Maarja üksi, ilma oma lapseta, kui viimane enam maa peal ei olnud. Ma lamasin metsa all ja vaatasin puude tumedaid juuri, mis tungisid aeglaselt järvevette, ja kõik oli nii vaikne, et nähtavaks muutus isegi kõige aeglasem liikumine, üleval tasa kõikuvad
7
puude ladvad, iga lilleõie alumisel poolel ronivad putukad ja okstelt kukkuvad veetilgad, mis laiali pahvatasid ja ülikiiresti maapinna poole paiskusid, läbi õhu lõputult aeglaselt lendavad tillukesed veepeeglipärlid, ja nüüd oli külm, mööda mu jalgu voolas uriin ja veri ja väljaheide. Ma mõtlesin, et puud on inimese ja jumala vahel, et nad sirutavad oma ladvad taeva poole ja et juured haakuvad draakoni küüntena mulda, kus elavad surnud, kus varsti olen ka mina. Nüüd oli hilja abi paluda, liiga hilja, et palvetada, aeg oli paran damatult läbi. Ta ütles: „Lase põlvili.“ Ja mina langesin musta rohu peale põlvili. „Nüüd ma seon su silmad kinni. Niimoodi on lihtsam,“ ütles ta. „Nii tore,“ ütlesin mina ja mõtlesin, et huvitav, kelle jaoks see nüüd lihtsam on. „Nüüd ma kägistan sind ja siis ei saa sa rohkem midagi öelda.“ „Lase käia,“ laususin mina, „mul ei ole nagunii midagi öelda.“ Ja nüüd lõikab ta seitsmeks tükiks selle, mis mu kehast alles on, ja paneb kahte valgesse reisikohvrisse. Pea heidab ta solgiauku, mille pind on sama ereroosat värvi nagu okse. See auk on üsna järve lähedal, sinna viib läbi metsa väike jalgtee, ta on kõik paika pannud vana orienteerumiskaardi järgi. Ta seisab hetke ja vaatab solgiaugu laisalt mullitavat pinda, siis laseb mu pea aeglaselt kukkuda. Heitvee kohal siksakitavad rohelised ja mustad kärb sed ning helklevad kiilid, ja minu pea vajub aeglaselt põhja, auk
8
ei ole eriti sügav, üksnes paar meetrit. Kuni pea liigub, püsivad tumedad juuksed üleval nagu langevari, ja keegi ei leia mu pead üles, sest happed lõhustavad selle ruttu ära. See pilt tuleb minu juurde kogu aeg tagasi: minu juuksed vees, kuidas need püüd levad nagu ülespoole, kuni pea vastu põhja prantsatab, kuni paigale jääb. Ja seejärel? Ta läheb mööda rada tagasi. Päike loojub teisele poole järve. Metsale langeb tasane vihm. Ma olen alati vihma armastanud. Alati, nii lühikest aega kui see oli. Nii lühikest aega kui mu elu oli.
9
Ma mõtlen, et las see maailm olla, aga siis olen korraga jälle seal ja piilun sisse. Eemalt on see nii ilus, natuke katkist, aga ikka olemasolevat planeeti ümbritsev habras atmosfäär. Pilved liiguvad aeglaselt üle teie taeva ja sügisvalguse järele sirutuvate raagus puude, allpool voolab merest Stockholmi must vesi, see läigib saarte vahel tumedalt ja õliselt, pinnale kleepub mõni üksik leht. See maailm seisab samamoodi paigal nagu vana õlimaal riiklikus kunstimuuseumis. Alles lähedalt näed, et all liiguvad selle taevas lennukid ja linnud, selle maapinna peal inimesed, lilledel ja surnute silmadel roomavad ussid. Ma püüan keskenduda sellele, mis ei tee haiget. Lapsele, kes läheb mööda tänavat, käes õhupall, ta muudkui vaatab oma palli, sest see on nii ilus, ma vaatan öösiti suurte haiglate ees rohus mängi vaid jäneseid, ma vaatan palju valgust, kuidas see muutub nagu kaleidoskoobis. Valgus nagu lohutab mind. Mõnikord ma vaatan pealt, kuidas inimesed armatsevad, kindlasti ei ole see minust kena, aga keegi ei näe, et ma olen seal ja minu meelest on üsna ilus, kui nad teineteise külge klammerduvad. Tihti heidan pilgu mõnda haiglapalatisse, kus laps sööstab igavikust ema rinnale,
10
mulle nii väga meeldib see silmapilk, kui ema ja lapse vahel on veel kõik terve. Äsja nägin noorukit, kes koidikul aitas Björni aias täis peaga ära kustunud vana naist. Naine rippus noormehe kaelas nagu magav laps, kui too teda maast üles tõstis. Nad suitse tasid kahe peale ühe sigareti ja naersid millegi üle, mida ma ei kuulnud, siis läks noormees minema. Aga ma nägin, kuidas hirm naise säratutes katkistes sinistes silmades kahvatu valgusega asendus, ma nägin, kuidas naise vana kulunud hing esimestes päikesekiirtes säratas. Halba püüan pigem mitte vaadata. Halba olen juba näinud. Ühel päeval on maa peal toimuv juba ükskõik, see juhtub ka minuga. Aga sinna läheb aega ja paljud hääled pole veel vaikinud. Lektorite ja kriminalistide ja eradetektiivide ja ajakirjanike kauge mulin. Öeldakse, et surrakse kolm korda. Minu esimene kord oli siis, kui mu süda metsas järve ääres tema käte all tuksumise lõpetas, teine kord oli siis, kui minu jäänused Bromma kiriku surnuaias Ivani ja Raksha juurde sängitati. Kolmas kord on siis, kui keegi nimetab minu nime maa peal viimast korda. Nii et ma ootan, et see juhtuks. Ma soovin, et hääled peagi vaikiksid. Mulle ei meeldi oma nime kuulda, selline tunne on, nagu roniksid putukad selles kohas, kus kunagi oli minu süda. Kas hääled jääksid vait, kui ma räägiksin, kes seda tegi? Ma ei usu ja keegi ei usuks mind ka. Ja nii raske on eristada valgust pimedusest, ja veelgi raskem on siis, kui oled üksi ning aeg enam ei eksisteeri ja ruum on kadunud. Nii et osalt püüan aru saada
11
vahest, ma ei ole kunagi segi ajanud armastust ja hullumeelsust, taevast ja surma. Näiteks uskusin kaua, et narkootikumid on antud kõrgemate vägede poolt mu väikevenna asenduseks. Enam ei usu. Meie väikevennaga olime tupikteed. Eskil läks jõkke, kui me olime lapsed, ega tulnud kunagi tagasi, ja palju aega hiljem läksin mina suurde öösse teda otsima. Kuigi mõnikord mõtlen, et läksin pimedusse vaid sellepärast, et mul ei olnud kuskile mujale minna. Võib-olla ma teadsin, et ei leia Eskilit neist lõpututest labürintlikest öödest kunagi, aga sel polnud tähtsust, teine maailm oli minu jaoks juba suletud. Igal juhul lõpeb siin meie pereliin. Aga see viimati nimetatu pole päris tõsi, meie perekonnas on veel Valle ja Solveig, kuigi nad ise ei tea, kust nad pärit on. Mõnikord näen mõlemas Raksha jooni, ta väreleb nende nägudel nagu kiire veevirvendus. Imelik, et ma nii palju Solveigile mõtlen, ma ju ei tunne teda ega ole kunagi tundnud, kogu meie tutvus piirdus kahe tunniga sünnitusmajas, kui ta oli vaid soe pamp minu süles. Siiski on temale kergem mõelda kui Vallele, sest Solveigile ma pole kunagi haiget teinud, ma kaitsesin teda, hoolitsedes, et ta ei peaks kunagi minuga koos olema. Solveigi heaks tegin seda ainsat asja, mida ma teha sain, kuigi Shane ei andestanud mulle seda kunagi.
12
Me olime metsas. Meie kohal lõikusid taevasse mustad oksad, ma mõtlesin, et need on välgulõhed, mis viivad teise maailma, et selle maailma poole ma praegu kandungi. „Jumal, siin ma olen,“ sosistasin ma, „aita mind, Jumal, kes iganes sa oled.“ Metsas, kus me nüüd olime, kostis vaid vee vulinat, see vesi voolas igalt poolt, järvest, taevast, puuvõradest. Mul oli kergelt peadpööritav tunne, nagu vaataksin kõike ülevalt, nagu ripuksin vappuva inglina üleval taevas. Nägemise reeglid ei kehtinud enam, jälgisin maailma vaid purunenud mälupiltide kildude kaudu: tema pleekinud tuulejopes selg ja suure pea kukal, mustade tedretähnidega kaetud käed rohus lamava tüdruku kaela ümber. Ma vaatasin tüdrukut ja ta lebas maa tumedal kelmel, justkui oleks maapind kavatsenud neelata nii tüdruku kui ka mehe, kes suure mardikana tema külge klammerdus. „Ma tahan lihtsalt olla sinu lähedal,“ sosistas mees tüdrukule, ma kuulsin seda, kuigi hõljusin natuke ülalpool. Ma ei olnud veel surnud, aga juba hõljusin. Ja siis kadus kuulmine. See oli tore, nüüd liiku sime täiesti vaikses maailmas. Kui sa ei kuule, siis on kergem näha, maailm oleks justkui selginenud ja värvid muutunud
13
kirkamaks. Ma mõtlesin, et võib-olla täitus maailm veega, sest kõik toimus nüüd aeglaselt, aeg võttis hoo maha, jumalad hoidsid hinge kinni. Puulatvadest ja lilledest tõusid lendu põrgulikud pildid, mis kõik olid minust. Ma ei tahtnud neid. Ähmased filmiribad, mis korraks heledaks läksid ja siis kustusid, nad kukkusid puude otsast nagu põlevad kärbsepaberid ja ma panin silmad kinni, aga pildid tungisid minusse nagu projektorist ja valgustasid mind üleni. Seal ma istusin, Valle rinna otsas, ja vaatasin teda. Seal sõitis läbi esimese lumesaju jalgrattal Nanna, siis sai filmilint läbi ja mets tuli tagasi. Ja nüüd tungis mees tüdrukusse, kes lamas seal maas, kes olin mina, tungis pimedasse auku tüdruku jalge vahel, käed korsetina ümber kaela põimunud. Minust ulgus läbi torm, võib-olla sellepärast oli ümberringi nii vaikne. Mustale rohule tüdruku ja mehe kõrval laperdas üksik liblikas, see pidi olema lumeliblikas, sest oli valge, kui lumeliblikad üldse olemas on? Kas liblikad on olemas? Kas maailm on alles? Jah, esialgu küll. Oli rida kaelalülisid, suuri kandilisi pärle, mis moodustasid selgroo, see oli kunagi olnud minu oma ja oli nüüd katki murtud. Olid kõõlused, mis katki läksid. Oli minu hinge toru, milles õhk veel edasi ja tagasi liikus, kasutatud õhk tuli tema kopsudest üles ja tungis minu kopsudesse, süsinikdioksiidi, palavuse ja verejanu segu. Kunagi mulle kuulunud kopse täitis must veri. Oli keha, minu peal, ja see oli nii raske, et tundus ebainimlik, aga oli samas täiesti inimlik, inimesed sellised ongi,
14
ja see keha surus mind vastu mulda ja varsti olen ka mina pime ja külm ning roomavaid usse täis muld. Ma olin soovinud, et miski hoiaks mind vastu mulda, mingi raskus, kõva köis randmete ja pahkluude ümber, et miski lõpuks ometi mind paigal hoiaks ja peataks. Aga seda siin ma küll ei tahtnud. Mitte seda metsa ega seda jahimeest. Või olin just seda alati oodanudki. Võib-olla olin alati igatsenud teed siit maailmast välja, musta luuki, mis korraga avaneb ja mu neelab. Nägin, kuidas üks pilv puuvõraga kokku põrkas ja tükkideks rebenes, nägin pupilli, mis kompassinõelana väreles. Nägin jõe ääres väikest puud, mille Raksha istutas, kui ma sündisin, talvine torm oli selle ilmselt maha murdnud, sest nüüd oli puu maa ja taeva vahel tagurpidi. Nägin, et puu oksad kasvasid mustas mullas, juured aga sirutusid taeva valguse poole. Mullakamarasse haar duvad oksad meenutasid platsenta veresooni või musta surmava vedelikuga täidetud artereid. Nägin enda ees Vallet. Ta käputas üksi Sergeli väljakul, ümber vaid napid mähkmed, ja ülal kõrgel tiirutas röövlind, kes ootas, et inimesed väljakult ära läheksid. Nägi ennast istumas Burger Kingi ees laua ääres ja ootamas diilerit, kui hiiglaslik lind alla sööstis ja minu lapse küünte vahele haaras. Kui korraga jälle hingata sain, siis kukkusin maa peale tagasi roomava pinnase vaatenurka, ma nägin maailma altpoolt, nägin taevast, mis kulges pidepunktist teiseni, ja valgust, mille kuldsed
15
kiired langesid läbi puuvõrade. Mees lõdvendas korraks haaret ning maailm koos oma katkise vilkuva valguse, liblikate ja ära õitsenud võililledega tuli tagasi, ja ta võttis noa, see sädeles tema käes nagu väike peegel. Loomatapunuga või jahimehenuga ja kui ma nüüd põlvili viskuks ja paluks, siis vastaks mulle kindlasti vaid saatan. Tagaaetav jahiloom rahuneb maha alles otse enne surma, kui hirm ja valu muutuvad liiga tugevaks. Nii on loomadel ja on ka inimestel. Kui end kaitsta on niikuinii liiga hilja ja mõttetu, siis muutuvad hirm ja meeleheide pehmeks tuimastusvedelikuks, mis levib veresoontes kui udu. Alguses oli nii ka narkootikumidega. Kui veresoontesse sööstis mullitav pruun vedelik, siis juhtus midagi, midagi, mis sarnanes viimase saatusliku hetkega selle mehe käte all, kui kõik korraga vaikseks jäi ja ma enam vastu ei hakanud. Mind läbiva võlu vedeliku abil kadus tunne, et olen kehv ja vääritu, et olen vaid kahjurputukas, kes tuleb hävitada. Sest kui selles maailmas lootust ei ole, siis tuimastad oma keha ja hirm kaob, justkui poleks seda kunagi olnud, seda hirmu, mis on sind ööl ja päeval jälitanud, ja sa hõljud kui tükike taevast enne surma. Sest kuigi ma olin nii noor ja seisin alles millegi alguses, siis oli mul kogu aeg selge tunne, et seisan lõpu lävel, serva peal, kust iga hetk libastun. Kõlbmatu, abitu, nõrk, kasutu, vilets eksemp lar paljude paide tüdrukute hulgast, keda maailm tegelikult ei vaja, kes ühel päeval jäljetult kaovad, ilma et keegi taipaks neist puudust tunda.
16
Läksime läbi metsa, tee viimane ots oli kitsas ja kivine ning metsa taga laius sileda peeglina järv. Kas ma mõtlesin, et see on minu haud, et ma suren vees? Ja vihma kallas puudele, ja puud olid seal seisnud sada aastat või kauemgi, ja nende maailm oli aeglane ja vaikne, nad nägid kõike, mis toimus inimeste maailmas, kuid ei saanud vahele astuda. Kui ma oleksin palunud peatust ja võimalust teha viimane kõne sellest telefoniputkast, mida nägin tee ääres enne hõbejärve äärde jõudmist, siis oleksin ma seal putka higiste klaaside vahel seisnud, käes suur must telefonitoru, oleksin kähedalt ja katkendlikult hinganud ja tatt ja sülg ja pisarad oleksid ninast ja suust tilkunud ja hirm oleks selgroos kinni olnud nagu külm küüs, ja kui tele fon oleks kutsumise lõpetanud ja Raksha oleks Svartvikvägenil kõne vastu võtnud, kaardi järgi vaid paari kilomeetri kaugusel, tegelikult oli meie vahel ju terve maailm, siis oleksin ilmselt lihtsalt toru käest lasknud ja see oleks rippunud, Raksha hääl sees hüüdmas. Sest mida ma oleksin pidanud ütlema? „Ema, ema, ma ei tea, kus ma olen.“
17
Ammu aega tagasi, kui olin veel laps ja helistasin Rakshale telefoniputkast kiriku lähedal jõe ääre ja pigistasin suurt musta telefonitoru kramplikult, nagu oleks seal olnud kogu elu, siis oli selline tunne, et ma ei suuda enam kunagi hingata, kui ma tema häält ei kuule. Raksha südamelöögid olid just selles telefonitorus ja mitte kuskil mujal. Ta oli läinud Stockholmi, Ivan uppus köögi diivanil üha sügavamale oma üksindusse ja mul ei olnud muud kui Raksha hääl, nagu oleks see elanud telefoniliinides, mis kulgesid läbi maakamara Stockholmi välja, kus ema üksi metroovagunis rappus, sügaval selle linna all, kus me koos hiljem ilma Ivanita elama hakkasime. Aga seekord oli liiga hilja, seekord ei olnud pääseteed. Mööda akent nirisesid vihmapiisad, suured nagu süljelärakad, ebaloomulikult ja aeglaselt libisesid need mööda jutilist klaasi, kuni maha põrkasid ja laiali pudenesid. Suvi oli hiiglaslik suletud ruum ja puud nii suured ja ulmelised, nii iidsed, nagu nad seal oma veeraskete võrade all seisid. Mees istus autos täiesti vaikselt, justkui kuulataks enda sees häält, mis kõlas üle raadiomuusika, ja talle ei tulnud pähegi, et ma võin metsa joosta ja kaduda, laternavihud valgustasid vihmamaailma meie ümber ja ligi hiiliva udu sisse mähkusid kõik peale meie: linn, inimesed ja tulevik, mis minusse enam ei puutunud. Ta pani raadio kinni ja kostis vaid klaasipuhastite aeglane liikumine ja mootori soe heli ning kohati oli taevas nii madalal, et puuvõrad ulatusid pilvedesse. Kunagi ammu aega tagasi sirutasin ma käed üles, et püüda puudutada Eskilit taevas.
18
Ja ma oleksin ikka veel võinud minema joosta, jookse, südameke, jookse, nagu loom metsa, see oli ikka veel võimalik, vihmaraskete puude vahel sädeles päike. Ta avas autoukse ja vaatas mind, ja tema pilk oli mõistatuslik, kui ta vaatas metsa poole. Ma oleksin võinud puude vahele kaduda, kui oleksin nüüd jooksu pannud. Aga asi oli selles, et niikuinii polnud mul kuskile minna, mets oleks otsa saanud ja ma oleksin seisnud seal tee servas ja tema oleks mulle järele sõitnud ja peale krabanud ja siia hõbejärve ja solgiaugu äärde tagasi toonud. Nii et istusin paigal ja suure suvevihmaga maapinnale langev nõrk pruunikas valgus läikis valgelt. „Tule,“ ütles ta. Ja kuigi aeg ei olnud otsas ja kuigi oleksin saanud kellelegi helis tada, Rakshale või Shanele või inglile, ei oleks mul ometi olnud midagi öelda. Sest mida ma oleksin pidanud rääkima praegu, mida mul ei olnud õnnestunud varem kuuldavale tuua? Võibolla ka sellepärast jõudsin ma lõppu juba nii vara, kaugelt liiga vara, sellel mudasel teel tundmatu metsa ääres, sest mul polnud sõnu selle kohta, kes ma olen ja kust ma tulen. Minu sees valitses vaikus, tummus, pea kohal vaid kaitsetu alasti taevas ning jalge all maa vääramatu gravitatsioon, mis tõmbas mind sügavamale.
19
„Ema, ema, ma ei tea, kus ma olen.“ „Kas see oled sina?“ „Jah, ma arvan, et see olen mina.“ „Kus sa oled?“ „Metsas.“ „Sa pead ütlema, kus sa oled, et ma saaksin sind aidata.“ „Asi on selles, et ma ei saa öelda.“ „Miks sa ei saa öelda?“ „Ma ju ütlesin, et ei tea, kus ma olen.“ „Mida sa enda ümber näed?“ „Vihma ja hiiglaslikke musti puid. Iidseid puid. Eemal on järv. Ja linnud kisavad. Ühtegi viita ei ole …“ „Ära nüüd kõne katkesta.“ „Aga ma tahtsin lihtsalt sinu häält kuulda. Muud ma ei tahtnudki.“
20