ROMAN TIKA
PIMESI ARMUMINE
Hotell asub kivipaljandil Málagast idas pooletunnise sõidu kaugusel. See on mõeldud peredele ja seal tuleb paratamatult välja, eriti söögiaegadel, kui raske on ühe pere liige olla. Rabih Khan on viisteist ning isa ja kasuemaga puhkusel. Neid ümbritseb morn õhustik ja vestlus on olematu. Rabih’ ema surmast on möödunud kolm aastat. Iga päev pannakse Rootsi laud välja terrassile, kust avaneb vaade basseinile. Vahel ütleb kasuema midagi paella või tugeva lõunatuule kohta. Ta on pärit Gloucestershire’ist ja talle meeldib aias toimetada. Abielu ei alga abieluettepaneku ega isegi mitte esimese kohtumisega. See algab märksa varem, kui sünnib mõte armastusest, täpsemalt unistus hingesugulasest. Esimest korda näeb Rabih tüdrukut veeliumäe juures. Too on temast umbes aasta noorem, kastanpruuni poisipea, oliivikarva naha ja peente käte-jalgadega. Tüdrukul on seljas triibuline meremehesärk, jalas sinised lühikesed püksid ja sidrunikollased plätud. Tema parema randme ümber on peenike nahkpael. Ta vaatab vilksamisi Rabih’ poole, tõmbab suu korra justkui muigele ja kohendab 7
ennast lamamistoolil. Järgmised tunnid silmitseb tüdruk mõtlikult merd, kuulab samal ajal pleierit ja närib vahepeal küüsi. Vanemad on tema kõrval, ühel pool lehitseb ema ajakirja Elle ja teisel loeb isa Len Deightoni romaani prantsuse keeles. Nagu Rabih hiljem külalisteraamatust teada saab, on tüdruk pärit Clermont-Ferrandist ja tema nimi on Alice Saure. Rabih ei ole kunagi midagi ligilähedast tundnud. See tunne haarab ta kohe täiesti enda võimusesse. Selles ei mängi rolli sõnad – neid ei vaheta nad kunagi. Ta oleks seda tüdrukut mingis mõttes nagu alati tundnud, nagu kujutaks too endast vastust kogu tema olemasolule, eriti just ebamäärase valu piirkonnale tema sees. Järgnevatel päevadel jälgib ta tüdrukut eemalt hotelli eri paigus: hommikusöögi ajal, kui tüdruk toob endale Rootsi laualt jogurti ja virsiku, seljas lillelise äärega valge kleit; tenniseväljakul, kus ta vabandab liigutava viisakuse ja tugeva aktsendiga inglise keeles treeneri ees oma tagantkäelöögi pärast; ja (näiliselt) üksildasel jalutuskäigul ümber golfiraja, kui ta peatub kaktuste ja hibiskide vaatamiseks. Veendumus, et teine inimene on meie hingesugulane, võib tulla väga kiiresti. Me ei pruugi selleks temaga vestelda, me ei pruugi isegi teada tema nime. Objektiivsed teadmised ei puutu asjasse. Selle asemel loeb vaist: spontaanne tunne, mis justkui on seda täpsem ja väärtuslikum, et see eirab tavapärast mõtlemist.
8
Pimesi armumine võtab selgema kuju tänu hulgale seikadele: muretult jala otsas rippuv plätu, Hermann Hesse „Siddhartha“ pehmete kaantega väljaanne, mis lebab päikesekreemi kõrval rannarätil, tüdruku selgesti välja joonistuvad kulmud, hajevil vastused vanemate küsimustele ja see, kuidas ta toetab põse peopesale, kui võtab õhtusöögilauas šokolaadivahust väikseid ampse. Vaistlikult vormib Rabih neist pisiasjadest terve isiksuse. Ta silmitseb hotellitoa laeventilaatori pöörlevaid puittiivikuid ja kirjutab peas lugu elust selle tüdrukuga. Tüdruk oleks melanhoolne ja elutark. Usaldaks Rabih’le oma saladused ja naeraks teiste silmakirjalikkuse üle. Läheks vahel ärevaks pidude ja teiste koolitüdrukute pärast, mis viitab tundlikule ja sügavale loomusele. Varem oleks tüdruk olnud üksildane ega poleks kunagi kedagi täiesti usaldanud. Nad istuksid tüdruku voodil ja põimiksid mänglevalt sõrmed kokku. Ka tüdruk poleks kunagi ette kujutanud, et kahe inimese vahel võib tekkida selline side. Ühel hommikul on aga tüdruk ette hoiatamata kadunud ja tema lauas istub hollandi paar kahe väikse poisiga. Tüdruk ja tema vanemad lahkusid hotellist varahommikul, et Air France’iga koju sõita, selgitab juhataja. Kogu see lugu on tühine. Nad ei kohtu enam iial. Rabih ei räägi sellest kellelegi. Tüdrukul pole tema mõtiskeludest aimugi. Ometi algab kõik just siit, sest isegi kui Rabih aastate jooksul olulisel määral muutub ja küpseb, jääb tema arusaam armastusest aastakümneteks selliseks,
9
nagu tol suvel, kui ta oli viieteistkümneselt Casa Al Suri hotellis. Ta usub edasi, et kiire ja täiesti siiras mõistmine ja empaatia kahe inimolendi vahel on võimalik, et üksildus on lõplikult seljatatav. Rabih kogeb sarnast magusvalusat igatsust veel teistegi kaotsiläinud hingesugulaste järele, keda ta silmab bussis, supermarketi riiulite vahel ja raamatukogu lugemissaalis. Täpselt samasugune tunne valdab teda kahekümneselt vahetussemestril Manhattanis naise vastu, kes istub põhja poole suunduvas C-liini metroorongis temast vasakul, ja kahekümne viieselt Berliini arhitektuuribüroos, kus ta on praktikal, ja kahekümne üheksaselt Pariisist Londonisse lennates, kui ta vestleb La Manche’i väina kohal põgusalt naisterahvaga, kelle nimi on Chloe. See on tunne, et oled leidnud enda ammuigatsetud puuduva poole. Romantiku jaoks on imeväike samm võõra põgusast kohtamisest suurejoonelise ja põhjapaneva järelduse tegemiseni selle kohta, et just see inimene võib kujutada endast kõikehõlmavat vastust romantiku olemasolu sõnastamata küsimustele. Selline ägedus võib tunduda triviaalne, koguni naljakas, aga inimsuhete kosmoloogias ei kujuta vaistu kummardamine endast sugugi tühist planeeti. See on olulisim punkt, keskne päike, mille ümber kaasaegsed armastuse ideaalid tiirlevad. Romantiline usk on ilmselt kogu aeg olemas olnud, aga üksnes mõne viimase sajandi jooksul on seda hakatud 10
pidama millekski enamaks kui haiguseks ja alles hiljuti lubati hingesugulase otsingut lugeda millekski, mida võib võrrelda elueesmärgiga. Varem jumalatele ja vaimudele suunatud idealism on võtnud kursi inimesele. See on küll näiliselt suurejooneline suunamuutus, aga toob ometi kaasa koormavalt hirmuäratavad ja kahtlased tagajärjed, sest ühelgi inimolendil ei ole kerge terve elu kummardada täiuslikkust, mille hoogsa mõttelennuga vaatleja on kellelegi omistanud tänaval, kontoris või lennuki kõrvalistmel. Rabih’l kulub palju aastaid ja rohkeid katsetusi armastuse vallas, kuni ta jõuab mõnevõrra teistsugusele järeldusele ja tunnistab, et just kõik see, mida ta kunagi romantiliseks pidas – sõnatu vaist, äkiline igatsus, usk hingesugulusse –, ei lase tal õppida suhteid hoidma. Ta jõuab arusaamisele, et armastus kestab vaid siis, kui ei jääda truuks esialgsele petlikule lootusele, ja suhte toimimiseks peab loobuma tunnetest, millest see suhe tema jaoks üldse algas. Ta peab õppima, et armastus on oskus, mitte vaimustus.
11
PÜHA ALGUS
Abielu algusaegadel ja tegelikult veel aastaid hiljem kuulevad Rabih ja tema abikaasa ikka ühte ja sama küsimust: „Kuidas te tuttavaks saite?“, millega kaasneb tavaliselt lõbus, kaasahaarav elevus. Enamasti vaatavad nad selle peale teineteisele otsa (vahel pisut häbelikult, kui terve laudkond on vaikinud, et neid kuulata), et otsustada, kumb neist seda seekord räägib. Olenevalt kuulajatest rõhuvad nad vaimukusele või tundelisusele. Loo võib kokku võtta ühel real või see võib täita terve peatüki. Algusele pööratakse ülemäära tähelepanu, sest selles ei nähta ainult üht etappi paljude seas, vaid romantiku jaoks koondab see endasse tihendatud kujul üleüldse kogu armastuse sisu. Paljudes armastuslugudes ei ole kirjanikul seetõttu esialgsed tõkked ületanud armastajapaariga muud peale hakata kui anda neile ebamäärane rahuldust pakkuv tulevik või teha neile ots peale. See, mida me tavaliselt kutsume armastuseks, on üksnes armastuse algus. Veider, täheldavad Rabih ja tema abikaasa, kui harva küsitakse neilt selle kohta, mis on nendega toimunud pärast tutvumist, nagu ei tohiks ega olekski mõtet tunda huvi 12