Justin Lewis
BENEDICT CUMBERBATCH ELULUGU
ESIMENE PEATÜKK
ALGUSED
B
enedict Timothy Carlton Cumberbatch tuli ilmale Londonis kunin ganna Charlotte’i nimelises haiglas 19. juulil 1976. aastal ja kaalus üheksa naela. Tema esimene ilmumine avalikkuse ette leidis aset vaid nelja päeva vanuselt, kui Daily Mirroris ilmus tema foto. See polnud sugugi juhuslik, kuna tema uhked vanemad olid miljonitele televaatajatele tuntud kutselised näitlejad. Tema ema, Wanda Ventham, oli viimati enne Benedicti sündi esinenud korduvas rollis ITV seriaalis „Emmerdale Farm”, kuid tema näitlejatee oli juba siis kahekümne aasta pikkune mitmete rollidega teatris ja televisioo nis. Wanda sündis Brightonis 1935. aastal ja alustas näitlemisega kuue teistkümneaastaselt ning pärast lühidaid õpinguid kunstikoolis siirdus ta Londonisse, et asuda õppima teatrikoolis Central School of Speech and Drama. Pärast kursuse lõpetamist veetis Wanda aasta Bathis kohaliku teatri trupi liikmena. Tema karjääri oleks võinud kuuluda ka Shakespeare’i rollide periood – lavastaja Peter Brook pakkus talle võimalust liituda Royal Sha kespeare Companyga, kuid kuna ta ootas sel ajal oma esimest last, tuli tal pakkumisest keelduda. „Mulle väga meeldiks, kui talle saaks osaks samasugune võimalus nagu osalistele „Cranfordis”,” märkis Benedict 2010. aastal, meenutades ema võimalikke möödalastud väljavaateid teatris, „kuid selleks peab sul olema seljataga terve rodu klassikarolle.”
ALGUSED 9
Koos oma esimese abikaasa, ärimehe James Tabernacle’iga, sai Wandast esimest korda lapsevanem 1958. aastal. Paar andis oma tütrele nimeks Tracy ja temast sai täiskasvanuna pildiraamide restaureerija. Ka siis, kui tema poolvenda Benedicti võtsid esilinastustel vastu kiljuvad fännid, leidus ka neid, kes otsejoones nende ema Wanda poole suundusid. „Punasel vaibal astuvad talle fännid endiselt ligi,” rääkis Tracy 2012. aastal, „ja Ben küsib tema käest: „Mis toimub?” Ja ema ütleb vastu: „Tead, ka mina olin kunagi kuulus.”” Wanda žongleeris emarolli ja osatäitmistega West Endi lavadel farssides, nagu „Watch it, Sailor!”1 (1960) ja „Rock-a-Bye Sailor!”2 (1962), kuid tema tuntus kasvas hüppeliselt 1963. aastast alates, kui temast sai korduv tege lane BBC telesarjas „The Rag Trade”3. Koos selliste osalistega nagu Sheila Hancock, Peter Jones ja Barbara Windsor sai sellest üks esimesi hitiks tõusnud situatsioonikomöödiasarju, kus tegevus leidis aset töökohal ja mitte kodus. Sellele järgnesid külalisosatäitmised sarjades „The Saint”4 ja „The Likely Lads”5 ning peaosad telefilmides ja algupärastes näidendites sel listelt autoritelt nagu Fay Weldon ja John Osborne. Ulmesarjade austajad meenutavad heldimusega tema osatäitmisi kolmes erinevas „Doctor Who”6 osas (mille nimiosades olid vastavalt William Hartnell, Tom Baker ja Syl vester McCoy) ning ka 1970. aastate seriaalis „UFO”, mille tegevus toimus aastal 1980 ja oli Gerry Andersoni üks esimesi katsetusi minna tema senini loodud nukusarjadelt üle elavate näitlejate peale. Tollal, kui Suurbritannias oli vaid kolm telekanalit – BBC1, ITV ja (alates 1964. aastast) BBC2 –, võisid näitleja ühekordset esinemist näha miljonid televaatajad ning Wandast sai tuntud nägu. Wanda tööpõld ulatus draamarollidest teatris osatäitmisteni komöö diates ja märulifilmides. Ta osales koguni mõnedes kultusteosteks saanud õudusfilmides, nagu seda olid „The Blood Beast Terror”7 koos Peter Cushingiga aastal 1967 ja „Captain Kronos – Vampire Hunter”8 aastal 1974. Teda võis näha astumas üles telemängudes – näiteks „Call My Bluff”9, kus tuntud inimesed peavad vähekasutatud sõnade tähendusi ära arvama, ja „Going for a Song”10, mille sisuks oli püüda hinnata antiikesemete vanust ja 1 ”Vaata ette, madrus!” 2 ”Äiu-kussu madrus!” 3 ”Kaltsuäri” 4 ”Pühak” 5 ”Paljulubavad poisid” 6 ”Doktor Who” 7 ”Verekoletis” 8 ”Vampiirikütt kapten Kronos” 9 ”Kas ma blufin?” 10 ”Poolmuidu” 10 BENEDICT CUMBERBATCH. ELULUGU
väärtust. Tema vastasteks nendes mängudes olid tihti tolle aja tuntumad näitlejad – Edward Woodward, Beryl Reid, Leslie Phillips ja nooruke Julian Fellowes – ning ka televisioonist tuntud meelelahutuse suurkujud, nagu Les Dawson, Morecambe & Wise ja Kaks Ronniet (The Two Ronnies – kuulus koomikute duo). Mitmed telesarjad, kus Wanda esines, on nüüdseks peaaegu unustatud – „Rat Catchers”1, „Rivera Police”2, „Watch the Birdies”3 –, kuid ta oli alati kusagil tegev ning tema tööde nimekiri teatris ja televisioonis jätkub ka 21. sajandil. Sama võib öelda ka Wanda teise abikaasa kohta, kellega ta sai tuttavaks 1970. aastal ITV draamasarja „A Family at War”4 võtete käigus. Temast neli aastat noorem Timothy Carlton Cumberbatch on üpris väärikat päritolu: Timothy vanaisa oli Henry Arnold Cumberbatch, kes teenis Türgis Briti konsulina, ja tema isa oli leitnant-komandör Henry Carlton Cumberbatch. Esimese maailmasõja ajal oli Henry ordeniga pärjatud allveelaevaohvitser ning ühtlasi ka üks Briti koorekihi võtmeisikuid; 1934. aastal abiellus ta Pauline Ellen Laing Condgoniga. Viis aastat hiljem sündis Timothy, kuid üsna varsti pärast seda astus Henry Teise maailmasõja puhkemisel taas sõjaväeteenistusse. Pärast sõda läks noor Timothy Sherborne’i erakooli Dorsetis ning hiljem jätkas õpinguid Central School of Speech & Dramas (nagu ka tema tulevane naine). Ta lõpetas kõrgkooli aastal 1961 ja liitus Southwoldi repertuaari teatriga ning 1960. aastate keskpaigaks võis teda sageli näha esinemas televisioonis ja Londoni Royal Courti nimelises teatris – neli aastakümmet enne seda, kui tema poeg Benedict astus sealsamas üles osatäitmistega näi dendites „Rhinoceros”5 ja „The Arsonists”6. Timothy mängis Edward Bondi tükis „Saved”7, N. F. Simpsoni näidendis „The Cresta Run”8 ja „The Knack... and How to Get It”9, mille on kirjutanud Ann Jellicoe. Selle viimase tüki proovide ajal 1965. aastal tabas aga Cumberbatchide perekonda tragöödia, kui Henry ootamatult suri. „Isa jõudis koju,” vahendab Benedict nelikümmend aastat hiljem, „ja sissesõiduteele oli pargitud surnuvanker. Ta ütles neile: „Ärge seda küll siia jätke, isa võib selle peale hinge heita,” ja nad vastasid talle: „Kahjuks just sellepärast me siin olemegi.”” 1 ”Rotipüüdjad” 2 ”Rivera politsei” 3 ”Jälgi linnukesi” 4 ”Perekonnasõda” 5 ”Ninasarvik” 6 ”Härra Biedermann ja tulesüütajad” 7 ”Päästetud” 8 ”Cresta rada” 9 ”Nõks” ALGUSED 11
ÜHEKSAS PEATÜKK
UDUST VÄLJA
19.
detsembril 2008 teatas BBC, et kavatseb hakata tootma uut, tänapäevase tõlgendusega telesarja Sherlock Holmesi tegelas kujust ja lugudest – tegelane, kelle Sir Arthur Conan Doyle lõi üheksateist kümnenda sajandi lõpus, kuid kellest on aastakümnete jooksul valminud lugematu arv erinevaid tõlgendusi küll teatrilaval, kinolinal ja teleekraanil. Kaks meest, kes selle viimase uusvariandi eest vastust annavad, on mõlemad olnud Briti telemaastiku loomehiiglased juba pikka aega. Šoti päritolu stsenarist Steven Moffat, kes töötas varem inglise keele õpetajana, oli 2009. aastal võtnud Russell T. Davieselt üle sarja „Doctor Who” üldjuhi ameti, kuid tema kirjanikukarjäär ulatus tagasi 1980. aastate lõppu, kui ta kirjutas leidlikku ja lustakat lastesaadet „Press Gang”1, mis tegi kuulsused sellistest nimedest nagu Julia Sawalha ja Dexter Fletcher. Situatsiooni komöödiasarjadega „Joking Apart”2, „Chalk”3 ja „Coupling”4 kehtestas ta end ka täiskasvanute teemade vallas ning hiljem kirjutas tänapäevaselt mugandatud variandi Rober Louis Stevensoni raamatust „Dr Jekyll and Mr Hyde”5 James Nesbitti 2007. aastal eetrisse läinud telesarjale „Jekyll”. Tema esimene kokkupuude Sir Arthur Conan Doyle’i loominguga toimus kümneaastaselt, kui tema vanemad leidsid, et televiisorist tulev film „The 1 ”Pressipunt” 2 ”Eraldi naljad” 3 ”Kriit” 4 ”Paarikaup” 5 ”Kummaline lugu doktor Jekyllist ja härra Hyde’ist” 78 BENEDICT CUMBERBATCH. ELULUGU
Hound of the Baskervilles”1 on tema jaoks liiga hirmutav, ning saatsid ta voodisse. Kuid veidi aega hiljem kinkisid nad talle esimese Holmesi loo pealkirjaga „A Study in Scarlet”2. Ta oli sellest silmapilkselt võlutud. „See ei ole liialdus, kui väita, et Arthur Conan Doyle leiutas telesarja žanri,” arutles Moffat. „Ta vaatas ilukirjanduslikke perioodikaväljaandeid ja need olid kõik täis kas osadeks jagatud romaane või lühijutte. Ta mõtles endamisi, et lühijutud on toredad küll, aga nad ei kutsu lugejat järgmi sel nädalal või järgmisel kuul tagasi. Kuidas oleks aga jätkuva lühilugude sarjaga, mille keskmes on üks ja sama tegelane? Siis on sul alati põhjust järgmisel kuul uut juttu lugeda. Vaat see ongi telesari.” Moffati kaaslooja „Sherlocki” juures, Mark Gatiss, oli komöödia alal samuti kogenud. Tema oli üks neljast „The League of Gentlemeni” asuta jast, kelle mustavõitu huumor oli välja kasvanud fringe-teatri lavastustest, hiljem tööst raadios ja televisioonis, tal oli ka tõsine huvi filmikunsti ajaloo, eriti õudusfilmide žanri vastu. Samuti oli ta suur Conan Doyle’i loomingu austaja. „Ma varjusin Sherlock Holmesi lugudesse,” kõneles Gatiss, meenuta des lapsepõlve, mille ta veetis Durhami maakonnas. „Ma tahtsin elada nagu 1895. aasta detektiiv, mitte kui poiss masendavas postindustriaalses linnas.” Ta sukeldus Penguini välja antud purpurse kaanega köidetesse Sherlocki lugudest ning tundis nende vastu suurt imetlust. „Holmesi jutud on kõik dialoogis ja sa võid ühe loo kahekümne minutiga läbi lugeda. Iga kord, kui ma kohtan kedagi, kes neid lugenud ei ole, siis ma mõtlen, kui palju toredust neid ees ootab.” Kaks meest teadsid täpipealt, keda nad soovivad Sherlock Holmesi osatäitjaks. Selle töö peale oli ainult üks mees ja Mark Gatiss oli temaga ka kolme aasta eest koos töötanud – seda filmi „Starter for 10” valmimise käigus. „Leida peaossa õige näitleja oli siin kriitilise tähtsusega,” lausus Gatiss. „Benedict oli ainus inimene, keda meie Sherlocki rollis suutsime ette kujutada. Sellise aplombiga – ja seda ta tõesti on – inimest nagu tema on ääretult raske leida.” Nende valitud Sherlock oli ise mitmeid varasemaid Conan Doyle’i ikoo niliseks kujunenud tegelase tõlgendusi põhjalikult nautinud, kõige märki misväärsem neist oli Jeremy Bretti osatäitmine ITV sarjas „The Adventures of Sherlock Holmes”3 1980. aastatel ja 1990. algupoolel. Kuid inimesena, kellele meeldisid ootamatud karjääripöörded ja kõikvõimalikud erinevad töövõimalused, ei olnud Cumberbatchil kombeks spekuleerida pikaajaliste 1 ”Baskerville’ide koer” 2 ”Etüüd punases” 3 ”Sherlock Holmesi seiklused” UDUST VÄLJA 79
ambitsioonide või unistuste rollide teemal ning võimalus hakata Sherlockit kehastama ei olnud sel puhul samuti erandiks. „Ma ei unistanud kunagi selle tegelaskuju mängimisest,” rääkis ta. „See on üks küsimus, millele ma alati vastuse võlgu jään: milliseid rolle sa kõige rohkem mängida ihaldad? Selle osa peale sattudes olin ma ääretult meeli tatud sellest, et nad mind niivõrd tõsiselt selle osa peale kaalusid.” Holmesi kaaslase rolli osatäitja leidmine võttis kauem aega. Üks esimesi võimalikke kandidaate oli noor näitleja nimega Matt Smith, kes tuli doktor Watsoni rolli prooviesinemisele. „Matt andis väga hea prooviesinemise,” kirjeldas Steven Moffat hiljem, „kuid ta oli ilmselgelt palju enam Sherlock Holmes kui doktor Watson. Kuid temas oli ka midagi kergelt napakat – ja seda sa ühe doktor Watsoni puhul nüüd küll ei taha.” Vaid mõni päev hiljem käis Smith ka „Doctor Who” prooviesinemisel – telesari, mille juhiks Moffat samuti just hiljuti saanud oli. Tema valikule järgnes tohutu heakskiit, ning kuna „Sherlocki” võtte paviljon oli kohe „Doctor Who” paviljoni kõrval – Cardiffis –, siis ei läinud kaua aega, enne kui Matt ja Benedict pidevalt teineteisega kokku juhtusid. „Meil on väga toredad hommikud,” kõneles Smith, kes oli just uueks Doktori osatäitjaks määratud, „kus me hõikame: „Tere, Sherlock!” ja „Tere, Doktor!” Mulle tundub, et neil oleks aeg teha üks osa [koos Sherlock Holme siga], kus need kaks suurt mõistust kokku saavad ja käib üks „Kõll-kõll-kõll! Mis sul mõttes on?”” Veidi pärast Matt Smithi prooviesinemist katsusid produtsendid võima liku osatäitjana Martin Freemani, kes oli osalenud Richard Curtise 2003. aastal valminud komöödiafilmis „Love Actually”1 ning astunud ka Arthur Denti kingadesse Douglas Adamsi romaaniseeria „Hitch-Hiker’s Guide to the Galaxy” (2005) filmiversioonis, kuid ilmselt kõige enam oli ta ikkagi tuntud tänu armuvalus vaevleva Tim Canterbury rollile BBC2 algupärases telesarjas „The Office”2. Prooviesinemisel oli kohe selge, et tema kehastatud Watson klapiks Cumberbatchi kujutatud Holmesiga ideaalselt kokku. „Kui Martin pärast Benedictiga koos lugemist ruumist lahkus,” meenu tas Gatiss, „ütles Steve: „No näed, sari hakkas praegu otse meie silme ees elama!”” „Kui Benedict paigas oli,” kõneles Steven Moffati abikaasa, produtsent Sue Vertue, „siis edasine oli juba selle kindlustamine, et me leiame Johni ossa kellegi, kellega neil tekiks hea keemia – ja minu arvates on seda tunda kohe, kui need kaks koos ühte ruumi satuvad. On silmapilkselt aru saada, et nad töötavad koos.” 1 ”Armastus on see” 2 ”Kontor” 80 BENEDICT CUMBERBATCH. ELULUGU
Vertue oli Moffatiga kohtunud aastakümne jagu varem, kui nad tööta sid koos situatsioonikomöödiasarja „Coupling” juures. Sue ema on Beryl Vertue, keda võib kirjeldada kui eesrindlikku ja sõltumatut jõufiguuri meelelahutusmaailmas peaaegu viie aastakümne vältel. 1960. aastatel oli Vertue olnud agendiks sellistele komöödiažanri hiiglastele nagu Spike Mil ligan, Tony Hancock, Ray Galton ja Alan Simpson ning ta tundis ära, milline potentsiaal lasub rahvusvahelises teleõiguste müügis. Ta müüs populaar seks kujunenud briti komöödiasarjade – näiteks „Steptoe and Son”1 ja „Till Death Us Do Part”2 – formaate Ameerika suurtele telekontsernidele. Pärast lühikest kõrvalepõiget filmiprodutsendi elukutse juurde naasis ta 1990. aastate algul televisiooni ning pani aluse produktsioonifirmale Hartswood Films, mille egiidi alt on tulnud mitmed väga edukaks osutunud sarjad: „Men Behaving Badly”, „Is It Legal?”3 ning juba varem mainitud „Coupling” ja „Jekyll”. Beryl Vertue ning tema produtsendist tütar Sue olid mõlemad innukalt nõus valima Cardiffi „Sherlocki” võtete peamiseks toimumispaigaks. „Sealt leiab tohutult entusiasmi,” lausus Beryl, „ja ka palju väga huvi tavaid võttepaiku. Telesarja tootmine jätab endast ühte linna maha päris arvestatava hulga raha. Lisaks meeskonna igapäevastele kulutustele on veel autorent, hotellid, toitlustamine, restoranid, kullerid ... Kõik need asjad kokku annavad suure rahalise panuse.” Tänu sellele, et Cardiff valiti sarja „Doktor Who” uusversiooni tootmise baasiks alates 2005. aastast, millele lisandusid veel sellest välja kasvanud sarjad „Torchwood” ja „The Sarah Jane Adventures”4, sai linnast peagi när vikeskus ka teistele, end juba põhjalikult tõestanud BBC draamasarjadele, nagu „Casualty”5, kuid ka uutele katsetustele, nagu „Merlin” ja „Being Human”6. Samuti oli linnast saanud oluline turismisihtkoht – linna külasta vate turistide arv oli hiljuti kasvanud enam kui neljakümne protsendi võrra. Cardiffis ja selle ümbruses filmimine oli oluliselt odavam kui Londonis. „Doctor Who” juures stsenaristidena töötamise ajal haudusidki Moffat ja Gatiss välja plaani Sherlock Holmesi tegelase taaselustamiseks. Nende mitmetel ühistel rongisõitudel Londoni ja Cardiffi vahel avastasid nad, et on mõlemad suured Holmesi ja Watsoni austajad. Samuti oli neile mõle male meeldinud idee sellest, et Basil Rathbone ja Nigel Bruce olid neid tegelasi 1940. aastatel kehastanud kaasaegses võtmes, mitte kui Conan Doyle’i viktoriaanliku ajastu koopiaid. 1 ”Steptoe ja poeg” 2 ”Kuni surm meid lahutab” 3 ”On see seaduslik?” 4 ”Sarah Jane’i seiklused” 5 ”Õnnetusjuhtum” 6 ”Inimese nahas” UDUST VÄLJA 81
„Tänapäevastes riietes Holmes,” mõtlesid nad. „Keegi peaks seda uuesti tegema!” Pärast selle idee üksipulgi läbiarutamist otsustasid nad, et see asi tuleb neil endil ette võtta, enne kui keegi teine jaole saab. Viimaks said nemad kaks ja Sue Vertue omavahel kokku, et selles asjas käed lüüa. Üpris sobivalt oli selle kohtumise toimumispaigaks valitud res toran nimega Criterion Londonis Piccadillyl – kõige esimene koht, kus Holmes ja Watson Conan Doyle’i esimestes juttudes koos õhtust sõid. Töö pilootosa valmimiseks algas 2009. aasta jaanuaris. Algusest peale oli neil kavas Holmesi ja Watsoni tegelaskujudele truuks jääda, kuid paigutada nad kahekümne esimese sajandi Londoni keskkonda. „Sherlocki” visuaalne pool pidi saama kõigiti kaasaegne, tolmunud vanaaeg susele polnud siin kohta. Sarjast pidi saama ajastudraama täielik vastand. „Conan Doyle’i kirjutatud lugude teemaks ei olnudki ju kunagi olnud sabakuued ja gaasilaternad,” lausus Moffat. „Nende tuumaks on rabav tähelepanuvõime, hirmsad pahategijad ja verdtarretavad kuritööd. Kui aus olla, siis krinoliinid võivad õige põrgusse kerida!” Gatiss nõustus. „Mis meid Sherlocki tänapäeva toomise juures kõige rohkem ahvatles – need tegelased on peaaegu sõna otseses mõttes udu sisse ära kadunud. Kuigi mitte kellelegi ei meeldi sedalaadi viktoriaana enam kui mulle, tahtsime tegelaste endi juurde tagasi jõuda, ja selle juurde, miks neist on saanud ilukirjanduses ühed imelisemad koostööpartnerid.” Lisaks olid kaks pea tegelast ka suhteliselt nooremapoolse olekuga – Cumberbatch oli piloot osa võtete ajal kolmekümne kahe aastane, Freeman temast kolmekümne seitsme eluaastaga veidi vanem –, mis tähendas, et sari seadis küsimuse alla ka väljakujunenud arusaama, et Holmes ja Watson on keskealised. Lisagem sellele veel Holmesi laitmatult elegantne stiil. „Sherlocki moodne tõlgendus nõuab ka moodsat välimust,” kuulutas Gatiss. „Seda Benedict oma rolli ka toob. Ta kannab šikki ülikonda ja stiilset mantlit, mis annab talle väga hea silueti.” Benedict Cumberbatchi Sherlock Holmes jäi selleks alati ülimalt enese kindlaks detektiiviks, keda saadab vankumatu otsusekindlus nii kurjategi jad kui ka politseinikud üle kavaldada. Paljud tundsid muret selle pärast, et moodsa maailma võimaluste juures võib juhtumite lahendamine ehk liiga kergeks osutuda. Üheksateistkümnenda sajandi Holmesil, väitsid nad, ei olnud käepärast selliseid luksusi nagu Google või mobiiltelefon, mille abil lõksust välja pääseda. Kuid Cumberbatch oli veendunud, et selline kartus vaatab Holmesi tegelase tuumast sootuks mööda: „Tema jaoks on tehnoloo gia vaid abivahend. Selles mehes on asju, mida ükski tehnoloogiline vidin, olgu see nii efektiivne kui tahes, ei suuda välja peilida. Ta on üks samm eespool sellepärast, et ta on inimene.” Teisisõnu on inimese mõistusele omane selline paindlikkus ja spontaansus, millega ükski arvuti (olgu see
82 BENEDICT CUMBERBATCH. ELULUGU
nii keeruline kui tahes) võistelda ei suuda, ning Sherlockit paelus teadus, tehnoloogia ja internet. „Informatsiooni kogumises on ta lausa hiilgav,” rääkis Cumberbatch. „Ning ta on ühtviisi kütkestav nii intellektuaalsel tasandil kui ka inimese loomuse mõistmises.” „Ma olen kindel, et [Holmesile] oleksid meie kaasaegsed tehnoloogilised võimalused tohutut huvi pakkunud,” kõneles Paul McGuigan, kes oli ena miku kahe esimese hooaja osade režissööriks. „Raamatutes kasutas ta iga võimalikku seadeldist, mis aidata võis, ning ta oli alati laboratooriumis ja tegeles eksperimentidega. Meie versioon on lihtsalt selle sama tänapäevane variant. Ta kasutab neid abivahendeid, mis tal tänapäeval olemas on, et asju välja selgitada.” Ilma oma kuulsa jahimehemütsita ja ta truud piipu asendamas niko tiiniplaastrid, olid uuel Sherlockil käepärast mobiiltelefonid, sülearvutid ja mp3-mängijad. Watson pidas oma blogi. Holmes saatis tekstisõnumeid (innovatiivne oli sarja puhul see, et sõnumid ilmusid ekraanile, nagu vahel ka tegelaste hääletud mõtted) ja pidas veebilehte pealkirjaga The Science of Deduction1. Kuid nende baasiks oli endiselt korter kuulsal aadressil 221b Baker Street (mis asus lihtsa, söökla moodi kohviku kohal), Holmesi sala kaval vaenlane Moriarty oli endiselt silmapiiril ja sarjas esinesid ka teised kõrvaltegelased, nagu majapidajanna proua Hudson ja inspektor Lestrade (keda kehastasid vastavalt Una Stubbs ja Rupert Graves). Samuti mängis Holmes endiselt viiulit. Cumberbatch ei olnud selle muusikariistaga varem kokku puutunud, kuid tal tuli vähemalt jätta mulje, et ta oskab seda mängida – isegi kui see tähendas vaid seda, et ta hoiab poognat õigesti käes. Selles küsimuses tuli talle appi Eos Chater, kes on keelpillikvarteti Bond liige. „Ma ei söandaks iial kutselisi muusikuid solvata sellega, et väita, nagu ma oleksin õppinud viiulit mängima,” kostis Cumberbatch. „Ma üritan liht salt meeleheitlikult veenda inimesi selles, et minu mäng näeb vähemasti realistlik välja. Olen veidi tunde võtnud.” Arutelu käis ka selle üle, kas Sherlock peaks uues sarjas narkootikume tarvitama. Conan Doyle’i teostes oli Holmes ikkagi morfiinisõltlane. Kas supernuuskur võiks tänapäeval toetuda tänaval müüdavatele uimastitele? Steven Moffat heitis selle idee pikemata kõrvale. „Victoria ajal kasutasid kõik mingisugust uimastit, suuresti selle tõttu, et niisuguseid asju nagu valuvaigistid ei olnud veel lihtsalt olemas. See on hoopis midagi muud, kui hakata väitma, et tänapäeva Sherlock Holmes on kokaiinisõltlane.” Sarja loojatele tundus kõige loomulikum teha uued Holmesi ja Watsoni lood nii tänapäevaseks kui võimalik. 1 Järeldamise teadus (ingl. k). UDUST VÄLJA 83
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
CUMBERBATCHI AVALIK NÄGU
P
ärast 2004. aastat, kui ta oli kehastanud Stephen Hawkingit, hakkas Benedict Cumberbatch tasapisi üha enam tuntust koguma, kuid selle kõrval sai ta siiski tavalist igapäevaelu edasi elada. Haruharva tuli ette seda, et mõni paparatso temast pilte klõpsutas või mõni võõras inimene talle tänaval ligi astus. „Mind ei tunta ära,” rääkis ta aastal 2007. „Võib-olla mõni piiga astub mulle ligi ja küsib: „Kas me suudlesime sinuga mu sugulase pulmas?”, aga ei midagi rohkemat.” „Sherlocki” esimene hooaeg, mis jõudis eetrisse 2010. aasta juulis ja augustis, muutis seda jäädavalt. Kolmekümne nelja aastaselt oli ta saanud korraga tõepoolest väga kuulsaks. Hiljem kirjeldas ta sellele orbiidile jõud mist kui „mingit jubedat lõbustuspargi atraktsiooni”. Kuid ta oli juba varem tähele pannud, kuidas kuulsus võib inimese maailmapilti väänata. Olles harjunud rolli jaoks ette valmistudes ümbritsevat ühiskonda jälgima, pidi talle raske olema harjuda olukorraga, kus tema ise on tähelepanu kesk punktis. Lisaks oli tal nüüd ka liiga vähe vaba aega, mil vaikselt omaette juurelda ja järele mõelda. „Üks, mis mind suure töökoormuse juures hirmutab, on see, et ei jää aega vaatlemiseks. Ja kui sind juba ära tuntakse, siis ei ole sul enam kuhugi võimalik vaadata. Sa ei saa öösel linnaliinibussis istuda ja jälgida, mis ümberringi toimub,” selgitas ta. „Muidugi on olemas võimalusi, kuidas ära tundmist vältida, kuid etteplaneerimine on sealjuures vast kõige olulisem. Eksisteerida avalikus ruumis, kuid mingil määral privaatses dimensioonis – CUMBERBATCHI AVALIK Nägu 105
see on päris huvitav mäng. Selleks läheb vaja peakatteid ja prille ja lihtsalt ka seda, et püüda inspektor Clouseau moodi maskeeritult madalat profiili hoida.” Tööalane edu oli toonud kaasa ka majandusliku stabiilsuse, kuigi seda saatis kerge rahutusenoot seoses tema eakaaslastega, kelle teele ei olnud nii palju häid võimalusi sattunud. „Kui sulle hakkab järjest tööotsi tulema ja siis sa näed oma sõpru teatri kooli ajast, lööb välja selline loomupärane süütunne, et see ei ole õiglane, kui teised ei saa teha neidsamu asju, mida sina teed. See lausa sööb hinge. Sellega kaasneb mingi veider süütunne, kui sul hästi läheb.” Kas temast oli saanud laialt tuntud nimi õigel eluhetkel? Selles ta kindel olla ei saanud. „Kui ma oleksin varakult kuulsaks saanud,” kõneles ta Guardiani veer gudel, „siis oleks mul olnud võimalus seda kuulsust ka isekalt ära kasutada, nagu noor mees seda peakski tegema. Mina olen selle momendini jõudmi seks pikalt tööd teinud, kuid paljusid selle vilju ma tegelikult nautida ei saa.” Meeletu imetluse objektiks saades võeti ta siiski ka luubi alla. Kuidas ta neis tingimustes toime tuleb? Talle hakkas suuresti muret tegema inimgrupp, kellel kujunes välja komme hakata teda kutsuma ta kõige kuulsama rolli järgi. „Korraga tuntakse sind kui „Sherlockit”. Ja seda mitte ainult nende inimeste puhul, kes ei viitsi nime Benedict Cumberbatch meelde jätta – ja kes saakski seda neile pahaks panna, sellel rollil on ikkagi niivõrd tugev isikupära.” Kuid samas lohutas teda tõsiasi, et George Clooneyt ei kutsuta samuti enam tema tegelase Doug Rossi järgi sarjast „ER”1. Cumberbatch hakkas harjuma esinemistega televisioonis, kus ta astus üles tegelaskujuna „Tema ise”: jutusaated, hommiku-TV, meelelahutuslikud õhtuprogrammide naelad, nagu „Alan Carr: Chatty Man”2, „The Jonathan Ross Show”3 ja „The Graham Norton Show”4, leides end külaliste diivanilt kõrvuti selliste kuulsustega nagu Kerry Katona, Red Hot Chili Peppers ja koguni Harrison Ford. Kuid 2010 oli ka aasta, mil Benedict Cumberbatchi vastu hakkasid huvi tundma kõmuväljaanded. Nende jaoks ei olnud ta ainult edukas ja kõrgelt hinnatud näitleja, vaid ta oli prominent. Ta ei olnud olemas ainult selleks, et rääkida oma erinevatest rollidest filmis ja televi sioonis, vaid ka pildistamiseks ja võib-olla ka oma eraelust jutustamiseks. Tal oli alati olnud harjumuseks intervjuudes irooniliselt väljenduda ja tihti sellesse ka mänglevalt suhtuda. Tele- ja raadiointervjuudes võis naljade puhul tema hääles selgesti kuulda iroonianooti, kuid kõmulehtede must-valges trükis ei jõudnud taoline jutuvada päris sama hästi lugejani. 1 ”Kiirabihaigla” 2 ”Alan Carr: jutumees” 3 ”Jonathan Rossi show” 4 ”Graham Nortoni show” 106 BENEDICT CUMBERBATCH. ELULUGU
Üks tema esimesi kogemusi sellest, kuidas nali võidakse kontekstist välja rebida, tuli esile „Sherlocki” pressiesitlusel. „Mind pannakse tihti selliste veidike kahvatute, eeterlike, vaevatud intellektuaalide või siis füüsiliselt ambivalentsete osade peale, kes on halvad armastajad. Ma olen siin, et teile kinnitada, et päriselus olen ma selle täielik vastand. Ma olen pagana hea armastaja!” See remark jäigi teda jälitama, tema enda suureks kurvastuseks. „See jõudis absoluutselt igale poole,” kurtis ta mõni nädal hiljem. „Kõik tulid mulle ligi ja küsisid: „Kui hea sa siis täpselt ka oled?” Taevas halasta ...” Enamasti ta distantseeris end viisakalt mõttest, et teda võiks seksisümboliks pidada. „Inimesed näevad sinus mingit väärtust, mida sa ise ei näe. Nii et kui mulle räägitakse sellest, kuidas ma olen seksisümbol ja kõik see muu nonsenss, siis mina oskan selle peale ainult naerda, see on totter. Ise olen eluaeg sama vana sihverplaati peeglist vahtinud.” Pühendunud naisaustajate hulk meelitas teda, kuid tegi ka ettevaatli kuks. Twitterisse oli tekkinud konto nimega @Cumberbitches1, mis jagas oma lemmiku kohta informatsiooni ja kuulujutte. 2013. aasta septemb rikuuks oli kontol üle kuuekümne tuhande fänni. Ta ise ei olnud konto nimevalikuga rahul ja eelistanuks näiteks „Cumberbabes”2 või vahest ka „Cumberwomen”3 ja „Cumbergirls”4. „Asi pole isegi mitte viisakuses. Ma ei luba teil olla minu litad. Minu arvates nihutaks see feminismi nii mitme jaksu võrra tagasi. Te olete ... Cumberpeople5.” Kui „Sherlock” temast staari tegi, oli Cumberbatch veel koos pikaajalise elukaaslase Olivia Poulet’ga, kellega nad olid tutvunud ülikooli ajal ühisel teatrikursusel Manchesteris. 21. sajandi esimese aastakümne keskpai gaks oli ka Poulet’ täht tõusujoones liikuma hakanud, ta mängis kõrvalosi telesarjades „The Inspector Lynley Mysteries”6 ja „The Rotters’ Club”7, mis viis edasi esimese suurema rollini televisioonis: noor Camilla Parker Bowles ITV telefilmis „Whatever Love Means”8, mis kõneles Camilla ja Walesi printsi Charlesi armusuhtest. Hiljem hakati teda tundma vast kõige paremini kui Emma Messingeri osatäitjat – küüniline konservatiivse partei avalike suhete korraldaja – Armando Iannucci telesarjas „The Thick of It”9. 1 @Cumberlitad 2 Cumberbeibed 3 Cumbernaised 4 Cumbertüdrukud 5 Cumberinimesed 6 ”Inspektor Lynley mõistatused” 7 ”Lurjuste klubi” 8 ”Mida tahes armastus tähendab” 9 ”Paksust ja vedelast” CUMBERBATCHI AVALIK Nägu 107
Cumberbatch ja Poulet ei mänginud kuigi meelsasti nii-öelda staaripaari osa, avaldades ajakirjanikele harva midagi enamat kui kõige lihtsamat informatsiooni. „Me oleme head sõbrad,” oli Poulet 2005. aastal Sunday Telegraphi õrritanud. „Me oleme pikka aega head sõbrad olnud. Kuid siis me vahepeal ei olnud nii head sõbrad. Ja nüüd me oleme jälle head sõbrad edasi.” 2007. aasta sügisel kolisid nad Lääne-Londonist linna põhjaossa, ehk siis Shepherds Bushist Hampsteadi. Sinna ostsid nad korteri, millel oli katuseterrass – koht, mida Benedict kirjeldas kui „minu pelgupaika”. Haru harva võis kummagi suust kuulda avalikult juttu abielust, kuid kolmeküm nendate eluaastate keskpaigaks oli Benedictil mitu ristilast ja Olivial mitu vennapoega ning mees teatas ka avalikult, et mõtleb sageli pere loomisele ja vahel loodab isegi, et lapsevanema rollile keskendudes õnnestuks tal oma töökoormust vähendada. „Ma tean, et koos isadusega saavad mehed üldjuhul kõvasti juurde vas tupidavust, kuid mina tahaksin noorelt isaks saada. Mul oleks ääretult hea meel võimaluse üle hoolitseda korraga nii karjääri kui ka oma väikese lapse eest.” Tema valitud elukutse ei ole kuigivõrd kindlust pakkuv. Näitlemine – samuti nagu paljud loovate kunstidega seotud elukutsed – tähendas, et valitseb kas küllus või nälg, kuid sellele vaatamata kinnitas ta, et suudaks isarolliga toime tulla, kui tal selleks võimalus avaneks. „Lapse saamine on kulukas,” tsiteeriti teda ajalehe Daily Telegraph veergudel, „aga kui sa oled näitleja ja lased mõttel rahalisest kindlustatusest end heidutada, siis ei suudaks sa hommikul isegi koduuksest välja astuda. Kõik, keda ma tunnen ja kes on selle sammu astunud, kinnitavad mulle, et seda ei hakka sa mitte kunagi kahetsema. Sinu elu ei jää selle pärast seisma, et sul sünnivad lapsed.” 2010. aasta suvel rääkis ta The Sunday Timesile: „Me mõlemad tahame lapsi saada, kuid mitte tingimata nüüd ja praegu ning mitte tingimata teineteisega. See, mis meie vahel praegu on, sobib meile suurepäraselt.” Nad olid koguni koos esinenud „Sherlocki” teises osas „The Blind Banker”. Kuid 2011. aasta märtsis, kui nende mõlema karjäär oli liikumas tõusujoones, otsustasid nad pärast kahtteist koos veedetud aastat südamlikult lahku minna. Nüüd taas vallalisena, kuid samas oma endisesse elukaaslasesse siiski väga soojalt suhtudes, tunnistas Cumberbatch, et mõtleb endiselt sageli pere loomisele, ent möönis ühtlasi, et „laste saamise reaalsus näeb ette, et sa pead olema õige inimesega koos ja õiges kohas”. Poulet’st lahku minek tõi ta – soovimatult – ajakirjanduse huviorbiiti ning reporterid ja fotograafid piirasid teda lausa koduuksel. „Mind tegi veidi rahutuks see, et nad teavad, kus ma elan,” rääkis ta Radio Timesile.
108 BENEDICT CUMBERBATCH. ELULUGU