CARL XVI GUSTAF – Vastumeelselt kuningas
EESSÕNA
9
EESSÕNA
2010 OLI AASTA, kui monarhia ühiskondlikust seisundist Rootsis hakati kõnelema viisil, mida ei olnud tehtud pärast Torekovi komp‑ romissi 1970. aastate alguses. Ent diskussioon jooksis varsti liiva, et seejärel täielikult vaibuda. Vabariiklased ei suutnud sellel eluvaimu sees hoida. Viimaseks hingetõmbeks oli mõningate debatist osavõt‑ jate seisukoht, et miljardäri Bertil Hulti pulmakinke kroonprint‑ sessile ja tema abikaasale oli võimalik vaadata altkäemaksuna, ning mõned eraisikud kaebasid asja prokuratuuri, kus siiski ei leitud põh‑ just eeluurimise algatamiseks. Esimest korda üle väga pika aja näis, et rootsi rahva toetus valitsevale riigikorrale vähenes, toimudes iroo‑ nilisel kombel samas taktis, mil kuningliku pulma ettevalmistused oma haripunkti jõudsid. Minu enda jaoks algas seiklus aprillis 2008, mil kirjutasin alla lepingule Kristoffer Lundiga. Minu vana kirjastaja Per Gedin oli aeg‑ajalt pannud mulle ette, et kirjutaksin dokumentaalse kirjelduse Rootsi Põrguinglitest, ent kuna kardan nii omaenda põlveketrade kui ka oma perekonna pärast, ütlesin ettepanekust ära. Seevastu oli minu jaoks mõeldav kirjutada autoriseerimata biograafia kuningas Carl XVI Gustafist. Seda ei olnud keegi varem tõsimeelselt teinud ja mõte lihtsalt meelitas mind. Kummalisel kombel olid meie vestlused toimunud samal ajal, kui ma lõpuks sain kuningaga intervjuu teha. See pidi toimuma enne
10
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
artikli avaldamist Scanorama nn rohelises väljaandes mais 2008 ning kuna olin ajalehe toimetaja, soovisin teha intervjuu meie keskkon‑ nateadliku kuninga endaga. Mul oli kulunud kolm kuud ja tohutul hulgal telefonikõnesid ja meile, enne kui kuningakoja pressiülem Nina Eldh sai helistada ja teatada, et kuningas võtab mind vastu järgmisel reedel. Pidin rahulduma kümne minutiga, pildid tuli teha Stockholmi lossis ning küsimused tuli heakskiidu saamiseks enne teele saata. See ei ole viis, kuidas tavaliselt töötan, ent kuna tege‑ mist oli hiilgava võimalusega kaasata kuningas Scanoramasse, lep‑ pisin tingimustega. Eldh ei olnud minu küsimustega rahul. Ta arvas, et need on liiga ühekülgselt suunatud kasvuhooneefektile ning tahtis, et esitaksin küsimusi kuninga tegevuse kohta skautide hulgas ja ta UNESCO ees peetud kõne ning muu kohta, millele ma ei olnud mõelnud. Jäi ainult üle küsimused uuesti kirjutada ja saata heakskiidu saamiseks, mille ma ka sain. Kui olin õnnelikult Stockholmi lossi jõudnud, tuli kuningas koos Eldhiga. Olin endamisi mõelnud, et kordki elus saan öelda: „Teie Majesteet, suur tänu, et tohtisime tulla!” – seda ma ka tegin. Ta näis pahur, vaatas mulle vaevu otsa, kui kätt surusime (usun, et mina ka kummardasin) ning ta tundus üleüldse tujust ära olevat. Mõtlesin, et äkki seetõttu, et olin teda liialt tagasihoidlikult Teie Majesteedina kõnetanud, ent tuli välja, et talle ei meeldinud sugugi mõte pildistada teda lossis, mille ta pressiülem oli pildista‑ mise kohaks määranud, vaid arvas, et me oleks selle asemel pida‑ nud sõitma kuskile loodusesse Drottningholmi lossi ümbruses. Sain ainult nõustuda. Ent tegime kõik nii, nagu Eldh oli plaaninud, ning tagantjärele mõtlesin, et kui oleksin olnud kuningas, oleksin olu‑ korra oma kätte võtnud ning lihtsalt Säpo ja ihukaitseautod kohale kamandanud, Drottningholmi sõitnud ja lasknud oma korda oota‑ val televisioonigrupil kenasti oodata. Nii toimisid kuningad vanasti! Vähemalt need, kes olid võimelised sarnastes olukordades ohje enda kätte haarama. Kuid meie kuningas jättis mingil moel mulje, nagu ei olekski ta päriselt kuningas, vaid keegi, keda enda ees aetakse, teatud tüüpi
EESSÕNA
11
vähetähtis kuju, kellel ei ole ametlikes asjades mingisugust oma tahet. Ma väljendan ennast teadlikult teravalt, ent umbes nii ma mõtlesin. See viis mu mõtted radadele, et meil on kuningas, kes ei tunne end oma rollis mugavalt, kes parema meelega oleks kusa‑ gil mujal, kes võib-olla tahaks olla keegi teine. Kuid kes siiski nau‑ dib seda, mis tema positsiooniga kaasneb – sära, hiilgus, raha, tra‑ ditsioon, paadid, autod, reisid, õhtusöögid, naised. Mingil hetkel sündis mõte panna raamatu pealkirjaks „Carl XVI Gustaf – mässu‑ meelne monarh”. Kui me sel aprillikuu päeval, nüüdseks juba varsti kolme aasta eest, lepingule alla kirjutasime, ei teadnud keegi, et kuningapere annab vaevu aasta hiljem teada kroonprintsessi ja Daniel Westlingu kihlusest ning tulevasest abielust. Äkki kasutasid paljud minu kol‑ leegid väljendit „kihlust välja kuulutama”, kuna just seda oli kunin‑ gas kasutanud „kihluse väljakuulutamise” kohta piinlikult halvasti tehtud videosalvestusel, ning sellest sai alguse meediakära, kus aja‑ kirjanikud ja kommentaatorid teatud sümbioosis kuningapere‑ konnaga võtsid omaks kuningakoja erilise väljendusviisi. Ning me mõistsime, et raamat peab ilmuma siis, kui oodatav rojalistlik joo‑ vastus on vaibunud. Muidu oli oht, et raamat saab külge poliitilise maigu ning seda võetakse pamfletina, sõnavõtuna monarhia vastu üleüldiselt, hoobina, mis on suunatud eriliselt just kuningapere‑ konna vastu. Seda me ei tahtnud. Seda pidi hinnatama sellena, mis ta on – ajakirjandusliku käsitööna. Kui printsess Madeleine pool aastat hiljem andis teada oma kih‑ lusest ja eelolevast abielust Jonas Bergströmiga, mõistsime, et peame ära ootama ka printsessipulma number kaks. Mida ei toimunud. Nüüd on see kõik ajalugu ja raamat saanud teoks. On selge, et eriline kogemus oli kirjutada elusolevast kuningast. See ei kuulu tavapärasuste hulka, tavaliselt kirjutavad biograafid kuningatest ja kuningannadest kaua pärast nende lahkumist, toetudes siis doku‑ mentidele, mis ei ole enam salastatud.
12
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
Kuidas pidime lähenema püüule kirjutada raamat kuningast? Meie strateegia on olnud alustada äärealadelt ja end aeglaselt keskme, keskpunkti, see tähendab kuninga poole töötada. See tähendab, et esimesed kontaktid võeti isikutega, kes paiknesid kuningliku ring‑ konna välisringis, ning viimased kontaktid võeti siseringist, jõudes lõpuks õukonda. Me pidime võimalikult palju teadma, enne kui lasime kuningal oma materjali kommenteerida. Ma ei teadnud täpselt, mida leian. Loomulikult olin kuulnud lugusid ja kuulujutte kuninga metsiku eraelu kohta – kuid mis vas‑ tab tõele? – ning mis on see, mida meie, tema alamad, ei tohi teada? Mis on see, mida juhtivad meediategelased, poliitikud, ettevõtete juhid, politsei, ihukaitsjad ja autojuhid teavad, kuid mida varjatakse suurema osa Rootsi rahva eest? Ning miks see niimoodi on? See oli raske töö. Ma olin loomulikult ka varem vastutuules töö‑ tanud, eelkõige autoriseerimata biograafia puhul Ingvar Kampra‑ dist, ning teadsin, mida tähendas kirjutada vastu kellegi tahtmist või ilma vastava isiku kaastööta. Pealegi oli mul täiskohaga töö aja‑ kirjas Scanorama. Alles siis, kui sain kontakti esmalt Tove Meyeri ja seejärel Deanne Rauscheriga, sai töö raamatu kallal sisse hoopis teise hoo. Tove, parim taustauuringute tegija omas klassis, kelle leidsin pärast kooli juhatuselt saadud vihjet JMKst Stockholmis; Deanne, kes oma laia kontaktide võrgustiku ja silmatorkava võimega luua usalduslikke suhteid eelkõige noorte, tõrjutud naistega ning kes oli juba kaalu‑ nud mõtet kirjutada kuningast raamat. Meie rollid kujunesid juba algusest peale selgelt välja. Mina pidin kirjutama raamatu ning jätkama oma alustatud uurimustööd kuninga üleskasvamisest ja haridusteest kuni troonile astumiseni; kujunemisaastatest. Tove pidi keskenduma põhjalikule ajakirjan‑ duslikule kaevamisele arhiivides ja teistes avatud allikates. Deanne pidi eelkõige uurima üldsusele vähetuntud külgi kuninga eraelust. Kõik see nõudis raamatu jagamist kahte osasse, millest esimene kirjeldaks kuninga lapsepõlve, natsist vanaisalt saadud pärandust,
EESSÕNA
13
tema koolipõlve, sõjaväelist haridust – eriti fantastilist pikka reisi Älvsnabbenil –, samuti troonile astumist. Siis kataksime esimesed 27 aastat kuninga elust ja see oleks üsna piisav, et kirjeldada asjaolusid, mis on teda kujundanud, ning iden‑ tifitseerida iseloomujooni, mis on täiskasvanud monarhis selgelt alal püsinud. Me avastasime ka, et teatud mõttes on ta istuma sattunud kahe tooli vahele, seda seetõttu, et tema isa ei jõudnud iialgi kunin‑ gaks saada. Ühe jalaga toetub ta tõeliselt vanale Rootsi kuningatra‑ ditsioonile, kus rahvas sõna otseses mõttes kujutas endast kuninga alluvaid, teise jalaga seisab ta moodsas, demokraatlikus Rootsis, kus monarhia tähtsus on mitmes mõttes kahandatud ajakohatute tsere‑ mooniate ja toretsemiseni. Nii võib seda väljendada. Teiselt poolt võib asjale vaadata nii, et Carl XVI Gustafi näol on tegemist üsna edumeelse eksperimendiga – katsega sulgeda ava, mis tekkis sellega, et vaid 27aastasena astus ta troonile oma isa asemel, kes oleks pärinud trooni küpse 44aastase mehena. Kogu sellel seltskonnal, kes vastutas tema kasvatuse, koo‑ liskäigu ja edasise haridustee eest, oli tähtis siht silme ees – tulevane kuningas ei tohtinud kunagi mingi erikohtlemise osaliseks saada, ei koolis ega Älvsnabbeni pardal ega oma õpingute ajal Uppsalas. Võr‑ rand sai vaevalt paika pidada. Kuidas sai tulevane noor kuningas hakkama saada faktiga, et ta endiselt oli just noor, tulevane kunin‑ gas, ent teda koheldi tavalise noore mehena, kellelt oodati ka vasta‑ vat käitumist? Samal ajal, kui talle osutati siiski aeg-ajalt erikohtle‑ mist, see oli nii-öelda asja loomuses. Kui kõik ümberringi pingutasid selle nimel, et iga hinna eest vaadelda tulevast kuningat kõige tähele‑ panuväärsema isikuna, kas ei olnud see siis viis asetada ta täiesti eri‑ lisse valgusesse? Kui mitte muud, siis pidi see looma teatud hõõrdu‑ mise ta ümber, tunde lõhestumisest, killustumisest. Ühelt poolt oli kuningas kõigist teistest kõrgem, pärinuna oma ameti ja immuun‑ suse süüdistuste vastu, teisest küljest oli ta üks teiste õpilaste seas internaatkoolis Sigtunas ning üks kõigist ohvitseriaspirantidest, kes
14
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
nägi oma koolikaaslasi tegemas öiseid tiire võõraste sadamate baari‑ des ja bordellides. Kes ta oli – kuningas või tavaline kutt? Ise on ta aastate jooksul aeg-ajalt öelnud, et kõige rohkem oleks ta tahtnud olla kusagil mujal kui Rootsi troonil. Väikese jõmpsi‑ kana andis ta oma õele Christinale vastu kõrvu, kui too juhtis ta tähelepanu sellele, et ühel ilusal päeval saab temast kuningas. „Ma ei taha!”, oli ta karjunud. Ühes intervjuus ajalehele Svenska Dag bladet aastal 1975 ütles ta: „Mõnikord unistan ma sellest, et istuksin kuskil mäetipus, kõikidest inimestest kaugel eemal.” Oma armukese Camilla Henemarki kaisus fantaseeris ta üksikule saarele põgenemi‑ sest. Stockholmi keldrilokaalides ja jahionnides peetud pidudel on ta hinnanud seda, et on ümbritsetud noorte, vaba suupruugi ja mit‑ telipitsevate eeslinnatüdrukutega, kes on kaugel tema ametlikust kaaskonnast Östermalmil. Kui teda Stenhammari lossis TV4 sarjas Bernadotte’ide perekonnast intervjueeriti, ütles ta vajaduse kohta mõnikord üksi olla: „Parema meelega jalutaksin nendel, siin taus‑ tal olevatel kenadel küngastel, mille oleme taastanud karjamaadena.” Tema silmis oli sära, kui ta kõneles, kuidas putukad, lilled, linnud ja teised loomad – täielik mitmekesisus – künkad varsti oma valdusesse haaravad. Või kuidas ta saab segamatult koos sõpradega mõne Aasia suurlinna tänavatel liikuda ja nautida seda, et keegi ei tunne teda ära. Rootsi kuningas, Härg Ferdinand*? Jah, kindlasti. Alati, tihti või ainult aeg-ajalt – seda teab ta sügaval sisimas vaid ise. Raamatu teine osa käsitleb seda, kuidas isiksust kujundavad aas‑ tad on avaldanud mõju kuninga eraelule. See jutustus moodustab tugeva kontrasti sellega, kuidas me võib-olla tahame näha mood‑ sat kuningat valgustatuna ja võrdsena, sellisena, kes järgib kõiges neid eetilisi ja moraalseid väärtusi, mida üldiselt peetakse kehtivaiks. Ent see näitab ka võib-olla mitte täiesti ootamatut tulemust tundele tahta põgeneda pealesunnitud kuninglike kohustuste eest. * „Härg Ferdinand” (ingl „Ferdinand the Bull”) oli algselt lasteraamat, mis ilmus 1936. aastal. Raamatu kirjutas Munro Leaf ja illustreeris Robert Lawson.
MA EI TAHA!
49
M A E I TA H A !
RISTIMINE OLI VIIMANE omasarnane Rootsis. Suur hiilgus näis pärinevat mõnest vanast muinasjutust ja näitas selgelt, et Rootsi elas endiselt vana monarhia päevil, mil olid ülemad ja alamad. Gus‑ tav V oli ikka veel kuningas ja valitses aastast 1809 pärineva vana põhiseaduse järgi, mis nägi ette, et kuninga ja parlamendi vahel on võimujaotus, et neil mõlemal on üheskoos võim seadusandluse üle, ent kuningas üksinda valis ministreid ja väljastas ametlikult seadusi ja määruseid üsna piduliku mõiste, Kuningliku Majesteedi nimel. Nii et kui väike prints pidi 7. juunil 1946. aastal ristitama, valit‑ ses kogu SFi kinoringvaatele ning ajalehtedele Svenska Dagbladet ja Vecko-Journalen jaoks korraldatud sündmuse kohal vana, tradit‑ sioonide raskust kandev kuningavõim. Kui sügisel 1945 oli selge, et printsess Sibylla ja tema abikaasa, troonipärija, kroonprints Gustaf Adolf, ootasid viiendat last, oli terve riik pinevas ootuses. Nii vähemalt arvati. Kas sünnib jälle tütar? Või oli Rootsi troonipärimine ülejärgmises astmes seeläbi kindlustatud, et Sibylla saab maha poisslapsega? Sünniajaks oli arvestatud aprilli lõpp ning jäi üle vaid järgida neid juba ammu väljatöötatud tavasid Haga lossis, kus nad elasid. 14. aprillil 1946 kolis lapsehoidja, õde Signe Björk Haga lossi, et kõik korda panna. Lossis oli eraldi tuba, mis nüüd sisustati viiendat korda, ning imikukorvi kate ja beežikas‑ roosa siid said uue näo.
50
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
See üheksakuune ootus pidi olema piinarikas. Nii kaua, kui Rootsis kehtis troonipärimisõigus meesliini pidi, sõltus kogu kons‑ titutsioon oma selleaegsel kujul vaid sellest, kas perekond Berna‑ dotte saab maha ühe kroonprintsiga. Haga printsessikesed, niisiis Margaretha, Birgitta, Désirée ja Christina, elasid, teadmata olukorra kogu tõsidust. Laste mängud Hagas jätkusid sama muretult nagu varem ja ema Sibylla tundus väliselt rahulik, ent isa Gustaf käis ringi justkui tulistel sütel. „See oli,” jutustas ta Birgittale hulk aega hil‑ jem, „ootus, mida saab võrrelda vaid pommieksperdi rahutu ootu‑ sega enne seda, kui ta on suutnud pommi kahjutuks teha”. „Tema palav soov ei puudutanud siiski ainult troonipärijat, ma usun, et samavõrra igatses ta pereisana lihtsalt seda, et tema naiste ülekaaluga majapidamisse lisanduks üks meesterahvas. Terve raseduse aja jälgis ta mu ema suurima valvsusega ja päris temalt ikka ja jälle tema ene‑ setunde järele.” Gustaf Adolf küsis kord oma tütrelt, keda ta endale parema meelega tahaks, kas väikest venda või veel ühte õde. Bir‑ gitta vastas, et parema meelega tahaks ta venda, see oleks kahtlemata midagi täiesti uut, ja seda seisukohta jagasid ka õed. Kui laps lõpuks ilmavalgust nägi, oli rahvas – või igal juhul osa sellest, ja kindlasti ajakirjandus, – puhtast rõõmust meeletu. Expressen kirjutas esiküjel: „See on PRINTS! Saluut kell 10.30. Kõik on korras. Päike vihmase volbriöö kohal.” Ning Aftonbladet tegi suurima tähesuuruse ajalehenumbrit reklaamivatel kuulutustel neljakordseks: „PRINTS sündinud HAGAS”. Ühes ringkirjas, mis saadeti toomkapiitlile ja õukonna konsistooriumile – organile, mis täidab toomkapiitli ülesandeid õukonnakoguduse juures ning mida juhib õukonna ülemjutlustaja –, jagati seda õnnelikku teadaannet tavapärase austusega: „Gustaf, Jumala armust, Rootsi, götalaste ja vendide kuningas. Meie heatahtlikkus ja armulik lahkus koos Kõigevägevama Jumalaga! Kuna me käesolevaga teatame Teile kuningakoja ja rahva jaoks rõõmustava sõnumi, et Tema Kuninglik Majesteet Väs-
MA EI TAHA!
51
terbotteni hertsoginna on 30. aprillil 1946. aastal kell 10.20 õnnelikult ilmale toonud poja, oleme me ka soovinud võimaldada oma truudele alamatele meiega koos väljendada oma kiitust ja tänulikkust Kõigevägevama vastu. Sellel põhjusel saadame teile käesolevad tänusõnad ja palve, mille peaks sarnastel juhtudel tavapärase pidulikkusega ette lugema riigi kõigis kirikutes tavapärasel jumalateenistusel järgmisel pühapäeval pärast seda, kui käesolev sõnum on asjassepuutuvate isikuteni jõudnud; et te rutuliselt astuksite samme asjassepuutuva teostamiseks Teile kuuluvates kogudustes. Vastsündinud vürstipoeg saab püha ristimise käigus nimeks Carl Gustaf Folke Hubertus, kandma tiitlit Jämtlandi hertsog ning teda hakatakse kutsuma nimega Carl Gustaf. Seda teatame me teile teadaandmiseks ja asjaomaste isikute teavitamiseks, et nad saaksid seda vajalikult järgida. Stockholmi lossis 30. aprillil 1946 Gustaf”.
Ringkirjale oli lisatud tekst tänu ja palvega: „Kõigevägevam Jumal, armas taevane Isa. Me täname Sind kogu südamest Sinu headuse ja ustavuse eest, mida Sina aegade vaheldudes nii armulikult oled meie Rootsi rahva vastu üles näidanud. Me täname Sind oma auväärse ja armastatud Kuninga eest, kes on Sinult saanud jõudu vaenuajal kanda riigi krooni ja teenida rahuüritust, samuti kogu meie armsa kuningakoja eest. Käesoleval päeval anname me Sulle edasi oma erilise tänu, et Sa, meie rahva rõõmuks, oled kinkinud meie kuningakojale uue järeltulija. Me täname Sind selle hinnalise õnne eest, mida Sa valmistad äsjasündinu emale ja isale, usaldades nende hoolde lapse, keda armastada ja hoida. Me palume Sind: lase oma armul kogu täiuses paista meie kuningale ja tervele tema kojale. Ümbritse vürstlik ema oma õnnistusega ning lase tal kiiresti tagasi saada oma tervis ja jõud. Võta vastsündinud vürstipoeg oma isaliku kaitse alla.
52
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
Lase tal pühaliku ristimise läbi saada vastu võetud oma kogudusse ja hoia teda oma lähedal. Lase tal alati olla oma vanematele ja õdedele-vendadele, kuninglikule perekonnale ja kogu meie rahvale rõõmuks ja õnnistuseks. Sina, kõikide kuningate kuningas, tee meist rahvas, kes Sinu ees aukartust tunneb, ja siruta oma õnnistav ja võimas käsi meie kõikide üle. Sinu hoolde me usaldame ennast. Vaid Sinu juures, oo Jumal, leidub abi ja pääsemine meie rahva jaoks ja kogu Sinu võimsusele, praegu nii kannatavale ja õnnetule. Ole meile armuline ja kuula meie palvet Jeesus Kristuse nimel. Aamen.”
Svenska Dagbladet kirjutas järgmisel päeval pärast printsi sündi artiklis „Kindlustatud troonijärglus”, et täpselt samamoodi, nagu Oscar II oli oma eluajal saanud näha pojapoja poja, niisiis äsjasün‑ dinu isa sündi, sai nüüd Gustaf V näha oma pojapoja poja, niisiis Carl Gustafi sündi. „Neid tunded, mis kuningat ja tema abikaasat valdasid, eelkõige kõrgeid vanemaid, jagab siiralt ka Rootsi rahvas, kes näeb uues kroonprintsis tagatist dünastia järjepidevusele troo‑ nijärgluse seaduse põhiseadusliku vormi järgi. See õnnestav juhtum Hagas on seda rõõmustavam, mida rohkem oli see oodatud. Rahva palavaks lootuseks on nüüd, et vastsündinud kroonprints ühel päe‑ val kannaks Rootsi igivana kuningakrooni, olles riigipeaks rahvale, kelle meeltes on kuningriik veel ka kolmanda aastatuhande koidikul sama kindlalt juurdunud, kui oma auväärses ajaloos.” Üliõnnelik isa, kes oli mõni päev tagasi saanud 40, helistas ja rääkis uudist oma tütardele ja lapsehoidjale Ingrid Björnbergile, kes olid Siljansborgis Dalarnas, aupaklikus kauguses sünnituspiinadest Hagas. Printsess Christina, kes oli tubli kaheaastane, ohkas rahul‑ olevalt: „Oh, lõpuks üks prints!”. Sünnitus Sibylla magamistoas oli siiski olnud raske, täpselt nagu varasematelgi kordadel. „Kui kõik oli möödas ja talle räägiti, et ta oli saanud poja, suutis ta vaevu uskuda, et see oli tõsi. Kuid seejärel olid tema rõõm ja kergendus nii suured, et juuresolevad inimesed ei suutnud liigutusest pisaraid tagasi hoida.
SUVEPÄEVAD TOREKOVIS
153
S U V E P Ä E VA D T O R E K O V I S
HOTELL KATTEGAT TOREKOVIS oli näinud ka paremaid päevi. Tasuvus oli tõsiselt kahanenud. Suvituskuurordi elu selles vanas Skåne kalurikülas oli 1960ndatel muutunud ja hotelli omanik oli enesekriitiliselt analüüsinud, et Kattegat ei suuda uute vooludega kaasa minna. Rahvas lihtsalt ei söönud enam väljas söögikohtades sama palju kui varem. Hotell, mis asus varem munakividega sillutatud Storgatani juu‑ res, mõne kvartali kaugusel rannast, oli valminud aastal 1896 ja temast oli saanud suvituskuurordi süda. Selle kõrgaeg oli olnud 1940ndatel ja 1950ndatel, kus iga päev peale esmaspäeva tantsiti Svend Asmusseni trio ja Stan Mortoni kvarteti saatel ning pühapäe‑ viti anti kontserte. Vaheldumisi toimusid purjetajate, golfimängijate ja tennisemängijate ballid. Torekov kinnitas oma kuulsust lääneran‑ niku parima suvituskuurordina perekondade jaoks ning ohvitse‑ ride, arstide, juristide, direktorite ja kaupmeeste kohalevool oli suur, nagu ka aadlisoost külastajate osa. Nüüd, 1970ndate alguses, valitsesid niisiis süngemad ajad. Ent need kakskümmend rusutud meest, kes 15. augustil 1971 ennast hotelli registreerisid, ei olnud siin eelkõige soolase vee tervistava toime nautimiseks. Nad olid kogunenud selleks, et mõne sooja hilis‑ suvise päeva jooksul otsustada riigi tulevik. Et valik oli langenud just hotell Kattegatile, ei olnud tegelikult kummaline. Sel ajal tehti uuri‑
154
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
musi riigi eri paigus. Oli ikka veel suvi ja nagu öeldud, asus Torekov kutsuva mere ääres. Valter Åman oli olnud üllatunud, kui peaminister Tage Erlan‑ der neli aastat varem oli temalt küsinud, kas ta tahaks juhtida uut uurimisrühma Grundlagsberedningen, mis pidi käiku minema, kui läbikukkunud Rickard Sandleri uurimiskomisjoni tegevus oli lõpe‑ tatud. Vana valitsemisvorm aastast 1809 leiti olevat vananenud ka sellepärast, et see lähtus võimujaotusest, mis ei olnud enam päeva‑ kohane. Åman, vana ajakirjanik, ametiühinguboss, kõrgem ametnik ja poliitik, oli viimased viis aastat olnud Örebro läänivanem, kui ta sai Erlanderi pakkumise. Et Åland ei olnud ei riigiteadlane ega jurist ning ta ei olnud isegi oma parlamendis veedetud aastate jooksul põhiseaduslikkuse järelevalve organis olnud, oli ta alguses kõhelnud. Ent ta ei olnud vabariiklane ning ta aimas, et see oli üks omadusi, mida peaminister oli silmas pidanud. Åman oli töö vastu võtnud ja kui nad jõudsid Torekovi, oldi juba suuremalt jaolt selgusele jõutud, kuidas parlamendi tööd regu‑ leerida ja valimissüsteemile lõplik kuju anda. Seda esitleti esialgses aruandes aastal 1967. Üle jäi küsimus, kus valitsuse moodustamine pidi toimuma ja, mitte vähetähtsana, millist rolli peaks riigipea, see tähendab kuningas, mängima selles uues, tänapäeva Rootsis. See oli muu hulgas üks neist delikaatsetest küsimustest, mis tuli mõne imekauni päevaga Torekovis lahendada. Üks oli kindel – Grund lagsberedningen ei pidanud tegema ettepanekut ei vabariigi loo‑ miseks ega muutmata monarhia säilitamiseks. Pidi jõutama min‑ gile kompromissile, mis pidi rahuldama nii neid jõude, kes tahtsid kõik iga hinna eest säilitada, kui ka neid, kes soovisid kaotada päri‑ tava monarhia ning põhimõtteliselt viia ellu riigikorra, mis täielikult kõrvaldaks kuninga rolli Rootsi poliitikast. Kroonprints Carl Gustaf oli sel ajal jõudnud alustada oma akadee‑ milise elu järgset karjääri ja oli teel troonile. Oktoobris 1969 oli
SUVEPÄEVAD TOREKOVIS
155
ta andnud suurt tähelepanu äratanud intervjuu televisioonisaatele „Mellanstick”, ainult mõni kuu pärast seda, kui Erlanderi asemele oli peaministrina astunud Olof Palme, kes oli monarhia küsimuses oluliselt radikaalsem. Reporter Lars-Erik Örtegren oli esitanud küsimusi, mis otseselt puudutasid kroonprintsi positsiooni kuningana. Kui sotsiaaldemokraatlik partei nüüd soovitu saavutab, pääseb tulevane kuningas vastutusest välja valida tulevasi riigijuhte, räägitakse, et see saab hoopis parlamendi juhataja ülesandeks. See tähendab kuninga vastutuse olulist vähendamist. Kas see tundub vabastusena? Nüüd oleme väga lähedal poliitilistele küsimustele, millele mul on väga raske vastata, kuid võin öelda, et see on ju ... on ju kirjutatud põhiseadusesse, et see saab toimuda ainult senikaua, kui suudan sellega kohanduda. Ma ei saa ju selle vastu ei ühel ega teisel moel. Kui nüüd peaks vastupidiselt oletusele minema nii, et monarhia siin riigis kaotatakse, millega hakkab kroonprints siis tegelema? See ei ole minu jaoks päevakajaline küsimus, see on olnud õhus mitu korda. Ma ei ole kunagi pühendunud millelegi muule, vaid silme ees on ju olnud siht, sirge siht, mille poole olen kogu aeg suundunud. Kuid mul on ju erinevaid huvisid, mille võib-olla võib ära märkida. Ma olen ju saanud selle eelise, et olen saanud valitseda Stenhammari mõisa. Sinna juurde kuulub ju põllumajandus ja ma olen sellest ju tõeliselt huvitatud ja seal põrkub terve hulga probleemide otsa, ma panen tähele, et seal on palju probleeme, millele põrkuda. Jah, kuningal on ju head sidemed peaminister Tage Erlanderiga, nüüd on Olof Palme meie peaminister. Kas te tunnete teineteist? Me ei tunne teineteist otseselt, me oleme ju mitu korda kohtunud õhtusöökidel, kuid ma arvan, et me võime väga hästi läbi saada, sest ta on ju vana humanist, nagu minagi, me oleme ühe taustaga.
156
CARL XVI GUSTAF – VASTUMEELSELT KUNINGAS
Võimalik, et Palme valitsus hakkab edaspidi vabariigi nõuet tugevamalt läbi suruma? Sellest on ju viimasel ajal palju kirjutatud. On ju palju inimesi, kes peavad monarhiat vananenud ja vanaks institutsiooniks. Kuid ma arvan, et selle eest on siin Rootsis suurepäraselt hoolt kantud ja kunagi ei ole esinenud mingeid hälbeid, vaid see toimib ilmselt paremini, kui mõnes teises riigis ja suurem osa on ühel meelel, et see jätkub ka tulevikus.
Päev pärast intervjuud konstateeriti, et ühe uurimuse kohaselt tahtis 75 protsenti Rootsi rahvast endiselt näha kuningat Rootsi eesotsas, ainult 17 protsenti tahtis vabariiki. Ka Carl Gustaf oli oma kuningast vanaisa kõrval tegutsenud võõ‑ rustajana ühel õhtusöögil Stockholmi lossis, ta oli lõpetanud oma õpingud ÜRO peakorteri juures New Yorgis, kus teda oli kiidetud oma ebatavalise usinuse eest, ja ta oli öelnud, et nüüd oli ta oma häbelikkusest võitu saanud ning et ta lootis saada sama populaar‑ seks kui Gustaf VI Adolf. Ta oli oma vanaisa eemalviibimisel mitu juhtu kuninga asemikuna avalikult üles astunud ning ta oli sellega hiilgavalt hakkama saanud. Ta oli ajalehe Aftonbladeti korraldatud Heta Linjeni (nn kuuma liini) küsitluses näidanud end mõistvat, et paljudel madalapalgalistel inimestel oli kitsas käes, ent oli hoidunud vastamast poliitiliselt põletavamatele küsimustele. Ning ta oli ava‑ likkuse ees esinenud välisasjade komisjoni asejuhatajana koosolekul, kus tema esmaülesanne oli instrueerida Rootsi ÜRO delegatsiooni ning küsimus oli Hiina tulek maailma avalikkusesse. Torekovis kogunesid nüüd need kakskümmend meest koosolekuks hotellis Kattegat. Üks liikmetest oli vastne parlamendiliige, keskpar‑ tei liige Bertil Fiskesjö. Ta mäletab, et ainuke küsimus, mis kaua oli vallandanud enam põhimõttelise loomuga ulatuslikke diskussioone, oli monarhia.