Silmi avamata lamab ta liikumatult kõhuli, põsk raskelt vastu patja, ja kuulatab kellegi liikumist allkorrusel.
Lukas on tõesti ebaharilikult hooliv, nendib ta uniselt. Tavaliselt kolistab ta kapiuste, külmkapi ja leivakastiga, et pärast sõpradega hilja peale läinud õhtut midagi hamba alla leida. Sellel, et ta just sel ööl nii vaikselt liigub, võib olla kaks põhjust.
Ta kas pole üldsegi nii palju joonud; võib-olla püüab ta mitte äratada ema, kes peab juba paari tunni pärast üles tõusma.
Või vastupidi. Ta on väga purjus ja kasutab oma viimast arunatukest selleks, et mitte tähelepanu äratada. Iga hinna eest vältida seda, et ema tormab alla ja hakkab üle kuulama, et mitu õlut ta ära kaanis, ja kas tal mitte silmad ei läigi? Ega ta ometi midagi muud pole võtnud?
Kuid samal ajal oli Lukas ikkagi midagi sellist teinud, mis une ära ajas.
Helena Brandt ohkab padja sisse ja ootab, et torud hakkaksid pahisema, kuigi ta on selgitanud, et need alamõõdulised veetorud tekitavad hüdraulilisi lööke, ja palunud pojal öösiti tualetis vett mitte peale lasta. Ja ennekõike mitte duši all käia, millegipärast näib see tegevus Lukasele meeldivat millal iganes, kellaajast hoolimata.
Kuid torudest ei kosta midagi, kuulda on üksnes sammude heli allkorrusel. Ja trepil. Kas Lukas tõi kellegi koju kaasa?
Ta sirutab käe ja tõmbab üle öökapi, saab mobiili kätte ja kõõritab ühe silmaga ekraani. Veerand neli.
Kuramuse poiss.
Alles siis jõuab kohale: Lukas on Prantsusmaal.
Ta ei jõua seda mõtet setitada, tunneb ainult, kuidas süda virutab vastu rinda nagu kabjaga, samal ajal kui ta teeb kohmaka katse ümber pöörata.
Kes iganes seal köögis on, igatahes pole see tema poeg.
Samal hetkel, kui teadmine kohale jõuab, näeb ta, kuidas magamistoa uks aegamisi avaneb ja tume siluett joonistub välja koiduvalguse taustal, mis trepimademe aknast juba sisse tungib.
„Mis rumalus see veel on? Natuke ikka jaksad veel.“
Ingeborg Eiken Olars ei tee tõrjuvast käest väljagi ja asetab taldrikule tüki grillitud makrelli pruuni võiga ja suure lusikatäie tillis hautatud kartulit, enne kui taldriku tagasi vennatütre ette paneb. Siis pöördub ta Leo poole, kulmud kõrgel.
„Aitäh, ma võtan hea meelega veel natuke,“ ütleb Leo. „Aga mitte väga palju,“ lisab ta, hääles palve, kui näeb Ingeborgi toitu serveerimislusikale kühveldavat.
„No minu ajal ei olnud küll kellelgi vaja meile toitu sisse pressida. Pidime olema rõõmsad, kui üldse midagi süüa oli,“ ütleb Ingeborg.
Pikad hallid juuksed on madalas ranges krunnis nagu alati ja Karen mõtleb, kas ta on üldse kunagi oma tädi ilma põlleta näinud.
„Ma võtsin juba kaks korda,“ üritab ta ja heidab pilgu Selmale, kes on tooli pealt alla roninud ja liigub nüüd muret tekitavalt kärme sammuga nõlva poole, kus kasvavad meetrikõrgused kõrvenõgesed.
Karen tõuseb välkkiirelt püsti, et ta rajalt maha võtta. Karje, kui ta tütre viimasel hetkel kätte saab, lõikab üle hoovi ja ajab isegi suure hundikoera, kes elumaja kivitrepi juures lesib, vaevaliselt jalule ja haukuma.
„Kolm poissi on siin talus vohanud nagu umbrohi,“ ütleb Ingeborg. „Ja kõik kolm on … Vait, Jacko!“ katkestab ta iseend
röögatusega, mis paneb kõiki laua ääres võpatama ja lõpetab haukumise maja juures paugupealt.
Siis ta jätkab:
„Ja kõik kolm on nõgestesse kukkunud. Aga ainult ühe korra. See õpetas, et rohkem nad seda ei tee. Sa ise kukkusid sinna ka ühe korra, kui ma õigesti mäletan, Kaku?“
Laua teisest otsast kostab vaikset naerukõhinat.
„Lõugas ja karjus, nii et kanad jooksid igas ilmakaares laiali, oli jah.“
Lars Olars, sealkandis tuntud peamiselt kahe asja, rangjalgsuse ja julguse poolest. Vaevalt ta ainus oli, kes käis hiilimas noort kaunist ja sihvakat, jäise läbitungiva pilguga Ingeborg Eikenit, küll aga oli ta ainus, kes julges kosida. Selle eest väärib ta lugupidamist, olgugi et temast endast pole talutööde juures enam eriti palju kasu. Omal ajal võiduka naeratusega vägimees jätab nüüdsel ajal pigem nurgelise mulje ja naeratus on peidus metsikuks kasvanud habeme sees, mida pügatakse ainult pidulikeks puhkudeks.
Võimalik, et Lars Olars on tuntud ka oma kolme, õige vähesel määral seaduskuuleka poja poolest: Finn, Einar ja Odd. Kõigi kolme sünnitunnistusel liignimi Olars, kuid iial pole keegi hüüdnud neid muud moodi kui vennad Eikenid. Nii tugev on olnud Eikeni suguvõsa staatus Nooröl Gudheimi vallas, et Lars Olars ei saanud sinna midagi parata, lõuna poolt sisse tulnud, nagu ta oli.
Või vähemalt nagu ta vanaisa oli kunagi olnud.
„Jah, aitäh,“ pomiseb Karen, hoides siplevat tütart kindlas haardes. „Ja ma kavatsen Selmat sellest kogemusest säästa. Usun, et temast võib saada igati toimiv inimene ka ilma, et käed ja jalad oleksid kihelevaid ville täis.“
Ta napsab enda kätte Selma halli lambavillast kaisulooma ja läheb suure vahtra juurde pisut eemal, heidab pilgu hundikoera poole suure maja juures ja paneb tütre ühe teise, märksa vähem hirmuäratava koera kõrvale tekile. Too tõuseb otsekohe püsti ja hakkab saba liputama.
„Neli päeva, Buster,“ ütleb Karen vaikselt ja kratsib teda kõrva tagant. „Üritame välja kannatada.“
„Väja annata,“ ütleb Selma ja hakkab oma mänguasjale muru söötma. „Üitame.“
Kui Karen laua juurde tagasi läheb, näeb ta onu Larsi kõveratel jalgadel üllatavalt kiire sammuga maja poole kadumas, et tuua piip, tema kannul abikaasa, üks käsi valutavatel ristluudel.
Karen teab, mis ees ootab.
Siin talus on talle lapsepõlve pikkade söömaaegade jooksul serveeritud sadu eineid. Kõik road põhinevad talu andidel, sellel, mida onu Lars laiul kasvatas või mida mõni Kareni kolmest tädipojast Skalveti mäe pool metsas salaja küttis. Napi noogutusega võttis Ingeborg Eiken vastu selle, mis talu meespere talle ulatas; tükeldas, kitkus või võttis soomused maha ning pärast mitut tundi, siis kui köögis levisid üha hõrgumad lõhnad, avas ta köögiakna ja kolkis kulbiga vastu vasest potikaant, selle märguande peale jäeti kõik tööd katki ja rutati kööki.
Muud poleks keegi söandanudki.
Suure köögilaua ümber olid kõik söönud hea isuga ja kedagi polnud vaja veenda juurde tõstma, selle koha pealt peab Karen talle õiguse andma.
Kuid ta ei suuda meenutada, et oleks kunagi näinud tädi istumas lauas üle paari minuti järjest. Ingeborg Eiken näis olevat pidevas liikumises; püsti ja istuma, sahvrisse ja sealt välja, edasi ja tagasi laua ja pliidi vahet, samal ajal kui meeste suud rahulikult käisid.
Nüüd nõjatub Karen Eiken Friis taas tooli seljatoele ja teeb teksapükste ülemise nööbi lahti. On laupäev ja nad on olnud siin alles seitse tundi.
Pärast kurnavat autosõitu, kus nad umbes poolel teel nentisid, et konditsioneer on üles öelnud, olid nad tuulest sasitud soengute ja alla keritud akende tuuletõmbest valutavate kõrvadega keeranud hommikul kella üheteist paiku maja juurde.
Sestsaadik on pakutud ennelõunakohvi ja kohvikõrvast, lõunat, pärastlõunakohvi ja kohvikõrvast ning nüüd õhtusööki.
Ta teab, et see pole veel läbi.
„Nüüd toob ta õunapomme,“ oigab ta. „Ma tundsin lõhna, kui enne köögis käisin. Ja ta läheb hulluks, kui ma vähemalt kaht ei võta.“
Leo vastab jõuetu naeratuse ja allasurutud röhatusega.
See on teine kord, kui ta koos Kareniga tolle Noorö sugulaste juurde kaasa on tulnud. Esimesel külaskäigul oli Ingeborg teda praktiliselt eiranud; kui Ingeborg Eiken üleüldse teadis, kes on stuudiomuusik, ei olnud see kõige järgi otsustades talle küll vähimatki muljet avaldanud.
Seekord paistab Leo taktika Ingeborgi heakskiidu võitmiseks olevat süüa vastu vaidlemata ära kõik, mis on lauale pandud.
Karen heidab talle kaastundliku pilgu.
Kiire pilk maja poole, siis tõmbab Karen vakstule pandud majapidamispaberi rullist tüki ning lükkab makrelli ja kartuli enda ja Leo taldrikust sinna sisse.
„Buster peab meid ära päästma,“ ütleb ta ja vilistab vaikselt. „Tule, kutsu.“
Krässus karvaga peni tõuseb püsti ja heidab äreva pilgu majavalvuri poole kivitrepi juures, kõhkleb hetke, kuid ei suuda kiusatusele vastu panna. Hetk hiljem on ta kõik sisse vohminud, koos väikese tüki majapidamispaberiga, enne kui
Karen jõuab selle ära tõmmata.
Kõik illusioonid sellest, et talu hundikoer ja nende enda krants võiksid ringi lipata ja koos mängida, olid purunenud samal hetkel, kui nad avasid autoukse ja Buster jooksis pärast pikka autosõitu kergendustundega välja, ainult selleks, et teda võtaks vastu tuhm urin, langetatud pea ja paljastatud kihvad.
Kui Ingeborg Eiken poleks tulnud, oleks nad pidanud otsekohe ümber pöörama ja tagasi sõitma. Karen ei tea, kuidas see õieti toimus, aga nüüd on õu jagatud kaheks ajutiseks
piirkonnaks: suur ümber elumaja, kanala ja vankrikuuri, teine, märksa väiksem, tööriistakuurist vahtrani.
Ingeborg Eikenile ei haugu keegi vastu. Isegi mitte Jacko.
Selma, kes näis olevat kaotanud huvi oma kaisuloomale rohtu sisse pressida, toob kuuldavale nördinud huilge, kui avastab, et on tekil üksi.
„Ta hakkab vist ära väsima,“ ütleb Leo lootusrikkalt tütre poole vaadates. „Mul on pärast seda vaja üht suurt viskit. Või nelja.“
Karen suudleb teda põgusalt ja tõuseb püsti.
„Ainult üks ring veel, kallis, siis võime küll õhtule sättima hakata.“
„Kui ma siis veel elus olen,“ vastab Leo ja vaatab maja poole, mille trepile ilmub parajasti Ingeborg toitu täis kandikuga.
Enne
Tegelikult ta ei teagi, mis sunnib teda sellele naisele järgnema. Õieti on ta teel koju, peaks autosse istuma, pubist läbi minema ja laskma õllel oma töö teha.
Naine on tõepoolest nägus, aga mitte tema tüüp. Võib-olla omal ajal oli, ta ei mäleta enam täpselt. Nüüd on naine talle kindlasti kättesaamatus kõrguses. Kui mees üldse millestki teadlik on, siis sellest.
Kuid asi pole selles.
Võib-olla on midagi tema kehakeeles, põgus kõhklus, kui naine peatub suure kaubamaja juures, enne kui otsusekindlal sammul klaasustest sisse kõnnib. Mehele tuleb see tuttav ette.
Ta on seda teiste juures näinud, teab ise, mis tunne see on.
Naine on jahil.
Mees hoiab eemale, laseb kolm inimest enda ees eskalaatorile ja kallutab maha minnes pea alla, juhuks kui naine peaks ümber pöörama.
Ta ei pööra ümber. Taipamine, et ta ei aimagi, et teda jälgitakse, tekitab kehas tuttavliku tunde. Sellise, mida ta pole ammu tundnud.
Võim. Kontroll.
Pealtnäha sihitult liigub naine vitriinide ja riiulite vahel, peatub, vaatab, mõtiskleb, enne kui järgmise juurde edasi läheb. Mees näeb, et ta noogutab ja naeratab ühe leti juures müüjale, vahetab ühe teisega mõne sõna, proovides lõhna, mis kahetseva pearaputuse järgi otsustades pole päris tema maitse.
Siis liigub ta siksakitades edasi, pilk rändab üle Givenchy, Diori ja Lancôme’i.
Nüüd kõnnib ta aeglasemalt, jalutab pealtnäha niisama, otsekui teaks, et kuulub siia, nagu teaks oma väärtust. Ja ta naudib seda.
Jahil.
Mees teab täpselt, mis tunne see on.
Diivanvoodi on üllatavalt mugav. Vedrupõhi on pärast kolme eelmist omanikku keskelt ehk veidi auku vajunud, kuid madrats tundub igati uus.
Plaan teha õhtul jalutuskäik Skalveti poole, kui Selma on magama jäänud, oli liiva jooksnud juba esimesel katsel tüdruk voodisse saada. Kinni vajuvatest laugudest sai ühtäkki ärgas uudishimu ja pärast pooletunnist proovimist olid nad alla andnud ja lapse kärusse pannud.
„Küllap on tal ka puhkus,“ ohkas Leo pärast pilku kellale. „Alles kolmveerand kaheksa.“
Selle asemel et suunduda mööda järske teeradu mäe otsa, olid nad sunnitud piirduma rahuliku jalutuskäiguga koplite ja põldude vahel ning Buster, kes oli ilmselgelt rahul Jacko valvsa pilgu alt pääsemisega, kappas kõige ees.
Üle tunni olid nad ringi tiirutanud, et toitu seedida, enne kui pöördusid tagasi tallu. Või õigemini ühte kuuri, millest oli pere vanim poeg Finn Eiken kuueteistaastasena oma elamise ehitanud. Järgnenud aastate jooksul, siis kui Finn oli lapsepõlvekodust jäädavalt lahkunud, olid tema kaks nooremat venda üksteise järel üle õue kolinud, et tuua koju nii palju tüdrukuid, juua nii palju õlut ja kuulata nii palju valju muusikat, kui ise tahtsid.
Ehk on ka madrats tõesti sellest ajast, jumala eest, mõtleb Karen, kuna muus mõttes on majas esindatud kõik ajastu
elemendid nõbude noorusajast ja nende varieeruvad muusikaeelistused. Plakatitel on Led Zeppelin, Sex Pistols, The Clash, Iron Maiden ja Samantha Fox, olgugi et Karen kahtlustab, et seda viimast plakatit ei valinud küll ükski nõbu muusika pärast.
Endiselt on seal igati toimiv grammofon, kümmekond vana õllekasti täis vinüülplaate, paar meetrit CD-plaate ja katkine muusikakeskus.
Ühes kapis on lahustuva kohvi purk, mille kehtivusaeg lõppes oktoobris 1993, ning ühest täksitud servaga tassist leiab Karen pooleldi ära suitsetatud joint’i, mille pudistab ruttu prügikasti, enne kui Leo haisu ninna saab.
Kööki ei ole; muidugi oli isegi hormoonidest pakatavatel kuttidel mugavam lipsata ema Ingeborgi kööki kui ise ennast toitma hakata. Olemas on bensiini peal töötav generaator, mida pole kasutatud sestsaadik, kui noorim poeg kodust lahkus, vett sees pole, kuid suveöö on valge ja üks talu kahest pumbast on otse nurga taga. Kui ei taha muru peale pissida või välikempsu kasutada, peavad nad suurde majja lontsima. Ja keegi nõbudest (arvatavasti Einar) on pannud üles mingisuguse väliduši, mis töötab vähemalt seni, kuni vihmaveetünn täis on.
Ei, neil pole häda midagi.
Loomulikult oli Ingeborg protesteerinud selle vastu, et Karen ja Leo tahtsid magada „poiste mängumajas“, nagu Ingeborg seda nimetab.
„Meil on majas viis igati korralikku magamistuba,“ oli ta öelnud. „Ausõna, nüüdsel ajal on siin Nooröl elu igas mõttes tsiviliseeritud.“
Karenil oli viimasel hetkel hea ettekääne pähe tulnud.
„Seda küll, aga Selmal oleks nii tore näha, kuidas vanasti elati.“
Ta kahetses oma sõnu samal hetkel. Kahe aasta ja üheksa kuu vanusena on Selmal küllap täiesti ükstapuha, kuidas vanasti elati, enamasti jääb mulje, et tema meelest tekkis
maailm tema sündimise hetkel. Kuid mingil arusaamatul põhjusel oli tädi selle ajuvaba selgitusega leppinud.
Ja siin nad nüüd istuvad, kumbki oma puust toolil vana siniseks värvitud köögilaua taga. Kell on natuke kümme läbi, Selma on lõpuks magama jäänud ja lamab kokkupandavas lapsevoodis, mille nad kaasa võtsid, ning Leo on endale just mehise viski välja valanud, samal ajal kui Karen avab ühe veinipudeli, mille nad autos siia kaasa tõid. Mitte et Ingeborg ja Lars oleks karsklased, kaugel sellest, kuid Karen teab, et selle maja joogivalik piirdub peaasjalikult kadakaõlle, puskari ja marjalikööriga.
„Jah, no tervist siis,“ ütleb Karen klaasi tõstes. „One down, four to go … Mis kuradi moodi me selle aja küll vastu peame.“
Samal hetkel heliseb Kareni mobiil.
