Durrellid korful

Sissejuhatus: Durrellid Korful 1935. aastal kolisid Louisa Durrell ja tema neli last – Lawrence (Larry), Leslie, Margaret (Margo) ja Gerald (Gerry) – Korfu saarele elama. Järgnenud aastad kirjutas kuulsaks Gerald Durrell oma väga armastatud raamatus „Minu pere ja muud loomad“ ning kahes teises „Korfu triloogiasse“ kuulunud raamatus, „Linnud, loomad ja sugu­ lased“ ja „Jumalate aed“. Gerry vanem vend Lawrence, kes saavutas üleilmse tuntuse „Aleksandria kvartetiga“, kirju­ tas omakorda Korfu kohta suurepärastel tähelepaneku­tel põhineva raamatu pealkirjaga „Prospero’s Cell“. „Me olime saabunud paika, mis pidi meile kõigile tohutut mõju avaldama,“ kirjutas Gerry, kirjeldades oma perekonna reaktsiooni Korfule. „Tundus, nagu oleks meid tagasi paradiisi võetud.“ Raamatus „Minu pere ja muud loomad“ jätab Gerry mulje, et perekond kolis Korfule sisuliselt hetketuju ajel: nad müüsid oma maja maha ja seilasid Inglismaa vihmaste suvepäevade ja kinniste ninade eest pagemiseks tundmatusse.

Kuid tragöödia jätab ta mainimata, täpselt nagu Larry oma raamatus „Prospero’s Cell“. Nad naersid ja kirjeldasid 9

Durrellid Korful

oma saareidülli kaunite sõnadega, kuid kumbki ei teinud juttu sellest, mis oli neid tegelikult saarele toonud: laste isa ootamatu surm Indias, selle laastav mõju nende emale ja igatsus midagi kaotatut tagasi saada.

Korful avastatud kirkus, värvid ja vabadus aitasid nende tuju tõsta. Saarele oli omane Itaalia maastikele iseloomulik pehmus, Vahemere maade soojus ja aroomid, Kreeka idio­ sünkraasia – tunnete intensiivsus, mida nad polnud Indiast lahkumise järel kogenud. Durrellide jaoks tähendas see Inglismaal veedetud ja pere tragöödiaga toimetulemise nimel tehtud ponnistuste järel taassündi. Perekonna ühtsust kaits­ vad lapsed ei läinud oma korrapäratu elustiiliga kunagi päris üle võlli, andes emale võimaluse rõõmsast anarhiast kantud keskkonnas ülemjuhataja olla. Korfu avaldas kõigile Durrellide pere liikmetele tervendavat mõju.

See raamat vaatab Durrellide elu Korful uue nurga alt. Durrellide perekonna erinevad liikmed ja Jerseys asuv Durrell Wildlife Conservation Trust1 andsid autorile kasu­ tada kirju, jagasid oma meenutusi elust Indias, Inglismaal ja Korful ja edaspidi, ning varustasid teda rohkete perepiltidega.

Tänu neile saab perekond ise enda eest rääkida, avaldada uut ja paljuütlevat informatsiooni, maalides üksikasjaliku pildi perekonna elust enne Korfut, saarel viibimise ajal ja vahetult pärast sõda. Sõna saavad mitte üksnes pereliikmed, vaid ka nende elus olulist rolli mänginud tegelased, näiteks Durrell Wildlife Conservation Trust (varasema nimega Jersey Wildlife Conservation Trust) on organisatsioon, mille eesmärk on kaitsta väljasuremisohus liike. Organisatsiooni asutas Gerald Durrell 1963. aastal. Organisatsioon nimetati asutaja auks ümber 1999. aastal. Organisatsiooni patroon on printsess Anne. Trusti peakorter asub Jersey saarel, kus asub ka Durrelli loomapark. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

1

10

Durre llid Korful

Larry sõber ja Gerry mentor Theodores Stephanides; mar­ kantne tegelaskuju Spiro Americano, taksojuht ja kõikide asjade korraldaja; ja Larryt Durrellide saarel viibimise lõpuotsas külastanud Ameerika kirjanik Henry Miller2, kes alustas saarel omaenda teekonda ja Kreeka avastamist, jäädvustades selle oma parimas raamatus „The Colossus of Maroussi“3.

Loo „Durrellid Korful“ võtab kokku epiloog, mis annab ülevaate peaaegu kõigi nende Korfu elus osale­ nud inimeste edasisest elust ja esitab kokkuvõtte Larry ja Gerry tähelepanuväärsest karjäärist, kaasa arvatud Gerry lapsepõlveunistuse realiseerumisest Jersey loomapargi loomisel.

Seda raamatut ei saa küll käsitleda reisijuhina Durrellide saarele, kuid lugejal on võimalik seda kasuta­ des käia perekonna jälgedes, avastada villasid ja paiku, kus nad viibisid ja millest kirjutasid. Larry ise kirjeldas seda, kuidas nad Gerryga palju aastaid hiljem Korfule läksid ja koos ekskursiooni­grupiga omaenda elupaigad uuesti läbi käisid.

Ma ei tea, kui postuumselt inimene ennast üldse tunda saab, aga igatahes panime koos vennaga tumedad prillid ette ja tobeda kaabu pähe ning suundusime ühele pakutud ekskursioonidest, ja tuleb öelda, et ma pole veel kunagi meie perekonna kohta sedavõrd palju väärinfot kuulnud, lisaks veel Henry Valentine Miller (1891–1980), Ameerika Ühendriikide kirjanik. Maalikunstnikuna vähem tuntud.

3 „Maroussi koloss“.

2

11

Durrellid Korful

Ülemisel fotol: Lawrence Samuel Durrelli ja Louisa Dixie pulmad Roorkees, 1910.

Alumisel fotol: Durrellide perekond Jamshedpuris sugulastel külas, 1920: Lawrence Samuel (vasakult esimene), Larry (lühikestes pükstes, seisab), Margo ja Leslie (istuvad trepiastmetel). Gerry ei olnud veel sündinud.

12

Durre llid Korful

mingis kummalises prantsuse keeles. Minu meelest olid nad kõik süürlased. Igatahes jõime iseenda auks Coca-Colat ja hiilisime siis linna tagasi.

Durrellid ise olid tipptasemel lugude väljamõtlejad. Kõik lapsed olid meisterlikud jutuvestjad ja oma lugude ilustajad.

Nad kõik kurtsid Gerry „Minu pere ja muude loomade“ pärast – ennekõike Margo –, ise seejuures muretult üks­ teise lugusid näpates ja vajadusel uusi välja mõeldes. Ühe Gerry lähedase sõbra sõnul oli „Korfu triloogia“ teine osa „Linnud, loomad ja sugulased“ täis nii uskumatuid esimesest raamatust välja jäänud anekdootlikke lugusid, et Gerry meelest poleks keegi neid uskuda saanud, ja kolmas osa „Jumalate aed“ oli pühendatud lugudele, mida ka Gerry ise uskuda ei suutnud, kui need ka tõele vastasid. Margo võttis triloogia esimese osa „Minu pere ja muud loomad“ ja Larry raamatu „Prospero’s Cell“4 sisu kokku sõnadega: „Minu pere puhul ei või iial teada, mis juhtus päriselt ja mis on välja mõeldud.“ Siinne raamat viib lugeja imelisse sõjaeelsesse aega Korful ja üritab Margo probleemist ajendatuna vanadele lugudele uut valgust heita, jutustades ka uusi lugusid, mis on tihtipeale niisama veidrad, köitvad ja naljakad. ***

4

Prospero saar.

Esimene peatükk: India

Durrellid olid asumaalased, nad kõik sündisid Indias.

Inglismaa oli nende kodumaa kultuurilises plaanis, kuid ennekõike Louisa pidas oma tõeliseks koduks Indiat.

Louisa – raamatus „Minu pere ja muud loomad“ ema – oli 1886. aastal Pandžabis Roorkees sündinud Louisa Dixie, kes kasvas üles aastate eest Indiasse elama asunud suures suguvõsas. Naise vanemad olid sündinud Pandžabis ning ta abiellus samuti Indias sündinud targa ja edasi­püüdliku ehitusinseneriga, kellega koos reisis läbi Raji. Ka kõik Durrellide lapsed sündisid Indias ning seal kogetud värvid, lõhnad ja helid mõjutasid nende tundelaadi kujunemist.

Indias said Louisale osaks ka kaks tragöödiat. Esiteks teise lapse Margery kaotus difteeria tagajärjel. 1928. aastal järgnes uus katastroof: ajuverejooksu tõttu suri ootamatult tema abikaasa. Louisa, kellele Briti kogukonda kuuluvad sõbrad kinnitasid, et India ei ole laste üles kasvatamiseks sobilik koht, läks mõned nädalad pärast abikaasa surma leinava ja ummikusse sattununa koos isata jäänud perekon­ naga, kelle kasvatamine tema õlul lasus, „koju“ sõitmiseks laevale.

14

India

*** Lawrence Samuel Durrelli isa oli väljaspool abielu sündi­ nud maapoiss, kes kaheksateistkümne aasta vanusena Suffolkist lahkus ja Briti India armees majori auastmeni välja jõudis. Louisa Dixie perekond oli põlvkonna võrra kauem Indias elanud. Naise vanaisa õpetas Roorkees asuvas Thomasoni Tsiviilehituskolledžis – Briti impeeriumi esime­ ses ehituskolledžis (millest on tänaseks saanud mainekas India Tehnikainstituut). Louisa isa oli büroojuhataja ja raamatupidaja töö- ja valu­kojas, mis tegeles Gangese kanali hooldamisega; see oli hiiglaslik brittide poolt rajatud niisutus­projekt, mis tegi Pandžabist India viljaaida.

Lawrence Samuel oli Louisaga esimest korda Dixiede Roorkees asuvas kodus kohtudes kaheksateist aastat vana; ta tundis tüdruku vanemat venda John Dixiet õpingute ajast Thomasoni kolledžis ja mängis koos Dixiede perega tennist, käis tantsimas ja osales amatöörteatri etendustes.

Peagi paelus teda Johni õde, värskelt kuusteist aastat vanaks saanud unistava olemisega ja ulaka huumorimeelega, oma pikakasvulisest ja innukast külalisest peajagu lühem tüdruk.

Pärast 1904. aastal Thomasoni kolledži lõpetamist asus Lawrence Samuel inseneri assistendina tööle firma North Western Railway juures ja teostas järelevalvet üle Pandžabi viiest jõest suurima, Sutlej, ehitatava silla ehitustööde juures.

Tegemist oli raske ülesandega, millega mees edukalt toime tuli ja tänu millele ta 1909. aastal, vaid kahekümne viie aasta vanusena, Pandžabis asuva Karnali piirkonna inseneriks edutati. Sellel ametikohal vastutas mees sisuliselt kõigi seal läbi viidavate ehitusprojektide eest. 1910. aastal, end oma karjääri osas üha kindlamana tundes, abiellus ta Louisaga ja 15

Durrellid Korful

viis naise mööda Khyberi kuru ja Afganistani poole kulgevat põhiraudteed Jalandhari, kus ta oli määratud piirkonna ehitusinseneri ametipostile. Seal sündis 1912. aastal nende esimene laps, Lawrence George Durrell – Larry.

Järgmise kahekümne aasta jooksul rändasid Lawrence Samuel ja Louisa koos oma kasvava perekonnaga raudtee­ projektidega läbi terve Raji; tollal hõlmas see piirkond kogu praegust Indiat ning lisaks Pakistani, Bangladeshi ja Birmat – Pandžabis asuvast Jalandharist viis tee Bengali lahe kaugemal kaldal asuvatesse Birma Arakani džunglitesse; Mymensinghist Brahmaputra jõe lammidel kuni Himaalaja lumiste tippude vahel peituva Darjeelingi lähistel metsaste mägedega kaetud piirkonnas asuva Kurseongini välja. ***

Thomasoni Tsiviilehituskolledž, Roorkee, India 16

India

Larry kõige esimesed mälestused on musoonvihmadest, mis sadasid Buthidaungis, Mayu jõe lätetel, sügaval LääneBirmas asuvas Arakanis. See paik asus tema sünnikohast Jalandharist tuhat miili ida pool. Ta oli koos vanematega sinna kolides üheksakuune – nad rändasid rongiga läbi terve India ja seejärel aurikuga üle Bengali lahe. Birma rannikul istusid nad ümber ratasaurikule, mis padistas ülesjõge läbi riisipõldude, metsade, soode ning kehvakeste pilliroohüttidega ilmestatud maastiku, millel kõik var­ jatu ja kaugena mõjus. Päikese loojudes maabusid nad Buthidaungi-nimelises külakeses, kus elas kolm kuni neli tuhat inimest; selle peatänava aset täitis riisipõldude vahel kulgev muldtee, puust ja pilliroost ehitatud majakesed klammerdusid jõekalda külge.

Siia jäi Larry kuni kolmeaastaseks saamiseni. Ta elas koos ema ja budistist ayah’ ehk lapsehoidjaga; poisi kõigest kahekümne kaheksa aasta vanune isa kamandas Briti India (Pakistani) loode-piiriprovintsi sõjakasse puštu suguharru kuuluvaid töölisi ja korraldas läbi mägede kulgeva raudtee ehitamist. Kaanidest, kärbestest ja sääskedest vaevatuna rajasid nad teed läbi džungli, mida asustasid hirved, tiigrid ja metssead, raiusid mäekülgedest miilide kaupa teetrassi välja ning lõikasid läbi kalju kaks raudteetunnelit, ühendades sel moel Arakani sisemaa ja ranniku otseliiniga ja muutes selle nii üheks maailma suurimaks riisi eksportivaks piirkonnaks.

Lawrence Samuel oli nädalate kaupa kodust ära ning jättis Louisa ja Larry omapead. Õhtuti looritas küla jõelt kerkiv tihe udu, hommikuti see hajus ning päev muutus sära­ vaks ja akvarellmaalina sillerdavaks, kuid üksnes siis, kui ei olnud vihma­hooaeg. Viis kuud aastas, juunist kuni oktoob­ rini, ladistas vahetpidamata ja nii tugevasti vihma, et tekkis 17

Durrellid Korful

Larry koos oma ayah’ga Birmas

tunne, nagu kogu maailm uhutaks minema. „Maapind muutus kiiresti niiskusest lirtsuvaks kämbuks ja jääraku­ test said veeteed, mis kandsid kõikvõimalikku tuule poolt mäekülgedelt lahti kistud risu,“ meenutas Larry vihma­ hooaja algust. „Selle hooaja lähenedes tõmbusid metsad kössi ning klammerdusid juurtega kõvemini laiali pudeneva maapinna külge.“ Louisa oli Pandžabis mussoon­vihmadega kokku puutunud, kuid uues piirkonnas oli sademeid palju rohkem ja puudusid üleujutuse kontrollimiseks 18

India

vajalikud kanalid. Ent Larry sõnul oli ema seal õnnelik ning tema ise enesekindel ja tugev poisijõmpsikas, kes Birma Arakani haiguseriske ja äärmuslikku kliimat edukalt trotsis. *** 1915. aasta lõpus võttis Lawrence Samuel vastu uue töö­ koha, seekord Ida-Bengalis (praeguses Bangladeshis), ning kaheksandat kuud rase Louisa ja peaaegu nelja-aastane Larry seadsid end uues kodus sisse. See asus Mymensinghis, mis oli toona kahekümne tuhande muslimist ja hindust elanikuga kolkalinn liivamölli täis vajunud ja hädavaevu laevatamiskõlbliku Brahmaputra kanali läänekaldal.

Kogu piirkond oli hiiglaslik jõe uhtorg, kus kasvatati džuuti ja riisi ja mis sõltus täielikult kehvadest teedest, mida mööda liikusid koormaloomad, või vanast, üksnes vihma­ perioodil, mil päevased temperatuurid olid kõrged ja kogu õhk läbilige, laevatatavast Brahmaputra jõe kanalist. Autosid ja elektrit seal ei tuntud. Lawrence Samueli ülesandeks oli piirkonda Kolkata ja teiste suuremate sadamate ning turgu­ dega ühendava ning sel moel selle arengule oluliselt määral kaasa aitava raudteeliini rajamine.

Novembris, vahetult pärast mussoonvihmade hooaja lõppemist, tõi Louisa ilmale pisitüdruku, kes sai nimeks Margery. Järgmise aasta märtsikuus, pärast seda, kui Larry oli neli aastat vanaks saanud, temperatuur kerkis ning vihmahooaeg oli taas saabumas, tekkis beebil kerge kurgu­valu; vaid mõni päev hiljem vaevles ta palavikus.

Lapse kael paistetas üles, kuni ta ei suutnud enam neelata ja vaevu hingas. Difteeria näitas lapse kallal oma võimu.

19

Durrellid Korful

Tol antibiootikumide-eelsel ajal ei suutnud piirkonnaarst kuidagi aidata ja kaks päeva hiljem lämbus laps ema käte vahel surnuks. Larry nägi seda kõike pealt.

Surmast põhjustatud šokk avaldas kestvat mõju nii Louisale kui ka Larryle, kes tajus oma kaasasündinud üle­ keevale loomusele vaatamata alati omaenda eksistentsi haprust ja kergust, millega teda ümbritsevat maailma oli võimalik õõnestada. „Miks inimesed surevad?“ kirjutas mees oma vähetuntud varases autobiograafilises romaanis „Pied Piper of Lovers“5, mille ta kirjutas Inglismaal, vahetult enne Korfule suundumist, ja mis käsitles Indias üles kasva­ nud poisi lugu. Romaanis kirjeldatud poiss on tugev ja terve laps, kes kõigele vaatamata siiski tajub, et ka temasugused inimesed jäävad haigeks ja surevad ning nende vanemad ei saa selles osas midagi ära teha. *** Lawrence Samueli töö viis teda endiselt pikkadeks aja­ vahemikeks haiget saanud perekonnast eemale ja Louisa hakkas liiga palju džinni pruukima ning tröösti otsima kadu­ nud hingede maailmast. Kui Louisa järgmisel aastal keset koolera­epideemiat nende teise poja Leslie ilmale tõi, kartis ta kohutavalt last kaotada. Ta suhtus kogu elu Lesliesse liiga kaitsvalt ning oli alati valmis tema soovidele vastu tulema.

Noore pere jaoks saabus leevendus siis, kui Lawrence Samuel võttis vastu Darjeeling Himalayan Railway juhtiv­ inseneri koha Kurseongis, keset teeistandusi Himaalaja 5

„Armastajate rotipüüdja“.

20

India

mägede jalamil, oluliselt tervislikumas kliimas. 1919. aastal tuli seal ilmale Margaret, Gerry raamatust „Minu pere ja muud loomad“ tuntud Margo.

Leslie ja Margo olid liiga väikesed, et neile oleks Kurseongist midagi meelde jäänud, kuid Larry jaoks sai sellest lapsepõlve­maa, kus ta elas alates kuuendast eluaastast kuni peaaegu üheksa aastaseks saamiseni. Linn, mis liibus Himaalaja mägede alumistele nõlvadele, kust piirkonnale omast metsa ja võsa terrassidena ümber mägede looklevate teeistanduste rajamiseks maha võeti, oli teekaubanduse keskus. Peaaegu tuhande viiesaja meetri kõrgusel mägedes asuv Kurseong tutvustas Larryle loomi ja taimi, millega ta polnud tasandikul elades kokku puutunud. „Aed oli täis

Lawrence Samueli ehitatud Batasia sõlm Himaalaja mäestikus vähendab kallet Darjeelingile lähenemisel.

21

Durrellid Korful

kõiksugu kummalisi lilli, mida ta varem näinud polnud,“ meenutas ta oma varases autobiograafilises romaanis „Pied Piper of Lovers“: Pool tosinat erinevat mardikaliiki, alates Kreeka pähkli suurustest sõnnikumardikatest kuni läikivate hallikasroosade kuldpõrnikateni. Sajajalgsed olid hiiglasuured ja särasid kõigis vikerkaarevärvides; öö- ja päevaliblikad, sinised, pruunid, sinakashallid ja erkkollased, toimetasid päevad otsa põõsastes.

Poiss uuris kõiki neid saladusi nii põhjalikult, kui sai, uidates päevade kaupa mööda üksildasi radu, üle samblavaipade, omaette pomisedes või kaas­ laseks oleva ayah’ga rääkides.

Nauding, mida ümbrus Larryle pakkus, ning terased tähele­ panekud lillede ja putukate kohta kordusid taas Korful, seekord tema noorima venna Gerry juures, keda vanem vend julgustas ja juhendas. „Kodule lähenedes,“ kirjutas Larry romaanis oma alter ego kohta, „laperdas üle poisi teeraja hiiglaslik karvane sinine ööliblikas, kelle tiibade siruulatus oli viisteist sentimeetrit, ning kadus öhe. Poiss kirus end nördinult oma rumaluse pärast. Ta oleks pidanud liblikavõrgu ühes võtma.“ *** Lawrence Samuel ei jäänud mägedes raudteed ehitades kauaks paikseks. 1920. aastal loobus mees oma töö­kohast ning tõi perekonna Kurseongist alla, Kolkatast 240 kilomeet­ rit lääne pool asuvatele Jamshedpuri kuumadele tasandikele, 22

India

kus rauamaagist punane pinnas India tööstusrevolutsiooni algust toitis. Siin asutas mees omaenda tsiviilehitusega tegeleva firma, mis sai nimeks Durrell & Co. Selleks ajaks, kui Durrellid jõudsid Jamshedpuri, mis oli kunagi olnud külake keset lopsakat džunglit, oli sel­ lest paigast välja kasvanud 50 000 elanikuga tööstuslinn, mille elanikkond pidi kavandatavate arendusprojektide kohaselt mõne järgmise aasta jooksul neljakordistuma.

Ainuüksi terasetehas pakkus tööd enam kui 25 000 inime­ sele. Kuid elutingimused olid algelised ja maastik endiselt pool­metsik. Tiigrid, keda nende kodumetsade hävitamine marru ajas, olid tapnud kaks indialasest töölist, ning mürast ja häiri­misest hullunud elevant oli mitu tööliste hütti puruks tallanud

Himaalajas, Durrellide Kurseongis asuva kodu lähistel tehtud foto.

23

Durrellid Korful

Margo ja Leslie koos Larryga 1923. aastal külaskäigul Inglismaale.

Durrell & Co. võitis lepingu plekivabriku, tellise­tehase, büroohoone, 300-kohalise diagnostika- ja opereerimisvõi­ malustega haigla ning enam kui 400 aiaga ümbritsetud tööliste maja ehitamiseks, sest Tata perekonna liikmed, kes olid ühtaegu filantroobid ja ettevõtjad, olid otsusta­ nud teha Jamshedpurist kõigile eeskujuks oleva, teistest India linnadest nii sotsiaalses kui ka tehnilises plaanis kaugele ette jõudnud linna. Tata terasetehas oli 1939. aastaks Briti impeeriumi suurim tehas ja tänapäeval on 24

India

tegemist tööstuslikus ja kõrgtehnoloogilises mõttes kõige arenenuma linnaga Indias, kus on ühtlasi Jaguari, Land Roveri ja Tetley Tea omanikuks oleva hargmaise Tata kontserni kodu.

Gerald – Gerry – sündis Jamshedpuris 7. jaanuaril 1925.

Louisa oli selleks ajaks kolmkümmend kaheksa ja Lawrence Samuel nelikümmend aastat vana. „Tema saabumine ei häirinud meid, lapsi, vähimalgi määral,“ meenutas Margo. „Gerry oli lihtsalt beebi, kes anti meie hindust ayah’ hoolde, kellel ema hoolikalt silma peal hoidis“, et vältida lapse­ hoidjate seas rahutute laste nutu vaigistamiseks üld­levinud sõrmede oopiumi sisse kastmise kommet. Isa jäi poisi jaoks kaugeks. „Ma nägin teda kaks korda päevas, umbes pool tundi korraga, ning ta rääkis mulle lugusid kolmest karust.

Teadsin, et ta on mu isa, kuid ema ja ayah’ga olid mu suhted oluliselt lähedasemad.“ Larry, vanim Durrellide lastest, oli Gerry sündides peaaegu kolmeteistkümneaastane ja kaks aastat varem Inglismaale kooli saadetud. Perekond oli temaga kaasa läinud – see oli nende esimene külaskäik Inglismaale –, et poiss Londonis Thamesi lõunakaldal asuvas Bermondseys St Olave’i gümnaasiumi panna (hiljem viidi Larry üle Canterburysse, St Edmundi erainternaatkooli). „Lawrence,“ ütles Margo (ta nimetas venda alati Lawrence’iks) „kes end hüljatuna tundis ja vanemate peale vimma kandis, toimetati Inglismaale kooli. Mulle tundus, et lapsena ma oma venda Lawrence’it ei tundnudki. Meie pöördusime tagasi koju, Indiasse.“ Larry ei näinud Indiat enam kunagi.

Gerry elu Indias läks temast mööda, samuti Leslie ja Margo sealne elu. „Tema olemasolu,“ meenutas Margo, kes oli Larry Inglismaale minnes neli aastat vana, „piirdus minu 25

Durrellid Korful

puhul vaid põgusa kokkupuutega blondi ja tormaka vanema vennaga.“ Tegelikult oli Larry ka eelneva kolme aasta jooksul pere­ konnast palju eemal olnud, St Josephi kolledžis, Darjeelingis asuvas jesuiitide koolis, niisiis eksisteerib Larry Margo meenutustes nende Jamshedpuri kodust üksnes puuduva mälestusena. „Lastetuba oli kuni kella neljani, nõidusliku tunnini, mil teed joodi, meie kuningriik. Teejoomise ajaks pesti lapsed ära, pandi neile puhtad riided selga ning anti elutoas emale ja isale üle. Ma ei mäleta Lawrence’it sellest ajast üldse, küllap oli ta Darjeelingis.“ Aga Margo lisas ühtlasi: „Minu meelest koges Lawrence lapsena meie India-elu kõige lummavamat ja paremat osa.“ Sellal, kui tema õe ja vendade mälestused piirduvad üksnes Jamshedpuri ja päevadega, mil perekond oli muutunud paiksemaks ja nende elutingimused jõukamaks ning elu­ keskkond sellega seoses tavapärasemaks, jagas Larry oma ema ja isaga ka nende varasemaid katsumusi ja seiklusi. *** Durrellide Jamshedpuri kodu oli pikk ja madal bangalo, mille verandasambaid mööda ronisid lilled ja rohelised taimed. Perekonna rätsep istus õmblusmasinaga vuristades ristijalu varjulisel verandal; toas panid õhu liikuma ning jahutasid seda lehvikud ja punkah wallah’d, käsitsi liikuma pandavad ventilaatorid. Bangalot ümbritses suur ja hästi hooldatud aed, mille tagumises servas asus teenijate elupaika ümbritsev tarastatud hoov.

Aias korraldati sünnipäeva- ja jõulupidusid, mida Margo meenutas kui „nõiduslikke aegu täis aiatelke, palju 26

India

külalisi, lapsi, muusikat, kingitusi, ülemeelikuid seltskonna­ mängusid, imelisi peoriideid ja kokkasid, kes köögis endast parima andsid“. Saabus maotaltsutaja, kelle ümmargus­ test korvidest kerkisid kobrad, „õõtsudes end rõõmsatest naervatest lastest ümbritsetuna sulni muusika taktis, mida rohmakad bambusviled kuuldavale tõid“. Ja ühel korral ilmus nende seltskonda trummi taguv indialane, kannul suur pruun karu, kelle turjal lastel lubati aias ringi sõita.

Oma lapsepõlve rõõmudest ja koerustükkidest rääkides pidas Margo silmas nii ennast kui endale vanuse poolest väga lähedast Lesliet. „Me olime enamasti vandeseltslased, kui me just parasjagu teineteist kolkivad vaenlased polnud.

Me sisustasime pidevalt aega näiteks üritades mürgitada meie guvernanti, inglise päritolu katoliiklast, vintsket vana­ tüdrukut, kes oli Leslie ja minu meelest tõeline koletis.

Ta oli jumalakartlik naisterahvas, kes veetis kõik vabad hetked Issanda poole palvetades. Meie pahameeleks anti meid tema hoole alla ja me kuulutasime talle silmapilk sõja.

Guvernant andis meile tunde ja me ei võinud seda kanna­ tada.“ Nad soovisid talle surma ja hiilisid siis hommi­kuti tema tuppa, et näha, kas ta hingab veel. Või siis mõtle­ sid välja salaplaane, mis laseks neil pääseda „keelatud territooriumile, kanali äärde, mille sügav ja mudane vesi lookles aegamööda riisipõldude vahel ja mis asus meile kehtestatud piiridest oluliselt väljaspool, lootes kinni püüda mõnda madu, nimelt mürgist. See oleks meie guvernandile paras olnud“. „Me olime kohutavad lapsed,“ meenutas Margo. „Meie Lesliega moodustasime jõugu ja Leslie oli selle jõugu pealik.

Aga ta oli ka väga õrnuke ja pälvis seega rohkesti tähele­ panu. Ta korjas endale kõik hullemad haigused külge. Ema 27

Durrellid Korful

Leslie ja Gerry koos oma ayah’ga.

poputas teda; ma arvasin alati, et teda tulebki poputada, kuna ta oli meist kõige nõrgem. Mina see-eest olin vintske.“ Mõnda aega oli Jamshedpuris asuva maja aed koduks kahele Himaalaja karupojale. Tänu Leslie ja Margo ulakus­ tele jätsid kaks karupoega väikesele Gerryle kustumatu mälestuse. Karupojad olid Louisa venna, suurloomakütist onu Johni kingitus, ja kuigi emapiimast võõrutatud, olid nad metsikust loodusest pärit ja keegi polnud üritanud neid taltsutada. „Neil olid väga pikad ja teravad küünised 28

India

ja väga teravad valged hambad,“ mäletas Gerry, „ja nad tõid kuuldavale kriiskavaid viha- ja frustratsioonikarjeid.“ Loomade koduks sai ajutiselt suur kuplikujuline korv maja­ tagusel muruplatsil ja ühele teenrile tehti ülesandeks neil silma peal hoidmine. Gerry jutustas palju aastaid hiljem sellest oma elulugu vestes nii: Mõistagi oli imeline, et meile kuulusid karud, kuigi nende lehk meenutas käimlat. Ja mõistagi olid Margo ja Leslie sellises vanuses, et ei kohkunud tagasi ühegi vingerpussi mängimisest. Niipea, kui poiss, kellele karude järele vaatamine ülesandeks tehtud oli, midagi hamba alla otsima läks, keerasid nad korvi tagurpidi ja tormasid kriisates majja, karjudes: „Karud pääsesid lahti! Karud pääsesid lahti!“ Kahe või kolme päeva möödudes ei pidanud mu ema närvid enam vastu. Ta kartis, et karud saavad lahti, leiavad mind vaibal istumas ja lasevad mul soolikad välja.“ Ja niisiis saadeti karud loomaaeda, misjärel perekonna kodune loomaaed piirdus vaid Bindle’i-nimelise kokker­ spanjeli ja Margo lemmikpardi Jemimaga. *** Glory Dixie, Louisa venna Johni tütar, käis oma tädi perel Kurseongis ja Jamshedpuris külas ja märkas ühtlasi nende käitumist. „Larry oli alati tugev, tüüpiline väike poiss. Ta viskas alalõpmata teistele vingerpusse, kuid oli samas üks neist, kes alati enda ümber rõõmsat meelt ja head tuju 29

Durrellid Korful

tekitas. Ja Margo oli alati sitke. Kuid Leslie oli täiesti teist­ sugune. Mäletan, kuidas Leslie oma tahtmise saamiseks hinge kinni hoidis ja tädi Lou hakkas kartma, et Leslie sureb, nii et Lesliele anti kõik, mida ta iganes tahtis.“ Glory meenutuste kohaselt käisid Louisa ja Lawrence Samuel klubis tennist mängimas, kuid muus osas oli naine kodusistuja. „Ta polnud tegelikult üldse seltskondlik, väljas või tantsimas käia talle ei meeldinud. Perekond oli tema jaoks kõige olulisem.“ Mõnikord käis Lawrence Samuel ilma naiseta klubis. „Tema lõi kõiges kaasa. Ta oli hea tennise­mängija ning laulis; klubis korraldati kostüümi­ pidusid ja harrastusteatrietendusi ning tema osales kõigil neil üritustel. Ma mäletan, kuidas ta Pierrot’ kostüümi kandis ja esitas laulu, mille pealkiri oli „Wallah Walloo“.

Kaheteistkümne aasta vanuse tüdruku meelest oli ta lihtsalt jalustrabav.“ Louisa, kes oli ühe lapse difteeriale kaotanud ja Leslie kooleraepideemia ajal ilmale toonud, hoidis alati käepärast teatmeteost „Medical Annual“ ja oli pidevalt mao­hammustuste, mürkide, marutõve, pidalitõve või kolla­ palaviku suhtes valvel. „Me sõime marju ja taevas teab mida veel,“ rääkis Margo, „ja see ajas ta täiesti hulluks.“ Louisa helistas nende kohalikule tohtrile „igal võimalikul hetkel“ või siis vähemalt nii sageli, et mehest kujunes peresõber. Tema nimi oli dr Chakravati; tegemist oli väikese pontsaka mehega, kes oma vanal jalgrattal mööda pindamata teid nende juurde põntsutas, must kott käes, et ema palvetele vastata. „Mis meile täna muret teeb, mu armas proua?“ küsis mees verandatrepist ähkides üles ronides sooja osa­ võtlikkusega. „Oi, mu kallis doktor Chakravati,“ 30

India

vastas Louisa ärevalt, „kas see taim verandal on mürgine? Lapsed imesid selle lehtedest piimmahla,“ mispeale dr Chakravati tähendas: „Oh heldeke, oh heldeke, neile kõigile tuleb kastoorõli anda.“ Kui must jalgratas oli järjekordsele väljakutsele saabudes peatunud, kiirustas dr Chakravati söögituppa, mille Louisa oli plekitult puhtaks haigla operatsioonisaaliks muutnud.

Oli kätte jõudnud aeg oma mandlitega hüvasti jätta, mee­ nutas Margo. „Te võite kindel olla, mu armas proua Durrell, et ma teen seda tööd korralikult,“ ütles mees enese­ kindlalt, ja mandlid eemaldati ükshaaval ilma suurema kärata. Ühel korral tekkis Lesliel troopiline peensoolepõletik, mis põhjustas alatoitlust ja nõrgestas niimoodi orga­ nismi. Haigusele leiti tõhus ravi alles 1940ndatel, kuid dr Chakravatil oli juba aastakümneid enne seda oma ravim välja pakkuda. Leslie pidi jooma värsket kanaverd; kana tuli tappa vahetult enne seda kohapeal, kuna veri pidi olema soe.

Kastoorõli ja kanavere pruukimise väljavaated ei takis­ tanud Lesliet tähelepanu saamiseks haigusi teesklemast.

Margo, kes oli paljudes üritustes venna kaasosaline, suhtus tema palavikkudesse skeptiliselt.

Kas arsti kutsumine oli õigustatud või oli asi selles, et vanematel oli plaanis veeta õhtu seltskonnaga klubis ja Leslie oli otsustanud nende õhtu ära rikkuda?

31

Durrellid Korful

Margo küll teadis, et „Leslie on nii õrnuke“, aga ta oli kursis ka sellega, et poiss „oli hea näitleja ja palaviku tekitamises tõeline asjatundja“. Louisa tõttas poisi juurde niipea, kui ilmnes kas või mõni kaudne märk mõnest terviseproblee­ mist. Kuid Margo arutas koos guvernandiga asja ja nad jõudsid enamasti seisukohale, et Leslie elab öö üle ka ilma vanemaid häirimata.

Samas tuli ette ka tegelikult tohtri tähelepanu vajavaid olukordi: „Oi, mu armas doktor Chakravati,“ ütles ema käsi murdes. „Margot hammustas koer, meie naabri oma. Ega ta ometi marutõves ole?“ Nende parima sõbra koer oli Margot naksanud, kui tüdruk süga­ vat und maganud koera silitama läks. „Me peame ootama ja vaatama, kuidas asjad arenevad, mu kallis proua,“ sõnas dr Chakravati. Leslie passis innuga peale, või vähemalt nii tüdrukule tundus, et näha, kas ta õe suu hakkab vahutama.

Aga kui veel üks unest äratatud koer Margot hammus­ tas, käis dr Chakravati peale, et koera marutõve suhtes kontrollitaks. Seekord oli hammustajaks pere oma koer Bindle, kes pures Margot näost. Analüüse tehti Shimlas, kõrgel Himaalaja mägedes asuvas Briti India kuninglikus suve­pealinnas, Jamshedpurist 1600 kilomeetrit loodes.

Ema, ayah, guvernant, erinevad teenijad ning Margo ja Leslie võtsid ette kahepäevase rongireisi. Bindle, või vähemalt tema maha lõigatud pea, sõitis analüüsi tege­ miseks samuti kanistris kaasa. Margo tundis hirmu eluaegse armi, mitte marutõppe nakatumise võimaluse 32

India

ees. Teda kaitses guvernandi poolt tüdrukule antud püha vesi: „„Lourdesist,“ selgitas naine pühaliku aupak­likku­ sega, ja mina, tema hääletooni tõttu aukartust tundes, hoidsin pudelikest aastaid turvalises kohas.

Tegelikult mäletan, kuidas ma selle hoolikalt tasku­ rätikusse mähituna Inglismaale ja lõpuks 1935. aastal Korfule kaasa võtsin. Mitte keegi ei teadnud seda saladust!“ Isa oli koju jäänud ning talle oli saabunud ootamatu külaline, mispeale kokk sattus paanikasse. Midagi sündmuse väärilist otsides ning Jemima kohaga perekonna hierarhias kursis olemata valmistas kokk Margo lemmikpardist pajaroa. *** Gerry ema sõnul oli esimeseks poisi poolt öeldud sõnaks „loomaaed“. Loomaaed asus Lahores Pandžabis, kuhu Lawrence Samuel kolis oma perekonna 1927. aastal, pärast seda, kui tema leping Jamshedpuris lõppes. Gerry oli just kaheaastaseks saanud ja ei unustanud kaua seda esimest korda, mil ta leopardide ja tiigritega kaasnevat kirbet lõhna tundis. Lisaks jäid ta mällu ka varased mälestused kuldse­ test ja kollastest ning ergavpunastest päikeseloojangutest, erksavärvilistest saridest ja turgudel müüdavast toidust, koriandri- ja karrilõhnast kodus, oma lemmikhommiku­ söögi, pühvlipiimaga keedetud riisi maitsest ning üle rohelise taeva lendavate väikeste papagoide kädinast ja vadinast.

33

Durrellid Korful

Gerry mälestused esimestest eluaastatest olid tulvil lõhnu, helisid ja säravaid värve, mis andsid tooni ta esi­ mestele kogemustele maailmas, millesse ta sündinud oli ja mida hiljem kirjeldas kui „nõiduslikku ja kaunist“. Ühel päeval, kui poisi ayah, ümar emaliku olemisega säravvalges saris naine, ta igapäevasele jalutuskäigule viis, tegi ta pea­ tuse, et lobiseda oma sõpradega, turbaneid ja rohelisi vöid kandvate meeste ja kuld- ning hõbetikanditega kaunistatud fuksiaroosade sarivoltide vahele peitunud naistega. Gerry lipsas minema ja sattus madala teeäärse kraavi äärde, kus ta avastas veidras hullunud tantsus teineteisest üle ronivate kahvatu kohvi karva nälkjate paari. Poiss silmitses lumma­ tult, kuidas elukad teineteist sillerdava limaga katsid, kui

Noor zooloog Gerry maja terrassil Jamshedpuris.

34

India

tema ayah, olles poisi kadumise avastanud, paanikasse sattununa kraavi äärde tormas. „Ta tiris mu sealt silma­ pilk minema ja ütles, et ma ei tohi selliseid jälestusväärseid elukaid puutuda ega isegi vaadata. Mäletan, kui üllatunud ma tookord olin, sest nad olid ju ilusad ja sugugi mitte koledad.“ Gerry pöördus terve oma elu tagasi mälestuse juurde selle päeva värvidest, teineteise keha eritatud limast läikivatest nälkjatest ning rikkalikku fuksiaroosasse, mis iga­ veseks üheks tema lemmikvärviks jäi, riietatud nõiduslikust naisest.

Gerry väitis endal olevat fotograafilise mälu ning ta salvestas mälupilte loomadest, värvidest, maitsetest ja lõh­ nadest, hoides ka oma perel valvsalt silma peal. Kuna ta oli teistest nii palju noorem, kaasnes sellega võimalus neid jälgida, jäädes ise sama hästi kui märkamatuks. *** Gerry mäletas oma isast ja tema surmast, mille saabudes 16. aprillil 1928. aastal poiss oli just kolmeaastaseks saanud, väga vähe. Aga toona üheksa aastat vana Margo mäletas toimunut hästi.

See oli trauma. Ja ema jaoks oli see väga suur trauma. Inimesed soovitasid meil Dalhousiesse minna. Isa viidi sealsesse haiglasse. Isa oli pikk, leebe olemisega nägus mees, keda kõik armasta­ sid. Ma olen temast, tema välimusest ja tugevast kohalolust terve oma elu puudust tundnud. Kui palju suurem pidi tema kaotuse järel olema ema lein.

35

Durrellid Korful

Lawrence Samueli surmaga muutus kõik; tema innukas eesmärgi poole pürgimine ja enesekindel sihikindlus olid nende elu kindlalt kursil hoidnud. Tragöödia sai alguse 1928. aasta hakul Lahores, mil meest hakkasid vaevama tugevad pea­valud. Sõbrad panid need kurnatuse arvele ning soovitasid tal jahedal Dalhousie mäel asuvas pea­ tuskohas puhata. Terve pere kolis seal asunud üürimajja, kaasas guvernant, ayah, autojuht ja ülejäänud teenrid. Aga peavalud muutusid aina hullemaks ja mees hakkas mõistus­ vastaselt käituma. „Teda ei saanud enam usaldada,“ ütles Margo.

Lawrence Samuel võeti Dalhousies asuvasse väikesesse Inglise haiglasse ning Louisa läks lapsi guvernandi hoolde jättes temaga kaasa. „Guvernant viis meid iga päev haig­ lasse ja me käisime igal hommikul katoliku kirikus missal.

Meid sunniti palvetama, palveid aina rohkem, kauem ja valjemini lausuma; me süütasime aina rohkem küünlaid, käisime sagedamini kirikus. Hoidsime hirmu tundes oma ayah’ ja guvernandi külje alla. Meie guvernandil oli tohutu usk preestrisse, kellest sai lootuse sümbol.“ Tõenäoliselt kannatas Lawrence Samuel ajukasvaja käes, surmatunnistusele märgiti surmapõhjusena ajuverejooks.

Margo meenutas: Meil Lesliega lubati isaga viimast korda hüvasti jätta; me nägime isa, valge linaga kaetud kauget ja liikumatut kogu, põgusalt pikas ja vaikses valges palatis. Ema seisis meid oodates haigla verandal.

Tal oli seljas lihtne sinine kleit ja see pilt on alatiseks mu mällu jäänud: näost valge, vapustatud, kuid rahulik – mu lapsepõlvemälestustes jäi ta sisemine 36

India

Larry koolipoisina Inglismaal.

jõud vankumatuks. Matuseid ma ei mäleta – oskan vaid arvata, et meid säästeti neist viimastest rituaa­ lidest ja meie kodu purunemisest.

Aastaid hiljem tunnistas Louisa, et oli kaalunud enesetappu, kuid elas edasi toona kolm aastat vana ja täielikult emast sõltuva Gerry pärast. Ta mainis Margole sedagi, et temast oleks pärast seda, kui „katoliku nunnad olid talle iga päev pakkunud oma mõistmist, seltsi ja vaimset tugevust, mida 37

Durrellid Korful

ta ühestki teisest religioonist ei leidnud“, peaaegu kato­ liiklane saanud.

Larry oli isa surma ajal Inglismaal koolis. „Larry sai lihtsalt telegrammi,“ sõnas Margo. „Teda ei ümbritsenud perekond. Kõige raskem on üle saada surmast, mille tunnis­ tajaks sa pole ise olnud. Larryt vaevas isaga juhtunu kogu ülejäänud elu.“ „Hetkel, mil mu isa suri,“ meenutas Gerry, „toimetas ayah mind lähedal elavate sõprade juurde ning mu murtud südamega ema ülesandeks sai meie elu ümberkorralda­ mine.“ India ei ole naise jaoks nelja lapse kasvatamiseks sobilik koht, ütlesid Inglise kogukonna inimesed Louisale.

Ja niisiis müüs ta maja maha, saatis kõik asjad ees minema ning sõitis rongiga Bombaysse, kust Durrellid asusid lae­ vaga teele riigi poole, mida nad vaevalt tundsid, kuid siiski koduks nimetasid. „Mäletan meie rongireisist rannikule mõnda pisiasja,“ ütles Gerry. „Mingil hetkel sõitis rong mööda jõekallast, naised pesid jões pesu, hiiglaslikud pühvlid sumasid madalas vees ning väikesed poisid ronisid nende hiiglaste šokolaadi­ karva keha otsas ja nühkisid loomi kividega. Tahtsin nende seltsi pääseda ja neile pühvli puhastamisel abiks olla, aga ema ütles, et selleks pole aega. Veidi kaugemal nägin jõe ääres esimest korda aeglaselt ja põlgliku ilmega sammuvat kaamelit. Tahtsin kangesti rongi kinni pidada, et selle fan­ tastilise loomaga lähemalt tutvust teha, aga ema ütles, et selleks pole aega.“