Eesti aegade keerises by Apollo Raamatud

LÜHIAJALUGU EESTIMAA TEKKEST KUNI TAASISESEISVUMISENI

SISUKORD Sissejuhatus I osa MATI ÕUN EESTIMAA TEKKEST KUNI 14. SAJANDI KESKPAIGANI Meie rannavetesse raksatavad hiidmeteoriidid. Eesti ala vabaneb jääst ja kerkib merest Mammutid kaovad ja Eesti saab inimasustuse Eesti inimasustuse aegsed meteoriidikraatrid: Tsõõrikmäe, Ilumetsa ja Kaali Elamud ja olme, maaviljeluse algus Eestisse jõuab metall – pronks ja raud Künkaile ja vallidele kasvavad kindlused Muinassõjad ja lahingud aastast 600 kuni 13. sajandi alguseni Lääne- ja idaviikingid Ristiusustamine, kloostrid ja kirikud Sakslased ja taanlased vallutavad Eesti Võitlused vallutatud Eestis Mõisamajanduse tekkest ja suurest näljast Liivimaal 1315. aastal Kivikindluste ja kindluslinnade teke Jüriöö ülestõus ehk mäss Harju-, Lääne- ja Saaremaal

10 11 14 15 18 19 20 23 25 28 30 33 35 37 47

II osa HANNO OJALO EESTI KESKAJA LÕPUST KUNI KAPITALISMI TEKKENI 19. SAJANDIL Eesti keskaja kuldne eha 1345–1557 Elu linnades ja Eestit läbivad veeteed Elu maal Senjöör ja vasall, õigused ja kohustused Mida tol ajal söödi-joodi Eesti 16. sajandil enne Liivi sõda Reformatsioon Liivimaal Ordumeister Wolter von Plettenberg ja Liivimaa viimane võidukas sõda Enne suurt sõda ja Vana-Liivimaa lagunemist Saksa ordu variant Liivimaa päästmiseks? Liivimaa saja-aastane sõda 1558–1661 Suurvõimud võitlevad vana Liivimaa pärandi pärast Mõisamehed Vene projekt: vasallkuningriik Liivimaal eesotsas hertsog Magnusega Rootsi ja Poola tõrjuvad Vene väed Liivimaalt välja Tallinna piiramised – otsustavad hetked Liivimaa saatuses • Esimene piiramine 21. august 1570 – 16. märts 1571 • Teine piiramine 23. jaanuar – 13. märts 1577 Eesti alad võõrriikide võimu all Liivi sõja ajal. Vene võim Eestis 16. sajandil Balthasar Russowi elust ja kirjutatust Rootsi, Poola ja Taani võim Eestis 16.–17. sajandil Poola võim Lõuna-Eestis Taani võim Saaremaal Uute sõdade pöörises 6

50 51 51 52 53 54 54 55 56 59 60 63 64 65 66 67 67

72 73 74 74 75 75

Rootsi võim Eestis 1625–1710 Nõiaprotsessid Eestis Vene-Rootsi-Poola sõda 1655–1667 Käsitööliste mäss Tallinnas 1661

76 77 79 80

Põhjasõda. Kolm suurt häda: nälg, sõda, katk Reduktsioon ehk mõisate taasriigistamine 17. sajandi teisel poolel Suur nälg Põhjasõda 1700–1721 • Tartu kaitsmine ja vallutamine 14.–24. juuli 1704 • Narva kaitsmine ja vallutamine 7. mai – 28. august 1704 • Väikesõda Eestis 1705–1708 • Suur katk ja Tallinna langemine 1710. Rootsi võimu lõpp Eestis Johann Reinhold von Patkul – reetur või kangelane? Suur katk ja eestlaste rahvastikukaotused Liivlaste saatus Liivi sõja ja Põhjasõja päevil

82 82 82 86

Vene võimu all 1721–1800 Vene kotka tiiva all ehk Kolm sõda, mis Eestit vaid riivasid • Vene-Rootsi sõda 1788–1790 • Napoleon I sõjaretk Venemaale 1812 • Krimmi sõda 1853–1856 1854. aasta 1855. aasta Nekrutivõtmine – verelõiv Vene riigile Elu Eestis 18. sajandil pärast Põhjasõda • Maaelu ja mõisad • Põllumajandus • Tööstuse areng – klaas, viin, paber • Muutused usuelus – vennastekoguduse liikumine

97 99 100 101 101

102 107 111 112

19. sajand Eestis Rahvuslik ärkamisaeg ja millega see lõppes Venestuspoliitika algus Kapitalismi tulek. Majandus 19. sajandil Talurahvaseadused ja nende mõju Perekonnanimed Talude päriseksost Mahtra sõda 1858. aastal Koolid Usuvahetusliikumine – luterlusest õigeusku Esimesed vabrikud ja tehased. Viinatööstus Raudteed Supelasutused III osa MATI ÕUN TSAARIAJAST EESTI TAASISESEISVUMISENI Eesti 20. sajandi algul Eestimaalased Vene–Jaapani sõjas ja 1905.–1906. aasta revolutsioonis Eesti Esimeses maailmasõjas. Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon Vabadussõda Maa ja rahvas Eesti Vabariigi algaastatel. Maareform Tööstus ja energiamajandus Politsei ja piirivalve asutamine. 1924. aasta 1. detsembri mäss Eesti valitsejad enne punavõimu tulekut Kirjanikke sõjaeelses Eestis Esimene punaokupatsioon ja Saksa okupatsioon aastail 1940–1944 Laskurkorpuse kojutulek ja okupatsiooniarmee pikk kohalolek Stalini ajast Hruštšovi sulani Stagnatsiooniajast perestroika ja Eesti taasiseseisvumiseni

118 118 120 122 122 123 123 124 125 126 126 128 129

130 131 134 136 138 140 142 144 146 148 152 154 155 157

SISSEJUHATUS Sündmused, mis toimusid meie kodumaal alates aegade hämarusest kuni 20. sajandi lõpuni, võivad paista masendavad või keerulised. Samuti võib neid võtta kui tavapärast ajalugu, mis võib igavgi tunduda. Ka on hakatud ajaloomuusat teenimatult pidama kergemeelseks ja mõjutatavaks, kuna just autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid on läbi aegade armastanud töödelda ajalugu vastavalt oma poliitilistele seisukohtadele ja muutnud selle õilsa teadusharu oma teenijaks. Kuid ajalugu ei ole põrmugi igav, kui seda saab kirjeldada vabana tsensuurist. Tuginedes seejuures loomulikult paljudele uurimustele. Käesolev ajalooline ülevaade Eesti maa ja rahva katsumustest ja saavutustest on mõeldud kõige laiemale lugejaskonnale, keda huvitab minevik, kuid kellele paksemat sorti teadustööd mitmel põhjusel kaugeks jäävad. Mati Õun Hanno Ojalo

I osa MATI ÕUN

EESTIMAA TEKKEST KUNI 14. SAJANDI KESKPAIGANI

Meie rannavetesse raksatavad hiidmeteoriidid, Eesti ala vabaneb jääst ja kerkib merest

mmu-ammu, 540–550 miljonit aastat tagasi asus tulevane Eesti koos oma naabermaadega mandrilaamal, mille hilisemate aegade geoloogid nimetasid Baltikaks. Tol ajal paiknes Baltika manner lõunapoolkeral, kusagil sealkandis, kus praegu on Uus-Meremaa, Austraalia ja Antarktika. Ühel päeval (või öösel, kes teab) prantsatas sinna taevast meteoriit arvatava läbimõõduga kuni 350 meetrit. Hilisema aja meteoriitikute arvutuste järgi sumatas see ilmselt madalmerre ja plahvatas mere põhja settekivimis. Selle ilmkäraka ning järgnenud rusuvoolude toimel tekkis kraater ringvalli läbimõõduga ligi seitse kilomeetrit. Ega me seda ei teaks, kui meie geoloogidel eesotsas Kalle-Mart Suurojaga ei oleks 1995. aastal, uues Eesti Vabariigis tekkinud mõtet uurida Neugrundi madalikku Osmussaarest kirdes. Aasta hiljem sai ta abiks Stockholmi ülikooli uurimislaeva „Strombus” eesotsas merepõhja- ja kraatriuurija Tom Flandeniga. „Strombusi” seismoakustilise sondeerimise seade näitas merepõhja geoloogilist koostist sada konna meetri sügavuseni, mis võimaldas saada üsna mahukat teavet varasemaga võrreldes. Selgus, et meie kodumeri peidab tõepoolest ürgvana kraatrit; teadaolnud Neugrundi madalik on selle keskkerge, mis tekkis n-ö maapinna vastulöögina mingi kosmilise keha sissetungil. Esialgu hindas Suuroja Neugrundi meteoriidikraatri vanuseks 475 miljonit aastat, pärast uusi ekspeditsioone Meremuuseumi uurimislaevaga „Mare” ja uute kivimiproovide analüüsi pikendas Suuroja kraatri vanust koguni 540–550 miljoni aastani. Teine selline hiidmeteoriit tabas 455 miljoni aasta eest tulevast Hiiumaad tulevase Kärdla linna külje all. Ka seal oli tol kaugel ajal olnud madalmeri sügavusega umbes 50 meetrit. Niisiis, ühel kenal päeval või ööl lähenes tolle Baltika laama madalmerele külaline kosmosest – algselt umbes 200-meetrise läbimõõduga meteoor (meteoriidiks saavad taevakivid alles Maale jõudnuina) kiirusega Maa suhtes 30–40 km sekundis. 11

Atmosfääri jõudnud meteoori liikumist hakkas õhkkond muidugi takistama ning sellest tekkinud tohutud pinged surusid tulija pannkoogitaoliselt lapikuks. Sellise hiiglasliku koogina see merre plartsataski ja läbinud sekundi murdosa jooksul veekihi, tungis merepõhja. Seal, umbes 300 meetri jagu põhjakivimeisse lõikunult ja meteoriidiks muutunult too taevakülaline plahvatas. Säärase pildi meie silme ette toonud Suuroja pakub plahvatuse võimsuseks umbes 160 megatonni, mis võrdub 160 miljoni tonni trotüüli plahvatusega. Olgu öeldud, et möödunud sajandi teisel poolel, tuumavõidujooksu ajal ühtegi nii võimsat tuumalaengut ei katsetatud. Ameeriklastel jäi ülempiiriks 15-megatonnine vesinikupomm (visati alla Vaikses ookeanis Bikini atolli kohal 1954. aastal), mis kaalus 18,75 tonni ja oli 7,56 meetrit pikk. Punavenelased katsetasid 1961. aastal Novaja Zemlja lõuna- ja põhjasaart eral dava Matotškin Šari väina kohal termotuumapommi izdelije 202 ehk Ivan, mille lõhkejõuks arvutati 50–75 megatonni. Selle plahvatusel kerkis kobrutav tuumaseen 60–65 kilomeetri kõrgusele. Sestap võib arvata, et Kärdla meteoriidi plahvatussamba kõrgus oli kuni 75 kilo meetrit, esialgse plahvatuskraatri läbimõõt kolm kilomeetrit ja sügavus üle poole kilomeetri – taevasse sööstis tohutu tulekera nagu tulevastel tuumaplahvatustelgi. Tuline plahvatuskraater oli esialgu veetühi, kuid kohe murdus ümbritsevasse ring valli kolm ligi kilomeetrilaiust läbivooluava ja kraatrisse tormas merevesi, võttes kaasa mitte üksnes põhjamuda, vaid ka kuni kümmekonna meetrise läbimõõduga kivirahne. Ühtlasi sadas kraatrisse plahvatuses õhku paiskunud kive, kivipuru ja tolmu. Mis edasi? Edasi toimus paljugi. Baltika mandrilaam ujus sitkel magmaalusel tasapisi siia, kus me praegu asume. Meteoriidiplahvatuses peenenenud kivikillud ühinesid aegamisi uueks kivimiks, mida geoloogid bretšaks nimetavad. Kraatrisse sadestusid meresetted ja kui see paik maismaaks sai, siis maised setted. Jääajad oma liustikega kulutasid viimaseid ning tõid ka juurde moreenmaterjali ja rändrahne. Lõpuks tekkis pinnasele huumuskiht, võimaldades taimekasvu, või täpsemalt – eks huumus määnduvaist taimedest tekkinudki. Et Hiiumaal otse Kärdla linna külje all varjab maapind miskit ebatavalist, see kahtlus oli meie geoloogidel tekkinud 1967. aastal, kui kuuldavasti ühe kaevu puurimisel väljavõetud puursüdamikud näitasid, et sealsed aluskorrakivimid ei ole oma „õigel” sügavusel, vaid tublisti kõrgemal. Järgnenud aastail 1968–1990 lasksid geoloogid sinnakanti puurida umbes 160 puurauku ja vähehaaval ilmneski pilt tohutust maa alla peitunud meteoriidikraatrist. Olgu veel öeldud, et aastail 1989–1990 puuriti selle kraatri keskele Sooväljale Eesti sügavaim puurauk – 815,2 meetrit. Pool tosinat aastat varem oli sinnasamasse 12

kraatri keskkerke kohale puuritud 431,4 meetri sügavune auk, kust aastaid saadi Kärdla mineraalvett. Too umbes saja meetri kõrgune keskkerge jääb praegusest maapinnast ligi 400 meetrit allapoole ja on läbimõõdult üle poole kilomeetri.  Tuleme nüüd Kärdla kraatri tekkeajast ligi 455 miljonit aastat tänapäeva poole ja teeme uue ajarehkenduse 20 000 – 16 000 aasta taha, mil viimase jääaja PõhjaEuroopat katnud jääkilp sulama hakkas. Eesti kagunurka, tulevasele Setumaale jõudis jää sulamispiir umbes 14 500 aasta eest ja edasi kadus selle jääserv loode poole kiirusega nii 150 meetrit aastas. Eesti loodenurka jõudis sulamisjärg 2000 aastaga, umbes aastaks 10 500 eKr. Samaks ajaks olid jäävabad ka praegused Leedu, Läti, Taani, Põhja-Poola, Kirde-Saksamaa ja Lõuna-Rootsi. Soome ning lõviosa Rootsist ja Norrast olid veel jäävangis. Tolle allesoleva jääkilbi taha kogunes sulamisvesi, moodustades nn Balti jää paisjärve. Tulevasest Eestist jäid selle vete alla Harju-, Lääne- ja Pärnumaa, muidugi ka Saare-, Muhu- ja Hiiumaa, Vormsist ja väiksematest saartest rääkimata. Vee all viibis pikalt ka praegune Virumaa kõrge rannik, sest hiljutise jääkatte tohutu raskus (akadeemik Anto Raukase hinnangul võis jää paksus Eesti kohal olla kuni 1,5 kilomeetrit) oli vajutanud siinse maakoore sügavale magmasse. Selliseid üleujutusi oli teisteski tulevastes Läänemeremaades. Kõik see hakkas praegust ilmet võtma umbes 9500 aastat eKr, mil Rootsis, nüüdsest Stockholmist lääne-edelas Billingeni mäe juures leidis jääsulamisvesi endale läbipääsu tulevasse Skagerraki väina. Vesi tormas allamäge üha suureneva vahutava ja müriseva joana, ookeani ehk maailmamere tasemele langemiseks pidi siinsest jääpaisjärvest ära voolama 7500 kuni 9000 km3 vett. Maailmamere taseme saavutamiseks alanes jääpaisjärve pind 25 meetri võrra, ent maailmamere taset tõstsid need veed vaid 2–2,5 cm kõrgemale. Rannaasukad mujal ei pannud seda tähelegi. Alates ajast, mil jääpaisjärve veetase võrdsustus maailma mere omaga, nimetavad geoloogid siinset suurveekogu Joldiamereks. Umbes 8500 aastat eKr sulgus Rootsimaa kerke tõttu Billingeni juures olev väin ja tekkis Antsülusjärv. Selle veetase oli ookeanipinnast 12–13 meetrit kõrgemal ja hakkas otsustavalt alanema umbes 7000 aastat tagasi, kui praeguste Taani väinade kohal maapinna alanedes tekkis järveveele väljavoolutee. Taas võrdsustus suur veekogu pind maailmamere omaga ja tekkis Läänemere otsene eellane Litoriina meri (nimi pandi ühe selles elanud molluski järgi). Siinse peatüki pealkirjas lubatud Eestimaa kerkimisest pole meil veel juttu olnud. Teadusmees Georg Želnini järgi on Eestis jääaja järgselt olnud vägagi suur maakerge, mis algab Võru- ja Setumaal 20 meetrist ja loode suunas järjest suureneb. Läänemaa 13

põhjaotsal ja Hiiumaa looderannal kasvaks see ligi 90 meetrini – ilma kerketa oleks too kant senini sügaval merepõhjas. Geoloogide Urve Ratase ja Anto Raukase andmeil hakkas Antsülusjärve aegadel end üle veepinna upitama tulevane Saaremaa. Esialgu ulatusid veest välja tulevasest Kärlast läänes ja põhjas kaks saarekest tulevase Sõrve keskosa kohal ja kasvasid kokku; Litoriinamere tekkeaegadel veidi kahanesid, kuid seejärel taas nende pindala suurenes.

Mammutid kaovad ja Eesti saab inimasustuse Suuri, pikakarvalisi ja kõverate kihvade ehk võhkadega mammuteid elas pärast jää sulamist siinkandis kindlasti, sest nende kihvu, purihambaid ja üksikuid luid on juhuleidudena tulnud Eestis välja ligi 30. Radiosüsinikumeetodiga dateerimisel ilmnes, et Eesti (ja ühtlasi vast ka Euroopa) hilisaegseima mammuti jäänused – kaks purihammast ja mõned luud – on 1895. aasta leid Puurmanist. Purihammaste vanuseks saadi 11 000 – 11 800 aastat. On võimalik, et meie esiesivanemad kohtusid siinmail ka viimaste mammutitega, kuna Eesti ala vanim inimasula Pullis Pärnu jõe kaldal oli olemas aastail 9000–8550 eKr. Toda ajastut – mesoliitikumi ehk keskmist kiviaega – iseloomustab valdava osa tarberiistade valmistamine mitte kivist, vaid luust ja sarvest. Tollast kultuuri nimetatakse Kunda kultuuriks, kuna väljakaevamisi tehti Kunda-lähedasel Lammasmäel. Inimesed elasid seal 8700–4950 aastat eKr ja vähemalt esialgu ei olnud Lammasmägi veel mägi, vaid väike saar madalveelises järves. Elatuti järvekala püügist ja jahist, küllap korjati ka metsikult kasvavate taimede söödavaid osi – kindlasti marju, aga ehk mõningaid juurigi. Lammasmäe leidude järgi vist mitte, aga kolmsada aastat vanema Pulli asula luuleidude järgi on määratud, et tolleaegsete inimeste sagedasim jahiloom oli kobras, järgmine oli põder. Edasi tuli tükk tühja maad, kuni järgnesid karu, metssiga, hunt, metskits, hirv, saarmas ja nugis. Pulli rahval oli ka esimene koduloom – koer. Ning peab au andma noile pullimeestele, kes karuga vastamisi minekut paljuks ei pidanud. Lisaks Lammasmäele ja Pullile levis keskmise kiviaja 5100 aasta kestel inim asulastik tublisti, Eestis on leitud jälgi ligi sajast selle pika perioodi aegsest asulast. Reeglina elati veekogu ääres, häid võimalusi andis näiteks praegusest paar korda suurem olnud Võrtsjärv. Aga Lääne-Eesti saarte pindala oli väiksem ja rannajoon lühem kui tänapäeval, sest need saared alles kerkisid veest. Kuid inimesi tõmbas neile 14

elama juba ammu ja esimesena maismaastunud Loode-Saaremaalt on teada kaheksa mesoliitilist asulat; Hiiumaa kõrgeimast paigast Kõpu poolsaarel seitse. Nn Kõpu VII/VIII asulast kogutud söe tekkeajaks on määratud 5700–5600 aastat eKr, mis annab hiidlaste rahvatõu vanuseks 7600–5600 aastat, eakamaid Euroopa rahvaste seas. Eks tolleaegseid inimesi ahvatles meresaartele elama lisaks n-ö õuevärava ees ujuvatele kaladele ka merelindude rohkus ning hülged. Linnupesadest korjati kevadel mune, looduskaitse mõisteni kulus veel pikki aastatuhandeid. Millisest rahvatõust nn kundalased olid, pole selge. On oletatud, et see rahvastik kujunes Lõuna-Leedus ja Kirde-Poolas ning kliima soojenedes liikus siiakanti. Soome professori Kalevi Wiiki teooria järgi tulnud nad siia Ukrainast, kus viimasel jääajal oli inimestel talutav elupaik ehk refuugium. Soomeugrilased nood kunda- ja pullilased ei olnud, kuid tulevasse eesti rahvasse sulandusid nad sisse ja on osa meie esivanemaist kindlasti. Meie põhiesivanemad soomeugrilased jõudsid siia, tollase Litoriinamere kaldale lumbes 6000 aastat tagasi ehk siis 4000 aastat eKr. Tulid nad Ida-Euroopa metsavööndist, kus nende algkoduks on pakutud Volga ja Oka jõgikonda. Venelaste eellasi seal siis veel ei olnud. Tundub, et soomeugrilaste ja siin esmalt elanud kundalaste sulandumine ühisrahvaks toimus rahulikult, puuduvad jäljed tollastest asulate põletamistest ja noolesadudest. Kindlusi veel ei olnud, nendeni läks üle 3000 aasta aega. Aga ega’s soomeugrilaste siiajõudmine ainult eestlasi tekitanud. Liivi lahe ranna maade asukad olid liivlased, Ida-Virumaal ja Narva jõe taga vadjalased, Karjalas karjalased ja Soomes mitut masti soomlased. Mis keelt rääkisid Kuramaal ja osalt ka Saaremaal elanud kurelased, ei ole selge.

Eesti inimasustuse aegsed meteoriidikraatrid: Tsõõrikmäe, Ilumetsa ja Kaali Esimeses peatükis oli meil juttu sadu miljoneid aastaid tagasi siiakanti taevast sööstnud hiiglaslikest meteoriitidest. Hiljem, Eesti inimasustuse ajal õnneks nii suuri taevakülalisi siia ei saabunud; väiksemaid, kuid siiski silmapaistvaid jälgi jätnuid aga küll. Neist ajaliselt esimene jälg on Tsõõrikmäe meteoriidikraater Kagu-Eestis, Räpina–Petseri maanteest poolteist kilomeetrit edelas. Radiosüsinikumeetodil uuritu kohaselt tekkis see 9320 ± 100 aasta eest, kui sealtkandi asustus üpris hõre oli. Tsõõrikmäe kraatri ringvalli läbimõõt on kuni 40 meetrit ja selle tekitamiseks pidi olema meteoriit läbimõõduga 1,5–2 meetrit. Sadakond aastat tagasi ning 15

varemgi oli kraatrilohk kasutusel linaleopaigana. Kui sealt vesi ära juhiti, nähtus kaevamistel kuni viie meetri sügavuselt turvas, mille all oli kuni poolteise meetri paksune mineraalne sete. Tsõõrikmäe kraatrit uuris 1976. aastal geoloog Ago Aaloe, kellest meil ka järgnevalt Ilumetsa ja Kaali kraatrite juures juttu tuleb.  Ka Ilumetsa kraatrigrupp paikneb Kagu-Eestis, Tsõõrikmäe kraatrist keskeltläbi 15 km lõuna pool. Sealsest viiest kraatritaolisest moodustisest on Ago Aaloe tunnistanud kindlalt meteoriidikraatriks kaks suuremat – need on Põrguhaud ja sellest kolmveerand kilomeetrit lõunas olev Sügavhaud ringvallide läbimõõduga 80 ja 50 meetrit. On veel kolm väiksemat lohku: Kuradihaud, Tondihaud ja Inglihaud, mis vist korralikult uurimata. Ilumetsa kraatrite tekkeajaks määras akadeemik Raukas ligikaudu 6600 aastat tagasi, kui siinmail oli keskmine kiviaeg, vilja ei kasvatatud, keraamilisi nõusid ei tehtud ning meie põhiesivanemad ei olnud veel siiakanti saabunud. Olen Ilumetsa kraatristikus käinud ja tean, et 24-meetrise läbimõõduga Kuradihaud asub Põrgu hauast umbes 400 meetrit lääne pool, 20-meetrise läbimõõduga Tondihaud omakorda Kuradihauast lääne pool. Kui kohtusin akadeemik Raukasega, rääkis ta, et Ilumetsa kraatrite vanuse määranud ta sealtkandi Meenikunno raba setetest leitud mikroimpaktiitide järgi. Impaktiidid on meteoriidilöögi tekitatud kõrges temperatuuris maise ja meteoriitse aine klaasjaks kokku sulanud moodustised.  Olemegi jõudnud Eesti tuntuimate – Kaali meteoriidikraatriteni. Need on kuulsaks kirjutanud Lennart Meri oma „Hõbevalges” ja „Hõbevalgemas”, samuti Ago Aaloe raamatus „Kaali meteoriidikraatrid”, Vello Lõugas raamatus „Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas”, Reet Tiirmaa raamatutes „Meteoriidid ja meteoriidikraatrid” ja „Tähearmid Saaremaal” ning kõige värskemalt koostajad Ants Kraut ja Mati Mandel raamatuga „Vello Lõugas, arheoloog, muinsuskaitsja, kodu-uurija”. Eks Kaali peakraater äratanud tähelepanu juba ammuilma, oma tekkest alates, sest kraatri eaks on pakutud 4000–7600 aastat – siis oli Saaremaa juba ilmselt asustatud. Tolleaegsetele saarlastele oli see muidugi ääretult ebatavaline sündmus, kui taeva kirde või idakirde suunast lähenes tulenool, mis heleduselt kippus võistlema päikesega või siis öö mõneks hetkeks valgeks muutis. Meteoriidi läbimõõt võis olla viie meetri ringis. Taevase tulejutiga ei kaasnenud mingit heli, kuna tulija liikus paljukordsel helikiirusel ja selle tekitatud müra ei jõudnud veel maapinnani. Alles siis, kui too hõõguv keha hirmsa pauguga maasse tungis, tekkis plahvatuskohas kõrvulukustav undamine, mis kõrgustesse haihtus. 16

Selle raamatu kirjutamisel pidasid autorid silmas Eesti ajaloo huvilist lugejat, kes võtab teost sirvida, et oma kodumaa olulisematest sündmustest ülevaade saada ning juurde ootab täpsustavaid fakte oludest ja isikutest, kes ajaloo pööranguid mõjutanud. Tähelepanelik huviline kindlasti märkab, et autoriteks on mehed, kes on end pühendanud eeskätt sõjaajaloo uurimisele. Seekord on nad haaret laiendanud, alustanud Eestimaa maailmakaardile tulekust aastatuhandete eest ning punkti pannud 20. sajandi lõpul toimunuga. Autorid rõhutavad, et tegu on lühiajalooga, seega jätavad nad lugejale küllaga mahti sündmuste põhjuste-tagajärgede üle edasi mõtiskleda.