Eesti feldmarssalid

Andres Adamson

Eesti feldmarssalid

Toimetanud Piret Ruustal Kaane kujundanud Lemmi Kuulberg Küljendanud Erje Hakman

© Andres Adamson ja kirjastus Argo, 2014 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-11-3 Trükitud trükikojas Print Best

Sisukord

Saateks............................................................................................................. 7 Veel mitte päris........................................................................................11 ROOTSI TEENISTUSES Esimesed..........................................................................................................17 Evert Horn – kõige esimene?........................................................................21 De la Gardie’d – isad ja pojad...................................................................... 27

Neli Wrangelit (viiest)........................................................................ 47 Herman Wrangel........................................................................................... 47 Carl Gustaf Wrangel..................................................................................... 50 Carl Henrik Wrangel..................................................................................... 55 Vahepala: ainus Eestist pärit Saksa-Rooma keiserlik feldmarssal ....... 59

Kaks Fersenit..............................................................................................61 Fabian von Fersen...........................................................................................61 Otto Wilhelm von Fersen ............................................................................ 63 Ja veel kaks..................................................................................................... 66

Põhjasõja feldmarssalid............................................................. 71 Vahepala: eesti- ja liivimaalased Poltaava lahingus................................ 72 Carl Gustaf Dücker........................................................................................76 Gustav Adam Taube...................................................................................... 82

Isa ja poeg Stackelbergid............................................................. 85 Berndt Otto Stackelberg vanem.................................................................. 85 Berndt Otto Stackelberg noorem................................................................. 88

Poliitikud....................................................................................................... 90 Jacob Johann Hastfer..................................................................................... 90 Georg Bogislaus Staël von Holstein............................................................ 93 Samuel Gustaf Stierneld............................................................................... 95 Vahepala: viimased Eesti-seostega Rootsi feldmarssalid....................... 98

VENEMAA TEENISTUSES Veidi taustaks..........................................................................................107 Suured surnud.......................................................................................112 Vahepala: võimu nõrkusest Venemaal......................................................119

Peaaegu feldmarssalid.................................................................132 Johann Michelson.........................................................................................133 Vahepala: veidi Aleksandr Suvorovist..................................................... 134 Vahepala: Katariina I suguselts..................................................................144 Potentsiaalne feldmarssal Otto Adolf Weissman von Weissenstein....154 Vahepala: eestlasest kindral Erikson........................................................157 Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden.......................................................160 Gotthard Johann von Knorring..................................................................163 Peter Ludwig von der Pahlen.....................................................................166

Kolm Vene feldmarssalit..............................................................171 Michael Andreas Barclay de Tolly.............................................................171 Vahepala: jalaväekindral Karl Wilhelm von Toll ...................................178 Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken......................................................182 Friedrich Wilhelm Rembert von Berg.......................................................185

Isikunimede register..........................................................................191

Saateks Eestis on viimasel paaril aastakümnel ilmunud hulgaliselt artikleid ja ka mõned raamatud Eesti kindralitest – mõeldes viimaste all alati kas Eesti Vabariigi sõjajõududes kindraliauastmeni jõudnuid või eesti soost, etnilistest eestlastest kindraleid alates üpris proble­ maatilisest Johann Michelsoni juhtumist kuni tänapäevasteni välja.

Alati – ja teadlikult – on kõrvale jäetud meie mitte-eestlastest, ­eelkõige baltisakslastest kindralid, kui nood just Eesti riigi teenistuses pole juhtunud olema (st paari erandiga). Nõnda toimimise psühholoogilised põhjused on arusaadavad ja pealegi poleks ilmselt võimalikki kõiki eri ajal erinevates armeedes kindralipaguniteni jõudnud Eestiga seotud baltisakslasi, venelasi, rootslasi jt rahvuste esindajaid välja selgitada, isegi kõiki sünnilt eestlasi mitte. Kuid ometi vaesestame me nii ise ja priitahtlikult oma sõjaajalugu. Sest Eesti sõjaajalugu pole mitte ainult muistne vabadusvõitlus, Jüriöö, Ivo Schenkenbergi sissid, Põhjasõja-aegsed maarügemendid ja -pataljonid, Napoleoni sõdade aegne maamiilits, rahvusväeosad 1917–1918, Vabadussõda, Teine maailmasõda ja taasiseseisvumisele järgnenu. Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruk­tuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit.

Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat’ et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! (Viimaseid tuleb küll muudkui juurde nii ajaloolaste töö tulemusena kui meie igapäevaelus, esimesi aga vaevalt enam märkimisväärselt lisandub.) Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly, kellest kadunud Rein Helme kirjutas suurepärase, postuumselt ilmunud käsitluse (R. Helme. Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly. ­Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006), me ju peaaegu ei 7

Saateks

tunne neid. Selle põhjuseks on ainult meie endi kitsarinnaline hoiak, sest põhimõtteliselt poleks vastava ülevaatliku teatmestu loomine kunagi kuigi raske olnud. Nüüd, veebiandmebaaside ja muude internetist kättesaadavate digitaliseeritud allikate ajastul, seda enam.

Muidugi olid kõnealused isikud pea kõik meie praeguses ­mõistes baltisakslased, kuid oma kodumaaks pidasid nad täie ­õigusega Eesti-, Liivi- või Saaremaad. Mitte isamaaks (sks Vaterland, selleks olid eri ajul Rootsi ja Venemaa) ega emamaaks (Mutterland, selleks oli Saksamaa), vaid kodumaaks (Heimat). Ja üleüldse – kui mitusada aastat peaks üks rahvakild siinmail elama, et me seda eestlaste kõrval samuti põliselanikeks loeksime!? Olnuksid nad ­sünnilt eestlased, mitte saksa soost eesti-, liivi- või saaremaalased, peaksime neid ju kõhklematult “omadeks”. Muide, mõnel juhul neil siiski oli mitte lihtsalt kohalik, vaid otseselt eesti päritolu. Kord kindlam, kord kahtlasem.

Kui nende ridade autoril tekkis tahtmine meie feldmarssalite kohta käiv teave väikeseks raamatuks kokku võtta, tundus esiotsa, et suur osa tööst on juba ära tehtud. Rein Helme Barclay-uurimust nimetasin eespool. Tuntud Rootsi sõjaajaloolane Lars Rosander ­avaldas 2003. aastal kirjastuses Historiska Media raamatu “Sveriges fältmarskalkar: Svenska fältherrar från Vasa till Bernadotte” (Rootsi feldmarssalid: Rootsi väejuhid Vasadest Bernadotte’ini), mis sisaldab ka hulga meiemaiste feldmarssalite lühibiograafiaid – olgu kohe öeldud, et umbes kolmandik Rootsi 75–80 (koguarv on vaieldav) feldmarssalist olidki siitkandi mehed, kui arvestada ka pärast ­Põhjasõda Rootsis feldmarssalite sekka ülendatud mitut päritolult baltlast. Muidugi näis seetõttu esmapilgul mõistlik tõlkida L. Rosanderi raamatu vastavad peatükid ning lisada neile temal puuduvate, teistes armeedes marssalikepini jõudnud meeste lühielulood ja paar üldistavat-selgitavat peatükki. Kuid põhjalikumal kaalumisel ­loobusin sellest kavatsusest – osalt seetõttu, et L. Rosanderi vaatepunkt on arusaadavalt väga Rootsi-keskne, ja osalt seetõttu, et selles teoses on liiga palju küsitavusi ja vigu. Kaugeltki kõiges pole ma temaga päris sama meelt või olen lausa vastupidisel arvamusel. Üheks oluliseks allikaks oli L. Rosanderi teos ikkagi.

8

Saateks

Lugeja märkab muidugi, et minu raamatu lõpus pole kasutatud kirjanduse nimistut ega tekstis joone all viiteid. Ka sellel on mitu põhjust. Esmalt, raamatule on teadlikult valitud mitte liiga tõsi­ teaduslik, pigem esseelikum stiil, lootes nõnda leida sellele rohkem huvilisi, seeläbi aga mõjutada oma kirjatükiga suuremat arvu inimesi – mis arusaadavalt ongi igasuguse ajalookirjutuse laiem ­eesmärk. Teisalt oleks seda loetelu ka üsna raske esitada. Siin ­k irjapandu tugineb paarikümne aasta vältel tasapisi settinud ­teadmistele ja nende sünteesile. Otsesed faktid on üle kontrollitud põhiliselt teatmeteostest ja veebiallikaist. Eelmisel kümnendil ­lugesin paaril korral Tallinna Ülikoolis erikursust Eesti vanemast sõjaajaloost; mõned lühemad tekstid – Pontus ja Jakob De la Gardie’st, Poltaava lahingust, Michelsonist – olen varem veidi teisel kujul mujal avaldanud.

Mõni sõna kriteeriumeist, kes nii-öelda on “oma” ja kes mitte.

1. Esmalt muidugi võimaliku eesti päritoluga isikud. Reaalselt tähendab see siiski vaid selliste suguvõsade nagu Taubed, Tollid või Wrangelid võimalikele eesti juurtele osundamist.

2. Eestis sündinud isikud sõltumata nende päritolust ja rahvusest.

Paaril juhul polegi neil ausalt öeldes Eestiga midagi muud ühist.

3. Küll mujal sündinud, kuid siit pärit vanematega isikud. Näiteks Barclay de Tolly kõrval suurima sõjaajaloolise kaaluga Carl ­Gustaf Wrangel. Siinsete juurtega, kuid juba mujal sündinud vanematega marssalid on aga kõrvale jäetud – eriti Rootsis oli selliseid veel mitmeid –, ehkki möödaminnes on neist ikkagi juttu.

4. Võõra päritoluga ja mujal sündinud, kuid siin üles kasvanud või kaua Eesti alal elanud ja/või Eestiga muudel põhjustel tihe­ damalt seotud isikud. Näiteks peab eesti massiteadvus erandina “omaks” Barclay de Tollyt, kes suure tõenäosusega ei ole siin sündinud ja kelle vanemad ja vanavanemadki olid sootuks ­rohkem seotud Läti alaga, kuid kes veetis Eestis oma lapsepõlve, kelle päriskodu oli siin, Jõgevestes, ja kes on sinna ka maetud.

Ainult siia matmise fakt pole samas omakspidamiseks piisav, ehkki ka säärastest marssalitest raamatus juttu tuleb.

9

Saateks

Valikukriteeriumid ja piirid ühe või teise isiku Eestiga seotuse astme üle otsustamisel on niisiis kindlasti vaieldavad ja mõni teine autor teeks ehk teistsuguse valiku. Kitsama või laiema. Kriteeriumid on lisaks ju formaalsed ka ses mõttes, et peamiseks on feldmarssali­ auastme omamine või mitteomamine, mitte aga tegelikud sõjalised teened, mis mõnel lihtsalt kindralil võisid suuremadki olla – ning mis mõnel marssalisauani jõudnul on olematud. “Meie” feld­ marssalite seas ongi mitmeid pigem õukondlasi või administ­­raa­toreid, kes mingil täiesti mittemilitaarsel põhjusel oma aukraadi said. Juttu tuleb raamatus siiski ka feldmarssali tasemega, st omaette sõjateatris armeed juhatanud väejuhtidest, kel see auaste mingil põhjusel saamata jäi. Näiteks kuulub sellesse kategooriasse J. Michelson. Võib-olla leiab lugeja, et üks või teine isik on loetellu lüli­tatud ilmaaegu, või et lisada tulnuks veel kedagi. Ka siinkirjutaja kõhkles, enne kui tõmbas maha nii mõnegi täiskindrali nime nende meeste loetelust, kel olnuks väljavaateid feldmarssaliks või sellele vastavasse auastmesse tõusta. Nii jäid kõrvale näiteks valge­kaartliku armee viimane ülemjuhataja Krimmis kindralleitnant Pjotr Wrangel (kelle seos Eestiga ka juba kaugevõitu); samuti Punaarmee 2. järgu armeekomandör August Kork (kelle Nõukogude Liidu marssaliks tõusmist olnuks raske ette kujutada), rääkimatagi siis samas auastmes, kuid madalama lennuga Aleksander Kukest; imaam Šamili vangistaja jalaväekindral Alexander Wrangel ja veel paar nime.

Kindlasti on kirjapandus piisavalt muudki vaieldavat. Juba ­taoline nimekirja koostamisele taanduv lähenemine on vähemalt problemaatiline – ja tunnistan, see ongi ühtlasi ettekäändeks rääkida veidi meie vanemast sõjaajaloost üleüldse. See raamat siin on mõeldud eelkõige teemapüstituseks, tähelepanu juhtimiseks. Et need, kel soovi, jätkaksid.

Autor veebruar 2014

10

Veel mitte päris Sõna feldmarssal pärineb varakeskajast ja tähistas algselt kuninga või mõne teise kroonikandja hobuste eest hoolitsejat, talliülemat (muinas­germaani Mar(a)h – ‘hobune, mära’ ja Scalc – ‘teenija’). Pikapeale hakati nii kutsuma ratsaväeülemat. Nõnda ka Rootsis, mille võimu laienemisega Vana-Liivimaale Liivi sõja päevil see sõna ­siinmail üldisemalt kasutusele tuli. Liivi sõja ajal ja vahetult selle järel ei olnud feldmarssal veel auaste, vaid ametikoht. Väliväge ­mingis sõjateatris, näiteks Rootsi vägesid siinsamas Liivimaal, juhatas väliooberst (sks Feldoberst, rts fältöverste, mõlemad otsetõlkes ‘väliülemus’), vahel kutsutud ka ülem- või kindralväliooberstiks, mis oli samuti alles pelgalt ametikoht. Käsuliinis järgmised olid jalaväeülem või -ooberst ja ratsaväeülem ehk feldmarssal. Rootsis sai feldmarssalist auaste alles kuningas Gustav II Adolfi ajal, 17. sajandi esimese ­veerandi sõdades Poola-Leedu, Taani ja Venemaaga. Millal täpselt, on raske määratleda, ja pealegi on mitutki Liivi sõja aegset väli­ooberstit tagantjärele, kui sõnade tähendus juba muutumas või muutunud oli, kutsutud ka feldmarssaliks. Et selle ametikoha p ­ idajate seas oli ka mehi Eesti alalt ja viimaseid täna­ päevani järjekindlalt just selles hilisemas mõttes feldmarssaleiks on peetud, siis nimetagem mõnda nende seast.

Esimesena peab märkima Hans Wachtmeisterit (?–1590), kes pani aluse tänini kestvale Rootsi krahvisuguvõsale, olles ise tagasihoidliku päritoluga mees, nagu perekonnanimestki näha. Tema suguvõsa nimi tuleb ilmselt sellest, et Hansu vanaisa Axel oli pikemat aega Kuressaare piiskopilossis vahisõdurite pealik (vahtkonnaülem, vahtmeister, peenemalt öeldes kindluse komandant). Muide, juba Hansu vanaisa Axel ja isa Claes olid väikemõisnikud Hiiumaal Aunakus (Õunaku, hilisem Kassari mõis). Aunaku polnud läänimõis, vaid päriseks ostetud ega paiknenud pealegi Saare-Lääne piiskopialal, mis oleks ju ootuspärane, vaid hoopis ordualal. Tollal tõelisel ääremaal Hiiumaal leidus siis üldse vaid paar väikest eramõisa, ordualal oli see ainus. Hansul ja tema järglastel oli Hiiumaal 11

Veel mitte päris

hiljem teisigi valdusi, mida ei müüdud ka siis, kui suguvõsa oli juba ammu Rootsi ümber asunud. Niisiis on võimalik lausa kohalik hiiu või hiiurootsi päritolu – eks teki ju kohe mõte, et vanaisa Axel ostis päriseks oma sünnikoha! Hans oli juba 1550. aastal rittmeister Liivi ordu teenistuses, seejärel üks mõisameeste (midagi kohaliku ­aadlimaakaitse taolist Liivi sõja ajal) rittmeistreid Rootsi riigi ­teenistuses. Pärast mõisameeste üldjuhi ja siinsete Rootsi sõja­ jõudude välioobersti (ja enne seda muidugi feldmarssali, kuidas muidu!) Klaus Kurselli juhitud mässukatse nurjumist Tallinnas 1570. aastal oli Hans lühemat aega ka Vene (või “Liivimaa kuninga” hertsog Magnuse) teenistuses, ent naasis Rootsi poolele arvatavasti pärast 1571. aasta läbikukkunud katset Tartu venelastelt tagasi ­vallutada. Abiellus Beata Stålarmiga, kes oli lähedases suguluses Hornide ja teiste Soome suurnikusuguvõsadega, ja jäi 1575. aastal erinevalt Taani poolele üle läinud mõisameeste enamusest truuks Rootsi riigile. See otsus tulenes kindlasti osalt tema perekondlikest sidemetest, kuid päris alusetu pole arvata, et Rootsi kroon lihtsalt ostis ta ära (ja teised mõisameeste juhid samuti). Sai järgnevalt rea läänistusi kodusaarel Hiiumaal, mujal Eestis, ka Soomes ja Rootsis.

Aadeldati 1578, määrati lühemaks ajaks Eestimaal asunud vägede väliooberstiks ja lõpuks 1581. aastal esimese liivimaalasena ­feldmarssaliks (mis, nagu nägime, ei tähendanud veel auastet, vaid väliarmee ratsaväeülema ametikohta ja polnud niisiis ülendus, vaid taandamine käsuahelas kolmandale kohale). Samal ametikohal oli ta ka 1590. aastal, sõjategevuse taaspuhkedes Venemaaga. Suri mais 1590.

Et Hans Wachtmeisteri puhul tuleb kõne alla mitte lihtsalt Eesti, vaid lausa eesti päritolu, siis veidi tema järglaskonnast, keda Eestiga sidusid küll veel vaid juured ja maaomand – kuid kelle seas oli ka üks päris feldmarssal. Hansu pojad Claes ja Axel erilist karjääri ei teinud, olid tavalised rittmeistrid-löömamehed siinsamas kodumaal.

Kuid oma karjääri juba Rootsis-Soomes edendanud pojapoegade seast kerkis esile Björkö vabahärra Hans Wachtmeister (1609–1652) – ratsaväe kindralmajor, riigitallmeister ja Riiginõukogu liige. Temal oli omakorda neli säravat poega. Vanim, nime poolest samuti Hans (1641–1714), oli Karl XI lähikondlane, kes paistis Skåne sõjas silma ühe kõige teenekama ja usaldusväärsema kindralina, kuid kellest 12

Veel mitte päris

sai hiljem hoopis Rootsi laevastiku uuendaja ja juhataja kindral­ admirali (või õieti admiralkindrali) auastmes (senisel kõrgeimal, riigiadmirali ametikohal lasti Rootsis absolutistliku kuningavõimu sisseseadmisel koos selle koha viimase pidajaga välja surra; kindraladmiral oli edaspidi Admiraliteedikolleegiumi president, st tegi sama tööd väiksema “auga” ja suurema kontrolli all). Ta oli Rootsi merejõudude eesotsas ka Põhjasõjas, Karl XII valitsusajal, juhatas ise näiteks Tallinna meritsi varustamist-kaitsmist 1710. aasta piiramise päevil. Teine poeg, Adam Claes (1642–1675), langes Fehrbellini lahingus Ida-Göta ratsarügemendi ooberstina. Neljas poeg, Bleckert (Blechert, 1644–1701 Tallinnas), oli sama rügemendi ooberst alates aastast 1677, ülendati 1695 kindralmajoriks ning määrati Kalmari lääni ja Ölandi maapealikuks. Aastal 1700 juhatas ta kindralleitnandina Narva lahingus rootslaste parema tiiva ratsaväge.

Loetelus vahele jäänud kolmas poeg, Axel Wachtmeister (1643– 1699), ongi lubatud päris feldmarssal. Sündis ja suri ta Stockholmis, kogu tema elu möödus peamiselt Rootsis, kus ta noore mehena ka sõjaväeteenistusse astus. Mõne aasta veetis ta seejärel siiski hoopis Prantsuse armees sõjas Hispaaniaga ja naasis juba rittmeistrina Rootsi teenistusse 1675. aastal, mil puhkes suur sõda Taani-­ Brandenburgi-Madalmaade koalitsiooniga (Rootsi ajaloos tuntud kui Skåne sõda, 1675–1679). Ta paistis kohe silma Pommeris ja ­Preisimaal; sai juba 1676 ühe värvatud ratsarügemendi ooberstiks; tegutses väikeste jõududega üsna pikalt ülekaaluka vaenlase vastu; langes lõpuks vangi, ent vahetati kiiresti välja ja ilmus siis sõja ­peatandrile Skånesse. Nüüd tõusis tema täht veelgi, eriti ­Landskrona lahingus 1677, milles tema all mitu hobust maha lasti ja kus ta oma mehi korduvalt hoopis arvukamat vastast ründama innustas. Suurt kasvu, tugev, usaldusväärne ja visa, sugugi mitte rumal, jäi ta silma kuningas Karl XI-le, kelle lähemasse ringi kuulus juba tema vanem vend Hans. 1679 ülendati ta kindralmajoriks ja käis diplomaatilise missiooniga Inglismaal, alates 1680. aastast kuulus Riiginõukogusse.

Kuningaga sidus Axelit tihe sõprus – tema päästis kord kuninga relvastatud joomarikamba juhusliku rünnaku käest, Karl XI omakorda tema elu karujahil, saades seejuures ise haavata ja kaotades hulga verd. Et Rootsile saabus 1680 pikem rahuaeg, ei tulnud Axelil 13

Veel mitte päris

enam sõdida, kuid 1693 ülendati ta sellele vaatamata ja kahte ­auastet vahele jättes feldmarssaliks, tõsteti krahviseisusse ja määrati 1697 Sõjakolleegiumi presidendiks ehk kõrgeimale sõjalisele ametikohale nüüd juba uue kuninga, alaealise Karl XII järel. Paari aasta vältel juhtisid vennad Wachtmeisterid niisiis Rootsi riigikaitse mõlemat haru, nii maa- kui merejõude. Wachtmeisterid olid toetanud Karl XI-t kõhklematult kõiges, ka sammudes, mis neile endile ­ü ht-teist maksma läksid – nagu suur reduktsioon. Siiski püsisid vennad heal järjel oma tähelepanuväärse elu lõpuni. Rootsi ministreid, kindraleid, admirale, diplomaate ja muid kõrgeid ametimehi on olnud ka Wachtmeisterite krahvisoo järgmistes põlvkondades, lausa meie ajani välja.

Kuid tagasi Liivi sõja järgsesse aega. Tolle esimese Hans ­Wachtmeisteri surres vabanes ka Rootsi Eestimaal paiknevate vägede ratsaväeülema ametikoht. Esialgu määrati sellele postile kohalikke mehi, sest tollal moodustasid siinse ratsaväe olulisima, võitlusvõimelisima osa aadlimaakaitseväeüksused (Liivi sõja ajal tuntud mõisameeste nime all). Peagi aga olukord muutus ja siis kadus ka vastav traditsioon. Feldmarssali ametikohal jõudis olla näiteks Otto Üxküll: esiti üsna Wachtmeisteri surma järel 1591. aastal ning seejärel uuesti pärast vaherahu, sellesama Venemaaga ­peetud sõja lõpuaastail. Veel kord määrati ta feldmarssaliks aastal 1598, mil Eestimaa aadlimaakaitseväelased Rootsis-Soomes toi­ munud kodusõjaks (kuningas Sigismundi poolel ja tulevase kuninga Karl IX vastu) Soome koondati (kuid lahinguis osalemata peagi tagasi koju lasti). Dünastilistel põhjustel peetud kodusõda laienes pikaajaliseks Poola-Rootsi konfliktiks ja selle alguses oli siinmail juba kuningas Karl IX poolel feldmarssaliks Reinhold Anrep (vähemalt 1599–1600). Selliseid mehi oli aga veel, näiteks ainuüksi ­Wrangelite suguvõsas kaks – Moritz Wrangel (sai feldmarssaliks 1601) ja Herman Wrangel vanem (1606). Kumbki millegi erilisega silma ei paistnud ja nõnda pole neist suuremat pajatada ka.

14