Eksootilised puuviljad Rännumehe taskuraamat
Taimi Paal Jaanus Paal
Taimi Paal Jaanus Paal
Eksootilised puuviljad
Rännumehe taskuraamat
Autorid: Taimi Paal, Jaanus Paal Keeletoimetaja: Tiina Lias
Kujundus ja küljendus: OÜ PiktoGraaf Kaas: Jaan Tammsaar Fotod: Jaanus Paal, Taimi Paal, Noris Ledesma, Ulvi Lõhmus, Maare Kivivare, Aimar Altosaar, Indrek Reismann
ISBN 978-9949-466-00-9 © autorid ja kirjastus Argo, 2010 Kõik õigused kaitstud. Kirjastus Argo www.argokirjastus.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Pühendame oma matkakaaslastele, kes mürgitust ja muid võimalikke hädasid kartmata eri aegadel ja erinevates maades meiega koos entusiastlikult kõiki kättesaadavaid puuvilju maitsesid.
Sissejuhatus
6
See raamatuke sai alguse hüüatusest, mis pärineb vanast vene komöödiafilmist «Kaukaasia vang». Ühel õhtul Tais, kui päevasest kõndimisest jalgu sirutasime ja äsjasest vägevast õhtusöögist siledaks sirgunud kõhuvolte silitasime, küsis keegi rännukaaslastest väikese irvega: «A kompot budet?» («Kas kompotti ka saab?»). Pärast seda kujunes meil meeldivaks kombeks hakata end õhtuti hellitama senitundmatute võõramaiste puuviljadega. Ja kuna me nende nimesid enamasti veel ei tundnud, käisid kõik söödavad taimsed asjad ühise nimetuse alla – kompott. Esimestel kordadel turule õhtuks «kompotti» valima minnes olime üpris suures segaduses. Puuviljade-juurviljade kirevus ja mitmekesisus muutis päris kohmetuks. Polnud suurt kasu ka botaanikuharidusest. Esimesel võimalusel suundusime pärast turulkäiku raamatupoodi. Leidsime üsna õhukese raamatukese, mis tutvustas mõningaid enam kasvatatavaid kohalikke vilju. Järgmisel päeval hakkasime raamatus nimetatud aiasaadusi ostma ja loetud jutu saatel kaaslastele serveerima. Ometigi – kõhnavõitu raamat suutis tuua selgust vaid väheste kõige tavalisemate viljade osas, enamus turul pakutavast ja ka kohalikes aedades nähtust jäi siiski segaseks. Pikkamisi kasvas hasart kõiki tundmatuid vilju pildistada ja uurida ning nõnda kogunes korduvate, peamiselt Kagu-Aasiasse ja Vahemere maadesse, aga ka Hiinasse ja Madagaskarile tehtud matkade-reiside jooksul tasapisi nii teadmisi kui ka fotomaterjali eri maade aedades ja istandustes nähtud puudest ning nende viljadest. Viimaks kujunes mõte, et eestlase soojamaareisi kohvris võiks olla üks niisugune väike raamatuke, mille saaks turule minnes tasku pista ja mis võimaldaks pakutavates puuviljades orienteeruda, endale teadlikult hõrgutisi valida ning ühtlasi veidi tarkust koguda. Võrreldes meie ja ka Euroopa suurlinnade puuviljalettidega, pakuvad eriti troopikamaade turud sageli suuri üllatusi, sest paljusid sealseid puuvilju pole nende õrnade ja kiiresti riknevate viljade tõttu võimalik kaugele transportida. Kuigi ka troopilistel puuviljadel on oma kindlad saagi kõrghooajad, leidub ikka mingeid puid, mis kannavad vilja ka siis, kui teised sellest puhkavad. Seega on turult hea otsimise korral alati võimalik leida mitmeid erinevaid puuvilju. Pealegi võivad ühe ja sama liigi puude viljakandvuse ajad isegi suhteliselt lähedastes piirkondades erineda.
Paljude viljapuude lehti, koort, õisi, seemneid jm on kasutatud ja kasutatakse jätkuvalt rahvameditsiinis. Kuigi raamatus on esitatud veidi teavet ka mõnede taimede rahvameditsiinis kasutamise kohta, ei tohiks ükski rändur siiski omapäi enda ravimist pärismaalaste kombel ette võtta. Eriti tuleks hoiduda troopiliste puuviljade seemnete närimisest, sest mõned neist on vägagi mürgised. Paljud seemned on kauni välimusega, mis meelitab eriti lapsi nende maitset proovima. Igaks juhuks ei maksaks puuviljade seemneid ega koori pakkuda ka lemmikloomadele, eriti kui te pole kindlad nende ohutuses: ka koored sisaldavad sageli mürgiseid aineid. Need, kes tahaksid troopiliste puuviljade seemneid hiljem kodus lillepotti panna, et saada endale reisist mälestuseks eksootiline toataim, peaksid seemneid koguma kas ärasõidu päeval või ainult paar päeva varem. Enamiku troopiliste puuviljade seemned kaotavad idanevuse paari-kolme päevaga. Kõige õigem on tuua seemned kaasa koos viljaga, ent mõnel puhul võib seejuures tulla sekeldusi tolliga. Kui mingit viljapuud või toidutaime lähemalt tutvustatakse, mainitakse tavaliselt ka, kust maalt või piirkonnast ta pärit on. Kuna nii mõnigi toidutaim jõudis kas merehoovuste, kaamelikaravanide või meresõitjatega ühelt maalt teisele nii ammu, et on jõudnud kohalikus flooras kinnistudanaturaliseeruda, on sageli üpris raske öelda, kus võis olla ta esialgne kodumaa. Üleilmastumine ei alanud troopiliste puuviljade jaoks mitte paarkümmend aastat, vaid lausa aastatuhandeid tagasi. Söödavate viljadega troopilised toidutaimed on teinud juba ammu maakerale tiiru, mõned sordid isegi mitu tiiru peale. Seega on lootust maitsta enamikku raamatus esitletud viljadest ükskõik millisel troopilisel maal, külmakindlamate liikide omi aga subtroopikas. Järjest suuremat valikut eksootilistest puuviljadest pakuvad ka meie kodumaised super-hüpermarketid. Muidugi ei ammenda see raamat kaugeltki lõunamaiste puuviljade paljusust, vaid hõlmab neist üksnes tavalisemaid ja enamasti meie endi poolt ka hamba all järeleproovituid. Iga käsitletava taime kohta on raamatus esitatud vaid väike valik autorite arvates huvitavamaid fakte. Kel tekib mõne vilja vastu sügavam huvi, saab lisateavet koguda internetist, soovitada võib samuti Kalju Kase raamatut «Maailma puuviljad». Lisateabe hankimise hõlbustamiseks on kõigi liikide juures toodud ka nende ladinakeelne nimetus, turul aitavad müüjaga suhelda laialdasemalt kasutatavad kohalikud nimed ning lisatud fotod. Raamatus on tutvustatud ka mõningaid mittesöödavaid või isegi mürgiseid puuvilju, mis siin-seal võivad ette juhtuda ja mida võib teadmatusest tulenevalt olla kiusatus suhu pista. Lisaks on siin kirjeldatud mitmeid taimi, mis tegelikult viljapuud ei olegi (näiteks banaan, nipapalm, maasik-metskaktus jt), kuid mille vilju rohkesti süüakse või toiduainete valmistamiseks kasutatakse (nt õlipuu, suhkru-arengapalm, kohvipuu). Loodetavasti kulub seegi teave külastatavate maade looduse ja elu-olu paremaks mõistmiseks rännumehele ära. Autorite tööjaotus raamatu koostamisel oli selline, et Taimi kirjutas teksti, mida Jaanus toimetas ja lisas ka suurema osa fotosid.
Ananass
Ananas comosus (L.) Merr. Sugukond: bromeelialised Bromeliaceae Inglise: pineapple Tai: sappa-rot Malaisia, Indoneesia: nanas, nenas Filipiinid: pina Brasiilia: gravatá de rede, nana cacaba 8
Õitsev ananass Ananassi kodumaaks on Brasiilia ja Paraguai. Tema nimi on pärit tupii keelest. Hispaanlased viisid ananassi Lõuna-Ameerikast Filipiinidele ja Hawaiile 1813. aastal, kuid esimene suurem istandus rajati seal 1886. aastal. Konservitud ananasside eksporti alustati Hawaiilt juba 1892. aastal. Ka Aafrikasse – Zimbabwesse ja Guami jõudis ananass meresõitjatega. Inglismaal kasvatati esimene ananass kasvuhoones 1675. aastal; see on jäädvustatud ka Hendrick Danckertsi maalil koos kuningas Charles II-ga. Seejärel sai ananassist populaarne kasvuhoonetaim paljudes Euroopa kuningakodades. Tänapäeval on ananassikasvatus laialt levinud kogu troopikas, kõige enam siiski Tais ja Filipiinidel.
Ananassiistandus
Ananass on rohttaim, mis istandustes võib kasvada kuni poolteise meetri kõrguseks. Spiraalselt asetsevad lehed on saagjate servadega ja enamiku sortide lehtedel lõpeb iga sakk terava ogaga, mis teeb saagikoristuse väga ebamugavaks. Saaki koristama minnes tõmmatakse selga spetsiaalne tugevast riidest kostüüm. Istandus rajatakse kas vilja tipus olevate leherosettide, võrsikute või siis juurevõsude istutamise teel. Istutamisest esimese saagini kulub 12–22 kuud. Saaki koristatakse samas istanduses 3–5 aastat, pärast seda muutub istandus läbipääsmatuks tihnikuks ja viljade suurus väheneb. Kui istandus likvideeritakse, jääb sellest maha suurel hulgal biomassi, mida on võimalik kasutada elektrijaamade
9
Valmiv ananass küttena. Lehtedest valmistatakse ka Ananassi vili on tegelikult kogukiudu, mida Filipiinidel kutsutakse vili, mis koosneb mitmesajast tihedalt pin´a ja millest tehakse kõrge kvalitee- koos asetsevatest üksikust viljast. Õisi tolmeldavad koolibrid, põllumeesdiga kallist kangast. tele see aga kuigi hästi ei meeldi, sest
tolmeldamise tagajärjel moodustuvad viljas seemned, mis halvendavad selle kvaliteeti ja turuväärtust. Hawaiile kui olulisele ananassikasvatuse maale on seetõttu koolibrite sissevedu rangelt keelatud. Ananassi koguvilja keskmine kaal on umbes 2,2 kg, mõne sordi viljad kaaluvad ka üle nelja kilo. Hektarilt saadakse aastas tavaliselt 30–40 tonni vilju. Viljad koristatakse erineva küpsusastmega – värskelt tarbimiseks ja kiireks töötlemiseks suhteliselt valmitena, ekspordiks aga poolküpsetena, sest ainult nii on neid võimalik kaugetele maadele transportida. Kogu maailma ananassisaagist kasutatakse värskelt vaid 8%, ülejäänu läheb ümbertöötlusse. Põhimiseks toodanguks on mahl ja konservid. Mahla ja mahlapressimise jäätmeid kääritatakse alkohoolsete jookide või meditsiinilise piirituse valmistamiseks. Kuna ananass sisaldab suurel hulgal sidrunhapet, siis mahlatööstuse kõrvalproduktina toodetakse ka seda. Tööstusjääkidest saadakse veel bromeliini, mis on väga oluline aine liha marineerimisel, eeltöödeldud teraviljatoodete valmistamisel, kosmeetikatööstuses, samuti paistetuse- ja põletikuravimeis. Kuna ananassi suhkrusisaldus on suur, siis on tööstusjäägid heaks loomasöödaks. Ananassikorjajad jäävad igaveseks ilma oma sõrmeotste papillaarmustrist. Selles on süüdi viljade lõikamise ajal varrest koos taimemahlaga immitsev bromeliin. Koristajad võivad bromeliinist saada ka allergia, mis väljendub iivelduses, oksendamises, kõhulahtisuses või nahaärritustes.
Ananassi koorimine
Madagaskari ananassid on ühed maailma parimad Nagu enamikul troopilistel viljadel, on ananassilgi oluline koht rahvameditsiinis. Haiguste loetelu, mille raviks ananassi rahvameditsiinis soovitatakse, on aukartustäratav, n-ö ametlikus meditsiinis kasutatakse ananassi siiski vaid kõhuusside väljaajamiseks, diureetikumina, soolatüügaste eemaldajana ja põletike raviks. Sorte on ananassil palju; viimastel aastatel püütakse aretada niisuguseid sorte, mida iseloomustab väiksem sidrunhappe- ja suurem suhkrusisaldus.
Mida võiks öelda selle liigi tutvustuse lõpetuseks? Kes on korra söönud küpset ananassi troopikas istanduse servas, see vaevalt enam tahab suu sisse võtta põhjamaisest kaubandusketist ostetut. Siiski – ananassi ostes saab tema küpsusastmest aimu, kui proovida eraldada vilja otsas olevast lehekodarikust selle alumist lehte: kui see tuleb kergesti lahti, on vili suhteliselt küps.