Raamatuarvustused
„Väga efektiivsetel inimestel on veel üks harjumus: nad kujutlevad tulevikku tõusujoones. Käesolev raamat, Stephen Covey imeline viimane kingitus, mis on valminud koostöös tema tütre Cynthiaga, inspireerib sindki unistama suuremalt ja julgemalt.“
– Adam Grant, New York Timesi menuki „Think Again“ autor ja TED-taskuhäälingu „WorkLife“ saatejuht
„Stephen Covey elas tõusujoones ja inspireeris pidevalt teisigi tegema sama. Ta aitas muuta minu jalgpallurikarjääri ja elu, kui me sattusime kord juhuslikult lennukis kõrvuti istuma. Sellel lennul sain ma inspiratsiooni ja täiesti uue hingamise. Olin istunud koos tõelise suurmehega, kes jagas meisterlikult siin raamatus kirjeldatud põhimõtteid, mis paljastasid minu ees seisvad tohutud võimalused. Tema pärand elab edasi selle raamatu ja tema perekonna kaudu.“ – Steve Young, NFL Hall of Fame’i kuuluv jalgpallur ning investeerimisfirma HGGC esimees ja kaasasutaja
„Mina propageerin järgnevat tõde: „Raha teenimine võib küll olla õnn, kuid teiste inimeste õnnelikuks tegemine on superõnn.“ Lihtsamalt öeldes tuleneb õnn paljudest allikatest, mitte ainult rahalisest edust. Just siis, kui me aitame ja teenime abivajajaid, kogeme tõelist rõõmu palju sügavamal ja rahuldavamal tasandil. „Ela tõusujoones“ õpetab meile, kuidas saavutada eesmärgipärane, mõtestatud ja andmisele keskendunud elu, mille jooksul aitad sa suurema hüvangu nimel inimesi täie südamega. Tänan teid, Stephen ja Cynthia, et elate tõusujoones ning olete loonud selle ilusa, inspireeriva ja olulise teose.“
– Professor Muhammad Yunus, 2006. aasta Nobeli rahupreemia laureaat ja Grameeni panga asutaja
„Stephen Covey esitab oma viimases juhtimisalases raamatus „Ela tõusujoones“, mille on lõpuni kirjutanud tema tütar Cynthia, paradigmamuutuse pensionile jäämise kohta, soovitades, et kuigi me võime töö või karjääriga lõpu teha, ei pea me kunagi tegema lõppu mõtestatud panuse andmisele meid ümbritsevate inimeste ellu. Uute arusaamade ja inspireerivate isiklike lugude abil aitab raamat keskenduda sellele, kuidas elada teisi teenivat elu sama kirglikult nagu edukat karjääri ehitades.“
– Arianna Huffington, Thrive’i asutaja ja tegevjuht
„Pensionile jäämine ei ole lõpp, vaid tõeline algus. Meile jääb rohkem aega, et luua veelgi tugevamaid suhteid ning panustada ja anda tagasi oma kogukonnale tervikuna. See inspireeriv, ilus raamat jagab meile näiteid, lugusid ja tarkust, mida on vaja sellise püsiva pärandi loomiseks, mis elaks meistki kauem. Tänan teid, Stephen ja Cynthia, selle imelise raamatu eest, mis on austusavaldus Stephen R. Coveyle ja tema pärandile.“
– Indra Nooyi, PepsiCo endine tegevjuht ja juhatuse esimees ning New York Timesi menuki „My Life in Full“ autor
„Mulle meeldib „Ela tõusujoones“ väga. See lõbusaid, tarku ja suurepäraseid lugusid täis raamat aitab kõiki neid, kes soovivad oma elu parandada. Tundsin seda lugedes, nagu dr Covey oleks taas minuga.
„Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ oli mulle noore arstina oluline, kuid tema uus raamat, mis on kirjutatud koos tütre Cynthiaga, oli mulle veelgi tähtsam. See suunab meid vanusest olenemata kaugemale, kui me võimalikuks pidasime.“
– Dr Daniel G. Amen, Amen Clinicsi tegevjuht ja asutaja ning raamatute „You, Happier“ ja „The End of Mental Illness“ autor
„Olenemata sellest, kas olete nautinud edu, kogenud ebaõnne või tunnete paigalseisu, võivad parimad ajad veel oodata ees. Stephen Coveyle
iseloomuliku tarkuse ja soojusega näitab see võrratult lootusrikas raamat, kuidas elu võib tõesti aina paremaks ja paremaks muutuda.“
– Daniel H. Pink, New York Timesi menukite
„The Power of Regret“, „When“ ja „Drive“ autor
„Meil on suur kiusatus uskuda, et oleme oma parima töö juba ära teinud. Et oleme saavutanud oma tipptaseme. Et edasi liigub kõik allamäge. Et meie hiilgeaeg on möödas. See Stephen Covey ja Cynthia Covey Halleri raamat mõjub aga kui sõõm värsket õhku. See pöörab olukorra täielikult ümber ja kutsub meid üles uskuma, et meie suurim osa on alati alles ees. Seda ilmestab hästi tõik, et raamat üldse ilmus, kümme aastat pärast Stephen Covey surma. Cynthia on tabanud oma isa töö vaimu täpselt ja lisanud ka oma hääle. Selle raamatu lugemine on olnud mulle tohutu õnnistus ja sama kogete teiegi. Te hakkate oma elust mõtlema täiesti uues valguses.“
– Greg McKeown, New York Timesi menukite „Essentialism“ ja „Effortless“ autor
„Nagu enamik meie põlvkonna liikmeid, oleme teinud imelise ülemineku lapsevanemaks olemisest vanavanemaks saamiseni ja meie raamatudki on vastavalt sellele muutunud. Just siis, kui me püüdsime välja mõelda raamatut elu neljanda veerandi rõõmudest, avastasime, et meie vana hea sõber Stephen oli enne oma surma selle juba kirjutanud –või vähemalt suurema osa sellest. Tema erakordne vanim tütar Cynthia, kes oli algusest peale koos temaga selle raamatu kallal töötanud, võttis teatepulga üle ja sai töö ka valmis. Tulemuseks ongi „Ela tõusujoones“ ja see raamat on vapustav!“
– Richard ja Linda Eyre, New York Timesi menukite „Kuidas oma lastele väärtusi õpetada“*, „Grandmothering“ ja „Being a Proactive Grandfather“ autorid
„Stephen R. Covey raamatud on kõvasti kujundanud minu elu ja juhtimisstiili. See raamat, mis põhineb tema enda ideedel, kutsub üles elama elu täiel rinnal ja julgelt läbima iga eluristmikku. Kõigile, kes näevad elu kui võimalust oma isikliku kasvu ja mõju edendamiseks, on see kohustuslik lugemine ühelt oma ala parimalt autorilt. Selles leiate tõestuse, et iga inimene võib oma eluga anda uskumatu panuse ka teiste inimeste eludesse.“
– Celeste Mergens, auhinnatud ülemaailmse mittetulundusühingu Days for Girls asutaja
„Cynthia Covey Haller tugineb selles inspireerivas raamatus meie seast lahkunud suure autori Stephen Covey tööle. „Ela tõusujoones“ annab kõigile lugejatele inspiratsiooni ja lootust elada elu, mis on algusest lõpuni viljakas ja mõtestatud.“
– Arthur C. Brooks, Harvardi Kennedy kooli ja Harvardi ärikooli professor ning New York Timesi bestselleri „From Strength to Strength“ autor
„„Ela tõusujoones“ on suurepärane meeldetuletus, et igaühel meist on oma lugu ning me kõik kogeme südamevalu ja traumasid, kuid lõpuks on meis endis jõudu jalule tõusta ja edasi liikuda ning mitte ainult ellu jääda, vaid minna eluga edasi ja olla taas õnnelik. See on julgustav ja armastusega kirjutatud raamat. Mul on au, et minugi lugu on selles ära toodud.“
– Elizabeth Smart, New York Timesi menukite „My Story“ ja „Where There’s Hope“ autor
„Cynthia Covey Haller on oma isa idee ustava tõlgendajana nii kaunilt tabanud seda, mida tähendab tõeliselt elada tõusujoones. Ma kuulen iga lehekülge keerates dr Covey häält. See raamat innustab meid kõiki haarama kinni igast hetkest, elades eesmärgipäraselt, teenides teisi,
armastades ja ümbritsevasse panustades, teades samas, et meie kõige tähtsam töö on alati veel ees.“
– Muriel Summers, A. B. Combs Leadership Magnet Elementary endine direktor; maailma esimene Leader in Me programmi järgiv kool ja ainus riigikool, mis on kaks korda saanud Ameerika parima kooli tiitli.
Eessõna: Oma parima tuleviku loomine
Cynthia Covey Haller
„Jälg, mille me endast maha jätame, ei ole tahutud kivimälestistesse, vaid põimitud teiste inimeste eludesse.“
– Perikles
Isa õpetas mulle, et parim viis tulevikku ette näha on ise see tulevik luua. Ta kavatses töötada ja teisi aidata kuni elu lõpuni ning tal oli kavas elada igavesti. Ta tegi oma lastele ja lähedastele väga selgeks, et „pensionile minek“ oli talle täiesti tundmatu mõiste. Ta valetas süüdimatult oma vanuse kohta ja krimpsutas nägu iga kord, kui keegi nimetas tema hilist eluetappi „kuldseteks aastateks“.
Isa elas põhimõtte carpe diem ehk „kasuta päeva“ järgi ja õpetas kõiki oma üheksat last sama tegema. Talle meeldis tsiteerida Thoreau soovitust „imeda elust kõik üdini välja“ neil puhkudel, kui selleks avaneb mõni suur võimalus. See suhtumine hoidis teda noorena ja tema õppimisjanu ei raugenud iial. Me mõistsime, et ta ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et nautida oma elu ja muuta teiste elu.
Kui mu isa oli lõpetanud Harvardi ärikooli kahekümne viie aasta vanusena, küsis vend temalt, mida ta kavatseb oma eluga teha. Isa vastas lihtsalt: „Ma tahan valla päästa inimeste potentsiaali.“ Järgmise viiekümne viie aasta jooksul täitis ta seda eesmärki kõikjal maailmas oma
innustavate raamatute ja dünaamiliste õpetuste kaudu, mille keskmes oli tema sõnul „põhimõttekeskne juhtimine“. Tema ettevõtte sümbol oli kompass, mis tähistas, kui tähtis on oma elu joondada selle järgi, mida ta nimetas „tõeliseks põhjasuunaks“ – aluspõhimõteteks, mis aja jooksul ei muutu. Isa uskus, et aegumatute, universaalsete ja kõigile ühiste põhimõtete õpetamine võib nii inimesi kui ka ettevõtteid oluliselt muuta ja mõjutada nende arengut. Ta oli suurte ideede ja ideaalidega visionäär.
Ta armastas õppida, küsides kõigilt inimestelt nende elu, töö, perekonna, veendumuste ja kirglike huvide kohta – lihtsalt selleks, et neilt õppida. Ta pommitas inimesi sageli küsimustega, et nende vaatenurka mõista. Ta kuulas tähelepanelikult teiste arvamusi ja küsitles neid, nagu oleksid nad oma ala eksperdid. Ta kuulas õpetajaid, taksojuhte, arste, tegevjuhte, ettekandjaid, poliitikuid, ettevõtjaid, lapsevanemaid, naabreid, töölisi, spetsialiste, isegi riigipäid – ja suhtus neisse kõigisse võrdse huvi ja uudishimuga. See ärritas mu ema, kes ütles mõnikord silmi pööritades: „Stephen, miks sa käitud inimestega rääkides alati nii, nagu ei teaks sa ise midagi?“ Ja tema vastas, nagu oleks asi ilmselge: „Sandra, ma tean niigi seda, mida ma juba tean, aga ma tahan teada, mida nemad teavad!“
Üheksast lapsest vanimana kuulsin ma sageli, kuidas mu isa arutles põhimõttekesksete ideede üle nii kodus kui ka oma arvukates ettekannetes paljudele kuulajaskondadele üle maailma. Üks minu lemmikpõhimõtteid oli „sea esmatähtis esikohale“, mis on ka ühe tema raamatu pealkiri ja üks Seitsmest Harjumusest. Isa püüdis oma õpetuste järgi ka elada ning peresuhted olid tema jaoks alati esikohal. Kuigi tal oli üheksa last, tundis igaüks meist, et oleme olulised pereliikmed ja meil olid head suhted mõlema vanemaga.
Üks minu lemmikmälestusi lapsepõlvest on see, kui sain kaheteistkümneseks ja isa kutsus mind paariks päevaks kaasa tööreisile San Franciscosse. Olin väga elevil ja me planeerisime hoolikalt iga minuti, mis me pärast tema ettekandeid koos veeta kavatsesime.
Otsustasime, et esimesel õhtul sõidame linnas ringi kohalike kuulsate trammidega ja seejärel lähme mõnda uhkesse poodi kooliriideid ostma. Me mõlemad armastasime Hiina toitu, nii et plaanisime minna
Hiinalinna ja seejärel tagasi hotelli, et enne basseini sulgemist ujumas käia. Õhtu kavatsesime lõpetada toateenindusega – jäätis kuuma šokolaadiga – ja siis magama minna.
Kui tähtis päev lõpuks kätte jõudis, ootasin teda ärevalt lava taga.
Vahetult enne seda, kui ta minuni jõudis, nägin, kuidas üks tema vanadest koolikaaslastest teda rõõmsalt tervitas. Kui nad üksteist embasid, meenusid mulle isa lood kõigist suurtest seiklustest ja lõbusatest hetkedest, mida nad olid üheskoos veetnud. „Stephen,“ kuulsin ta sõpra ütlevat, „me pole vist vähemalt kümme aastat üksteist näinud. Lois ja mina tahaksime su täna õhtusöögile kutsuda – räägime vanadest aegadest.“ Kuulsin, kuidas isa seletas, et olin temaga reisil kaasas, ning sõber heitis pilgu minu poole ja ütles: „Oh, muidugi oleks tore, kui sinu tütar meiega liituks. Võiksime koos sadamakai ääres süüa.“
Kõik meie uhked plaanid eriliseks ühiseks õhtuks olid kokku varisemas. Nägin vaimusilmas, kuidas tramm ilma meieta mööda rööpaid mäest alla veereb ja meie plaan süüa Hiina toitu asendus mereandidega, mida ma vihkasin. Tundsin end reedetuna. Aga ma mõistsin, et isa veedaks õhtupooliku ilmselt pigem koos hea sõbraga kui kaheteistkümneaastase lapsega.
Isa asetas käe sõbra õlale. „Vau, Bob. Tore sindki jälle näha. Õhtustaksin koos sinuga meelsasti, aga mitte täna õhtul. Mul on Cynthiaga plaanis eriline õhtu, eks ole, kullake?“ Ta pilgutas mulle silma ja minu üllatuseks tuli trammivagun taas nähtavale. Mu näole ilmus lai naeratus.
Ma ei suutnud seda uskuda ja arvan, et tema sõbergi ei suutnud. Meie aga ei raisanud rohkem aega; astusime uksest välja ja asusime teele.
„Issake, isa,“ suutsin ma lõpuks öelda. „Oled sa ikka kindel, et...?“
„Kuule, ma ei jätaks seda erilist õhtut sinuga mingil juhul vahele. Pealegi eelistad sa pigem Hiina toitu, eks ole? Jookseme nüüd trammi peale!“
See üks näiliselt tähtsusetu kogemus minu lapsepõlvest on mu isa iseloomu musternäidis ja lõi meievahelises suhetes usalduse, mida ma sellest päevast alates endaga kandsin. Ta õpetas ja näitas enda eeskujul alati, et „suhetes loevad väikesed asjad palju“, ning kõigil mu õdedelvendadel oli varuks mõni sarnane lugu San Francisco taolisest kogemustest, milles nad tundsid, et neid tähtsustatakse ja hinnatakse. See armastuse ja usalduse tagatis oli meie eneseväärtuse arenguks kesksel kohal ja lapsena pidasime seda väga oluliseks.
Isa uskus, et peaksime arendama endas niinimetatud „neljatahulist inimest“: füüsiliselt, vaimselt, sotsiaalselt ja spirituaalselt tasakaalus olevat inimest, sest iga valdkond on inimese eneseteostuse seisukohast asendamatu. Isa püüdis iga päev teha teadlikke pingutusi selleks, et elada tasakaalustatud elu, arendades end igas valdkonnas, ning õpetas teisigi seda tegema. Ta kirjutas: „Meie esmane energia peaks minema meie enda iseloomu arendamisele, mis on sageli teistele nähtamatu, nii nagu juured, mis toetavad suuri puid. Kui me süvendame juuri, kannab ka puu peagi vilju.“
Kuigi tal oli puudusi nagu meil kõigil, püüdis ta järjekindlalt end parandada ja oma puudustest üle saada rohkem kui keegi teine, keda ma kunagi olen tundnud. Teadsime, et tema tööalane elu oli imetlusväärne, kuid tundsime, et see kahvatub võrreldes tema eraeluga, mida me perena hästi teadsime. Ta tegeles koos meie emaga aastakümneid aktiivselt meie kodus rikkaliku perekultuuri loomisega ning püüdis valla päästa meie suurima potentsiaali, nii nagu ta päästis oma tööga valla potentsiaali teistes. Meie pere ei suutnud ette kujutadagi, et tulevikus saabub päev, mil ta ei suuda enam elada samasuguse õhinaga, nagu ta alati on elanud.
2012. aasta aprillis sattus isa 79-aastaselt jalgrattaõnnetusse ja kuigi ta kandis kiivrit, oli see liiga lõdvalt kinnitatud; ta sai kõva hoobi pähe ja tal tekkis ajuverejooks. Isa veetis mitu nädalat haiglas ja pärast koju naasmist ei olnud ta enam kunagi endine. Mõni aeg hiljem tekkis tal uus verejooks, mis tegi tema elule lõpu.
Kuigi me olime peale tema surma sügavas leinas, teadsime samas, et meie isa oli väga vaimne mees, kes oli meile õpetanud, et Jumal teeb kõike alati põhjusega – kuigi isa lahkus meist palju varem, kui olime ette kujutanud, oli ka sellel oma põhjus. Perekonnana oli meile olnud õnnistuseks see, et meid oli nii palju aastaid kasvatanud selline imelinei isa, ja me olime tänulikud tema tingimusteta armastuse ja mõistva kasvatuse eest. Sama tänulikud oleme ka meie armastava ema, kogu Covey perekonna matriarhi eest, kes samuti hiljuti meie seast lahkus.
Mitu aastat enne oma surma küsis isa, kas ma võiksin teda aidata uue raamatu koostamisel, mille keskmes oli tema viimane „suur idee“.
Ta oli selle suhtes tõeliselt elevil. Isa töötas sageli korraga mitme raamatu ja projekti kallal, kuid see konkreetne uus idee paelus ja innustas mindki ning tahtsin selles osaleda.
Nii nagu ta teadis oma elu üldplaani, oli ta selgelt ette kujutanud raamatu täielikku pealkirja juba aastaid enne selle valmimist: „Ela tõusujoones: sinu tähtsaim töö on alati alles ees“. Ta uskus, et nii nimetatud „tõusujoone mõtteviisi“ omaksvõtmisega võib inimene otse tulevikku vaadata ja liikuda julgelt läbi kõigi vanuse- ja eluetappide. Ta rääkis sellest sageli kirglikult ja julgustas neid, kes olid rahulolematud oma elu hetkeseisuga või tundsid end muserdatuna varasemate katsumuste või ebaõnnestumiste tõttu, tegutsema oma tuleviku suhtes ennetavalt ning mõtlema, mida nad võiksid eelseisvatel aastatel veel saavutada ja mil moel panustada kellegi heaks. Tema jaoks oli parim „lõppeesmärk, mida silmas pidada“ (üks tema raamatus „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ kirjeldatud harjumustest) pidevalt mõtestatud panuse andmine, et õnnistada teiste elu, sest lõppkokkuvõttes peitub selles mõtteviisis tõelise, püsiva õnne saavutamise võti. Ta uskus tõusujoone mõtteviisi sama sügavalt nagu kõigesse muusse, mida ta oli oma erialases töös kunagi õpetanud. Enne sel teemal kirjutamist hakkas ta seda ideed mõnes oma ettekandes mainima, nagu tal kombeks oli, ning hilisematel aastatel sai sellest tema isiklik
missioon. Isa tundis suurt kirge tõusujoones elamise idee vastu ja uskus siiralt, et see võib teha palju head kogu maailmale.
Töötasime koos selle raamatu kallal kolm aastat ning kohtusime regulaarselt, et tema mõtteid ja ideid kirja panna. Ta käis mulle alatasa peale, et ma kirjutaksin valmis oma osa, mis pidurdas raamatu valmimist, kuid samas mõistis ta minu ajalisi piiranguid kodus laste kasvatamise ja muude tähtsate kohustuste tõttu. Kuigi ma jagasin sügavalt tema kirge selle teema suhtes, kogusin materjali ja võimalusel ka kirjutasin, oli minu osa raamatust kahjuks veel suures osas lõpetamata, kui ta ootamatult meie seast lahkus.
Viimase paari aasta jooksul jõudsin ma lõpule lugude, näidete ja kommentaaride kirjutamisega, nagu isa oli minult palunud. Võid märgata, et mõned osad raamatust kõlavad nii, nagu oleks ta veel elus – see on taotluslik. Suur osa materjalist, mille ta mulle aastaid tagasi andis, peegeldab tema tolleaegseid mõtteid, kogemusi ja arusaamu. Muu materjal on võetud tema kirjutistest, ettekannetest ja isiklikest vestlustest. Tegin teadlikult otsuse kirjutada see raamat tema häälega, sest tõusujoones elamise idee on ainuüksi tema, mitte minu oma. Lisasin ka tõelisi lugusid ja kogemusi tema enda elust, samuti tähelepanekuid ja vestlusi seoses selle materjaliga, ning need osad on esile tõstetud tähistamaks, et on kirjutatud konkreetselt minu vaatenurgast ja minu häälega.
Ta nägi ette, et „Ela tõusujoones“ tutvustaks seda uut ideed inimestele kogu maailmas. See raamat kujutab ette seda, mida meie peame perekonnana tema viimaseks panuseks – tema „viimaseks loenguks“ –tema lõputeoseks. Victor Hugo kirjutas: „Mitte miski pole võimsam kui idee, mille aeg on kätte jõudnud.“ Kuigi meie isa kirjutas palju teisi põhimõttekeskseid raamatuid, usume, et selle raamatu idee on ainulaadne ja tänapäeval väga vajalik. Ta nägi ette, et tõusujoone mõtteviis edendab lootusrikast ja optimistlikku suhtumist tulevikku, uskudes, et me võime alati areneda ja õppida, teenida ja anda oma panuse – elu igas etapis –ning et meie suurimad ja tähtsamad saavutused seisavad alles ees.
„Ela tõusujoones“ on üles ehitatud selle keskse idee ümber, mida ilmestavad neli osa, mis esindavad erinevaid eluetappe ja vanusegruppe, et toetada ja süvendada sinu arusaamist sellest põhimõttest, pakkudes praktilisi mooduseid selle mõtteviisi rakendamiseks igal eluperioodil. Tahtsime isaga selle idee rõhutamiseks lisada mitmesuguseid lugusid ja innustavaid näiteid nii tuntud kui ka „tavaliste“ inimeste eludest. Lootsime, et teiste kogemused julgustavad paljusid uskuma, et nemadki saavad anda positiivse ja püsiva osa, et mõjutada teiste elu oma mõjuringis.
Mitu päeva pärast meie isa surma rääkisin ma oma õe Jennyga sellest, kui erinev saab meie elu olema ilma temata. Järsku jõudis tõde meile mõlemale väga võimsalt kohale, kui Jenny ütles: „Kuigi teda ei ole siin, ei ole ta tegelikult kadunud; ta elab meie kaudu edasi – oma laste, lastelaste ja kõigi nende kaudu, kes püüavad elada tema õpetatud põhimõtete järgi. See ongi tema pärand.“
Ralph Waldo Emerson kirjutas: „Meie surm ei ole lõpp, kui me elame edasi oma lastes ja nooremas põlvkonnas. Sest nemad on osa meist.“
Jim Collins tabas seda ehk kõige paremini oma eessõnas raamatu „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ kahekümne viienda aastapäeva puhul avaldatud trükis:
„Ükski inimene ei kesta igavesti, kuid raamatud ja ideed võivad püsima jääda. Neid lehekülgi lugedes suhtled sa Stephen Coveyga tema võimete tipul. Võid tunda, kuidas ta sirutab raamatust välja käe, et öelda: „Vaata, ma tõesti usun seda, luba mul sind aidata – ma tahan, et sa seda mõistaksid, sellest õpiksid; ma tahan, et areneksid, paremaks muutuksid, rohkem panustaksid, looksid tähendusrikka elu.“ Tema elu on küll lõppenud, aga tema töö küll mitte.“
Loodan vaid, et saan oma isa nägemust selle raamatu vahendusel tõetruult edasi anda. Ja ehk aitab see inimestel „edastada teisele inimesele
Tõusujoone mõtteviis
„Ma läksin metsa, sest ma tahtsin elada teadlikult, pühenduda ainult elu olulistele faktidele, ja näha, kas ma saan ehk elult õppida, nii et ma ei peaks surma saabudes avastama, et ma ei olegi tegelikult elanud. Ma ei tahtnud elada seda, mis ei olnud tegelikult elu, sest elamine on nii hinnaline… Ma tahtsin elada sügavalt ja imeda elust kõik üdini välja.“
– Henry David Thoreau
Kuidas mõtled sina oma elu mitmetest etappidest, mida sa eri vanuses koged? Kuidas reageerid sa oma unikaalsele teekonnale läbi elu? Ma usun, et on väga oluline koostada plaan, kuidas saada hakkama elu tõusude ja mõõnadega: madalseisudega, õnnestumistega, ootamatute katsumustega ja tohutute muutustega, millega tõenäoliselt mingil hetkel silmitsi seisad. Kõige tähtsam on luua oma parim tulevik enne, kui seda tegelikult elus koged.
See raamat tutvustab tõusujoone mõtteviisi igas eluetapis. Tõusujoones elamine on omaette mõtteviis ja tegevuspõhimõte. See on ainulaadne vaatenurk, kuidas läheneda elule, andes oma panuse teiste ellu ja vaadates alati eesootavate saavutuste poole. See annab edule uue tähenduse võrreldes sellega, mida ühiskond tavaliselt eduks peab. Kui võtad omaks tõusujoone mõtteviisi, usun ma, et see võib muuta sinu elu, sinu lähedaste elu ja isegi kogu maailma tervikuna.
Muusikas tähendab tõusujoon ehk crescendo seda, et heli muutub tõusvalt üha valjemaks, suurejoonelisemaks, energilisemaks,
jõulisemaks. Crescendo märk < näitab, et kui mõlemat hargnevat joont veelgi pikendada, jätkub ka muusika helitugevuse lõputu paisumine. Diminuendo tähendab täpselt vastupidist: muusika muutub üha vaiksemaks, vähem jõuliseks, vähem energiliseks, taandub üha; ja nagu näitab märk >, hääbub see lõpuks, vaibub ja lõpeb sootuks. Selliselt elamine tähendab, et sa ei püüa enam areneda, kasvada ja õppida; rahuldud sellega, mille oled juba saavutanud, ning lõpuks lõpetadki loomise ja panustamise.
Kui muusikapala kulgeb tõusujoones, ei muutu see lihtsalt valjemaks. Teose ülesehituses või ettekandes tuleneb kasvamise, tugevnemise ja paisumise tunne rütmi, harmoonia ja meloodia väljendusrikkast segust. Need omakorda põhinevad helikõrguse ja rütmi põhielementidel, samuti helitugevuse dünaamikal, mis ühildub aja kulgemisega kompositsioonis või esituses.
Samamoodi selgub, et elu tõusujoones väljendab meie kirgi, huvisid, suhteid, uskumusi ja väärtusi – need omakorda toetuvad aluspõhimõtetele, mis juhivad meid läbi kõigi meie eluetappide.
Elu tõusujoones tähendab pidevat kasvamist panustamise, õppimise ja mõjuvõimu osas. Mõtteviis, et „kõige olulisem töö seisab alati ees“, on optimistlik ja keskendub tulevikule, õpetades nõnda, et inimene saab alati oma panuse anda, olenemata sellest, mis on temaga juhtunud või millises etapis ta parajasti on. Kujuta ette, kuidas elu muutuks, kui võtaksid omaks perspektiivi, et sinu suurimad andmised, saavutused ja isegi õnn ei ole mitte seljataga, vaid alati sinu ees ! Nii nagu muusika tugineb eelmistele nootidele, kuid jätab meid ootama järgmist nooti või akordi, nii tugineb ka sinu elu minevikule, kuid avaneb tulevikus.
See mõtteviis ei ole ühekordne nähtus, vaid muutub elu jooksul rikkalikuks ja tegusaks osaks sinu olemusest. Tõusujoone mõtteviis õhutab sind kasutama kõike saadaolevat – oma aega, andeid, oskusi, ressursse, võimeid, kirge, raha, mõju – rikastamaks ümbritsevate inimeste elu, olgu need inimesed siis osa sinu perest, naabrusest, kogukonnast või maailmast.
