KENDRA ADACHI
Laisa meetod GEENIUSE
HINDA SEDA, MIS OLULINE, LOOBU SELLEST, MIS POLE, JA TEGUTSE TÕHUSALT
Eessõna Emily P. Freemanilt
Inglise keelest tõlkinud Aet Süvari
SISUKORD
Eessõna Emily P. Freemanilt
SISSEJUHATUS 17
(Palun ärge jätke seda vahele)
KUIDAS MÕELDA NAGU LAISK GEENIUS 23
ÜKS OTSUS 34
Laisa geeniuse esimene põhimõte
VÄIKSED SAMMUD 50
Laisa geeniuse teine põhimõte
VÕLUKÜSIMUS 61
Laisa geeniuse kolmas põhimõte
HETKES ELAMINE 73
Laisa geeniuse neljas põhimõte
ÕIGE RUTIINI KUJUNDAMINE 86
Laisa geeniuse viies põhimõte
KINDLAD REEGLID 100
Laisa geeniuse kuues põhimõte
IGA ASI OMAL KOHAL 113
Laisa geeniuse seitsmes põhimõte
TEISTE LIGI LUBAMINE 124
Laisa geeniuse kaheksas põhimõte
KLAPITAMINE 140
Laisa geeniuse üheksas põhimõte
TÄHTSUSTAMINE 157
Laisa geeniuse kümnes põhimõte
ÕIGE JÄRJEKORD 169
Laisa geeniuse üheteistkümnes põhimõte
PUHKAMISE PLANEERIMINE 182
Laisa geeniuse kaheteistkümnes põhimõte
LAHKUS ENDA VASTU 196
Laisa geeniuse kolmeteistkümnes põhimõte
KUIDAS ELADA NAGU LAISK GEENIUS 210
Tänusõnad 224
Autorist 229
Märkused 231
SISSEJUHATUS
(Palun ärge jätke seda vahele)
Mina ei ole seda tüüpi ema, kes lastega mängiks. Tähendab, ma mängin küll, aga isiklikult ei meeldi mulle kakskümmend tuhat korda järjest klotsidest torni kokku lükata, isegi kui see lastele suurt rõõmu valmistab.*
Õnneks on minu abikaasa selline isa, kes mängib lastega. Paar suve tagasi tegi ta rannapuhkusel olles eriti hiilgava esituse. Ta kaevas liiva sisse muljetavaldava augu, nii sügava, et selle põhja nägemiseks tuli üle ääre kummarduda. Karnevaliklouni entusiasmiga õnnestus tal saada kõik kolm last veeämbritega edasi-tagasi ookeani vahet jooksma, et auku võimalikult kiiresti veega täita.
Lapsed muudkui tassisid ja valasid, tassisid ja valasid.
Aga auk ei saanud kuidagi täis.
Laste pingutuste kiuste imbus viimne kui veetilk liiva sisse tagasi. Kuna mu lapsed on armsad väiksed veidrikud, leidsid nad selle lõbusa olevat ja mängisid tükk aega kaasa – kuniks üks agressiivsete kajakate parv lõpuks nende tähelepanu röövis.
Laste linde jahtima joostes nägin tühja augu kõrval laiali pillutud ämbreid ja mõistsin, et see oli nagu mu enda elu metafoor. Võib-olla ka teie elu metafoor.
* Mul on muide kolm last. Sam käib neljandas klassis ja tema kinnisidee on Minecraft, Ben õpib teises klassis ja tema kinnisidee on maalida Mona Lisat. Annie käib lasteaias ja tema kinnisidee olen mina.
Meie naistena talitame nimelt nõnda.* Me otsime liivas augu kaevamiseks koha, jälgides, kas teised naised valivad sarnase (või, klõnks, parema) koha ja üritame end mitte nende emalikust kannatlikkusest ja bikiinivormist häirida lasta. Hakkame kaevama, lootuses, et auk on piisavalt sügav ja kulgeb õiges suunas. Kuhu me kaevame? Pole aimugi, aga mis vahet seal on. Kõik teised kaevavad, nii kaevame ka meie.
Lõpuks on käes aeg hakata vett tassima. Tassime muudkui ämbrite kaupa „vett“ – eri värvidega kalendrisissekanded, vabatahtlikud kohustused koolis, toitumiskavad, töö ja eraelu tasakaal. Me rassime. Me üritame. Me higistame. Ja vaatame, kuidas auk meie ees ikka tühjana püsib.
See tekitab segadust.
Kas kõigil teistel on asjad kontrolli all? Kas minu auk on liiga sügav? Kuhu kõik see vesi kaob?
Tõmbame hetkeks hinge ja küsime endalt, kas ka kõik teised end täielike käparditena tunnevad. Üks inimene ei suuda ju mingi nipiga tulla toime korras majapidamise, rahuldust pakkuva töö, rahuloleva perekonna, aktiivse seltsielu ja iganädalast 25-kilomeetrist jooksu sisaldava trenniplaaniga. Või suudab?
Vastust saamata võtame nõuks: ei, ainult mina ei suuda. Mul on vaja end kokku võtta. Ja nii asume paaniliselt oma harjumusi jälgima ja päevakava ümber tegema, sukeldudes tõhusama tegutsemise nimel interneti jäneseurgudesse, kuniks me emotsionaalsest kurnatusest või tegelikust füüsilisest väsimusest kokku variseme või siis lõplikult alla anname ja silmad häbi täis rannamajja margaritat rüüpama longime.
Terviseks?
* Kui seda raamatut loeb mõni mees, palun võtku teadmiseks, et naised on sageli selliseks loodud ja meid ümbritseva kultuuri tõttu tunneme teatavat survet. Lisaks, aitäh, et te seda raamatut loete, kuigi kasutan siin häbitult viiteid just naistele.
VÄSIMUSE TEGELIK PÕHJUS
Te ei ole väsinud sellepärast, et musta pesu hunnik teie diivanil näib inimestest rohkem ruumi võtvat ega ka mitte sellepärast, et keegi kodustest ei tundu teie töistest tähtaegadest hoolivat. Samuti mitte nõude pärast lapse koolis, et „viinamarjad olgu neljaks lõigatud“. Ülesandeid teil jagub, kuid te ju teate, et see nimekiri ainuüksi ei ole teie olukorra eest vastutav.
Te olete pidevalt „hoos“, üritades kogu aeg omade jaoks olemas olla, kõigi teiste emotsioonidega toime tulla, postkontoris veel ka võõraste sabasseisjate nähtamatute vajadustega arvestada, proovides samal ajal välja nuputada, kuidas selle kõige kõrvalt veel omaenda vajadusi rahuldada – eeldades, et te üleüldse teate, mis vajadused teil on.
See on liiast. Või siis ehk tundub, et see on liiast, sest te ei ole õiget raamatut lugenud, õiget taskuhäälingut kuulanud või õiget süsteemi leiutanud.
See on mulle tuttav tunne. Olen veetnud piinlikult palju tunde õiget meetodit otsides, et elu taas kontrolli alla saada, ning mul on selle tõestuseks kuhjade kaupa hüljatusse jäetud kalendermärkmikke ja allajoonitud eneseabiraamatuid ette näidata. See pole ehk vajalik, aga paljastan teile saladuse: neist ei olnud abi.
Ühest küljest tundsin, et mul tuleb eneseabiraamatu autorist sajaprotsendiliselt malli võtta, kuigi mulle ei meeldi vara magama minna ning mul ei ole igal aastal paarikümnes linnas avalikke esinemisi.
Teisest küljest? Tüdruk, jää oma unistustele truuks. Tuli välja, et häda polnud mitte minu tegemata tööde nimekirjas, vaid minu piiratud mõttemaailmas.
Ent ikkagi joonisin alla kümneid lõike, üritades imemees MacGyverina mingitki loogilist plaani paika panna. Võibolla suudab elutarkuste ja inspireerivate tsitaatide õige kombinatsioon
mind öösel unetuna vähkremast takistada? Ent üha uusi raamatuid ja tsitaate lugedes, üha uusi plaane koostades ei kadunud väsimus kuhugi. Te ehk loete seda raamatut samal põhjusel?
Mul on teile hea uudis. Teil ei ole vaja koostada uut tegevuste nimekirja – teil on vaja vaid uut vaatenurka.
MIKS LIHTSUSTAMISEST ABI EI OLE
Kui lained hakkavad pea kohal kokku lööma, pakutakse tavaliselt välja üht lahendust: lihtsustage. Tehke vähem, omage vähem, käige vähem Instagramis. Võtke endale vähem kohustusi, delegeerige ja öelge ei. Aga panustage ka kogukonna tegemistesse, liituge raamatuklubiga ja kasvatage tomateid. Valmistage ise lapsetoitu, ajage kõrvalt vinget äri ja käige abikaasaga regulaarselt väljas, kui tahate, et abielu püsima jääks. Kas see kõlab lihtsalt? Minu kogemused näitavad, et abielu, ettevõtlus ja aiandus on kõik ülimalt keerulised.
Kristlase jaoks võib lihtsa elu kontseptsioon veel eriti segane tunduda. Jeesus oli kodutu, tal oli kaksteist sõpra ning ninaesise ja peavarju osas pidi ta teistele lootma. Tema elu keskendus ühele ja ainsale eesmärgile, kõik muu kulges oma rada. Ent minnes piiblis pisut tagasi, leiame (täiesti valesti tõlgendatud) Õpetussõnade 31. peatükist naise, kes ärkab enne päikesetõusu, õmbleb perele voodilinad valmis, istutab viinamäe, tehes seda kõike oma tugevate kätega.
Kas keegi võiks, palun, mulle öelda, mis peaks mulle elus tähtis olema, et saaksin lõpuks oma eluga edasi minna?
Ja just sellepärast ei olegi lihtsustamine päriselus üldse lihtne.
Mitte keegi teine ei saa meile öelda, kuidas elada. Isegi piiblisõnum „armastada jumalat ja inimesi“ kätkeb endas miljoneid võimalusi, kuidas sellesse praktiliselt suhtuda.
Meil on vaja filtrit, mis võimaldaks keskenduda elus vaid sellele,
mis meile päriselt korda läheb, mitte sellele, mis meile kõigi teiste arvates korda peaks minema.
Kallis sõber, mina pakun sulle laisa geeniuse meetodit.
KUIDAS SEDA RAAMATUT LUGEDA
Siin üks uus õpetussõna: suhtuge geeniusena kõigesse, mis teile korda läheb ja laisana kõigesse, mis teile korda ei lähe.
Olukorrad muutuvad, koos sellega ka vajadused ja prioriteedid. Selle raamatu mõte on teile kõigis neis muutustes tuge pakkuda, aidata leida sõnu ja meetodeid, kuidas teha ruumi sellele, mis teile korda läheb.
Siin üks uus õpetussõna: suhtuge geeniusena kõigesse, mis teile korda läheb ja laisana kõigesse, mis teile korda ei lähe.
Iga peatükk tõstab esile üht laisa geeniuse põhimõtet, pakkudes välja ideid selle koheseks elluviimiseks. Ühel põhimõttel üksi on juba märgatav mõju, kuid neist igaüht oma igapäevaelus rakendades näete peagi, kuidas kolmteist põhimõtet harmooniliselt teie probleemidele personaalseid lahendusi pakuvad ja heidavad valgust ka kõigele muule, mis teile tegelikult korda ei lähe.
Võite neid lehekülgi kiirelt sirvida, et leida konkreetseid näpunäiteid ja nimekirju, millest võiks abi olla. Kui teil on rohkem aega, süvenege raamatusse, et leida ruumi, kus saate rohkem olla teie ise. Mina innustan teid alati selle raamatu poole pöörduma, kui tunnete, et rutiin lämmatab, ees ootavad elumuutused või töödtegemised hakkavad üle pea kasvama.
Õpite paremaid mooduseid pesupesemiseks, projektide lõpuleviimiseks ja õhtusöögi valmistamiseks. Hurraa! Aga praktiliste tegevuste kõrval õpite ka hindama elu, kus on ruumi nii
edusammudeks kui kannatusteks, energiaks ja kurnatuseks, korras majapidamiseks ja kehvadeks toidukordadeks. See kõik loeb, sest see kõik on teie elu osa.
Õpite paremaid mooduseid pesupesemiseks, projektide lõpuleviimiseks ja õhtusöögi valmistamiseks. Hurraa! Aga praktiliste tegevuste kõrval õpite ka hindama elu, kus on ruumi nii edusammudeks kui kannatusteks, energiaks ja kurnatuseks, korras majapidamiseks ja kehvadeks toidukordadeks. See kõik loeb, sest see kõik on teie elu osa.
Pole vahet, kas olete väikeste lastega kodus, teete lennukat karjääri, tunnete end üksiku, toimeka või tüdinuna – see raamat aitab teil selgeks teha, mis on oluline, lasta lahti ebaolulisest ja elada laisa geeniusena tegusat, ent samas rahulikku elu.
Hakkame siis pihta.
KUIDAS MÕELDA
NAGU LAISK GEENIUS
Minu esimene töökoht pärast ülikooli oli kirikus, kus olin keskkooli ajal sageli käinud ning mõned kuud enne tööleasumist abiellu astunud. Paljud töökaaslased tundsid mind veel sellest ajast, kui mul autojuhilube ei olnud, aga nüüd olin äkitselt täiskasvanud, mul oli abikaasa ja tööülesanded.
Olin täis tahtmist näidata, et kuulun sinna.
Korra kuus toimusid meil hommikused koosolekud ja kordamööda tuli kolleegidel selleks hommikusööki valmistada. Enamik kordi pakuti tavapäraseid toidupoest ostetud muffineid ja puuviljasalatit ning mäletan ennast mõtlemas, et mina suudan kindlasti paremini.
Lõpuks panin ka ennast hommikusöögitoimkonda kirja, mitte südameheadusest, vaid sellepärast, et tahtsin oma hommikusöögiga kullastandardit näidata. Jah, sedasorti ülbus paneb mind praegu piinlikkusest vingerdama, aga endast heal arvamusel oleva perfektsionistina oli mulle tähtis oma saavutusi teistega võrrelda, põrumist vältida ja muljet avaldada. Võrdlused ja hinnangud käisid asja juurde.*
Enamik töötajaid leidis hommikusöögitoimkonnaks kaaslase, aga mitte mina. Mina kavatsesin kogu krempli ise kokku keevitada.
* Oleks ma teismelisena pidudel käimiseks piisavalt lahe olnud, poleks ma nii või teisiti seal eriti tore kaaslane olnud.
Minu silmis palusid abi vaid nõrgad ja keskpärased inimesed. Väliselt enesekindlad, ent sisemiselt haprad inimesed teevad kõike üksinda.
Otse loomulikult ajasin vaid täiust taga – ja mitte üksnes toidu osas. Hoolimata tõsiasjast, et meil abikaasaga polnud punast krossigi hinge taga, laristasin raha ja ostsin toidu võimalikult kauniks serveerimiseks Pottery Barnist mõned vaagnad. Soetasin linase laudlina; kiriku vakstu oleks lihtsalt mu vaagnad ära rikkunud. Ostsin ka ühe neist klaasist jooginõudest, mida on näha Southern Livingu sisustusajakirjas, sest täiuslikus maailmas ei serveerita jooki plastikkannust. Värsked lilled, peened salvrätid –saate aru küll.
Menüü osas meenus mulle paar nädalat varem söödud hommikueine sõprade juures, kus kogu seltskond oli vaimustuses pakutud täidisega praesaiadest: kleepuvad, kuldsed ja kindlad kandidaadid maailma parima hommikusöögi nimetusele. Jah, see oli täiuslik valik.
Asja juures oli ka üks konks: ma nimelt ei osanud täidisega praesaia valmistada. Ma teadsin, kuidas teha korralikku spagetikastet ja olin käppa saamas ka peaaegu täiusliku šokolaadiküpsise retsepti, aga minu kulinaarsed oskused ei olnud just mitmekülgsed. Kui oleksin retsepti järginud, võinuks kõik ka teisiti minna.
Ent õnnetuseks arvasin ma toona, et ka retseptid on nõrkadele. Niisiis otsustasin ilma ühegi juhiseta kolmekümnele inimesele mitte üht, vaid kaht sorti täidisega praesaiu valmistada.
Kui te juhtumisi ei tea, kuidas täidisega praesaiu tehakse, siis laske mul kiiresti selgitada. Põhimõtteliselt valmistate võileiva, kasutades selleks toekat võist saia, näiteks briošši ja määrite viilude vahele midagi maitsvat, näiteks juustu, moosi või Nutellat. Siis kastate võileiva munadest, suhkrust ja piimast valmistatud segu sisse ja praete kuumas võis krõbedaks ja kuldseks. Lõpuks
niristate selle siirupi või tuhksuhkruga üle ja topite kahvli või labidaga suhu. See on taevalik.
Mina tegin seda aga nõnda.
Esimese täidisega praesaia puhul asetasin Ameerika sulajuustu viilud tavalise poesaia vahele ja ladusin leivad küpsetusplaadile sõna otseses mõttes üksteise otsa. Valmis.
Teise täidisega praesaia puhul valmistasin võileivad toorjuustu, vaarikadžemmi ja sama viilutatud poesaiaga ning ladusin ka need üksteise otsa.
Siis lükkasin plaadi ahju. Küpsema.
Ei mingit muna, ei mingit võid. Põhimõtteliselt soojendasin ahjus mingeid veidraid võileibu ja pidasin end tippkokaks. Leibu ahjust välja võttes märkasin küll, et need näevad natuke teistsugused välja kui sõbra juures (aga äkki oli see hea, sest mina tegin paremini?), lõikasin leivad kolmnurkadeks ja asetasin oma uhketele vaagnatele. Nagu sadul liig enesekindla sea seljas.
Tunnike hiljem (mõte sellest, kui vastikuks need selleks ajaks muutunud olid, ajab mulle judinad peale) algas koosolek. Istusin ruumi tagaosas ja üritasin endale mitte tähelepanu tõmmata – mitte piinlikkusest, vaid sellepärast, et ei tahtnud, et kolleegid teaks, kui väga ma tahan, et nad teaks, et mina olen selle kulinaarse meistritöö eest vastutav.
Istusin laua taga, jälgisin oma sõpru ja kolleege hommikusöögilaua juurde kogunemas, „alandlikult“ nende kiidusõnu oodates.
Mul pole vist vaja öeldagi, et neid sõnu ei tulnud.
Hommikusöök oli vastik. Kohe tõesti vastik. Ma ei tajunud ruumis mitte üksnes pettumust, aga ka piinlikku keerutamist, kui rahvas üritas salapärast kokka tänada hommikusöögi eest, mida tuli hiljem müslibatoonidega täiendada.
Võib-olla oli minust liiga dramaatiline selle fiasko tõttu peaaegu töölt lahkuda, kuid seda ma vaat et tegingi. Mul oli häbi. Olin
üritanud muljet avaldada, näidata kõigile, mida ma suudan: täiuslikult kaetud laud, veatult valmistatud eine ja äärmise tagasihoidlikkusega vastu võetud komplimendid. Selle asemel põhjustasin kellelegi ilmselt hoopis toidumürgituse. Hoolisin liiga palju valedest asjadest.
Kui te pole juhtumisi sellest veel aru saanud – niimoodi laisk geenius kohe kindlasti ei mõtle.
LIIGNE PINGUTAMINE
Kui miski teile korda läheb, üritate seda võimalikult hästi teha. Kui teile läheb aga kõik korda, ei tee te midagi hästi, mis sunnib teid veel agaramalt pingutama. Ja nii ongi väsimus platsis.
Teise kategooriasse kuuludes on tõenäoline, et teie pingutused olla võimalikult täiuslik inimolend, on kolinal läbi kukkunud, nagu juhtus ka minuga. Mõistusega saame aru küll, et me ei suuda kõigega toime tulla, aga üritame ikkagi. Viimase kümne aasta jooksul olen väga palju enesesse süüvinud ja teraapias käinud, et teha selgeks, miks igas asjas täiuslikkuse taga ajamine mulle hea lahendusena näib.
Igaühel on oma lugu, minu lugu on seotud vägivallaga. (Jah, äkiline teemamuutus, aga nüüd vähemalt teate, et lähen otsekohe teemasse süvitsi sisse.) Minu isa ja mu kodune elu olid väga ettearvamatud ja lapsena sai mulle selgeks, et minu valikud mõjutasid mu turvalisust. Kui olin vait, õppisin hästi ja koristasin toa ära, ei saanud isa vihaseks. Kuigi minu tegemised ei sõltunud alati otseselt tema käitumisest, elasin nõnda, nagu oleks see just nii. Turvatunne võrdus minu jaoks väärtustamise ja armastusega ning sellest johtuvalt nägin enda valikuid omaenese väärtuse ainsa mõõdupuuna. Arvasin, et pean olema täiuslik tütar, õpilane ja sõber, et midagi väärt olla.
