Elada vanaks

RUDI WESTENDORP

ELADA VANAKS, TUNDMATA END VANANA ELUJOUST JA TARGAST VANANEMISEST

TOLKINUD KADRI METSMA

Originaali tiitel: Rudi Westendorp Oud worden zonder het te zijn. Over vitaliteit en veroudering Originally published by Uitgeverij Atlas Contact, Amsterdam Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik Kujundanud Liis Karu Tekst © Rudi Westendorp, 2014 © Tõlge eesti keelde. Kadri Metsma, 2017 ISBN 978-9985-3-4203-9 Raamat on eesti keeles välja antud Eesti pensionisüsteemi uuendamist käsitleva uue eakuse rahvakogu projekti raames. Uue eakuse rahvakogu toimus 2017. aastal, loe lähemalt uuseakus.rahvaalgatus.ee.

Kirjastus Varrak Tallinn, 2017 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

4

SISUKORD

ELUEA PLAHVATUSLIK KASV 9 1. ELURÜTM 15

Kahjustuste kuhjumine 17 Kõik järgmise põlvkonna heaks 19 Üleminekuriitused 25 2. IGAVENE ELU 33

Tervisekahjustused ja nende parandamine 34 Perekondlik pikaealisus 41 3. MIKS ME VANANEME 47

Vananemine ei ole vajalik 49 Asendatav keha 54 Seksi hind 60 Aristokraatlikud puuviljakärbsed 63 4. LÕPLIKKUSE HINDAJAD 69

Kindlustuse kõrgemad astmed 70 Jõuetud ennustused 74 5

5. ELLUJÄÄMINE KARMIDES TINGIMUSTES 77

Ebatavaline leid Tšaadis 79 Aafrika Kullarannik 85 Vastupanu nakkushaigustele 90 Kasulikud vanaemad 94

6. PIKENENUD OODATUD ELUIGA 101

Millesse inimesed varem tavaliselt surid 103 Uued tapjad 109 Meditsiinitehnoloogia revolutsioon 114 Iga nädal nädalalõpp pealekauba 118 7. VANADE INIMESTE LEEGIONID 125

Hauakaevaja 126 Püramiidist on saanud pilvelõhkuja 129 Noorest ja vanast east tingitud sõltuvuse määr 133 8. VANANEMINE ON HAIGUS 141

Mis põhjustab vähki? 144 Normaalset vananemist ei ole olemas 147 Dementsuseepideemia 151 Vanadusnõtrus 157 9. VANANEMISE BIOLOOGIA 165

Kiirenenud vananemine 169 Hapnikuradikaalid 173 Insuliin ja kasvuhormoon 176 Kas me peaksime vähem sööma? 181 10. OLGU MEIL PIKK ELU 185

Rohkem haigena elatud aastaid 186 Rohkem tervisekahjustusteta aastaid 191 Konarlik lõpp 196 6

11. MEIE OLEMASOLU KVALITEET 199

Mida tähendab „tervislik”? 202 Leideni üle 85 -aastastega tehtud uurimistöö 204 Elule antud hinnang 212 12. ELUJÕUD 217

Uued „mehe ja naise eluead” 220 Optimism ja elutahe 230 Hall ei ole musta ja valge segu 237 13. UUS ELUTRAJEKTOOR 241

on uus 65 242 Kes mille eest vastutab? 245 Sünnipäevaluuletus 252 75

TULEVIKURETSEPT 255

Tänusõnad 263 Veel lugemist 265

7

8

ELUEA PLAHVATUSLIK KASV

I

nimese eksistents on sajandiga tohutult muutunud. Eluiga on ülikiirelt pikenenud: mitte kunagi varem pole nii paljud arenenud riikide inimesed elanud nii kaua kui praegu. See on kõige äärmuslikum nende muutuste seas, mille tööstus­ revolutsioon meie ühiskonnas algatas. Umbes saja aasta jooksul on keskmine oodatud eluiga pikenenud 40 aastalt 80 aastale ning tõenäosus elada 65-aastaseks on kasvanud 30%-lt 90%-le. Suurt kasu on lõiganud ka pensionärid: senise kümne aasta asemel ootab neid nüüd pärast vanaduspuhku­sele jäämist ees kaks­kümmend aastat jõudeelu. Ja ärgem unustagem proua Calmenti, prantslannat, kes sai 1997. aastal 122-aastaseks. Praegu sündivad lapsed võivad loota veelgi pikemat elu: on päris kindel, et mõned neist elavad isegi 135 aasta vanuseks.

Kõik need lisa-aastad ei ole tingitud inimkehaga toimunud muutustest – olgu need geneetilise manipuleerimise või muu sekkumise tagajärg. Ei, inimkeha on olemuselt ikka samasugune, nagu on alati olnud. Järsult pikenenud eluiga on otseselt seotud sellega, kui suurel määral on inimene muutnud 9

ümbritsevat keskkonda. Erinevalt varasematest aegadest on praegu kõikidel läänemaailmas piisavalt süüa, puhas joogivesi tuleb kraanist ja paljud nakkushaigused on likvideeritud. Peale selle on peaaegu olematuks muutunud võimalus langeda (sõjalise) vägivalla ohvriks. Nii polegi mingi ime, et inimesed ei sure enam lapseeas ja enamik jõuab vanuriikka.

Meie oskus senisest veelgi tõhusamalt haiguste tagajärgedega võidelda ja vananemisele vastu seista tähendab, et elame veelgi kauem.

Ometi jääb meie emotsionaalne ja sotsiaalne kohanemisvõime sellele revolutsioonile jalgu. Me järgime tõsise järjekindlusega oma aja ära elanud mustreid. Kes mõtleb oma lapsi üles kasvatades, et nad jõuavad 100. eluaastani? Millised vanemad suudaksid õlakehitusega eirata uudist, et nende poeg või tütar peab jääma klassikursust kordama? Selle asemel et püüda oma lapsi pelgalt kahekümneaastase perioodi jooksul eluks ette valmistada, peaksid tänapäeva lapsevanemad neile õpetama, et õppimine on elukestev protsess – on ju kõigile teada, et nad peavad suutma toime tulla pidevalt muutuvates tingimustes. Ja mida teevad vanemad ise, kui nende lapsed on täiskasvanuks saanud? Aeg, mil elati ja töötati ainult selleks, et oma laste eest hoolt kanda, enne kui tööja seltsielust tagasi tõmbuti, on kindlalt möödas. Tänapäeval tegelevad pesast välja lennanud laste vanemad küsimusega, millega täita oma pika elu ülejäänud aastad.

Minule kui 55-aastasele inimesele ei ole see kõik tundmata.

Pikaealisus on osaliselt tingitud geenidest, ja kuna minu emapoolne vanaema elas 99-aastaseks, võin ka mina jõuda 90. või lausa 100. eluaastani. Oo õudust! Mida ma järgmise kahekümne aastaga peale hakkan, kuivõrd mu kaks tütart on täiskasvanud ning saavad ise eluga suurepäraselt hakkama. Muidugi on mul hea meel, et ma noorelt ei surnud ja mind ootab ees muretu vanaduspõlv. Samas näen, kuidas mu 10

elu lõpp kurjakuulutavalt lähemale hiilib, ja proovin välja mõelda, kas ma pean sellele tormile vastu või mitte. Pikk elu on muljetavaldav saavutus, kuid see on ka hirmutav tulevikuväljavaade. Kas ma olen määratud veetma oma elu viimased aastad järjest halveneva nägemise ja kuulmisega, kangete kontide ja uriinipidamatuse käes vaeveldes? Või on need tavalised hirmud ühe 50. aastates mehe puhul, kes mõtleb, et siitpeale saavad asjad ainult allamäge minna?

Mitte igaüks ei näe järjest pikenevat eluiga positiivses valguses. See tekitab inimestes ebamugavust. On neid, kes räägivad, et meid on tabanud katastroof. Mõne hinnangu kohaselt elab pool kõikide aegade üle 65-aastastest inimestest just praegu. Miks keegi ei ole hädapidurit tõmmanud? Mineviku kindlustunne on andnud teed tulevikuvisioonidele, millest me praegu veel täpselt aru ei saa. Ja kõik see on juhtunud väga kiiresti. Kui mõtleme vanaks saamise peale, vaatavad paljud meist oma vanemate või vanavanemate eludele kui majakale, mis aitaks meil tormisel elumerel navigeerida. Aga meie vanavanemate ajast kuni selle ajani, mil me ise vanavanemateks saame, on neli põlvkonda, mis hõlmavad umbes sada aastat.

Sellepärast ongi vale arvata, et võime oma elu kulgu pidada oma vanemate ja vanavanemate elutee koopiaks. Need ei ole meie elu lood. Me võime nende oskustest ja teadmistest paljugi ammutada, aga elu liigub edasi, mitte tagasi.

Kui vähegi viitsite kuulata, räägivad vanad inimesed teile, et elu on raske töö. Vananemist seostatakse kaotusega – mõnikord on see ootamatu ja varane, aga järjest sagedamini saabub see aeglaselt ja elu hilisemas faasis. Me peame selleks valmistuma ja sellega kohanema. Arthur Rubinstein (1887–1982), üks maailma parimaid pianiste, suutis oma mänguga publikut kütkestada väga kõrge eani. Ta tegi sõrmede kehvema liikuvuse tasa sellega, et piiras oma repertuaari, harjutas rohkem ja alustas lugusid aeglasemalt, et 11

oleks lihtsam vajadusel tempot tõsta. Õnneks suudavad eakad inimesed tavaliselt oma kehafunktsioonide kadumisega hästi kohaneda. Vanemaealised inimesed on üldiselt oma tervisega rahul. Kaks kolmandikku peab oma tervislikku seisundit „heaks või väga heaks”. Hoolimata sellest positiivsest väljavaatest ei taha paljud inimesed omaks võtta mõtet, et ka nemad, nagu kõik teisedki, vananevad paratamatult: „Miks see peab nii olema?” Naljakas on see, et kui neilt küsida, kas nad tahavad kauem terved olla, vastavad kõik jaatavalt. „Muidugi!” on üksmeelne vastus. Ja kauem terve olek on asi, mis tuleb meil välja järjest paremini, mis omakorda toob kaasa üha pikema elu.

Meie ühiskonnas suhtutakse vananemise teemasse samamoodi kahemõtteliselt. Üliõpilastelt eeldatakse järjest spetsiifilisemate oskuste omandamist järjest lühema ajaga, et ei tekiks ohtu muutuda tänapäevase tööturu jaoks liiga vanaks ja sobimatuks. Aga pikas plaanis selline kiirustamine pigem vähendab, kui suurendab nende produktiivsust. Kui inimene on meie päevil juba 50. eluaastani jõudnud, on töökoha vahetus täiesti välistatud. Ja kui peaksite selles vanuses töökoha kaotama, on uue leidmine väga raske. Uusi töökohti lihtsalt ei ole. Tööandjad usuvad müüti, et „seenioride” füüsilised ja vaimsed võimed on piiratud ja kahanevad kiires tempos, seega on nende kehadesse ja ajudesse investeerimine puhas raiskamine. Kuigi on ettevõtjaid, kes on ära tundnud „hõbedaste aastate majandusse” peidetud potentsiaali – mitte kunagi varem pole majanduselus osalenud nii palju vanema­ealisi töötajaid ja tarbijaid –, peetakse vananemist siiski praegu meie ees seisvate sotsiaal-majanduslike probleemide põhjuseks.

Me oleme saja aasta jooksul praegusest bioloogilisest ja sotsiaalsest korrast välja kasvanud ning see kord vajab tõsist kapitaalremonti. Meil tuleb asjad ümber mõelda ning 12

kohandada oma elukorraldus nende tingimustega, milles me praegu elame. Arenenud maades on sellega juba algust tehtud, küll vastumeelselt, pensioniea järkjärgulise tõstmisega 65. eluaastani. Võib-olla oleks parem kindlaks määratud pensioni­east üldse loobuda. See kängitseb meid järjest halvemini selga istuvasse hullusärki. Nüüd, kus me elame kauem ja tervislikumalt kui iial varem, on meil võimalus ja vastutus muuta oma elu tähenduslikuks.

See raamat on „satelliitnavigatsiooniseade”, mis aitab teil leida rada elus, mis veel ees seisab. Ma näitan, kuidas ja miks on inimesed miljonite aastate jooksul oma keskkonnaga kohanenud. Räägin ka sellest, kuidas meie elu on muutunud järjest paremaks – isegi nii palju, et rahvastiku struktuur ei meenuta enam püramiidi, vaid pilvelõhkujat. Siis on veel muidugi küsimus, mida me peaksime selle pika eluga peale hakkama, nüüd, kui meid on sellega koormatud. Kas me saame seda kindlas suunas juhtida? Kõik ütlevad, et vananemine on normaalne, et see on „tavaline asi”, aga kas see on tõesti nii? Mida me saame õppida inimestelt, kes püsivad väga kõrge eani terved? Kas vähem söömisest oleks kasu, või hormoonide, vitamiinide ja mineraalide võtmisest? Mida saaksime õppida vanadelt inimestelt, kes on jätkuvalt täis elujõudu, vaatamata haigustele ja vanadusnõtrusele? Kuidas nad suudavad säilitada oma heaolutunnet? Loomulikult arutlen põhjalikult ka elu plahvatusliku kasvuga kaasnevate sotsiaalsete ja poliitiliste külgede üle.

Ma uurin kõike seda läbi meditsiini-, bioloogia- ja evolut­ siooniteaduse prisma. Nagu näeme, on see ainuvõimalik lähenemisviis, kui soovime selgitada, miks me vananeme.

Evolutsiooni kontekstis, kus keskset osa mängivad seks ja paljunemine, saab selgeks, et vastsündinud ja täiskasvanute vananemine on ühe mündi kaks külge. Me oleme geneetiliselt 13

programmeeritud oma lapsi armastama ja meie kehad on määratud vanadusse „vajuma”.

Ma proovin anda vananemisprotsessist arusaadava ülevaate, olgugi et see on keeruline ja paljutahuline nähtus. Just sel põhjusel alustab iga peatükki lühike sisukokkuvõte. Sageli on peatüki alguses mõni lugu Hollandist või ülevaade Hollandis tehtud uurimistööst, mille tulemused kehtivad enamiku arenenud maailma kohta. Ja neile, kes tahavad teada rohkem, kui ühte või teise peatükki mahub, on raamatu lõpus nimekiri soovituslikust lugemisvarast.

Mul ei õnnestunud alati vältida üldisi mõisteid nagu „noored”, „täiskasvanud” ja „vanemad, eakad inimesed”. „Vanemad inimesed” on täiskasvanud, kelle puhul on vananemis­ protsess hakanud endast juba märku andma. See juhtub tavaliselt mõni aeg pärast 50-aastaseks saamist. Mõistet „vanadus” kasutan 75-aastaste ja vanemate inimeste kohta ning väga vanadeks inimesteks nimetan neid, kes on ületanud 85. eluaasta künnise. Praegu on see keskmine läänemaade inimeste surmaiga.

Tänapäeva vanemad inimesed ei kahtlegi, et nende elud on elamist väärt, ja seda kuni väga kõrge eani. Nad võivad meile õpetada, kuidas vananeda ilma end vanana tundmata.

Mul on väga hea meel raamatu viimastes peatükkides ka neile sõna anda.

14

1 ELURÜTM Kõik, mis on olemas, vananeb. See kehtib raamatute, õlleklaaside, pesumasinate ja inimeste kohta. Vananemine kui protsess on tillukeste kahjustuste kuhjumine, mis on lihtsalt olemise kõrvalnäht. Bioloogia ja evolutsiooni seisukohast ei ole mingit põhjust, miks me peaksime vananema. Olulised on meie elu varasemad aastad: siis on meil võime lapsi sigitada ja sünnitada ning nad üles kasvatada.

Kui see on tehtud, on meie elu kasulik osa otsas – bioloogilises mõttes. Meie kronoloogiline vanus, tervis ja sotsiaalne staatus põimuvad vananemise protsessi käigus omavahel. Tehnika- ja meditsiiniteaduse arenemine toob kaasa selle, et meie bioloogiline ja kronoloogiline vanus on üha vähem omavahel seotud.

15