ELAV ÄRGANU POEG Ibn Tufayl
Filosoofiline jutustus
Hea ja helde Allahi nimel!
Et Allah õnnistaks meie isandat Muḥammadit, tema peret ja seltsimehi ning annaks neile rahu!
Sa palusid minult, mu üllas, siiras ja armastav vend ‒ andku Allah sulle igavene elu ja lõputu osadus õnnega ‒, et ma avaldaksin sulle, niipalju kui mul selleks suutmist, saladusi valgustusfilosoofiast, mida õpetas isand ja filosoofide valitseja Abū ʿAlī ibn Sīnā*. 1 Ent pea meeles ‒ see, kes tahab üles leida selget tõde, peab seda ise innuga otsima ja mitte pelgama selle kättesaamiseks kuluvat vaeva.
Küsimus, mille sa minu ette seadsid, äratas minus üleva meeleliigutuse ‒ olgu Allah kiidetud ‒, mis kandis mu sellisesse sisekaemuslikku aimusesse, millest mul varem ettekujutust polnud, ja tõstis mu meele sedavõrd ülendatud olekusse, mida pole võimalik sõnutsi kirjeldada ja arutluse varal edasi anda, sest see on sootuks teisest olemisviisist ja muust maailmast. Ainus seos, mis on niisugusel meeleseisundil kõnega, avaldab end sedasi, et pärast selle seisundi ääretut õnnetulva, naudinguga põlemist ei suuda seda kogenu ning sellele astmele tõusnu enam vaikida ja oma saladust varjata. Teda haaranud ärevus, vaimustus ja rõõm sunnib teda välja ütlema korraga kogu saladuse esimeste suhu tulnud sõnadega. Järelikult, kui niisugusel inimesel pole teaduslikku haridust, kõneleb ta ükskõik kuidas.** Üks neist näiteks söandas seda seisundit silmas pidades isegi öelda: „Olgu ma kiidetud! Kui suur on minu au!“ Teine hüüdis: „Mina olen tõde!“ Ning kolmas: „Üksnes Jumal on minu rõivaste all!“
1 Tärnidega tähistatud nimesid ja mõisteid on selgitatud raamatu lõpus „Seletustes ja lisandustes“. ‒ Tõlkija märkus.
Õpetaja Abū Ḥamīd al-Ġazālī* kirjeldas
oma viibimist taolises meeleolekus luulereaga:
Sellest, mis oli, miski ei meenu, meeles on hea, ära enamat küsi.
Kuid tema oli kuulus kui sõnataidja kirjamees ja kogenud õpetlane. Pane tähele ka Abū Bakr ibn aṣ-Ṣā’iġi** sõnu tema traktaadi „Inimese ja intellekti ühtumine“2 lisas. Ta ütleb, et see, kes taipab eespool kirjapandu mõtet, näeb selgelt, et ükski tavalistest teadustest sugenev teadmine ei ulatu sellise astmeni. Sellel mõeldavani küünitakse alles astmel, kus meel on vabanenud kõikidest varasematest tõdemustest ja hakkab kogema hoopis uut laadi tõdesid, mille lähteks ei ole kehaline olemasolu. See on liialt ülev, et olla mingis seoses looduseluga, ja kaugel kõigest, millest see koos seisab. See on ära pälvinud olla nimetatud jumalikuks olekuks ning Allah laseb seda osaks saada oma sulaseile, kui tahab. Aste, millest kõneleb Abū Bakr, saavutatakse kaemusliku tunnetuse ja arutleva teaduse varal. Pole kahtlust, et ta ise oli selleni jõudnud, ent ka mitte edasi läinud.
Kuid aste, mida mainisime eespool, on midagi muud. Ta sarnaneb tollega vaid selle poolest, et temal mõistetav pole vastuolus tollel mõistetavaga. Erinevus on vaid enamas selguses ja kaemuslikkuses, mille loob see, mida me mõistu meele jõuks nimetame. Sest ei rahvakeeles ega õpetlaste sõnapruugis ole nime, mis annaks edasi seda, mis tema varal ilmsiks saab.
Mainitud kaemuslaad ja meeleseisund, mille maitsmine ajendus sinu küsimusest, on üks neist seisundeist, millele osutas õpetaja Abū ʿAlī, kui ta kõneles: kui inimese soov ja süvenemispüüd läheneb niisugusele piirile, hakkavad temani ulatuma ürgtõe valguse õrnad helgid, mis välgu kombel sähvatavad ja samas kustuvad. Kui ta oma püüdlemist suurendab, võib ta neid kogeda üha sagedamini. Edaspidi võib ta seda helki aduda süvenemistahet rakendamatagi. Tarvitseb tal vaid mingit asja tajuda, kui astub sellest edasi pühaduse valda, mis ta oma võimusesse haarab ja oma jälje tema meelde jätab. Sedasi hakkab ta nägema ürgtõde igas asjas. Lõpuks viib püüdlemine ta nii kaugele, et selline meeleseisund muutub temas püsivaks, hetkeline muutub kestvaks ja kiir eredaks valguseks. Ta teadmine muutub püsikindlaks, alatise sõpruse taoliseks. Pärast seda kirjeldab ta asteastmelist edasiliikumist, mis lõpeb seal, kus inimese meel muutub lihvitud peegliks tõe palge ees. Tema pärisosaks on siis ülim nauding ning teda vallanud ürgtõe jälgede tundmine iseendas teeb talle rõõmu. Selles seisundis vaatab ta ühelt poolt ürgtõe, teiselt enda poole ja
„Risālat al-ittiṣāl al-ʿaql bi-l-insān“ ‒ autori hästi tuntud kirjutiste hulka kuuluv töö. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
2
kõigub nende mõlema vahel. Aga kui taandub ka teadmine enesest, näeb ta vaid tõde üksi. Iseennast näeb ta ainult kui osa kaemusest. Selline on tõega ühekssaamise seisund.
Need on seisundid, mida ta on kirjeldanud, püüdes jõuda nendeni vahetu maitsmise varal ning mitte mõistusliku tunnetuse teed mööda minnes, sarnasusi otsides, eeldusi seades ja järeldusi tehes. Kui sa tahad selle kohta näidet, mille abil taibata selle rahva tunnetusviisi erinevust ülejäänute omast, siis kujuta endale ette, kuidas elab sündimisest saadik pime, kes on loomult andekas, selge meele, kindla mälu ja taipliku vaimuga. Lapseeast peale on ta elanud oma kodupaigas, õppinud tundma sealseid inimesi ja suurt hulka elavate olendite ja elutute asjade liike, oma linna tänavaid, maju ja väljakuid teistelt meeleelunditelt saadud muljete varal niisuguse määrani, et on suuteline ilma talutajateta selles linnas ringi liikuma ning vastutulijaid kohe ära tundma. Värve on ta õppinud eristama nende nimetuste tõlgendamise ja nende kasutamise piiride järgi. Kui ta aga jõuab astmeni, millest oli juttu eespool ‒ ta silmad avanevad ja ta saab tagasi nägemisvõime ‒, siis selles linnas ringi liikudes ei leia ta seal kogunisti midagi, mis oleks vastuolus tema senise kogemusega, ja miski tema teadmistest ei osutu ekslikuks. Värve näeb ta tõepoolest olevat vastavuses talle varem kirjeldatuga. Uued on ainuüksi kaks olulist seika, millest üks tingib teise, ja nimelt ‒ palju suurem selgus ja aredus ning sellest johtuv mõnu.
Need, kes mõtlevad üksnes arutlevalt ega küüni läheduseni Jumalaga, on nagu pimedad esmalt. Värvid, mida nad tunnetavad vaid nende nimetuste seletamise varal, on võrreldavad asjadega, mida Abū Bakr nimetab liiga ülevaiks, et olla seotud kehalise eluga, ning Allah avab need neile oma sulastest, kellele tahab. Need arutlevalt mõtlejad aga, kes on tõusnud läheduseni ja kellele Allah on andnud selle, mida me mõistu meelejõuks nimetasime, sarnanevad pimedaga teises seisundis. Kuid haruharva on leida inimest, kes viibib nii kõrgel, et näeb kõike otse nagu avasilmi ega tunne vajadust kaudse arutlemise järele.
Ent ma ei mõtle siin ‒ õnnistagu Allah sind oma lähedusega ‒ arutlustest lähtujate tunnetust, mis algab kehalise olemise maailmast, ega ka läheduses viibijate nägemust sellest, mis on sealpool kehalise olemise maailma. Need mõlemad tunnetused on täiesti erinevad olemuselt ega kattu teineteisega milleski. Ma pean silmas ainult neid mõtlejaid, kes jõuavad ülemaisuse tunnetamiseni, nii nagu Abū Bakr ise. Missuguse kogemuse tingimuseks on tõepärasus ja põhjendatus ning seetõttu on nende teadmine vastavuses Jumala läheduses olijate teadmisega, kuigi viimased kogevad samu asju võrratult suurema selguse ja enama mõnuga.
Abū Bakr aga laidab mõnu, mida selle tunnetustee inimesed otsivad, väites, et see kõik on vaid kujutlusvõime vili, ja lubab kirjeldada
elav ärganu poeg
ammendavalt, kuidas nende ülenemisseisund tekib. Kuid talle peab
ütlema: ära asu kiitma rooga, mida sa pole maitsnud, ja ära astu tõetundjate kandadele. Ta aga ei üritanudki seda teha ega pidanud oma lubadust. Arvatavasti ei lasknud tal seda teha ajakitsikus, mida ta on maininud, ja Orani 3-reisi raskused. Või siis märkas ta, et selle seisundi kirjeldamine oleks sundinud teda kõnelema asjadest, mis heidavad halba valgust ta enda elukäigule, ja tunnistama valeks vaeva, mis oli kulunud vara kasvatamiseks, ja selle kättesaamiseks kasutatud kavaluse. Ent sellega me oleme kaldunud ainest, mida sa meid käsitleda palusid, palju rohkem kõrvale kui tarvis.
Eespool kõneldust saab selgeks, et sinu soov peab silmas vaid ühte neist kahest sihist ‒ see, mida sa teada tahad, on asi, mida kogevad kaemuse, maitsmise ja aimuse inimesed läheduseseisundis. Kuid see ei ole niisugune ainevald, mille tõepärasuse kohta saab anda ettekujutuse raamatu varal. Kui keegi üritab seda teha kõnes või kirjas, kaotab ta käest asja olemuse ja tulemuseks on arutlus teises laadis. Kui see aine rüütub kirjatähtedesse või häälikutesse, läheneb ta meelelisele maailmale ega jää üldsegi selleks, mis ta iseenesest oli, ja mõistete tähendused nihkuvad täiesti paigast. Osa inimesi läheb õigelt teelt kaugele eksi, teised aga, keda eksinuiks peetakse, püsivad oma paigas. Seda seetõttu, et jutt on lõpmatusest ääretus avaruses, mis mahutab kõik ega mahu millessegi.
Teist neist sihtidest ‒ ütlesin ju, et sinu soov peab silmas vaid ühte neist ‒ tahad sa tundma õppida, minnes arutlevalt mõtlejate teed mööda.
Viimane aga on paratamatult ‒ õnnistagu Allah sind oma lähedusega ‒asi, millest kirjutatakse raamatuis ja räägitakse sõnutsi. Ent niisugust asja ennast leida on võimatum kui punase väävli* kübet, iseäranis paigas, kus meie elame. Tervest rahvapõlvest vaid üksikud juhtuvad seda kübet tabama. Ning needki, kes seda veidi on leidnud, kõnelevad teistele sellest vaid mõistu ja aimamisi, sest pärimuslik usk ja seadus hoiatab selle eest ja keelab sellesse süvenemise.
Ära mõtle, et filosoofia, mille oleme pärinud Aristoteleselt, Abū Naṣrilt** ja „Tervenemise raamatust“, on piisav selles osas, mida sina otsid. Ja ka ükski andaluuslastest pole kirjutanud sellest rahuldaval moel. Sest enne loogika ja filosoofia tuntuks saamist pühendusid Andaluusias elanud anderikkad ja helged pead vaid matemaatikale, nad arendasid selle kõrgele tasemele, kuid ei jaksanud enamat. Pärast neid tuli põlvkond, kes ületas nad loogikas. Need küll arendasid seda teadust, kuid ei pääsenud selle varal lähemale tõelisele täiuslikkusele. Üks neist ütles:
3 Oran, araabia keeles Wahrān ‒ 10. sajandil asutatud linn Põhja-Aafrikas, tänapäeva Alžeerias.
„Mind vaevab mõte, et inimesel on valida vaid kaks teadust ja mitte enam: tõene, mida uurima oleme väetid, ja vale, mille uurimisest pole tulu.“*
Pärast seda põlvkonda sündis uus, arult taibukam põlvkond, kes tõele lähemale jõudis, ning nende seas polnud peenemalt mõtlejat, kindlamalt arutlejat ja selgemalt nägijat kui Abū Bakr ibn aṣ-Ṣā’iġ. Ent ta oli hõivatud selle ilma muredest sedavõrd, et surm tabas teda enne, kui ta suutis oma teadmistevaramu avada ja peidus oleva tarkuse nähtavale tuua. Seetõttu on enamik tema kirjutatud raamatuid lõpetamata või päris poolikud, nagu näiteks raamat „Hingest“ ja „Üksilduja elukord“ ning ka teosed loogikast ja füüsikast. Lõpule on viidud üksnes mõned õhukesed raamatud ja kiirustades kirjutatud kirjad. Seda möönab ta ka ise; tema enda sõnul on kõik, mis puudutab tema uuringute sihi olemust, kirjas „Intellekti ja inimese ühtumises“, kuid selles kirjapandu mõistmiseni küünitakse alles pärast rohket vaeva ja väsimust. Paljudes kohtades on asjade käsitlusviis kaugel täiusest; kui tal oleks olnud rohkem aega, oleks ta selle teisiti kirjutanud. Sellised olid olud, kust tulid meieni selle mehe teadmised, sest isiklikult me teda ei tundnud. Tema kaasaegsed aga ei maini, et oleks olnud teisi temasarnaseid taseme poolest; ma ei tea neilt ühtegi kirjatööd pärinevat. Need, kes tulid tema järel ja on meie kaasaegsed, pole veel jõudnud oma kasvu piirini või on jäänud kängu enne täiust; vahest pole aga meie ise veel aru saanud nende tõelisest tähendusest.
Abū Naṣri raamatud 4, mis on meile kättesaadavad olnud, on enamikus loogika kohta. Need aga, mis käsitlevad filosoofiat, sisaldavad palju küsitavusi. Raamatus „Õilis linn“ väidab ta, et kurjade hinged viibivad pärast surma igavesti kestvas ääretus piinas. Kuid „Riigivalitsemises“ seletab ta, et nad hajuvad olematuks; igavesti püsima jäävad üksnes täiuslikud hinged. „Kõlbluseraamatu“ seletustes kirjeldab ta seda, mis teeb inimese õnnelikuks, kuid seob selle kõik maise elu ja maailmaga. Jätkuks väidab ta otsesõnu, et kõik, mis sellele lisaks väidetakse, on tühi jutt ja eitede loba. Ta paneb kõik inimesed kahtlema Allahi helduses ning seab headuse ja kurjuse ühele ning samale astmele, sest väidab kõike lõppevat olematuses. See on andestamatu eksitus ja viga, mida ei saa heaks teha! Muud säärast, nagu näiteks seda, mida ta vassib seoses prohvetlusega, pidades viimast mingiks eriliseks kujutlusvõimeks ja eelistades sellele filosoofiat, on lausa ülearune nimetadagi.
Mis puutub Aristotelese raamatutesse, siis on õpetaja Abū ʿAlī meid nende seletamises ennetanud „Tervenemise raamatus“**, tehes seda tema koolkonnas tavaks olnud viisil. Selle raamatu alguses selgitab ta, et tema meelest on tõde teistsugune kui see, mida ta selles teoses peripateetikute
elav ärganu poeg
õpetust järgides on kirjeldanud. Kui keegi tahab teada puhast tõde, saab ta seda lugeda raamatust „Idamaa (ehk Valgustuse) filosoofia“. Kes võtab ette vaeva lugeda „Tervenemise raamatut“ ja ka Aristotelese omasid, leiab, et enamiku küsimuste puhul on need omavahel vastavuses, ehkki „Tervenemises“ on asju, mida Aristotelese raamatutes meieni jõudnud ei ole. Aga kui keegi võtab kõike, mida on leida Aristotelese teostes ja „Tervenemises“, sõna-sõnalt ega märka neisse peidetud salajast mõtet, siis ei jõua ta nende varal eales täiuseni, nii nagu õpetaja Abū ʿAlī ise oma „Tervenemise raamatus“ hoiatas.
Mis puutub õpetaja Abū Ḥamīdi* raamatutesse, siis ühes neist, võttes kõnelda inimeste enamusele, köidab ta end mõne asja külge, ent teisal seob end neist jälle lahti, peab mõnda asja usutaganemiseks, kuid tuleb pärast ise selle juurde tagasi. Kõige selle hulgas, mida ta oma „Kummutamise raamatus“ filosoofide õpetustes usutaganemiseks loeb, on peamine liha ülestõusmise eitamine ja väide, et tasu ja karistus saab osaks ainult hingedele. Kuid oma „Tasakaalu raamatu“ alguses ütleb ta, et niisugust arvamust peavad vormiliselt tõeks ka sufide õpetajad. Raamatus „Eksimustest päästja ja meeleseisundite seletaja“ kinnitab ta oma arvamuse ühtivat sufide omaga ning et tõekspidamine, mille juurde ta on jäänud, on kauaaegse uurimise vili. Seda laadi väitmisi võib tema raamatutest palju leida igaüks, kes tähelepanuga loeb ja usinalt uurib. Tema aga otsib sellele õigustust „Tasakaalu raamatu“ lõpus, kirjeldades seal kolme liiki tõekspidamisi: esimene seisneb mugandumises rahva enamuse omaga, teine öeldakse välja neile, kes esitavad küsimusi ja otsivad õpetust, kolmas jääb vaid inimese ja tema hinge vahele ega ole käsitatav ühelegi muule ‒ vahest ainult neile, kes ise sama tõdemuseni on jõudnud. Selle jätkuks ütleb ta: kui nendes sõnades ei ole midagi muud peale selle, mis sind pärimuslikus arvamuses kahtlema paneb, siis on sellestki kasust küllalt. Sest see, kes ei kahtle, ei mõtle järele; kes ei mõtle järele, ei saa selgust; kel pole selgust, on pime ja segase meelega. Piltlikult ütleb ta seda värsis:
Võta, mida näed, ja jäta, mida kuulsid. Kui tõuseb päike, pole kasu Saturnist.
Niisugune oli tema viis õpetada; enamasti teeb ta seda mõistupiltide ja vihjete varal. Tulu leiab sellest üksnes see, kes sisemise kaemuse varal samale arvamusele jõudnult teda kuulab, kellele on loomuomane seda laadi asju mõista ning kes on iseäranis taipliku meelega; neile piisab vähimastki vihjest. Raamatus „Kalliskivid“ mainib ta, et on kirjutanud salajasi raamatuid, milles tõde on öeldud otse. Kuid meie teada pole neist ühtegi olnud võimalik Andaluusias kätte saada. On aga raamatuid, mida mõned inimesed mainitud salajasteks teosteks peavad. Kuid see pole nii, sest
need raamatud on „Vaimsed tunnetused“, „Hingus ja võrdsustamine“ ja kogu muid väiksemaid kirjutisi. Neis raamatuis on tõepoolest vihjeid, kuid nende sisu et ole kuigivõrd abiks, saamaks selgust asjus, mis tema üldtuntud raamatutes juba paiguti kirjas on. Raamatus „Ainus siht“ on tehtud seda veel vähem arusaadavalt kui juba nimetatud raamatuis. Tema oma sõnul „Ainus siht“ aga salaõpetusi ei sisalda. Üks nüüdisaegseist tõlgendajaist on oma meelest teinud „Valguseorva“-raamatu lõpus olevatest sõnadest kaugelemineva järelduse, mis võib ta paisata sügavikku, kust pole pääsu. Jutt on kirjakohast, kus nimetatakse neid, kelle eest loorid varjavad valguse, ja jõutakse ühtumisse jõudnuteni ning kinnitatakse, et nende teada on viimasel olemusel tunnus, mis eitab puhast ainsust. Sellest teevad nad järelduse, et Abū Ḥamīdi arvates on esimene tõelisus (olgu ta kiidetud) olemuslikult paljus. Allah on muidugi kõrgemal sellest, mida need äraeksinud väidavad.
Meie ei kahtle, et õpetaja Abū Ḥamīd oli ülenenud ülima õndsuseni ja tõusnud ainsuse kõrgemale astmele. Kuid tema salaõpetuse raamatuid, milles oleks käsitletud kaemuslikku teadmist, ei ole meie kätte sattunud.
Tõemõistmine, milleni meie küünime, on kätte võidetud tema ja õpetaja Abū ʿAlī sõnade hoolika uurimise varal.* Olen ühte neist täiendanud teisega ja kõrvutanud tänapäeval teadaolevat sellega, mida hindavad inimesed, kel taipu filosoofiast. Esmalt sugenes meil käsitus tõest arutlemise ja mõtlemise varal ning nüüd, kui olen kogenud põgusalt kaemust, pean end pädevaks kõnelema kõige olulisemast. Otsustasime, et oled esimene, kellele me meile teadaoleva usaldame ja tõtt räägime, sest sinu sõprus on kindel ja kiindumus siiras. Kui aga tooksime kohe sinu ette kõrgeima sellest, milleni ise küünime, ilma et oleksid omandanud põhialuseid, poleks sul sellest rohkem tulu kui kõige tavalisemast pärimuslikust õpetusest. Ühesõnaga ‒ tulemuseks oleks see, et sa hakkaksid mind järgima kiindumuse ja ustavuse tõttu ning mitte tõe pärast, mille ma olen välja öelnud. Ma ei lepi, et sa vaid sellele astmele tõused, olen rahul sinuga üksnes siis, kui sa kõrgemale lähed; sest sellest tasemest ei piisa lunastuseks ja mis veel tähtsam — tõusmiseks kõrgematele astmetele. Ihaldan, et sa läheksid mööda sama teed, mida mööda läksime meie enne sind; et sa sukelduksid merre, mille me ületasime; et sa jõuaksid sama kaugel asuvasse paika, kus oleme meie; et sa näeksid seda, mida saime näha meie, ja tõdeksid sisekaemuses kõike, mida tõdesime meie; et su tunnetus vabaneks sõltumisest meie tunnetusest. Ent selleks on tarvis üpris pikka aega, mure puudumist maiste asjade pärast ja ääretut indu ülima poole püüdlemisel. Kui sa kogu siirusega lähed selle sihi poole ja oled kindel kavatsuses pühendada end selle otsingule, siis saad hommikul tunda rõõmu oma öise rännaku üle, vaev muutub õnnistuseks ning su Isand läkitab sulle rahu.
elav ärganu poeg
Ibn Tufayl ELAV ÄRGANU POEG
Araabia filosoofi Ibn Tufayli ehk ladinapäraselt Abubaceri (u 1110—1185) avicennismist ja sufismist inspireeritud filosoofiline jutustus „Elav Ärganu poeg“ räägib loo iseõppijast metsikust lapsest, kes kasvab üksikul saarel gaselli hoole all ning jõuab ümbritsevat tasapisi mõtestades ülima tõeni. Ehkki ta on ülejäänud inimkonnast eraldatud, tajub laps ometigi, et erineb teistest loomadest, olles neist kõrgem olend. Nii käsitleb uusplatonistlike sugemetega lühiteos allegoorilises võtmes inimese arenguteed tunnetuse kõrgeimale astmele, looduse, iseenda ja maailmakorra ning nende aluseks oleva printsiibi mõistmisele.
. .
Andaluusias Granada lähistel sündinud
Ibn Tufayl oli eluajal tuntud filosoofi, õukonnaarsti, teoloogi, matemaatiku ja hiljem ka Maroko sultani vesiiri ehk ministrina. Tema „Elav Ärganu poeg“ rajas teed sellistele spirituaalset teekonda aluseks võtvatele teostele, nagu on Dante „Jumalik komöödia“ ja Bunyani „Palveränduri teekond“.
Islami klassikalise filosoofiateose on eesti keelde tõlkinud Haljand Udam (1936—2005).