Silja Aldudóttir
Fääri keelest tõlkinud Andry Arro
Illustreerinud Bárður Dal Christiansen
Esimene osa
Originaali tiitel:
Silja Aldudóttir
Ódjór
Bókadeild Føroya Lærarafelags, 2022
Raamatu väljaandmist on toetanud FarLit
Published with a grant from FarLit
© Tekst: Silja Aldudóttir 2022
© Kaas ja illustratsioonid: Bárður Dal Christiansen 2022
Title of the original Faroese edition: Ódjór
Published by agreement with Bókadeild Føroya Lærarafelags, www.bfl.fo
© Tõlge eesti keelde: Andry Arro, 2024
Toimetanud Eva Velsker
ISBN: 978-9916-9262-3-9
Trükitud trükikojas Printon
Asta vaatas raamatusse oma süles, kuid tal ei olnud aimugi, mida ta õieti luges. Kõik tema mõtted olid koondunud teiselt poolt raamaturiiulit kostvale helile. Häälte toon, sammud põrandal, tema enda asukoht ruumis. Keha kangestus.
Muutus kõvaks nagu kivi. Nagu varisev ja purustav maalihe.
Kui Uni, Niklas ja mõned teised tema klassi poisid kooli raamatukogu diivanist mööda läksid, istus ta seal hiirvaikselt ja ta silmad olid leheküljel kinni. Silmanurgast nägi ta, et nad möödusid temast ilma tema poole vaatamatagi.
Ta hingas jälle kergendatult välja.
Uni ja tema olid lasteaias ning esimestel kooliaastatel olnud parimad sõbrad. Nüüd näis, justkui oleksid nad täiesti võõrad. Uni teeskles, et ei näe Astat, ja Asta teeskles, et ei näe Unit.
Ta kuulis poisse kusagil raamaturiiulite taga omavahel juttu ajamas. Nende hääled sumbusid õhukese paberi lõpututesse kihtidesse. Aga siis hakkas keegi neist naerma ja hääled muutusid valjemaks. Seejärel kuulis ta ka mõnede oma klassi tüdrukute hääli. Hääled kandusid temani läbi ruumi väikesteks nurgakesteks jagavate riiulite labürindi. Ta proovis hääli üksteisest eristada. Talle tundus, et Uni häält ta ei kuulnud.
Asta püüdis kõrvu kinni panna ja selle asemel leheküljel olevatele ridadele keskenduda. Ta lehitses raamatus tagasi ja leidis koha, kus ta oli järje kaotanud. Ta vajutas rusikas kätt mööda raamatu keskkohta ülevalt alla ja alt üles. Venitas raamatu kaasi tahapoole justkui arreteeritava inimese käsi. Valupiirile ähvardavalt ligidalt. Venitas seni, kuni tundis, et raamatu selg andis kuiva ja kaebliku jõnksatusega surve all järgi. Ta vaatas ehmunult raamatut, mis lamas vastupanu osutamata pärani lahti tema käte vahel.
Hääled vaibusid ja raamatukogus muutus taas vaikseks.
Tasapisi tõmbasid sõnad tema mõtted enda juurde tagasi. Vaikselt kadus ruum tema ümbert.
Silmad liikusid mööda lehekülgi.
Sõrmed keerasid ettevaatlikult õhukest paberit.
Kiviks kangestunud keha otsekui murenes vaikselt nagu pehme liiv.
Äkki tundis ta seljal lööki. Ja siis veel mitut. Õlal, kuklas, peas. Raamatud sadasid talle kaela. Ta käed tõusid pea kohale ja jäid ootama. Aga siis oli see juba möödas.
„Kähku, enne kui ta meile järgi tuleb!“
Jooksvate sammude ja vaibuva naeru hääl kadusid mööda koridori eemale. Asta lasi käed aeglaselt jälle alla ja vaatas oma värisevaid käsi. Ühe käe seljal oli punane kriimustus.
Tema ümber diivanil ja tema ees põrandal lebas hunnik raamatuid. Kui kell helises, võttis ta endale omajagu aega, et raamatud riiulisse tagasi panna.
Teine osa
Väikesed jalad sibasid edasi-tagasi läbi vetikamassi. Vesi oli nii sügav, et roti käpad ei ulatunud põhja. Katkised alumiiniumpurgid ja presendiribad liibusid tihkelt vastu ta keha, mis läbi pimeduse vooluga allapoole kaasa triivis. Vurrud kerkisid napilt veepinna kohale ja hallikaspruun nahk liibus tihedasti ning ligedalt vastu kitsast pead.
Ta kikitas kõrvu. Nina liikus ringi nagu pinisev kärbes. Seal eespool oli midagi. Aga ta ujus vooluga kaasa. Nüüd enam tagasipöördumist ei olnud.
Ootamatult vee voolamise kiirus vähenes ja jalad lõid tugevamini, et edasi saada. Lõpuks vaibus veevool täielikult.
Ta vibutas sabaga edasi-tagasi. Ta kriipis oma väikeste
jalgadega all sügavuses, kuid ei liikunud paigast. Rott tundis, et vool tema all muutis suunda, ja äkki uhuti ta tagasi sama teed, kust ta oli tulnud.
Mustad seinad värisesid.
Midagi suurt tuli vahutades läbi vee. Tulvava vee müha muutus aina valjemaks. Rott viskles ja püüdis teha kõik, mis suutis, et pead veepinna kohal hoida, kuid see oli lootusetu.
Nüüd oli see kohal, otse tema taga.
Rott rebiti veest välja ja visati õhku. Siis paiskus ta vastu seina ja varises pärani lõugade vahele. Luud krõmpsusid, kui hambad ta ümber kokku lõid.
Kolmas osa
Üks auto jäi tema ees seisma ja ta läks kiiresti üle ülekäiguraja. Kanalisatsioon ei suutnud toime tulla seda mööda alla tormleva veehulgaga ja vesi voolas täie hooga tema pahkluude ümber. Autod nägid välja nagu laevad, mis mööda tänavaid seilavad, ja nende alt paiskusid üles veejoad, nii et ta oli mitu korda sunnitud kõrvale hüppama. Alla, alla, alla võitles vesi end. Alla mere suunas. See ei olnud kevadel esimene kord, kui juhtus, et linnatänavad olid üleni vee all. Kuid vett ei olnud kunagi olnud nii palju kui nüüd. Ja seda mitte ainult siis, kui vihma sadas. Vesi võis ootamatult kanalisatsioonist välja tõusta, kuigi oli täiesti kuiv. Siis tulid rotid kanalisatsioonist üles ja leidsid tee kaugemale linna. Viimasel
ajal oli ta näinud paljusid linnapargis puude vahel, kuid õnneks ei olnud ta näinud ühtegi puude otsas. Mitte veel.
Linn sirutus rannalt üles linnataguste maadeni. Nagu üks pikk nõlv vonklevate teede, poodide, majade, väikeste tänavate ja tühjade platsidega. Kuni see ootamatult lõppes seal, kus kaarnad ootasid, et linna taas kasvuvalud tabaksid.
Rahulike sammudega lähenes Asta kesklinna servas asuvale linnapargile. Ta ei plaaninud täna seal peatust teha, kuid pööras siiski teerajale. Seda teed mööda koju minnes tuli sisse vaid väike ring. Puu otsas olla ei oleks mingit mõtet, kuna sadas nii kõvasti. Väike varikatus, mille ta oli ehitanud, kaitses vihma eest päris hästi – ent mitte siis, kui sadas paduvihma ning kõik oli märg ja rõske.
Ta kuulis jõge mõni meeter enne, kui see paistma hakkas.
See algas nii järsku. Või tegelikult lõppes. Vesi ja siis ootamatult tee ning asfalt. Nagu keegi oleks poole joonistamise pealt meelt muutnud. Ta vaatas alla jõkke, kui sellest mööda läks, ja kirtsutas nina, kui nägi kohta, kus vesi seisma jäi. Pruun vesi vahutas piirdeaia varbade ümber ja kogu selles vahus tantsiskles rämps, mis oli koos veevooluga allapoole paisatud. Ta ei teadnud, kas ta kujutas seda endale ainult ette, kuid jõest mööda minnes tundus talle alati, et sealt hoovab millegi roiskunu haisu. Selle lõhna vahetas siiski kiiresti välja üks teine lõhn: märja maapinna magus ja niiske hõng jõudis tema
ninasõõrmetesse niipea, kui ta kitsale linnaparki viivale kruusateele astus. Jõgi lookles sogase ja vahutavana kaldal kulgeva teeraja kõrval edasi. Mõnikord lesis see seal alandliku ja rahulikuna ning teda oli vaevu kuulda, kuid täna näis, justkui täidaks jõe hääl terve linnapargi kuni puude võradeni välja.
Puutüved olid kogu sellest niiskusest mustad ja okkad rippusid raskelt okste küljes.
Asta jalad tahtsid kohe teerajalt kõrvale hüpata ja märkamatult puude vahele kaduda. Aga seda ta ei teinud. Täna oli ta see, kes kõnnib teerajal. Tsiviliseeritult. Selle asemel tõmbas ta vihmajope kapuutsi peast ja tundis vihma naha vastu pekslemas.
Rasked piisad langesid trummeldades tühjale mahlapakile, mille keegi oli prügikasti kõrvale visanud. Ta lõi seda jalaga.
Pakk ei lennanud kaugele ja maandus lompi otse teeraja ääres.
Ta astus mõned sammud edasi, kuid ohkas siis ja pööras ringi, kummardus ning korjas määrdunud mahlapaki üles. Kui ta jälle püsti tõusis, märkas ta puude vahel midagi.
Teerajast mõne meetri kaugusel oleva puutüve taga seisis kollases anorakis tüdruk ja vaatas teda. Asta käed jäid poolele teele õhku seisma, justkui ta oleks äkki unustanud, mida ta tegema pidi.
Kahvatu nägu tumedate juustega.
Ühe hetke seisid Asta ja anorakis tüdruk paigal ning vaatasid
teineteist üksisilmi. Siis tüdruk justkui naeratas talle, pööras ringi ja kõndis sügavamale puude vahele. Astal tekkis kummaline kihk talle järele joosta või midagi öelda, kuid ta ei teinud kumbagi. Ta lihtsalt seisis seal vihma käes. Ta pikad juuksed liibusid vastu põski ja pisikesed tilgad voolasid mööda kaela alla ning edasi riiete vahele.
Ta tundis, kuidas tema sees kees, ja siis ta teadis, mis juhtuma hakkab. Ta ei suutnud seda peatada. Viha levis üle kogu keha, väänles ja tulvas üle, läbi käte välja. Ta nägi oma väljasirutatud käsi aegluubis. Käsi, mis tõukasid. Keha tema ees paiskus tahapoole. Heledad juuksed lendasid ettepoole ja varjasid kukkumise ajal nägu.
Ta ei tahtnud.
Ta ei kavatsenud seda.
Aga oli liiga hilja ja ta ei suutnud pilku pöörata, kui keha trepist alla kukkus. Vastu asfalti prantsatava kaela heli. Silmad, mis teda ainiti vaatasid.
„Asta! Birita! Söök on valmis!“
Ta tõusis võpatades voodis istukile ja vaatas enda ümber ringi. Siis lasi ta kehal raskelt tagasi madratsile kukkuda. Ta põrnitses lage ja tundis, kuidas pulss vaikselt tagasi alla läks.
Kuigi ta oli selle luupainajaga harjunud, oli see iga kord samavõrra vastik. Ta hõõrus oma nägu. Püüdis teeselda, nagu
oleks see olnud tühiasi. Lihtsalt üks painaja. Ei tasunud sellest kauem mõelda.
Õhk toas oli põrandal hunnikus lebavatest märgadest riietest paks ja rõske. Ta keeras end küljele ja tundis niisket patja põse vastas. Ta oli koju jõudes riided keset põrandat visanud ja otsejoones voodisse heitnud. Ta pidi olema tükk aega maganud. Läbi heledate kardinate nägi ta, et õues oli veel valge, kuid toas oli juba hämar. Päev oli peaaegu läbi. Ta heitis pilgu peegli poole toa teises otsas, kuid nägi seal ainult oma keha tumedat piirjoont selja tagant langevas aknavalguses. Ta vaatas jälle eemale, sikutas padjapüüri padja ümbert ära ja püüdis kõik märjad asjad korralikult radiaatorile laotada.
Kui Asta ärklikorruselt alla tuli, tundis ta juba koridoris lõhnast ära, mis neil õhtusöögiks on. Köögis seisis isa ja praadis kalakotlette. Ema torkas kartulit noaga ja tõstis poti pliidilt.
„Ole hea, kata laud ära,“ ütles ema ja vaatas korraks üles, kui Asta kööki astus. Seejärel jätkas ta vestlust, mida ta isaga pidanud oli. Asta noogutas ja võttis kapist taldrikud.
„Linn muutub hoopis teiseks,“ ütles isa ja keeras pannil kotlette. Nende alt pritsis rasva. Asta sai jutust aru, et see oli seotud isa tööga linnavolikogus, ja vajus jälle mõtetesse.
