MARTTI J. KARI ANTERO HOLMILA
MIKS VENEMAA
TEEB
Sissejuhatus
Venemaa laiendas 24. veebruaril 2022 hommikupoole ööd massiivselt juba 2014. aastal alustatud sõjategevust Ukraina vastu. Soome Vabariigi president Sauli Niinistö pidas keskpäeval peaminister Sanna Mariniga ühise pressikonverentsi, kus ta lausus legendaarsed sõnad: „Mask on nüüd maha võetud, näha on vaid sõja külm pale.“ Tol päeval mõtles nii mõnigi, kuidas me küll varem maski taha ei näinud või miks me ehk isegi ei tahtnud Venemaa tõelist palet näha. Kuidas paljud meist olid Venemaa tegevuse suhtes nii pimedad? Neid, kes olid maski taha näinud ja Venemaa tekitatud julgeolekuohu ära tundnud, oli alavääristatud ning peetud ilmaaegu venevastasuse õhutajateks ja sõjafanaatikuteks. Kuidas see kõik sai juhtuda? Miks Venemaa nii teeb?
Krimmi okupeerimine; Ukraina ja Süüria sõda; liigse jõu kasutamine rahulike meeleavaldajate vastu; julgeolekuteenistuste juhtiv roll Kremli otsuste langetamisel; opositsioonijuhtide, läände põgenenud endiste luureohvitseride ja oligarhide atentaadid ning muud välismaised erioperatsioonid; interneti Venemaa-osa eraldamine ülemaailmsest võrgustikust ning Stalini ajastu idealiseerimine – see on tänapäeva-Venemaa tõelisus. Lääne vabas demokraatias üles kasvanud inimestel on raske ette kujutada, et autoritaarse Venemaa kultuur ja ühiskond mängivad teises helistikus kui meie.
Erinevustest hoolimata ei ole mõtet vene kultuuri müstifitseerida. Tihti võib kuulda, kuidas tsiteeritakse kirjanik Fjodor Tjuttševi lauset „Venemaad mõistusega ei võta“. Kõlab poeetiliselt, aga ei pea paika. Mis kõige halvem: selline käsitus annab justkui vaimse vabaduse vene eriskummalisustele
üldse mitte mõelda. Mida rohkem me neile mõtleme ja mida paremini end teemaga kurssi viime, seda mõistetavamaks ning mõistusega võetavamaks Venemaa tegevus muutub. See eeldab vaatlejalt lihtsalt valmisolekut lääne maailmavaatest lahti lasta.
Venemaa müstifitseerimise asemel leidub tõlgendusraamistikke, mille abil saame uurida, miks Venemaa nii teeb. Nende toel muutub Venemaa tegevus hoomatavaks. Tuleb aga meeles pidada, et arusaamine on hoopis midagi muud kui heakskiitmine. Me tutvustame selles raamatus üht mõistmist toetavat raamistikku – strateegilise kultuuri teooriat.
Strateegiline kultuur tähendab riigis või näiteks suurettevõttes leiduvaid üldisi veendumusi, hoiakuid ja mõtteviise. Nende alusel moodustatakse ettekujutus tegevuskeskkonnast, konkurentsist ja võimalikest ohtudest, mida hinnatakse, et hinnangute põhjal valida viis, kuidas valitsevale olukorrale reageerida. Riigi strateegiline kultuur tähendab seda, kuidas riik kogeb enda vastu suunatud tegelikke või kujuteldavaid sise- ja välisohte; kuidas püüab neile vastata ning kuidas teavitab ohtudest ja vastuabinõudest oma kodanikke ja välismaailma.
Ameerika teadlane Jack L. Snyder uuris 1977. aastal Nõukogude Liidu poliitilist kultuuri ja selle mõju Kremli otsusetegemisele. Snyderi sõnul on võimalik riigi – praktikas selle juhtkonna – strateegilist mõtlemist ja riigi käitumist mõista ning selgitada, kui teha kindlaks juhtide strateegilist mõtlemist mõjutavad ajaloolised, institutsionaalsed ja poliitilised tegurid. Snyder nimetas sellist käitumist strateegiliseks kultuuriks. Snyderi loodud strateegilise kultuuri teooriast arenes aegamisi rahvusvahelise poliitika uurimise töövahend, mille abil püütakse selgitada ja mõista riigi käitumist julgeolekupoliitiliste otsuste langetamisel.
Ajaloo mõju riigi strateegilise kultuuri arengule on sageli ülekaalukas. Venemaa puhul võime nentida, et selle strateegilist kultuuri on mõjutanud iseäranis maa ajalugu, aga ka geograafia, tehnoloogiline areng ning Venemaa poliitiline süsteem ja maailmavaade, mis panevad rõhku tugevale juhile. Venemaa on Euroopa ja Aasia vahel paiknev mandririik, millel puuduvad looduslikud kaitsepiirid, nagu mäestikud ning mered. See asjaolu koos tehnoloogilise mahajäämusega on mõjutanud Venemaa strateegilist kultuuri – iseäranis selles juurdunud haavatavuse tunnet.
Me vaatleme selles raamatus Venemaa minevikku ja olevikku strateegilise kultuuri seisukohast. Meie eesmärk on selgitada strateegilise kultuuri
teooria abil, miks Venemaa nii teeb. Nagu eespool mainitud, on strateegiline kultuur pika ajaloolise arengu tulem. Seetõttu keskenduvad raamatu kaks esimest osa ajaloole.
Raamat ei ole Venemaa kronoloogiline ajalookirjeldus, ehkki kulgeb üldjoontes ajaliselt Kiievi-Vene riigist ja Tsaari-Venemaast Nõukogude
Liidu kaudu Putini-Venemaa ning Ukraina sõjani. Me toome ajaloost esile sündmusi ja perioode, mis on mõjutanud Venemaa strateegilise kultuuri arengut, ning püüame selgitada, miks Venemaa nii teeb. Raamatut ei maksa lugeda Venemaa ajalugu hõlmava sünteesina, õpikuna, ammugi mitte teadusliku uurimusena, vaid pigem käsiraamatuna ja mõtete äratajana, mis selgitab Venemaa motiive ning Kremli tegutsemisviise Venemaa vastu suunatud tegelike ja kujuteldavate ohtude suhtes.
Me jätame endale õiguse kirjeldada asju ja sündmusi värvikalt ja lennukalt. Tegu on meie isikliku tõlgendusega nii tänapäevastest kui ka ajaloolistest sündmustest. Need põhinevad meie tähelepanekutel, kogemustel, ajusoppides hõõgunud hämmeldust tekitanud teemadel ning suurel lugemusel maailma asjust.
Pärast seda, kui Venemaa asus veebruaris rünnakule, on täiesti selge, et meie ühiskonnas on tohutu vajadus teabe järele, mis aitaks mõista, miks Venemaa alustas meie vaatenurgast täiesti mõistusevastast rünnet.
Teabevajadusest kõneleb asjaolu, et Martti J. Kari 2018. aasta detsembris peetud loeng Venemaa strateegilisest kultuurist hakkas kohe kulutulena levima, nii et seda oli 2022. aasta detsembri alguse seisuga vaadatud üle 1,8 miljoni korra. Jyväskylä ülikooli ajaloo- ja etnoloogiainstituudi uurimisrühma „Kriisit uudelleenmääriteltynä“ („Uuesti määratletud kriisid“) 2022. aasta veebruari lõpus korraldatud seminari „Putinin Historia –Putinin Sota“ („Putini ajalugu – Putini sõda“) on vaadatud enam kui 245 000 korda. Vaevalt et kunagi varem on Soome ülikoolide loengud ja seminarid – eriti veel humanitaarias – kõnetanud säärast hulka publikut. Teabevajaduse rahuldamise kõrval püüame ellu rakendada ülikoolide üht aluspõhimõtet, mida on akadeemilises maailmas kõige vähem hinnatud: ülesannet ühiskonnaga suhelda. Selles mõttes võib siinset teost võtta ka kui teatud manifesti, mis esindab ühiskondlikku aktivismi, millega tegevohvitserid ei saa ameti tõttu tegelda ja millega ka ülikoolide ajaloouurijad tegelevad vaid vähe, sest akadeemiline karjäär nõuab jõupingutuste
suunamist peaasjalikult mujale – eeskätt eelretsenseeritud teadusartiklite avaldamisse, uurimistoetuste hankimisse ja õpetamisse.
Meie kui autorite karjäär ja elutee on kujunenud üsna erinevalt. Üks meist kasvas keskkonnas, kus Venemaad on alati peetud julgeolekuohuks, teine aga jällegi ümbruses, kus usk liberalismi, liberaaldemokraatia võidukäiku, üleilmastumisse ja vastastikuse sõltuvuse tekitatud positiivsesse mõjusse on olnud tüüpiline tõlgendusraamistik, mille najal maailma vaadelda. Ehkki meie taust erineb, ühendab mõlemaid mure Soome julgeoleku, Euroopa tuleviku ja demokraatia kestmajäämise pärast. Üht-teist ütleb meie kohta seegi, et noor Martti J. Kari kavandas kunagi ajalooõpetaja karjääri. Temast sai siiski sõjaväelane ja luureohvitser. Pisut hiljem planeeris noor Antero Holmila teha karjääri ohvitserina, aga temast sai ajalooprofessor. Oleme püüdnud selles raamatus ühendada kummastki valdkonnast ammutatud õppetunnid ja nende parimad küljed. Kuidas see meil õnnestus, jäägu lugeja otsustada.
Meie eesmärk on, et raamatu läbilugenul kujuneks parem arusaam sellest, miks Venemaa nii teeb. Me soovime lugejale ühtlasi meelde tuletada, et oluline on vaadata asju pikas plaanis, sest see räägib meile eri võimaluste horisondist, mis kipub kergesti kaduma, kui keskenduda ainult käesolevale hetkele. Ajalugu aitab aru saada, et mineviku agressiivne vallutussõda või genotsiid võib juhtuda ka tulevikus. Juhul kui võim Venemaal ei vahetu, võimule ei tõuse parlamentaarse demokraatia poole pürgivad jõud ja Venemaal ei töötata minevikku läbi, on see riik veel kaua aega oma naabritele ohuks. Meie arvame kahjuks, et lähitulevikus ei tõuse võimule mingeid demokraatlikke jõude ega toimu mingisugust mineviku läbitöötamist. Nii ei saa me endale enam uneskõndimist lubada.
Me täname Ukraina rahvast ja relvajõude võitluse eest Ukraina ning kogu Euroopa vabaduse nimel, kui nad tõrjuvad Venemaa barbaarset rünnakut.
Jyväskyläs, 24. veebruaril 2023
Antero Holmila Martti J. Kari