SÜNGE SAAR DANIEL AUBREY
SKAILLI LAHT
Need saared ei oska saladusi pidada. Orkneyl ei saa midagi igaveseks maha matta.
Freya juba teadis seda ega vajanud meenutust, aga tol hommikul tuletati talle ikkagi meelde. Ta seisis üksi düüne varjava järsu rahnunõlva tipus ja vaatas. Ta teadis, et vahemaa on turvaline, paarsada meetrit üle lahe poolkuukaare – mitte nii lähedal, et teda märgataks, ja liiga kaugel, et kuulda midagi peale tuule mühina ja halvatujulise mere möirge. Kagu pool imbus vastumeelselt taevalaotusesse koidiku kuma, mis värvis pilved silmapiiril rohekashalliks ja pakkus napilt valgust, et eristada valges paberkostüümis inimesi, kes neoliitikumi asulakoha küngaste vahel kord ilmusid, kord kadusid. Möödunud öö torm oli vaibunud, ent kui kaks valget kogu tema pilgu all väikese telgi püstitamisega vaeva nägid, haaras tuulehoog ikkagi telgiriidest ja ähvardas nad mõlemad kaasa viia. Freya odavast binoklist piisas et näha, kuidas nad püüdsid kinni katta mingit ranna tagaosas välja kaevatud asja, ehkki ta ei saanud täpselt aru, mida.
Veel üks saladus, mida saared varjata ei suutnud.
Ta tõmbas keelega üle kuivade huulte ja tundis meresoola maitset. Vedas vaba käega pähe kollase vihmamantli kapuutsi, teine käsi sättis binokli teravust kuni valgetele tompudele kasvasid käed ja jalad.
Ta oli irvitanud, kui Tom soovitas teel siia John o’Groatsi maitsetust kingipoest linnuvaatlusbinokli osta, aga pidi tunnistama, et see osutus kasulikuks.
Sünge saar
„Mis siis, kui kuuleme Lunaga jalutades rukkirääku?” oli mees öelnud. „Või äkki … äkki märkame ranna lähedal vaalaparve? Usu mind, me kahetseksime, et ei ostnud binoklit, kui võimalus avanes.”
Tema palve oli olnud nii siiras ja entusiasm nii süütu, et Freyal polnud südant abikaasale öelda, et kogu Orkneys veedetud lapsepõlveaastate jooksul oli ta rukkirääku kuulnud ehk paar korda, näinud aga mitte kunagi. Isegi kui nad oleksid lindu silmanud, poleks vilets plastbinokkel mingil juhul korralikku vaadet pakkunud. Mantlitaskus vibreeriv telefon katkestas mõttelõnga ja juba enne ekraani vaatamist hakkas kõhus jälle keerama ärevus, millega ta siia sõites võitles. Aga telefoninumber polnud see, mida ta oli oodanud ning tal oli peaaegu hea meel Kristini nime näha. Ta kaalus vastamist, piisavalt kaua, et kõne läks kõneposti, ja heitis siis pilgu kellale, mis seisis ekraanil Tomi ja nende musta labradori Luna foto kohal.
Kaheksa kakskümmend kolm.
Kristin kindlasti mõtles, miks ta pole veel näole andnud.
Freya pistis telefoni mantlitaskusse tagasi. Ta saadab kohale jõudes
Kristinile sõnumi, aga polnud valmis samme sinnapoole seadma. Paar minutit veel. Ta tõstis jälle binokli silmade juurde ja vaba käsi tõusis vaistlikult parema kõrva auke kompama. Ta näpistas neid järjekorras, ülevalt alla ja tagasi, mõttes üle lugedes. Üks, kaks, kolm, neli, viis.
Viis, neli, kolm…
Mõtteisse imbunud udu hakkas hajuma. Hingamine muutus taas rahulikuks.
Ja siis ta nägi seda.
All rannal liikus miski. Tuul kihutas laineid marule, paiskas valge vahu pilvi veerpõõsastena tasasele märjale liivale rulluma ning taanduvast merest järele jäänud risu seas märkas Freya midagi liikumas. Must kogu, justkui vari. Liiv, meri ja kaljud keerlesid silme ees ja panid
Daniel Aubrey
südame läikima, kui ta binoklit kiiresti vasakule ja paremale liigutas, enne kui otsitava leidis. See oli koer. Saksa lambakoera mustjaspruun karv lainetas tuules. Koer oli ilus ja seisis nüüd liikumatult, vaatas kalda poole, lõuad avanesid ja sulgusid, nagu vestaks ta kellegagi juttu.
Haugatuse vaikne hääl jõudis Freyani paar sekundit hiljem.
Ta järgis koera pilku kaljudeni lahe kaugemas servas veepiiril, kus üks mees seisis seljaga mere poole. Isegi nii kaugelt ja vaatamata mehe binoklile, mis nägu varjas, sai Freya aru, et ta on üsna eakas. Tal oli jalutuskepp ja tuul sasis valget juuksepuhmast. Mees langetas binokli ja Freya sättis läätsede teravust. Just nagu temagi, jälgis vanake kriminaliste, kes Skara Brae taga süngel nõmmel valgusteid üles seadsid.
Mees seisis seal veel paar minutit, silmitses toimuvat täiesti liikumatult. Siis vilistas ta koerale, pöördus sisemaa poole tagasi ja tõttas minema.
Tuul tõi mere kaasa, üle düünide üherealisele teele.
Freya klaasipuhastid kiunusid nagu väsinud väikelaps. Lühikesel sõidul Skara Braesse tungis see hääl luust ja lihast läbi. Värav oli lahti, aga parkla sissepääsu ette oli tõmmatud sinivalge politseilint. Tee ääres seisis õhukesevõitu lillas mantlis kõhn keskealine naine, teisel pool linti pidasid vahti kaks vormis politseinikku – vanem mees ja noorem naine. Freya püüdis mööda sõites silmsidet vältida, ent kuulis nende kõrgendatud hääli isegi üle kruusa krigina rataste all ning kliimaseadme undamise, kui see üritas päevinäinud Hyundai Getzi vähem jääkülmaks muuta. Ta sõitis natuke edasi, möödus väikesest ristmikust ja märgistamata valgest Audi Q3-st, mis seisis vaid poole rattaga murusel pervel ja tõkestas läbipääsu peaaegu täielikult. Ta keeras teeserva ja lülitas mootori välja. Kojamehed peatusid poolel teel üle tuuleklaasi, nii et ta pööras veel kord süütevõtit ja vabisevad kummist klaasipuhastid veeti vägisi mööda vaevu niisket klaasi oma kohale.
Freya istus vaikselt, tunnetades, kuidas tuul õrnalt autot kõigutab ja jälgides tahavaatepeeglist lindi juures seisvat kolme kogu. Ta oletas, et lillas mantlis naine on see, kellega ta kohtuma tuli. Kristin oli teda Gilliks kutsunud. „Ta võib olla natuke …” oli Kristin sel hommikul ootamatu telefonikõne käigus öelnud, ülejäänud lause kadus kuhugi eetrisahinasse. „Lihtsalt … ära võta isiklikult, eks. Ma luban, et me kõik pole niisugused.”
Daniel Aubrey
Sellest polnud abi.
Freya sulges silmad ja tundis, kuidas käsi jälle parema kõrva juurde tõusis. Seal oli viis väikest hõbedast neeti: kaks kõrvanibus ja kolm -lestas. Ta pigistas neid kõvasti, nii et sõrmeotsad tulitasid. Tavaliselt aitas see segi paisatud mõtteid lahti harutada ja närve rahustada, aga mitte sel hommikul. Liiga palju oli kaalul. See pidi õnnestuma, aga plaanimuutus ajas ta ärevile, peaaegu vihaseks. Päev poleks pidanud nii minema. Ta polnud selleks valmistunud. Ta ei saanud lihtsalt …
Ta tegi kähku silmad lahti.
Mäslevatesse mõtetesse tungis justkui raevunud mesilaste sumin, mis kiskus ta keerisest välja ja nõudis täit tähelepanu. Tahavaatepeeglisse piiludes nägi ta, kuidas politseilint kitarrikeelena tuules võbeles. Lindi taga sähvisid nõrgas hallikas aohahetuses sinised tuled. Roheline LCD-kell armatuurlaual näitas üle poole kaheksa, aga väljas oli vaevu valge. Päikesetõusuni jäi veel pool tundi. Freya püüdis end rahustada parklas seisvate teenistussõidukite kokku lugemisega. Ta sai viis politseiautot, kolm kõrguse järgi kaubikud, kuigi maakividest kaitsetammi tõttu polnud neid hästi näha. Külastuskeskusest astus välja paar inimest, keda võis hämaruses vaevu aimata. Kaks neist kandsid rohelist vormi. Parameedikud. Nende vahel tuli pikk mees, tekk õlgadel. Ta kõndis teiste abita, nii et Freya eeldas, et ta polnud tõsiselt vigastatud. Politseinikud neid ei saatnud, nii et mees polnud ka arreteeritud.
Kolmik suundus tammi taga seisva kaubiku poole ja hetk hiljem lähenes teetõkkele kiirabiauto. Üks kahest rohelise vormi kandjast istus roolis. Teine oli ilmselt pika mehega taga, oletas Freya. Kiirabi peatus, meespolitseinik astus ligi ja ulatas parameedikule läbi juhiakna kiirköitja, et too saaks allkirja anda. Nimekiri kõigist, kes teetõkke läbisid, mõtles Freya. See polnud kaugeltki ta esimene kuriteopaik –
Sünge saar
veel üks põhjus, miks oli tobe ta siia Gillilt õppima saata. Ta juurdles, kui palju tõsiseid kuritegusid uus kolleeg karjääri jooksul kajastanud oli. Ilmselt käputäit, kui ta polnud just kusagil väljaspool Orkneyd töötanud.
Diiselmootor möiratas, kui politseinik lindi eest ära tõmbas ja kiirabi üherajalisele teele sõitis, selle lõpus paremale pööras ning piki
Skaill Lochi üksildast rannikut sisemaale Kirkwalli poole suundus. Freya tähelepanu pöördus jälle teetõkke poole. Seal seisev kolmik vaatas nüüd teda.
Ta ei saanud kauem viivitada. Tuli mõelda, mida neile öelda.
Tere, mina olen Freya. Uus tüdruk. Kristin saatis …
Uus tüdruk? Issand, ei. See kõlas lastesõime toodud põnni moodi.
Võib-olla uus reporter?
Parem, aga ilmselt liiga ametlik. Kas peaks mainima, et ta kirjutas artikleid Heraldile või kõlaks see nagu uhkustamine? Või oli just upsakas sellest vaikida, nagu ta varjaks endist töökohta, sest peaks seda kohalikust Orcadiani ajalehest paremaks? Kurat võtaks, sellepärast talle ei meeldinudki inimestega rääkida. Pingutus püüda mõista, mida ja kuidas teised temalt kuulda tahavad, oli kurnav.
Kolmik lindi juures vahtis endiselt tema poole. Freya tõmbas sügavalt hinge ja pigistas kõrvaneete kõvemini.
Ta surus keelele tõusnud sapi alla ja ronis autost välja.
Lõikava tuule kätte astudes mõtles Freya jälle Tomile.
„Siin ei lähe samamoodi,” ütles mees, enne kui Freya hommikul välja läks. „Teine koht, teised inimesed. Kõik sujub ilusti, ma luban.”
Luna oli naaldunud moraalse toena vastu ta jalgu ja jättis teksadele uue kihi musti karvu. Labradorilitreid, nagu Tom ütles. Maamaja, mille nad ostnud olid, asus väikesel krundil Scapa Flow’ kaldal, Orphiri küla lähedal. Seal oli soe ja hubane, sellal kui väljas surus aknaklaasidele lämmatav pimedus. Freya ei olnud tahtnud lahkuda.
Tom kallistas teda kõvasti, suudles ta pealage ning üürikeseks õndsaks hetkeks tundus, justkui oleks nende vahel kõik nii nagu enne.
„Nad pole sellised nagu need Heraldi jobud, küll sa näed,” oli mees lubanud.
Aga ka Heraldi jobud polnud algusest peale jobud.
Autouks laksatas kinni niipea, kui ta sellest lahti lasi ja katkestas ta mõtiskluse. Politseilindi juurest põrnitsesid teda üheskoos kolm nägu.
Freya tõstis kõhklevaks tervituseks käe ja hakkas nende poole astuma. Ta tundis, kuidas külm õhk näpistas läbi mantli ja pani vasaku puusa valusalt tulitama. See polnud siiani päriselt paranenud. Ta pistis käe mantlitaskusse ja surus kõndides puusale, et lonkamist vältida. Ta oli jutu valmis mõelnud, sõnad hoolikalt keelel ritta seadnud ja tõmbas nüüd sügavalt hinge.
„Te ei tohiks siin olla.”
Ta peatus.
Sünge saar
Mida see naine ütles?
Vaikus. Keegi ei öelnud rohkem midagi. Freya pidi ise küsima: „Vabandust?” Nagu ta oleks midagi valesti teinud.
„Te ei tohiks siin olla,” karjus lillas mantlis naine üle tuule mühina.
Ta osutas parklas seisvate teenistussõidukite poole. „Juhtus õnnetus. Külastuskeskus on täna hommikul avalikkusele suletud. Ainult meedia ja politsei. Kahju küll, kullake.”
Freya ei öelnud midagi ja vihaste mesilaste sumin valjenes.
„Palun istuge autosse ja sõitke edasi.”
See oli üks vormiriides politseinikest. Naiskonstaabel. Freya oli niivõrd ähmi täis ja korraldus nii võimukas, et ta oleks peaaegu kuuletunud.
„Ei, te ei saa aru. Mina olen Freya. Freya Sinclair. Uus tüdruk.”
Kolm nägu tõmbusid segadusest krimpsu ja Freya needis end sisemiselt, et oli niimoodi alustanud. „Pole midagi, ma peangi siin olema.”
„Kes seda ütles?” päris naispolitseinik.
„Kristin.”
„Kes?”
„Mu toimetaja.”
„Kristin Flett Orcadianist?” uuris lindi taga seisev naine, kulm endiselt kortsus.
Freya noogutas. „Kas teie olete Gill?”
„Jah.”
„Kristin saatis mind teie juurde. Olen see uus tüdruk.”
Freya pigistas ärritunult silmad kinni. Miks ta seda, kurat võtaks, kogu aeg korrutas? Kui ta silmad avas, oli Gill lahkunud oma kohalt politseilindi juures ja sammus mööda kruusateed tema poole. Freya tundis, kuidas kogu ta keha tõmbus iga läheneva sammukriuksatusega üha rohkem pingule. Gill peatus ta näost mõne sentimeetri kaugusel,
Daniel Aubrey
nii lähedal, et Freya nägi tema põseserval joont, kus alusmeik otsa sai.
Ta võis eristada väikeseid huulepulgaraasukesi naise nikotiiniplekilistel hammastel. Gilli hingeõhk lõhnas tugevalt sigarettide ja rääsunud kohvi järele ning see pani Freyal sees keerama. Gill asetas käe ta käsivarrele ja Freya tundis end kollasest vihmamantlist ning paksust kampsunist hoolimata määrituna. Räpasena.
„Kristin ei öelnud, et pean täna hommikul lapsehoidjat mängima.”
Mida kuradit selle peale vastama pidi?
Ta ei teadnud, nii et ei öelnud midagi.
„Tule,” ütles Gill peaga valge Audi poole osutades. „Räägime seal.”
Ta vedas Freya kättpidi auto juurde ja nad istusid sisse. Audi salong oli omaette kuriteopaik: kõik kleepus ja lehk tungis sügavale Freya ninasõõrmetesse, nii et ta tundis oma suus kokku kägardatud Irn-Bru purkidesse jäänud limonaaditilkade maitset ja tagaistmele visatud tühjade krõpsupakkide maiku.
„Mis lugu sinuga siis on?” päris Gill, kui autouks kinni mürtsatas ja pääsetee ära lõikas. Naine paistis olevat viiekümnendate aastate keskpaigas, või lõpus, kui pahatahtlikult hinnata. Lühikesed pruunid juuksed raamisid ümarat nägu, mis oli isegi tuulevarjus ta mantlist tooni võrra punakam.
„Mis mõttes?”
„Millega mul tegemist on? Kui palju ma sul kätt hoidma pean? Kas sa oled tuttuus? Paar aastat töötanud? Tundub, et sul pole koolist kaua möödas, kullake.”
Freya tundis, kuidas kulm rohkem kortsu tõmbus. Ta oli kolmekümne kahe aastane, kaugeltki mitte kogenematu algaja. Ta otsustas vastata napilt. „Olen viimased kümme aastat reporterina töötanud, väikeste vaheaegadega.” Peaaegu liiga hilja meenus talle lisada: „Ja teie?”
Kesktalvel on Orkney saartel
kõigest kuus tundi päevavalgust
Ajakirjanik Freya Sinclair on alati teadnud, et ta on teistsugune. Ta on äsja osalenud autismiuuringus ja selle tulemust oodates otsustab oma elu muuta: ta lahkub ajalehetöölt Glasgow’s ja kolib tagasi lapsepõlvekoju Orkney saarestikus. Aga kui talvine torm toob ühe saare rannikul välja inimjäänused, siis purunevad tema lootused rahulikule elule mere taga.
Peagi selgub, kellele luud kuuluvad, kuid see rebib lahti vanad haavad ja heidab valgust süngele tõele, mida keegi ei taha välja öelda. Enne kui päevad veel lühemaks jäävad, saab Freya meeleheitlikust vastuste otsimisest kassi-hiire mäng, kus iga avastatud saladus ähvardab tema tööd, ohustab tema perekonda ja jätab kaitsetuks uued ohvrid. Sest mõrvar on endiselt ootel.
D A on kunagine ajakirjanik, kes elab Šotimaal. Huvi Šotimaa põhjapoolse maakonna Orkney ajaloo, arheoloogia ja murdekeele vastu mõjutas tema otsust valida uue sarja toimumiskohaks just see ligi 70 saarest koosnev saarestik. Danielil diagnoositi varastes neljakümnendates autism ja ATH, see asjaolu on inspiratsiooniks ka Freya teekonnale läbi terve raamatusarja. www.raamat24.ee
