1. peatükk
Emil abistab peapesul „Nii,“ ütles proua Tischbein, „ja nüüd too mulle sooja veega kann järele!“ Ise võttis ta teise kannu ja väikese sinise poti vedela kummeliseebiga ning läks köögist tuppa. Emil võttis oma kannu ja astus ema järel. Toas istus üks naine ja hoidis pead valge pesukausi kohal kummargil. Tema soeng oli lahti tehtud ja rippus justkui kolm naela villa. Emili ema valas blondidesse juustesse kummeliseepi ja hakkas võõrast pead pesema, nii et see vahutas. „Ega liiga kuum ei ole?“ küsis ta. „Ei, pole viga,“ vastas pea. „Aa, see on ju pagarmeister Wirthi proua! Tere päevast!“ ütles Emil ja pani veekannu tualettlaua alla. „Sul ikka veab, Emil. Sa sõidad Berliini, nagu ma kuulsin,“ tähendas pea. Ja see kõlas nii, nagu räägiks keegi, kes on sukel dunud vahukoore sisse. 29
„Esiti polnud tal küll sugugi õiget tahtmist,“ ütles ema ja küüris pagarmeistri prouat. „Aga miks peaks poiss vaheaega siin surnuks lööma? Ta ei tunne veel üldse Berliini. Ja minu õde Martha on meid ühtelugu külla kutsunud. Tema mees teenib päris viisakalt. Ta on posti peal ametis. Siseteenistuses. Mina ei saa kahjuks kaasa sõita. Enne pühi on palju tegemist. Noh, ta on ju piisavalt suur ja tee peal tuleb lihtsalt silmad lahti hoida. Pealegi läheb mu ema talle Friedrichi tänava jaama vastu. Nad saavad lilleputka juures kokku.“ „Berliin hakkab talle kindlasti meeldima. See on juba miski laste jaoks. Meie käisime pooleteise aasta eest keegliklubiga seal. Oli vast möll! Seal on tõepoolest tänavaid, mis öösiti sama valged kui päeval. Ja autod!“ jutustas proua Wirth pesukausi sügavusest. „Kas väga palju väljamaiseid autosid?“ päris Emil. „Kust ma seda peaksin teadma?“ küsis proua Wirth ja aevastas. Talle oli seebivaht ninna läinud. „Noh, mine aga nüüd, sea ennast korda,“ käis ema peale. „Ma panin magamistuppa su puhta ülikonna valmis. Pane see selga, siis saame kohe sööma hakata, kui ma olen proua Wirthile soengu teinud.“ „Millise särgi?“ tahtis Emil teada. „Kõik on voodi peal. Sukad tõmba ettevaatlikult jalga. Ja kõige pealt pese ennast põhjalikult. Ja pane kingadele uued paelad peale. Kähku, kähku!“ 30
„Huh!“ ütles Emil ja tegi vehkat. Kui proua Wirth, kenasti onduleeritud ja oma peegelpildiga rahul, ära oli läinud, astus ema magamistuppa ja nägi, kui õnne tuna Emil ringi marssis. „Kas sa võiksid mulle öelda, kes leiutas puhtad ülikonnad?“ „Ei, kahjuks mitte. Aga miks sa seda teada tahad?“ „Anna mulle selle tegelase aadress ja ma lähen lasen ta maha.“ „Oh, küll on sul raske elu! Teised lapsed kurvastavad, kuna neil pole puhast ülikonda. Igaühel oma mured … Enne, kui ma unustan: täna õhtul lased tädi Marthal anda endale riide puu ja riputad ülikonna korralikult selle peale. Enne aga tuleb seda harjata. Ära unusta! Ja homme võid siis jälle panna selga oma pulloveri, selle röövlikuue. Oli veel midagi? Kohver on pakitud. Lilled tädi jaoks paberisse keeratud. Raha vanaema jaoks annan sulle pärast. Ja nüüd hakkame sööma. Astuge edasi, noormees!“ Proua Tischbein võttis Emilil õlgade ümbert kinni ja lükkas ta kööki. Süüa oli makarone singiga ja riivitud Parmesani juustuga. Emil vitsutas nelja mehe eest. Ainult mõne korra pani ta kahvli käest ja vaatas ema poole, just nagu kartes, et too võiks talle nii veidi enne hüvastijättu säärast isu pahaks panna. „Ja kirjuta viivitamata kaart. Ma panin selle sulle valmis. Kohvris, kohe kõige peal.“ 31
„Saab tehtud,“ ütles Emil ja lükkas võimalikult tähelepanda matult ühe makaroni põlve pealt maha. Ema ei märganud õnneks midagi. „Tervita kõiki kenasti minu poolt. Ja hoia silmad lahti. Berliinis on elu teistsugune kui meil siin Neustadtis. Pühapäeval lähed onu Robertiga keiser Friedrichi muuseumi. Käitu viisa kalt, et keegi ei saaks öelda, nagu me siin ei teaks, kuidas kombeks on.“ „Minu suur ausõna,“ ütles Emil. Pärast söömist läksid mõlemad tuppa. Ema võttis kapist plekkkarbi ja luges raha. Siis vangutas ta pead ja luges veel kord. Siis ta küsis: „Kes õieti eile pärastlõunal siin käis, ah?“ „Preili Thomas,“ ütles Emil, „ja proua Homburg.“ „Jah. Aga ikkagi ei klapi.“ Ta mõtles järele, otsis välja sedeli, millele oli märkinud äri sissetulekud, arvutas ja teatas lõpuks: „Kaheksa marka on puudu.“ „Gaasimees käis täna hommikul.“ „Õige! Nüüd kahjuks klapib.“ Ema tegi muretu näo – arvata vasti selleks, et oma muresid ärritada – ja võttis plekk-karbist kolm rahatähte. „Nii, Emil! Siin on sada nelikümmend marka. Üks sajamargane ja kaks kahekümnemargast. Sada kakskümmend marka annad vanaemale ja ütled talle, ärgu olgu ta pahane, et ma eelmisel korral midagi ei saatnud. Siis oli raha napilt. See-eest 32
tood nüüd talle ise. Ja rohkem kui tavaliselt. Ja anna talle musi. Said aru? Kakskümmend marka, mis üle jääb, hoia endale. Selle eest ostad rongipileti, kui tagasi koju sõidad. See maksab umbes kümme marka. Päris täpselt ma ei tea. Ja ülejäänuga maksad, kui lähete kuhugi välja, oma söögi ja joogi eest. Pealegi on alati hea, kui taskus on paar marka, mida kohe ära ei kuluta, vaid hoiad igaks juhuks varuks. Jah. Ja siin on tädi Martha kirja ümbrik. Raha panen ma siia sisse. Jälgi siis hoolega, et sa seda ära ei kaota! Kuhu sa tahad selle panna?“ Ta pani kolm rahatähte külje pealt lahti lõigatud ümbrikusse, murdis selle kaheks kokku ja andis Emili kätte. Emil mõtles veidi aega järele. Siis pistis ta ümbriku paremasse põuetaskusse, sügavale põhja, patsutas veel rahustuseks väljast poolt sinist pintsakut ja ütles veendunult: „Nii, sealt see välja ei roni.“ „Ja vaata et sa ühelegi inimesele kupees ei räägi, et sul on nii palju raha kaasas!“ „Aga emakene!“ Emil peaaegu solvus. Kuidas võib temast säärast rumalust arvata! Proua Tischbein pani veidi raha oma rahakotti. Siis viis ta plekk-karbi tagasi kappi ja luges veel korra kiirelt läbi kirja, mille oli saanud oma õelt Berliinist ja milles seisis selle rongi täpne väljumis- ja saabumisaeg, millega Emil pidi sõitma … 33
Mõni teist võib kindlasti arvata, et saja neljakümne marga pärast pole tõepoolest tarvis nii pikalt-laialt rääkida, nagu seda tegi juuksuriproua Tischbein oma pojaga. Ja kui keegi teenib kuus kaks tuhat või kakskümmend tuhat või lausa sada tuhat marka, siis temal pole tõesti seda tarvis. Aga juhuks, kui te ei peaks teadma: enamik inimestest teenib palju-palju vähem. Ja kes teenib nädalas kolmkümmend viis marka, see peab – meeldigu see teile või mitte – sada nelja kümmet marka, mis ta kokku on hoidnud, suureks hulgaks rahaks. Loendamatute inimeste jaoks on sada marka peaaegu sama palju kui miljon ja nad kirjutavad sada marka nii-öelda kuue nulliga. Ja kui palju on tegelikkuses miljon, seda ei suuda nad isegi siis ette kujutada, kui näevad und. Emilil polnud enam isa. Tema emal aga oli tegemist, ta frisee ris oma toas, pesi blonde päid ja pruune päid ja töötas väsimatult selleks, et söök oleks laual ning jaguks raha gaasiarve, söe, üüri, riiete, raamatute ja koolimaksu jaoks. Vahel ainult jäi ta haigeks ja lamas voodis. Doktor tuli ja kirjutas välja rohtusid. Ja Emil tegi emale kuumi mähiseid ning valmistas köögis talle ja endale süüa. Ja kui ema magas, tõmbas ta isegi märja lapiga põrandad üle, et emal ei tuleks öelda: „Ma pean üles tõusma. Korter läheb täiesti käest ära.“ Kas te suudate mõista ja mitte naerma hakata, kui ma teile nüüd räägin, et Emil oli paipoiss? Vaadake, ema oli talle väga 34
armas. Ja ta oleks end surnuks häbenenud, kui ta oleks laiselnud, samas kui ema töötas, arvutas ja jälle töötas. Kas ta oleks pidanud kooliülesanded unustama või Naumanni Richardilt maha kirju tama? Kas ta oleks pidanud koolist poppi tegema, kui võimalik? Ta nägi, kuidas ema pingutas, et tema ei jääks ilma millestki, mida said ja omasid teised reaalkooli õpilased. Ja siis oleks tema pidanud ema tüssama ja talle muret valmistama? Emil oli paipoiss. Just nii. Kuid ta polnud sedasorti, kes teisiti ei saa, kuna on arg ja ihne ja mitte päriselt noor. Ta oli paipoiss, kuna tahtis selline olla! Ta oli seda otsustanud, nii nagu näiteks otsustatakse, et ei lähe enam iial kinno või ei söö enam komp vekke. Ta oli seda otsustanud ja sageli oli tal sellepärast õige raske. Aga kui ta tuli enne lihavõtteid koju ja sai öelda: „Ema, siin on mu hinded ja ma olen jälle kõige parem!“, siis oli ta väga rahul. Talle meeldis kiitus, mida ta sai koolis ja kõikjal, mitte sellepärast, et see tegi talle rõõmu, vaid et see tegi rõõmu emale. Ta oli uhke selle üle, et sai emale omal viisil natukenegi tasuda selle eest, mida ema tegi tema heaks, terve elu, ilma väsimata … „Hoplaa,“ hüüdis ema, „peame hakkama jaama minema. Kell on juba veerand kaks. Ja rong väljub veidi enne kaht.“ „Niisiis läki, proua Tischbein!“ ütles Emil emale. „Aga et te teaksite: kohvrit kannan ma ise!“
2. peatükk
Vahtmeister Jeschke jääb tummaks Maja ees ütles ema: „Juhul kui konka tuleb, siis sõidame vaksalisse.“ Kes teist teab, kuidas konka välja näeb? Aga kuna see parajasti ümber nurga keerab ja seisma jääb, sest Emil lehvitab, tahan seda teile kiirelt kirjeldada. Enne kui see edasi logistab. Niisiis, konka on esiteks üks ütlemata tore värk. Peale selle sõidab see mööda rööpaid, nii nagu päris õige tramm, ja sellel on ka üsna samasugused vagunid, aga kõige ees on siiski ainult konkahobune. Emili ja tema sõprade arvates oli konkahobune lihtsalt skandaalne, nemad unistasid elektrilistest trammidest, millel kontaktjuhtmed peal ja all ning viis helgiheitjat ees ja kolm taga, aga Neustadti linnavalitsus leidis, et nelja kilomeetri pikkust rööbasteed saab väga hästi läbida ka elava hobujõuga. Niisiis ei tehtud senimaani mingit juttugi elektrist ning vagunijuhil polnud vähimatki pistmist igasugu väntade ja hoobadega, vaid ta hoidis vasakus käes ohje ja paremas piitsa. Nõõ! 36
Ja kui keegi elas Raekoja tänav 12 ning istus konkas ja tahtis väljuda, koputas ta lihtsalt aknaruudule. Siis tegi härra konduk tor „Ptruu!“ ja sõitja sai koju. Õige peatus võis olla alles maja number 30 või 46 ees. Aga sellest Neustadti hoburaudteefirma ei hoolinud. Neil oli aega. Hobusel oli aega. Konduktoril oli aega. Neustadti elanikel oli aega. Ja kui keegi tõesti teinekord eriliselt kiirustas, siis läks ta jala … Proua Tischbein ja poeg väljusid vaksaliplatsil. Ja kui Emil veel vaguniplatvormilt kohvrit õngitses, põristas nende selja tagant üks madal hääl: „Ohoh, te sõidate vist Šveitsi?“ See oli politseivahtmeister Jeschke. Ema vastas: „Ei, mu poeg sõidab nädalaks Berliini sugulaste juurde.“ Ja Emilil läks silme ees tumesiniseks, peaaegu mustaks. Sest tal oli must südame tunnistus. Hiljuti oli tosin reaalkooli õpilast pärast jõeluhal toimunud võimlemistundi sokutanud suurhertsogi mälestus märgile, mida hüüti viltuse põsega Karliks, salaja vana viltkaabu peanupu otsa. Ja kuna Emil oli see, kes oskas hästi joonistada, upitasid teised ta üles ning ta pidi värvikriitidega suurhertsogi näkku punase nina ja süsimustad vuntsid maalima. Ja sellal kui ta veel joonistas, oli ülemise turu teise otsa ilmunud vahtmeister Jeschke! Nad olid välkkiirelt minema kihutanud. Kuid võis karta, et ta oli nad ära tundnud. 37
Aga ta ei öelnud midagi, soovis vaid Emilile head reisi ja päris lugupeetud proua emalt tervise ja äri edenemise kohta. Emil tundis end sellegipoolest ebamugavalt. Ja kui ta oma kohvrit üle tühja platsi vaksalihoone poole tassis, läksid tal põlved nõrgaks. Iga silmapilk arvestas ta sellega, et äkitselt möirgab Jeschke talle järele: „Emil Tischbein, sa oled arreteeritud! Käed üles!“ Kuid seda ei juhtunud. Võib-olla kavatses vahtmeister oodata, kuni Emil tuleb tagasi? Siis ostis ema kassast sõidupileti (mõistagi puupingi-klassi) ja perroonikaardi. Ja siis läksid nad perroonile number 1 – palun väga, Neustadtis on neli perrooni – ja jäid Berliini rongi ootama. Ainult paar minutit oligi puudu. „Ära jäta midagi laokile, pojake! Ja ära sa lillekimbu peale istu! Ja kohver lase kellelgi üles pagasivõrku tõsta. Aga ole viisakas ja ütle palun!“ „Kohvri saan ma ise üles. Ma ei ole ometigi papist!“ „No hästi. Ja ära unusta maha minna. Sa jõuad Berliini kell 18.17. Friedrichi tänava jaama. Vaata et sa enne maha ei lähe, Zoo jaamas näiteks või kuskil mujal!“ „Ärge ainult kartke, noor proua.“ „Ja eelkõige ära ole teiste inimestega nii ninakas, nagu sa oma emaga oled. Ja kui sa vorstivõileibu sööd, siis ära viska paberit maha. Ja ära raha ära kaota!“ 38
Emil kahmas kohkunult pintsakust ja torkas käe paremasse põuetaskusse. Siis hingas ta kergendusega välja ja teatas: „Kõik mehed pardal.“ Ta võttis emal käe alt kinni ja jalutas koos temaga mööda perrooni edasi-tagasi. „Ja sina ära üle tööta, emake! Ja ära jää haigeks! Sul poleks ju kedagi, kes saaks su eest hoolitseda. Ma võtaksin siis otsekohe lennuki ja tuleksin koju. Ja kirjuta mulle ka korra. Ma jään kõige kauem nädalaks, nagu sa tead.“ Ta tõmbas ema kõvasti enda vastu. Ja ema andis talle ninaotsale musi. Siis saabus huilates ja sisisedes Berliini reisirong ja jäi seisma. Emil langes veel korraks emale kaela. Siis ronis ta koos kohvriga vagunisse. Ema ulatas talle lilled ja võileivapaki järele ning küsis, kas tal on seal ruumi. Emil noogutas. „Niisiis, väljuda Friedrichi tänaval!“ Ta noogutas. „Ja vanaema ootab lilleputka juures.“ Ta noogutas. „Ja käitu viisakalt, vembumees!“ Ta noogutas. „Ja ole Pony Mütsikese vastu kena. Te vist ei tunne teineteist enam äragi.“ Ta noogutas. 39
„Ja kirjuta mulle.“ „Sina mulle ka.“ Tõenäoliselt oleks see niimoodi veel tundide kaupa jätkunud, kui poleks olnud rongide sõiduplaani. Punase nahkkotikesega rongiülem hüüdis: „Kõigil siseneda! Kõigil siseneda!“ Vaguniuksed kolksusid. Vedur nõksatas. Ja sõit läks lahti. Ema lehvitas veel kaua taskurätikuga. Siis pööras ta aegamisi ringi ja läks koju. Ja kuna taskurätik oli tal nagunii käes, siis ta ka nuttis natuke. Aga mitte kaua. Sest kodus ootas juba lihunikumeister Augustini proua, kes tahtis põhjalikku peapesu.
3. peatükk
Reis Berliini võib alata Emil võttis koolimütsi peast ja ütles: „Tere päevast, härrased. On ehk veel üks kohake vaba?“ Muidugi oli veel üks koht vaba. Ja üks paks daam, kes oli endal vasaku kinga jalast võtnud, kuna see pigistas, lausus oma naabrile, mehele, kes hingates kohutavalt nooskas: „Sääraseid viisakaid lapsi on tänapäeval harva. Kui ma oma noorusaega meenutan, juma luke! Siis valitses teistsugune vaim.“ Seejuures liigutas ta tempokalt oma pitsitatud varbaid vasakus sukas. Emil vaatas huviga pealt. Ja mees suutis suure nooskamise juures vaevu noogutada. Seda, et on inimesi, kes ühtelugu ütlevad: jumaluke, vanasti oli kõik parem, teadis Emil ammugi. Ja ta üldse enam ei kuulanudki, kui keegi seletas, et vanasti olnud õhk puhtam või härgadel suure mad pead. Sest enamasti ei pidanud see paika, ja need inimesed olid lihtsalt seda sorti, kes ei taha rahul olla, kuna muidu oleksid nad rahul. 41
Ta kobas paremat põuetaskut ja rahunes alles siis, kui kuulis ümbrikku krabisemas. Kaassõitjad paistsid senimaani päris usaldusväärsed ning mitte just röövlite ja mõrtsukate moodi. Kohutavalt nooskava mehe kõrval istus naine, kes heegeldas salli. Ja akna all, Emili kõrval, luges üks kõvakübaraga härra ajalehte. Äkitselt pani ta lehe kõrvale, tõi taskust lagedale tüki šokolaadi, pakkus seda poisile ja küsis: „Noh, noormees, kuidas oleks?“ „Minugi poolest,“ vastas Emil ja võttis šokolaadi vastu. Siis, alles tagantjärele, krabas ta mütsi peast, kummardas ja teatas: „Emil Tischbein on minu nimi.“ Reisikaaslased naeratasid. Härra kergitas omalt poolt kõva kübarat ja ütles: „Väga meeldiv, minu nimi on Grundeis.“ Siis küsis paks daam, kes oli vasaku kinga jalast võtnud: „Kas Neustadtis elab veel kangaäri omanik Kurzhals?“ „Jah, igatahes elab härra Kurzhals veel,“ kuulutas Emil. „Kas te tunnete teda? Ta müüs just maha krundi, millel ta äri asub.“ „Või nii, no tervita teda kenasti proua Jakobi poolt SuurGrünaust.“ „Aga ma sõidan ju Berliini.“ „Eks sellega ole aega, kuni sa tagasi tuled,“ ütles proua Jakob, liigutas jälle varbaid ja naeris nii, et kübar libises talle näkku. „Nii-nii, või et sõidad Berliini?“ küsis härra Grundeis. 42
„Just nii, ja vanaema ootab mind Friedrichi tänava jaamas lilleputka juures,“ vastas Emil ja katsus taas kuuetaskut. Ja ümbrik krabises, jumal tänatud, ikka veel. „Kas sa juba tunned Berliini?“ „Ei.“ „No siis on sul küll imestamist! Berliinis on nüüdsel ajal majad, mis sada korrust kõrged, ja katused tuli taevasse kinni siduda, et tuul neid minema ei puhuks … Ja kui kellelgi on eriti kiire ja ta tahab linnas teise kvartalisse minna, siis pakitakse ta postkontoris kähku ühte kasti, pistetakse toru sisse ja lastakse just nagu toru postikiri sellesse postkontorisse, mis asub kvartalis, kuhu soovija tahtis minna … Ja kellel pole raha, see läheb panka ning jätab oma aju pandiks ja saab selle eest tuhat marka. Inimene võib nimelt vaid kaks päeva ilma ajuta elada; ja ta saab selle pangast alles siis kätte, kui maksab tagasi tuhat kakssada marka. Kolossaalselt moodsad meditsiiniaparaadid on nüüd leiutatud ja …“ „Teie aju on ka ilmselt parasjagu pangas,“ ütles mees, kes nii kohutavalt nooskas, kõvakübaraga härrale, ja lisas: „Jätke ometi säärane jaburus!“ Paksu proua Jakobi varbad seisid hirmunult paigal. Ja daam, kes salli heegeldas, peatus hetkeks. Emil naeris sunnitult. Ja härraste vahel tekkis pikem sõnavahetus. Emil mõtles: Laske aga tulla! Ja ta pakkis oma 43
vorstivõileivad välja, olgugi et oli alles lõunat söönud. Kui ta kolmandat võileiba näsis, peatus rong mingis suures vaksalis. Emil ei näinud jaamasilti ega saanud ka aru, mida konduktor akna taga möirgas. Peaaegu kõik reisijad väljusid, nooskav mees, heegeldav daam ja ka proua Jakob. Tema oleks peaaegu hiljaks jäänud, kuna ei saanud oma kinga piisavalt ruttu jalga. „Nii et tervita siis kenasti härra Kurzhalsi,“ ütles ta veel. Emil noogutas. Ning siis olid tema ja kõvakübaraga härra üksi. See Emilile eriti ei meeldinud. Mees, kes pakub šokolaadi ja jutustab jabu raid lugusid, on kuidagi kahtlane. Emil tahtis vahelduseks taas kord ümbrikku katsuda. Ent ta ei söandanud seda teha, vaid läks, kui rong edasi sõitis, tualetti, võttis seal ümbriku taskust välja, luges raha üle – see klappis endiselt – ja oli nõutu, et mida nüüd teha. Lõpuks tuli tal pähe üks mõte. Ta võttis nööpnõela, mis oli pintsakurevääri sees, torkas selle kõigepealt kolmest rahatähest, siis ümbrikust ja lõpuks jakivoodrist läbi. Ta nii-öelda nõelus oma raha kinni. Soo, mõtles ta, nüüd ei saa enam miskit juhtuda. Ja siis läks ta tagasi kupeesse. Härra Grundeis oli end ühes nurgas mugavalt istuma seadnud ja magas. Emil rõõmustas, et tal polnud vaja vestelda, ja vaatas aknast välja. Seal möödusid puud, tuuleveskid, põllud, vabrikud, lehmakarjad, lehvitavad talumehed. Väga kena oli vaadata, kuidas 44
Härra Grundeis magas ja norskas natuke.
kõik edasi tiirles, peaaegu nagu grammofoniplaadil. Aga lõppude lõpuks ei saa ju tundide kaupa aknast välja vahtida. Härra Grundeis muudkui magas ja norskas natuke. Emil oleks heameelega edasi-tagasi kõndinud, kuid siis oleks ta teise äratanud, ja seda ei tahtnud ta sugugi. Niisiis nõjatus ta kupee vastasnurka ja silmitses magajat. Miks küll oli mehel kogu aeg kübar peas? Tal oli piklik nägu, õige kitsad mustad vuntsid ja suu ümber sada kortsu, ja kõrvad olid väga õhukesed ning hoidsid peast eemale. Uuh! Emil võpatas ja kohkus. Peaaegu oleks ta magama jäänud! Seda ei tohtinud mingil juhul juhtuda. Kui ometi oleks veel keegi rongi peale tulnud! Rong peatus paaril korral, kuid ühtki inimest ei tulnud. Seejuures oli kell alles neli ja Emilil tuli veel üle kahe tunni sõita. Ta näpistas ennast kintsust. Koolis aitas see alati, kui härra Bremser ajalootundi andis. Mõnda aega polnud viga. Ja Emil arutles endamisi, milline Pony Mütsike nüüd välja näeb. Aga tal ei tulnud tüdruku nägu üldse meelde. Ta mäletas ainult, et nende viimase külaskäigu ajal – kui Pony ja vanaema ja tädi Martha olid Neustadtis olnud – tahtis Pony temaga poksida. Tema oli muidugi keeldunud, kuna Pony oli paberkaalus ja tema vähemasti pool raskekaalus. See oleks ebavõrdne, oli ta tookord öelnud. Ja et kui ta lõuahaagi annaks, tuleks Pony pärast seda seina pealt kokku 46
kraapida. Pony aga oli ta alles siis rahule jätnud, kui tädi Martha vahele tuli. Hoplaa! Ta oleks peaaegu pingilt maha kukkunud. Kas jälle jäi magama? Ta näpistas ennast üha uuesti kintsust. Kindlasti olid juba kõikjal sinised ja rohelised plekid. Ja ometigi ei tundunud sellest abi olevat. Ta püüdis proovida nööbilugemist. Ta luges nööpe ülevalt alla ja siis veel kord alt üles. Ülevalt alla oli kakskümmend kolm nööpi. Ja alt üles oli kakskümmend neli. Emil nõjatus seljatoele ja kaalutles, kuidas see küll nii saab olla. Ja seejuures jäi ta magama.
4. peatükk
Unenägu, milles palju joostakse Korraga oli Emilil tunne, otsekui sõidaks rong muudkui ringi ja ringi, nii nagu nendel väikestel raudteedel, millega lapsed toas mängivad. Ta vaatas aknast välja ja see oli väga imelik. Ring muutus aina kitsamaks. Vedur jõudis viimasele vagunile aina lähemale. Ja paistis, nagu teeks ta seda tahtlikult! Rong keerutas iseenda ümber just nagu koer, kes tahab oma saba hammustada. Ja keset musta tuhisevat ringi seisid puud ja klaasist veski ja suur maja, kahesaja korrusega. Emil tahtis aega teada ja tõmbas taskust uuri. Ta tõmbas ja tõmbas ja lõpuks oli see kappkell ema toast. Ta vaatas sihver plaadile ja seal seisis: ’185 km tunnis. Põrandale sülitamine on surmaähvardusel keelatud’. Ta heitis uuesti pilgu aknast välja. Vedur jõudis viimasele vagunile aina lähemale. Ja teda haaras suur hirm. Sest kui vedur viimasele vagunile otsa sõidab, siis juhtub loomulikult rongiõnnetus. Selge see. Emil ei tahtnud 48
seda mingil juhul ootama jääda. Ta avas ukse ja jooksis mööda astmelauda. Võib-olla oli vedurijuht magama jäänud? Ettepoole ronides vaatas Emil kupeeakendest sisse. Kuskil ei istunud kedagi. Rong oli tühi. Emil nägi ainult üht meest, sellel oli šokolaadist kõvakübar, ta murdis servast suure tüki lahti ja neelas selle alla. Emil koputas aknaklaasile ja osutas veduri poole. Aga mees ainult naeris, murdis endale veel ühe tüki šokolaadi ja silitas oma kõhtu, kuna maius maitses talle nii hästi. Viimaks jõudis Emil söetendrisse. Siis ronis ta tubli lõua tõmbega üles vedurijuhi juurde. Too kössitas kutsaripukis, laksutas piitsa ja hoidis ohje, otsekui oleksid rongi ette hobu sed rakendatud. Ja nii see tõepoolest oligi! Kolm korda kolm hobust vedasid rongi. Neil olid kapjade küljes hõbedased rull uisud, nendega sõitsid nad mööda rööpaid ja laulsid: „Hommikul, kui tõuseb päikene, lähen lahingusse ma, vairih-vairah.“ Emil raputas kutsarit ja karjus: „Pidage kinni! Muidu juhtub õnnetus!“ Siis nägi ta, et kutsar polnud keegi muu kui härra vahtmeister Jeschke. Too vaatas talle läbitungivalt otsa ja hüüdis: „Kes olid need teised poisid? Kes määris suurhertsog Karli ära?“ „Mina!“ ütles Emil. „Kes veel?“ „Seda ma ei ütle!“ 49
„No siis tiirutame muudkui ringi!“ Ja vahtmeister Jeschke virutas oma setukatele, nii et need ajasid end tagajalgadele püsti ja sööstsid siis veel kiiremini kui enne viimase vaguni poole. Viimase vaguni otsas aga istus proua Jakob ja vehkis kingadega käes ja oli kohutavalt hirmul, kuna hobused püüdsid juba ta varbaid napsata. „Ma annan teile kakskümmend marka, härra vahtmeister,“ karjus Emil. „Parem jäta säärane jaburus!“ hüüdis Jeschke ja laksas otsekui hullumeelne hobustele piitsaga. Siis ei pidanud Emil enam kauem vastu ja hüppas rongilt maha. Ta veeres pervelt kakskümmend kukerpalli alla, aga viga ei saanud üldse. Ta tõusis jalule ja vaatas, kus rong on. See seisis paigal ja üheksa hobust pöörasid pea Emili poole. Vahtmeister Jeschke oli püsti karanud, peksis piitsaga loomi ja möirgas: „Nõõ! Edasi! Järele talle!“ Ja siis hüppasid üheksa hobust rööbas telt maha, sööstsid Emili poole, ning vagunid hüplesid justkui kummipallid. Emil ei jäänud pikemalt mõtlema, vaid tormas minema, nii kuis jaksas. Üle aasa, puudesalust mööda, läbi oja, pilvelõhkuja poole. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, rong mürises kiirust vähenda mata ta kannul. Puud sõideti hunnikusse ja pilbasteks. Ainult üks hiigeltamm oli püsti jäänud ja selle kõige ülemisel oksal istus 50
Emil ei jäänud pikemalt mþtlema, vaid tormas minema, nii kuis jaksas.
paks proua Jakob, kõikus tuules, nuttis ega saanud kuidagi kinga jalga. Emil jooksis edasi. Majas, mis oli kakssada korrust kõrge, asus suur must värav. Ta tormas sellest sisse ja läbi ja teiselt poolt uuesti välja. Rong tuli talle järele. Kõige meelsamini oleks Emil kuhugi nurka maha istunud ja maganud, sest ta oli nii kohutavalt väsinud ja värises kogu kehast. Aga ta ei tohtinud magama jääda! Rong ragises juba läbi maja. Emil märkas ühte rauast redelit. See viis mööda maja üles, katuseni. Ja ta hakkas ronima. Õnneks oli ta hea turnija. Ronimise ajal loendas ta korruseid. 50. korruse juures söandas ta ringi pöörata. Puud olid päris tillukeseks jäänud ja klaasist veski veel vaevu nähtav. Aga oh õudust! Rong sõitis mööda maja üles! Emil ronis edasi, ikka kõrgemale. Ja rong sõtkus ja ragises redelipulki pidi kõrgemale, otsekui olnuksid need rööpad. 100. korrus, 120. korrus, 140. korrus, 160. korrus, 180. korrus, 190. korrus, 200. korrus! Emil seisis katusel ega teadnud enam, mida peale hakata. Juba kostis hobuste hirnumist. Siis jooksis poiss üle katuse teise äärde, tõmbas välja oma taskurätiku ja laotas selle laiali. Ja kui hobused higistades üle katuseserva roni sid ning rong nende järel, tõstis Emil lahti laotatud taskurätiku kõrgele pea kohale ja hüppas tühjusse. Ta kuulis veel, kuidas 52
rong korstnad hunnikusse sõitis. Siis kadus tal mõneks ajaks kuulmine ja nägemine. Ja siis potsas ta – krauhti! – kuhugi aasale. Algul jäi ta väsinuna lamama, silmad suletud, ja õieti oli tal tahtmine mingit ilusat unenägu näha. Ent kuna ta polnud veel täiesti rahunenud, siis heitis ta pilgu kõrge maja poole ja nägi, kuidas üheksa hobust üleval katusel vihmavarje avasid. Ja vahtmeister Jeschkel oli samuti vihmavari ja ta utsitas sellega hobuseid takka. Nood ajasid end tagajalgadele püsti, võtsid hoogu ja hüppasid sügavusse. Ja nüüd hõljus rong alla aasa poole ning muutus üha suuremaks ja suuremaks. Taas kargas Emil jalule ja jooksis põiki üle aasa klaasist veski suunas. See oli läbipaistev ja ta nägi selles oma ema, kes paras jagu pesi proua Augustini juukseid. Jumal tänatud, mõtles ta ja jooksis tagaukse kaudu veskisse. „Emakene!“ hüüdis ta. „Mida ma küll teen?“ „Mis siis lahti on, pojake?“ küsis ema ja pesi edasi. „Vaata korra läbi seina!“ Proua Tischbein heitis pilgu välja ja nägi, kuidas hobused ja rong maandusid parajasti aasale ning hakkasid veski poole kihutama. „See on ju vahtmeister Jeschke,“ ütles ema ja vangutas imes tunult pead. 53
„Ta tormab juba tükk aega mu kannul nagu segane!“ „Ja siis?“ „Ma joonistasin hiljaaegu ülemisel turul viltuse põsega suur hertsog Karlile punase nina ja vuntsid näkku.“ „No kuhu mujale oleksid sa pidanud siis vuntsid joonistama?“ küsis proua Augustin ja turtsatas naerda. „Ei kuhugi, proua Augustin. Aga see pole veel kõige hullem. Ta tahtis ka teada, kes veel kambas olid. Ja seda ei saa ma talle öelda. See on ometi auasi.“ „Selles on Emilil õigus,“ leidis ema, „aga mida me siis nüüd teeme?“ „Lülitage korraks mootor tööle, kulla proua Tischbein,“ ütles proua Augustin. Emili ema lükkas laua küljel ühe kangi alla ja siis hakkasid neli veskitiiba tiirlema, ja kuna need olid klaasist ja päike paistis, siis särasid ja läikisid need nii väga, et sinnapoole ei saanud peaaegu üldse enam vaadata. Ja kui üheksa hobust koos oma rongiga tormates tulid, kohkusid nad ära, ajasid end tagajalgadele püsti ega tahtnud enam sammugi edasi astuda. Vahtmeister Jeschke kirus, nii et seda oli läbi klaasist seinte kuulda. Aga hobused ei liikunud paigast. „Soo, ja nüüd peske mu kolu rahulikult edasi,“ lausus proua Augustin, „teie pojaga ei saa enam midagi juhtuda.“ 54