Enne kui lähed

proloog 29. juuni 2013 Päev on palav, ere päike teravas kontrastis kurva meeleoluga. Zoe nägu on kahvatu ja tühi, kui ta musta värvi autost välja ronib ning vankuval sammul enda ees seisva madala telliskivihoone poole tüü­ rib. Tema ema Sandra kiirustab talle järele ja haarab tütrel kaitsvalt küünarnukist.

Sissepääsust paremal seisab inimesi kobaras koos, varjud keskpäeva­ päikeses lühikesed. Zoe ei oska öelda, kes nad on, kuna ere valgus on muutnud nad pelgalt siluettideks, ent mõni neist suitsetab, puhub aeg-ajalt suitsujoa suviselt sooja õhku. Nad jälgivad, kuidas Zoe lähe­ neb, ning keegi saadab talle tervituseks napi naeratuse. Zoe ei märka midagi.

Saalis sees, liiguvad ema ja tütar kohmakalt esirea poole. Zoe meheema Susan on juba kohal. Tema silmad on punased ja paistes, vaatamata hoolikalt peale kantud jumestusele, ning tal õnnestub äba­ ralt naeratada, kui nad tema kõrval istet võtavad. Vaistlikult sirutab Zoe käe välja, haarab ämmal käest, mis lebab nende vahel pingil, ning pigistab kõvasti.

Naiste selja taga kuuldub teiste leinajate sahistamist, nuukseid ja pominat, kui oma kohtadel istet võetakse. Ent kogu nende tähele­ panu vangistab see, mis paistab eespool: Edi puusärk, mis lebab väärikana pingirea ees laval. Zoe tuiutab süütut puidust kasti ega suuda uskuda, et tema abikaasa keha, nii tugev, nii liikuv, nii elus, lebab seal sees. See on täiesti ebareaalne.

See on täiesti ebaõiglane.

Päev, mil mees suri, oli olnud samuti kuum. Zoe oli tuisanud korteris ringi nagu ikka, loopides kotti asju: sülearvuti, märkmik, õun, mobiil, dieetkoka, raamat, iPad. „Kui sa veel midagi lisad, vajad koormahobust, et tööle jõuda,” oli Ed läbi oma hambaharja pobisenud. Hambapasta oli nõrgunud mööda lõuga alla ning tilkunud põrandale.

7

Zoe pööritas silmi. „Jumala eest, Ed,” käratas ta, tundes, kuidas ärritus tuure kogub.

Ta oli teadnud, et pingutab üle, et mees püüdis vaid tuju tõsta, aga ta ei saanud parata. Ta marssis jalgu trampides tualetti, rebis rullist jupi kempsupaberit ning kummardus maha tilkunud hamba­pastat ära pühkima. Seda tehes jäi sõrme­küüs põrandalaua taha kinni ja murdus. „Kuradi raisk,” pomises ta, tajudes, kuidas viha kerkib kurku nagu sapp. Ta tõusis püsti ja trampis vannituppa, tõmbas kapiukse hooga lahti ja sobras küünekääre otsides ringi. Ta oli hiljaks jäämas, Ed ajas teda närvi ning ta pidi kähku korterist välja saama. Käärid käes, kärpis ta katkist küünt, viskas käärid kappi tagasi ja virutas ukse pauguga kinni.

Vannitoast välja marssides nägi ta Edi, kes redutas elutoas, püüdes talle mitte ette jääda. Mees polnud süüdi. Tema ise oli noil päevil alailma tige, seletamatu raev, mis kobrutas pealispinna all, valmis iga hetk välja purskuma. Kuid see teadmine ei tähendanud, et ta suutnuks end talitseda; asi oli hormoonides, mõistis ta. Alati need kuradi hormoonid.

Ta kiskus seinakapi ukse lahti ja kummardus sandaalide järele.

Peadpidi riidekapis, kuulis ta Edi summutatud häält midagi teisest toast ütlemas. „Mida?” nähvas ta, kallutas pead, et paremini kuulda. Mees ilmus uksele, pannes parajasti jalgrattakiivrit pähe. „Lähen tööle. Hiljem näeme.” „Näeme.” Põgus, napp. Ta polnud jututujus ning Ed teadis seda.

Mees pööras ringi ja lahkus. Mõni sekund hiljem paugatas uks ja kuuldus lõginat, kui mees jalgratta lukust lahti võttis ning seejärel minema väntas. Zoe süda jõnksatas kerges kahetsuses, ent ta eiras seda ja pööras kapi poole tagasi.

Ja see oli olnud viimane kord, kui ta meest elusana nägi.

Uudist oli ta kuulnud alles hiljem. Kogu hommiku oli ta istunud koosolekul, ja kui ta sealt tulema sai, ootas töölaua juures tema boss Olive, näost tuhakarva. „Olive? Kas kõik on korras?” küsis Zoe. Olive ei lausunud mõne sekundi jooksul sõnagi, nii et Zoe hakkas 8

muretsema. Kas ta oli millegi vastu eksinud? Kas tal oli tõsiseid pahandusi? „Tule minuga kaasa,” ütles Olive. Tema hääl oli pigem leebe ja rahustav kui käre ja vihane, mis ajas Zoe veel enam segadusse. Nad läksid tagasi koosolekuruumi, kust Zoe oli just tulnud, ning Olive sulges enda järel ukse. „Võta istet,” lausus ta, osutades käega toolile tema kõrval, võttes ise järgmise. „Palun.”

Zoe tõmbas tooli välja ning toetas end närviliselt selle servale.

Käed kippusid värisema. „Zoe, ma ei tea, kuidas sulle öelda,” sõnas Olive ilma pikemata. „Juhtus õnnetus. Ediga. Ta sai bussilt löögi.”

Ta tegi pausi ning Zoe hoidis hinge kinni, soovis, et Olive lausuks järgmised sõnad kiiresti, et saaks nendega ühele poole; ometi soovi­ mata neid kuulda, tõesti mitte, mitte valjusti välja öelduna.

Nõrk koputus uksele katkestas kohutava vaikuse ja Zoe peaaegu hüppas toolil. Olive tormas avama. Zoe pööras samuti ringi, ning seda teinud, purunes tema maailm kildudeks.

Ukselävel seisis kaks politseinikku. Nad küsisid tema järele.

Sõnade asemel vallandus suust alla surutud nuuksatus. Ta üritas tõusta, aga jalad ei kandnud ja ta langes toolile tagasi. Zoe käed vabisesid, kui naispolitseinik tuppa astus, ning ta heitis Olive’ile anuva pilgu, et too tunnistaks, et on juhtunud kohutav, hirmus eksitus. Ent Olive ei suutnud silmi tõsta.

Zoe põrnitses politseinike kingi. Need oli nii kenasti läikima löö­ dud, et ribavalgustite helk pea kohal peegeldus eredalt kinganinadelt vastu. Ta mõtles, kuidas too naine end hommikul tööle minekuks valmis seadis, seisis köögis, viksis kingi, mõtles eelolevale päevale.

Kas ta võis aimata, et hiljem samal päeval tuleb tal mõnele inimesele teatada, et tolle abikaasa on surma saanud?

Ta üha vaikis, põrnitsedes põrandat. „Zoe?” kostis üks hääl.

Ta tõstis pilgu. Kolm nägu vaatas talle vastu ootuses, et ta midagi ütleks. „Ma ... ma ... ” Sõnad ei tahtnud sugugi tulla. „Kus ta on?” krook­ sus ta viimaks.

9

Tundes kergendust, et tal lõpuks on, mida öelda, astus meespo­ litseinik sammu ette. „Ta viidi Kuninglikku Vabahaiglasse,” sõnas ta. „Mul on kahju, aga ta ... arstid ei saanud enam midagi teha.”

Ta pidas pausi. „Me võime teid sinna viia, kui soovite.”

Zoe noogutas tummalt ja tõusis püsti. Olive sööstis tema juurde innuka sooviga olla kuidagi kasulik. „Lähme ja toome su asjad, kallis,” ütles ta, haaras Zoel küünar­ nukist ja juhtis teda ukse poole.

Oma töölaua juures Zoe kummardus, et võtta põrandalt kott, haaras toolileenilt kampsuni ning lasi silmad üle laua olemaks kin­ del, et midagi maha ei jäänud.

Siis järgnesid nad koos Olive’iga politseinikele, kes juhtisid ta kontorist välja, kus Olive aitas ta ootavasse politseiautosse. Tänav oli kummaliselt vaikne. Südamepõhjas tundis Zoe, et peaks andma inimestele teada, mis on juhtunud, niisiis, kuni auto vaikselt haigla poole vuras, valis ta tuttava numbri. Kõige­pealt Jane. Tema parim sõber. „Hei,” ütles too, olles vastanud peale esimest kutsungit. Tema hääl oli kerge ja rõõmus ning see kõlas nii ebakohasena, et Zoe ahmis õhku. „Zo, mis lahti?” „Ed ...” Hääl katkes ning ta pingutas, et sõnu välja öelda. „Asi on Edis. Ta on ... juhtus õnnetus ja ...” Ta ei suutnud lauset lõpetada.

Ta ei suutnud öelda seda sõna. Polnudki tarvis. „Pagan, Zo, kus sa oled? Tulen kohe sinna.” „Kuninglikus Vabahaiglas.” Tema hääl oli vaevu enam kui sosin. „Olen juba teel.”

Kui ta kõne lõpetas, võttis auto haigla ees teeserva. Teistele pole aega helistada. Päike oli madalal pruuni telliskivihoone taga, nii et maja mõjus selge taeva taustal kummaliselt müstilisena. Ta ronis autost välja. Jalad värisesid ja ta komistas ning nais­politseinik – ta soovis, et talle oleks meenunud tolle nimi – võttis tal küünarnukist kinni, et teda toetada. Nad jalutasid koos uste poole ning kui need tema selja taga kinni langesid, tundis Zoe, otsekui neelataks ta põrgusse.

Ta juhatati toolirea juurde kusagil haiglasügavustesse peitunud pisikeses toas. Oodates vahtis ta üksisilmi seinal rippuvaid plakateid 10

nõustamise kohta raske kaotuse ja depressiooni korral, luges sõnu, mõistmata mõtet. Pingutus hoida pead selgena võttis kogu jõu, mis tal oli. Siis kuulis ta tuttavat häält ning tõstis silmad ja seal oli Jane, kes tormas üle tillukese toa tema poole ja siis olid nende käed tihedalt teineteise ümber ning Zoe nuuksus nutta: valusad, lõikavad, südantlõhestavad nuuksed, mis tahtsid teda murda. „Ta – ta on surnud,” neelatas ta läbi paksu tatise silmavee. „Oh, Zoe, Zoe, Zoe,” ohkas Jane, kaisutades oma kõige kallimat sõpra, ning silitas kindla käega ta selga. Nad jäid nõnda seisma, kuni Zoe pisaratulv vaibus, siis võtsid nad istet, hoides teineteisel käest kinni. „Käitusin temaga täna hommikul nii kohutavalt halvasti,” pihtis Zoe, kui hingamine tasapisi taastus. „Ta ei suutnud mulle otsagi vaadata. Ta vihkas mind, Jane.” „Zoe, Ed poleks sind mitte kunagi vihanud. Ta jumaldas sind, ja ta teadis, et sa armastad teda. Palun ära seda küll mõtle.” „Aga ma olin tema peale nii vihane ja ta polnud midagi valesti teinud. Ma ei jätnud isegi hüvasti ja nüüd on ta läinud ja ma ei saa talle enam kunagi öelda, kui väga ma teda armastan. Selleks on liiga hilja. Mida põrgut ma nüüd peale hakkan?”

Enne kui Jane jõudis vastata, oli doktor kohal ning nad juhatati sinna, kus oli Ed, et surnukeha tuvastada. Zoe kuulas oimetuna, kuidas arst selgitas, et Ed oli saanud bussilt tugeva löögi, et tal polnud mingit võimalust, et ta oli haiglasse jõudes juba surnud.

Sõnad „ulatuslik ajutrauma” ja „me ei saanud midagi teha” triivisid tema peas sisse ja välja, ent ta ei talunud mõtet Edist haavatuna, valudes. Kõik, millest ta suutis mõelda, oli miks. Miks laskis ta mehel lahkuda kodust, ilma et oleks kinnitanud talle oma armas­ tust? Kui ta oleks mehe lahkumist kasvõi hetkelise kallistusega edasi lükanud, oleks ta nüüd elus ning nad võiksid asjad selgeks rääkida; ta oli selles kindel. Kui ta oleks mehe autoga tööle viinud, selle asemel et lasta tal jalgrattaga sõita – ta vihkas mehe rattasõite, oli alati hirmul, et juhtub mõni kokkupõrge, et ta kukub ja saab viga ...

Aga nüüd oli liiga hilja. Ed oli surnud.

Oh jumal küll, Ed oli surnud.

11

Sõnatult juhatati ta Edi voodi juurde. Vaatamata vigastustele – nad olid tema puhastamisel andnud endast parima, ent näol ja rinna­ esisel oli veel vere jälgi – lamas seal tema Ed, ning tung sirutada käsi ja teda puudutada, teda emmata ja kinnitada, et kõik saab korda, oli vastupandamatu. Aga ta teadis, et ei saa. Selle asemel pööras ta ringi ja kõndis minema, Jane’i toetavad käed ümber ta õlgade.

Järgnenud tunnid olid nagu üksainus udukogu. Ta mäletab inimesi talle teed toomas, teda lohutavalt embamas, käsikärude kolinat ja vurinat, kui need möödusid omastetoast, kus ta oodates istus. Siis oli saabunud Edi ema Susan ning nad, kaks naist, olid teineteist tugevasti emmanud, ühendatud leina läbi, mis ähvardas neid mõle­ maid enda alla matta.

Ja nüüd on nad siin. Kõigest kümme päeva hiljem, ja see teeb endiselt nii haiget, et Zoe suudab vaevu uskuda, et ta ikka veel hingab.

Nuuksatus purskub rinnust ja vallandub huulilt ning ta surub käe suule, üritab end vaos hoida. Ema pigistab kõvasti ta teist kätt.

Ja siis algab leinatalitus.

Zoe istub kuivil silmil, kui matusetalitaja alustab, ütleb mahedal häälel leebeid sõnu tema abikaasa kohta.

Ja siis on Zoe kord. Ta pole kindel, kas suudab selle läbi teha, ent ta on Susanile lubanud, ning kui ta poodiumile astub, peos poo­ leldi kortsunud paberileht, ja seda nägudemerd vaatab, kõiki neid inimesi, kes armastasid Edi, kes armastavad teda, teab ta, et tal on midagi öelda. Ta astub mikrofoni juurde. „Panin siia kirja mõne sõna, mida tahtsin öelda, aga praegu pole ma kindel, kas need on kõige õigemad.” Tema hääl kipub katkema ning Sandra on valmis teda rahustama, ent Zoe raputab märkama­ tult pead ja hingab kergel värinal sügavalt sisse. „Viimased viisteist aastat on Ed olnud minu maailm. Ta on tähendanud mulle kõike ja tõde on, et mõte jätkata elu maailmas, kus teda pole, tundub otsekui käia läbi lõputu, kõleda kõrbe, kus pole vähimatki märki veest. Juba nüüd näib elu poolikuna, ja alles ta lahkus. Ja ma tean, et öeldakse, nagu parandaks aeg kõik haavad, aga ei usu, et ma seda soovin. Ma ei taha, et mälestus temast, sellest, mis meie vahel oli, 12

iial hääbuks. Ma tahan hoida seda oma hinges igavesti, tahan, et see kaitseks mind mustadel murepäevadel, mis teadagi ootavad ees.”

Ta peab pausi, langetab pilgu oma kätele, mis klammerduvad kõvasti kõnepuldi külge, sõrmenukid valged. „Ma jään alati kahetsema asju, mida ütlesin, ja asju, mida ei öelnud, ja ma jään alati soovima, et mul oleks võimalus muuta mõningaid asju, mida tegin päeval, mil ta suri, ning sellele eelnenud kuudel ja aastatel. Aga mul pole seda, nii et edaspidi püüan kanda endaga kaasas õnnelikke aegu ja unustada halva – ” Ta teeb taas pausi, tõstab silmad ja kohtab Jane’i pilku. Tema sõbra nägu on kahvatu, pingul, tuhm versioon tema tavalisest ­olekust. „Loodan, et te kõik teete sama. Meenutate Edi armastusega. Mul on heameel teid kõiki siin näha. Ma pole kindel, kas oleksin suut­ nud seda ilma teieta läbi teha. Tänan teid –” Tema hääl katkeb, pisa­ rad pääsevad valla ning ta kiirustab tagasi kohale ja ema käte vahele.

Matusetalitaja jätkab, ent Zoe suudab ta sõnu vaevu jälgida. Siis on talitus läbi ning kui Edi sarga ümber kardinat kokku tõmma­ takse, hakkab kõlama mehe lemmiklaul, Rolling Stonesi „Under My Thumb”. „Ei!” hüüatab Zoe, pöörab pea ära, matab näo kätesse ja laseb pisarail vabalt voolata. Ja kui ta uuesti silmad tõstab, on Ed läinud.

16. august 2013 Zoe seisab akna all ja hõõrub meelekohti, vaatab, kuidas vihm oja­ dena mööda räpast klaasi alla voolab. Vihmapiiskade tärin vastu akent kõlab kui kauge trummipõrin, mis peegeldab tema südame pekslemist, ja ta ei tee selget vahet, kus lõpevad vihmapiisad ja alga­ vad tema pisarad.

Väljast paistab häguselt aed; sellest on nüüd vähem kui kaks kuud, aga juba on see rohtu kasvanud, hooletusse jäänud. Roosid potis on omaenda raskuse all longu vajunud; pisikesel maalapil kõr­ gub kõrgilt mitut seltsi umbrohtu, piimohakaid ja takjaid; terrass on samblast ja vihmast libe. Ta sulgeb hetkeks silmad ning näeb Edi aias küürutamas, hoolega istutamas, kärpimas, rohimas. See tilluke maalapp oli mehe rõõm ja uhkus, see oli üks peamisi põhjusi, miks nad selle korteri üldse ostsid. Ta peaks aia eest korralikult hoolit­ sema, ent ta pole olnud veel suuteline sinna minema, isegi mõte, et ta näeb seda ilma Edita, teeb südame talumatult raskeks.

Ta torkab käe kampsunitaskusse ja tunneb seal fooliumpakendit.

Ta heidab pilgu kellale. Alles kaks tundi on möödas, kui ta viimase võttis, ja need panevad ta kergelt kõikuma. Aga ta tõesti vajab seda.

See on antidepressant; ta on depressioonis. Tablett on ohutu. Ta topib ühe kähku suhu ja neelab kuivalt alla, ahmib õhku peale.

Aknast kõrvale pööranud, kõnnib ta kööki ja teeb tagaukse lukust lahti. Võti ei taha hästi keerata ja ta kohmitseb natuke aega. Siis viimaks läheb lukk klõpsuga lahti, ta tõmbab ust jõuga enda poole ja astub välja. Vihm on nii vali, et juuksed kleepuvad sealsamas näo külge, mida ta vaevu märkab. Ta läheb krudinal üle kruusa ja astub üles terrassile; ta küünitab ettepoole ja tõmbab välja takja, märkamata okkaid, mis teda torgivad. Ta viskab taime vihaselt eemale, pöörab siis ringi ja tõmbab välja järgmise, kordab sama. Nüüd tabab teda raevuhoog ja ta kisub mullast ühe umb­ rohu teise järel, ise adumata, mida teeb. Taimed lausa lendavad, lilledelt pudeneb õisi; ta valab oma viha välja paigas, mida Ed üle 14

kõige armastas. Ta ei tunne end sellevõrra sugugi paremini, aga näib, et ta ei suuda lõpetada.

Vihma üha ladistab, nii et riided kleepuvad jaheda keha külge, aga ta ei tunne külma: ta ei tunne mitte midagi. Viimaks, kui pole enam vähimatki välja tõmmata, pöörab ta ringi ja astub üle oma­ loodud märja ja mudase rohukuhila, vesi kulmudelt, huultelt, põs­ kedelt alla tilkumas. Ta asetab jala terrassile ja astub sammu, et minna tuppa tagasi, ent jalg libastub, leidmata märjal pinnal kindlat tuge, ja libiseb liiga pikalt ettepoole. Ta kaotab tasakaalu ja kaldub kogu kehaga nagu aegluubis tahapoole; ta aerutab kätega, üritab millestki kinni haarata, ükskõik, millest, et peatada kukkumist.

Kuid seal pole midagi peale õhu ja ta tunneb, kuidas seest läheb õõnsaks, kui ta seliti maha prantsatab. Ta arvab, et karjub, ent ei või olla kindel, sest pea tabab savipotti, põrkab üles ja langeb iiveldama ajava mütsuga uuesti maha. Valu on üüratu, kuid kaob kähku, sest ta kaotab teadvuse ja kõik muutub mustaks.

1 18. september 1993 Hetkest, mil ärkan, silmad veel kõvasti kinni, tean, et miski on muutunud. Kuni aju ragistab mõtte kallal, mis see olla võiks, vilksa­ tab peas kentsakas kujutelm: vahest oli kõik üks kohutav õudusuni ja Ed ei olegi surnud. Siis tuleb kõik jälle meelde ning kõht kisub krampi ja lihased pingule ja ma tunnen, nagu varitseks oht, et see habras side, mis hoiab mind veel maailma, minu elu küljes kinni, ähvardab igaveseks katkeda.

Ent mis on siis tänases päevas nii väga erilist?

Koguni kinnisilmi võin öelda, et tuba on valgusest üle ujutatud, mis juba iseenesest on veider. Mulle meeldib, kui toas on hämar.

Kas unustasin ehk õhtul pimenduskatted ette tõmmata? Võimalik.

Aga tundub, et kindlasti pole asi üksnes selles.

Ja siis triivib miski pähe. Mitte selgelt, ent on üks ähmane mäles­ tus, mis luurab varjude vahel ja ähvardab lipsata käest. Olin aias.

Sadas vihma ja ma kitkusin maast rohtu, ennastunustavalt; seda ma mäletan. Aga edasi ei mäleta eriti midagi. On lihtsalt tükk tühja maad mõne juhusliku selgema kujutisega: kukkumine, valu peas, roosid, Jane’i nägu, eredad ribavalgustid ... ja siis tühjus.

Kas olen haiglas? Võib-olla ongi nii. Kukkusin, lõin pea ära ja nüüd olen siin, haiglas, kindlates kätes.

Kõik klapib, aga miskipärast ma ei usu, et seegi võiks tänase päeva eriliseks teha.

Hoian veel mõne minuti silmi kinni ja kuulan hoolega hääli enda ümber. Kuulen radiaatori plõksumist, nagu oleks hakatud just kütma. Tunnen ära kaugemal sumiseva raadio ja hääled, nagu kolis­ taks keegi köögis, elektrifööni surina, kellegi vilistamise. Kõik oleks justkui tuttav, aga mitte päris, ja kindlasti ei kõla see haigla moodi.

Viimaks üritan avada silmi ning hägune maailm ujub tasapisi fookusesse. Silmad seletavad valget lage, mis on kaetud samasuguste 16

keeriste ja poolringidega nagu lagi minu lapsepõlvekodu magamis­ toas. Veider, ma pole seda mustrit juba aastaid näinud. Seal on isegi see väike roosa plekk, täpselt samasugune nagu too, mille tegin oma kodu magamistoa lakke, kui olin sihtinud huulepulgaga õde, aga ei saanud pihta. Ma raputan pead, meenutusest segaduses. Hall lambi­vari, mis ripub keskel, on samuti tuttavlik, tükib mu meeltesse nagu mantlist sikutav laps, nõuab meeleheitlikult tähelepanu, nõuab meeleheitlikult, et mälestus paika loksuks.

Heidan pilgu paremale. Seal seisab kummut, männipuust, kleep­ sudega kaetud, ja selle peal peegel, ümbritsetud elektripirnidest. Ei mingeid tualett-tarbeid, ent siiski nii tuttav, et võtab hingetuks.

Istun peksleva südamega tikksirgelt voodil. Saan vaevu hingata.

Ma ei julge enam ringi vaadata, aga pean. Pead pöörates näen männipuust riidekappi, mida võiski arvata, üks uksepool lahti, rida tühje riidepuid sees. Kapi ees lebab must kohver ja pappkast, millele on musta markeriga kritseldatud Zoe kraam, ning naerunägu, keel suust väljas. Selle peal on veinikarp trükikirjaga Threshers, ja valge teibiriba, mille kogu pikkuses kordub erepunaste tähtedega sõna Ettevaatust. Tean ilma vaatamatagi, et sinna sisse on pakitud mu kallid CD-d, kõik eelmisel õhtul armastusega sorteeritud.

Teen silmadega toale tiiru peale. Tühi nagi ukse tagaküljel, kus peaks tavaliselt rippuma hommikumantel; mu vana hea CD-män­ gija põrandal, mähitud mullikilesse; paberitest-pliiatsitest lage kirjutus­laud, pelgalt tops nüride pliiatsite ja ühe markeriga on sinna jäänud. See on mu vana magamistuba, ja see näeb välja täpselt nagu päeval, mil lahkusin kodust ülikooli.

Süda peksab endiselt ning ma tõmban paar korda sügavalt hinge, püüan rahuneda.

Pole mõtet muretseda. See on vaid uni. Mu meeled teevad minuga trikke. Jää uuesti magama ja kui ärkad, on kõik jälle normaalne, mida iganes normaalne tähendab.

Asetan pea taas padjale ja sulen silmad. Aga ma ei suuda vastu panna ning kui uuesti piilun, pole miski muutunud.

Mis pagan küll toimub?

Viskan teki pealt, heidan jalad kaarega voodi kõrvale maha ja astun ettevaatlikult peegli poole. See on umbes pihakõrgusel ning 17

juba ma näen oma lühikeste pidžaamapükste ja -särgi peegelpilti lähenemas – pidžaamat, mida ma pole kandnud kaheksateist aastat.

Pole kindel, kas olen valmis selleks, mida ma kohe näen, ent istun siiski ettevaatlikult taburetiservale ja piilun peeglisse.

Ahmin õhku. Mitte et pilt oleks kohutav. Seal olen mina. Aga mitte kolmekümne kaheksa aastane mina tumedate sõõridega silme all ja sügava V-kujulise vaoga laubal, mida olen harjunud nägema.

Seal on kaheksateistkümneaastane mina õhetavate põskedega ja ilma ühegi kortsuta – ning suitsumusta meigiga silmade all nagu Alice Cooperil. Mu juuksed on värvitud võõrastavat lillakaspunast tooni ja hoiavad ümber pea püsti nagu pühapaiste. Tõstan väriseva käe ja silun neid allapoole, siis kõõritan peegelpilti ja teen grimassi. Mu laup ei lähe kortsu ega volti nagu tavaliselt, vaid jääb siledaks ja pringiks.

Hakkan valjusti naerma. Heli on ootamatu ja paneb mu hüp­ pama. See on hääl, mida ma pole mõnda aega kuulnud. Ent näib kohane, sest on läbinisti naeruväärne.

Kuidas saab see nii olla?

Kaalun, kas minna tagasi voodisse, peita pea padja alla ja teha, nagu poleks midagi juhtunud. Aga ma olen uudishimulik. Hirmul ja segaduses, ent samas huvitatud, mis saab edasi. Sest tõele au andes tean nüüd, et see on enam kui pelgalt uni. Ma ei tea, kuidas ma tean, aga ma lihtsalt tean. Kõik tundub – reaalsena. Paistab, nagu olekski ma päriselt siin, kuitahes arulagedana see ka ei kõlaks.

Ehkki mul pole aimugi, mida edasi teha. Mida sa teed, kui ärkad üles oma vanas elus? Kas on olemas voldikuid juhendiga või reeglid, mida järgida? Ja kui kaua läheb, enne kui see lõpeb ja ma olen jälle oma päriselus tagasi? Päev, nädal, kuu?

Igavesti? See mõte paneb judisema.

Tõusen püsti. Voodi jalutsis lasub hunnik riideid, unes jalgadega nügimisest veidi kortsus. Mäletan selgesti, et valisin tundide viisi, mida esimesel päeval ülikoolis kanda. Olin kolimas Newcastle’isse ning väga elevil. Hirmul ka, aga enamjaolt elevil. „Ei jõua ära oodata, millal siit minema saan,” olin oma parimale sõbrale Amyle rääkinud. Aga see oli bravuur. Tegelikult armastasin oma kodu Doncasteris ühes oma ema ja isa ja noorema õe Beckyga.

18

Muidugi ma kaeblesin. Aga teadsin, et ema ja isa armastavad mind, ja nii oli see alati olnud. Kolimine Newcastle’isse, kus ma kedagi ei tundnud, tõotas suuri muutusi. Raske uskuda, et olin kunagi see väike hirmunud tüdruk.

Astun pidžaamapükstest välja ja libistan selga rõivad voodi jalut­ sist: paari musta-valgetriibulisi sukkpükse; nendega sobiva musta kleidi, lühikese; ning vileda, lohvaka kampsuni. Vaatan end üle.

Kummalisel kombel on tunne päris hea.

Heidan pilgu öökapile. Otsin mobiili ja laksutan keelt (huvitav, kas laksutan keelt ka haiglas läbi une ja naeran, kui naljakas see võib välja paista, juhul kui keegi peaks pealt nägema?). Aasta on 1993.

Mul polnud 1993. aastal mobiili. Mitte kellelgi polnud, välja arva­ tud ärimehed oma üüratusuurte kohmakate tellistega, mida kanti kõrva ääres. Selle asemel särab mu raadiokellal numbrinäit: 08.10.

Suundun alumisele korrusele, et näha, mis seal toimub.

Mäletan, kuidas ema mulle kunagi rääkis, et kui ma ära ülikooli läk­ sin, oli ta tervelt kolm päeva järjest nutnud. Ma polnud teda kunagi uskunud. Ta polnud suurem asi nutja, minu ema, alati kõigi teiste eest hoolitsemisega liiga hõivatud, et endale härdameelsust lubada.

See lihtsalt näis nii ebausutav.

Aga kui trepist alla jõuan, piilun köögiukse prao vahelt sisse, jälgin ema minutikese, enne kui ta teab, et ma seal olen. Ta paistab nii noor, juuksed pole veel hallid, vaid tumedad, sügavpruunid.

Ta tundub nii ilus. Olin unustanud, et ta kunagi niimoodi välja nägi. Taustal undab endiselt raadio. Ema võtab ühe käega pikkamisi nõudepesumasinast kausse ja taldrikuid välja, teises muljub salv­ rätti, millega tupsutab aeg-ajalt silmade ümbrust. Mu süda hakkab armastusest tema vastu põksuma.

Siis laskub Becky müdinal trepist alla ja katkestab lummuse. „Miks sa seal seisad?” küsib ta. Vahin talle otsa, võimetu vas­ tama. Nüüd, iga kord kui Beckyt kohtan, olen hämmingus, kui täis­kasvanud ta välja paistab. Minust neli aastat noorem, olen temast alati mõelnud kui oma väikeõest, ning näha teda täielise inimesena jahmatab mind ikka ja jälle. See siin on Becky, nagu ma teda ena­ masti ette kujutan.

19

Lisaks muidugi tõestab see veel midagi muud: Becky näeb mind, mis mingil viisil tähendab, et kogu see asi toimub päriselt.

Vastust ootamata trügib Becky minust mööda ja kaob kööki. „Emm, kus mu hokikomplekt on?” vingub ta.

Ema ajab end sirgu. „Kohe sealsamas, kullake,” ütleb ta, osutades korralikult triigitud riidekuhjale köögilaual. Olgu ta õnnistatud, tal on pühaku kannatus.

Siis märkab ema mind ja naeratab hädiselt. „Tere, armsake, reisiks valmis, jah?”

Niisiis ema näeb mind samuti. Muidugi. Tõmban sügavalt hinge ning naeratan talle kõhklevalt. Tavaliselt oleksin kohmanud talle midagi kerglast nagu: „Jaa, ei jõua ära oodata, millal siit minema pääsen.” Ent olles näinud, kui häiritud ta hetk tagasi oli, pole mul selleks südant. „Jepp, kõik on pakitud,” ütlen ma, märgates alles nüüd ema paistes silmi. Astun sammu lähemale ja teen talle kalli. Ta näib üllatunud ning tal kulub viivuke aega, et vastata. Aga kui hin­ gan sisse tema lillelõhnalist seepi, taban end igatsusega mõtlemas, kui lihtne elu kunagi oli. Oleks asjad veel samamoodi. Kui kõik, millest mõelda, oleks vaid lahkumine kodust, mida süüa hommiku­ eineks, kuidas leida uusi sõpru.

Tõmbun eemale ning märkan põgusat kulmukortsu ema näol. Ta ilmselt imestab, miks ma teda embasin. Teismeline mina ei käitunud niimoodi – tal oli kaugelt liiga palju iseendaga tegemist märkamaks, et ema on kurb, kaugelt palju tõenäolisemalt ta eiraks teda täieli­ kult ja pööraks ennemini ta kena korras köögi segi, kui seisataks ja kallistaks teda paljalt sellepärast, et ta paistis olevat rööpast väljas.

Teismelisena käitumine saab olema paras pähkel. Ma lihtsalt pole enam too inimene. Aga ma püüan hakkama saada.

Astun eemale ja täidan kannu veega. „Teed?” küsin üle toa. „Jah, palun, kullake.” „Jaa,” uriseb Becky, kes seisab kuivainekapi kõrval ja kühveldab hommikuhelbeid karbist suhu, nagu poleks kuu aega süüa saanud.

Ma klõpsan lülitit, siis panen teekotid tassidesse, enne kui vajun raskelt laua taha istuma ja ootama, kuni vesi keema tõuseb. „Kus isa on?” Olen suremas soovist teda taas näha.

20

„Ah, lippas just välja lehte tooma.” Ema teeb õhus sõrmedega jutumärgid. Me kõik teame, et kui isa lippab välja „lehte tooma”, tähendab see, et ta teeb salaja suitsu. Ta tuleb tagasi ja haiseb suitsu järele ja särgitaskus pungitab suitsupakk, aga me kõik teeme näo, nagu ei teaks, ja tema teeb samuti näo, nagu me ei teaks. Ma ei tea, miks me sellega vaeva näeme. Pööritan silmi ja jälgin, kuidas ema köögis askeldab. Ta avab sahtleid, nühib kujuteldavaid plekke köögilaual, kummardub ja korjab üles helbed, mis on maandunud Becky jalge ette. „Ära korista tema järel, ta on täiesti võimeline seda ise tegema.”

Osutan helbereale, mille Becky on endast järele jätnud nagu Hans ja Grete. „Jää vait.” Becky näib olevat maruvihane. „Pole midagi, kullake, teen seda heameelega. Ma nagunii koris­ tan.” „Aga ...” hoian end tagasi. Ma ei suuda vaadata, kuidas ema koheldakse nagu teenijat, aga tean täpselt, et tegin ise sedasama, niisiis hammustan keelt. Tõusen hoopis püsti, täidan tassid veega, lisan igasse piima, magustajat emale, tüki suhkrut Beckyle ja võtan ainult piimaga tassi endale. „Soovid midagi hommikueineks, kullake?”

Pea tuikab ja ma masseerin seda kergelt. „Ei, tänan. Võtan parem tee üles kaasa ja sean end valmis.” „Olgu. Näeme hiljem. Aga ära kauaks jää, isa tahab teele asuda.”

Noogutan ja suundun ülakorrusele, asetan teetassi ettevaatlikult põrandale voodi kõrvale. Siis heidan uuesti pikali. Mul on tarvis natuke mõelda.

Ma ei tea, kui palju mul õnnestub seda päeva veel näha, ent veider on teada ette, mis juhtub järgmiseks. Paari tunni pärast tõstame ema ja isaga minu vähesed kimpsud ja kompsud autosse, lehvitame hüvastijätuks Beckyle, kellel lubati koju jääda, et ta saaks hokitrenni minna ja sõpradega linnas lõunat süüa, siis saabun Newcastle’isse, süda hirmust vasardamas, kui läbi tundmatute tänavate sõidame. Õige maja juurde jõudnud, tõstame pakid autost välja ning siis jäetakse mind täiesti üksi, esimest korda elus, ainult mina ja mu majakaaslased.

21

Ja just siinkohal saan ma nagu puuga pähe, nii kõvasti, et õhust jääb puudu ja mul õnnestub hädavaevu hingata. Uskumatu, et selle meenumiseks kulus nii kaua aega.

See päev – vähemasti too päris päev – oli esimene kord, kui koh­ tasin Edi. Minu Edi, keda olen viimased kaks kuud lõputult taga nutnud, kelle surm on jätnud mind maha murtuna, segaduses ja vihasena.

Pööran end külili ja haaran kõhust kinni, neelan kuginal õhku.

Kas see võiks ... julgen vaevu mõtet sõnastada ...

Kas see võiks tähendada, et pärast kaht kuud leina, tunnet, just­ kui oleks mu süda rinnust välja kistud; soovunelmat puudutada habemetüügast ta lõual, lükata juuksetutt silmilt, heita käed ümber ta päevitunud kaela ja tõmmata ta kõvasti enda vastu, saan võima­ luse teda uuesti näha?

Olen selle võimaluse pärast minestuse äärel.

Suudan vaevu uskuda ja ometi ei jõua ära oodata.

Autosõidu ühetasane mürin on küllap mu magama uinutanud, sest kui silmad avan, oleme peatunud ja isa on mootori välja lülitanud, ning just hetkel, mil ema pöörab esiistmel naeratades minu poole, olen tagasi aastas 1993 ja kõik on korras, ning ma naeratan vastu.

Ja siis tuleb mulle kõik jälle meelde ning mul jääb hing teist korda kinni. „Kas kõik on hästi, kullake, sa läksid järsku kohutavalt kahvatuks?”

Sirutan selga, pühin suunurgast ilanire ja noogutan. „Jaa, jäin lihtsalt magama, vabandust.”

Isa laksutab keelt. „Hakkab pihta.” „John, jäta ta rahule.” „Mida? Ta on teismeline, niisugused nad ongi.” Isa osutab peaga akna poole. „Vaata, see on sinu uus kodu.”

Piilun aknast välja, et uurida väikest maja, kus ma järgmise aasta jooksul elama hakkan. See on niisama tuttav nagu mu oma nägu ning tahes-tahtmata ma naeratan.

Ridaelamu räämas uks on lahti ja me ronime autost välja, kui tuttav keskealine naine väljub rutakalt majast ja kõnnib mööda rada meile vastu.

22

„Tere ... ee?” ütleb ta, ulatab isale käe ja naeratab soojalt. „John,” sõnab isa, raputades tugevasti naise kätt. „John Morgan.

Ja see on minu naine Sandra.”

Naised tervitavad teineteist kättpidi ning siis pöördub ta minu poole. „No sina oled ilmselt Zoe,” ütleb ta, andes mulle tervituseks käe. „Mina olen Jane’i ema, Cara. Armas sinuga kohtuda.” „Tere,” pomisen, püüdes mitte välja näidata, et ma juba tean, kes ta on.

Viime minu asjad sisse ja kuhjame kastid esimesse ettejuhtuvasse tuppa. „Otsin teekannu välja,” seletab ema, rebides ühelt karbilt teipi maha. „Pole vaja, mul on juba kannutäis valmis,” ütleb Cara, juhatades meid kööki.

Kuni ema ja isa Caraga jutlevad, hiilin ülakorrusele, et ringi vaadata, enne kui veel mõni kohale saabub. Aga kui teise magamis­ toani jõuan, ahmin õhku. Seal, seljaga minu poole, teksaseid kor­ ralikult kappi riputamas, blondid juuksed kõrgel hobusesabas kiikumas, seisab keegi väga-väga tuttav. Ta pöördub vaatama, kes tuli, ning tema erakordselt noorele ja kaunile näole ilmub ilmatu lai naeratus. „Terekest, mina olen Jane. Sina ilmselt Zoe. Tule sisse ja võta istet.

Oi, kui kusagil koha leiad.” Ta lükkab riidekuhja kõrvale, et mulle ruumi teha, ning ma istun ja üritan välja nuputada, mida öelda inimesele, keda tunnen sama hästi kui iseennast, kuid kellega nagu kohtuksin esimest korda. Jumal küll, soovin tõsiselt, et oleks vastav juhend – mis teeks asja palju lihtsamaks. „Tore sind viimaks näha,” ütlen ma, toetudes ebalevalt tema kitsa voodi servale. „Sind samuti. Lootsin, et saabud esimesena.”

Kena, nii pidigi minema. Keegi teine ei peagi veel kohal olema.

Vaatan tema toas ringi ja naeratan. „Näib, et meie kahekesi oleme ainsad tüdrukud. Huvitav, millal ülejäänud siia jõuavad?”

Ta kehitab õlgu. „Jumal teab, aga loodame, et nad pole min­ gid kirvemõrtsukad.” Ta pilgutab silma ja ma naeratan talle vastu ning hetkeks sõlm mu kõhus lõtvub. See on Jane, mu parim sõber 23

juba umbes kakskümmend aastat. Pole millegi üle muretseda. „Mis nende nimed nüüd olidki?” „Rob, Simon ja Ed,” vastan ma liiga kiiresti, hääl viimase nime juures kergelt katkemas, nii et Jane’i naeratus lööb viivuks kõhk­ lema.

Mõni hetk hiljem on tema naerunägu täies hiilguses tagasi. „Huvitav, kas me mõnega neist kudrutama ka hakkame? Tead küll, majaromantika, mis läheb üle piiri ja lõpeb sellega, et tunned end terve aasta täbaralt? Aga midagi võiks juhtuda, kas pole? Reeglina juhtubki.”

Mu nägu leegitseb. „Jaa, vist küll.”

Minu leigusest tagasi kohkumata pressib ta end minu kõrvale voodile ja jätkab. „Nojah, tean, et kõlan nagu iseliikuv klišee, aga mida sa õpid? Mina õpin näitekunsti. Ema ja isa tahtsid, et võtaksin mõne „korraliku” kursuse, aga ma pole piisavalt tark. Igatahes arvan, et see on tore.” „Prantsuse keelt ja turundust.” See kõlab surmigavalt ja ma tun­ nen vajadust täpsustada. „Mõtlesin, et oleks kasulik osata keelt ja lisaks midagi, millest võib saada tõsine amet.” Kehitan õlgu. „Oo, piigal on auahned plaanid. See mulle meeldib.” Ta tõstab riidekuhjast džempri ja hakkab seda kokku voltima. „Nonii, mis siis veel? Kuidas on muusika, filmide, hobidega? Poistega? Oled ehk salaja džässilemb lesbiline karatetšempion?” „Haa, kui ma vaid oleksin nii huvitav,” naeran ma. „No ei, õigu­ poolest olen üpris igav. Pisut nagu rokitibi ...” Langetan pilgu oma riietele, ilmestamaks mõtet. „Ja natuke nagu tuupur, ja mu lemmik­ film on „Back to the Future”, kuna arvan, et ajas tagasi rännata on äge ...” Jään vait, taibates oma sõnade tähendusrikkust. „Ja ei. Oma poissi pole. Ega tüdrukut.” Muidugi on poisse olnud, aga praegu tundub vale neist rääkida. „Ja sina?” lisan ma loiult. „Ausalt öeldes pole midagi erilist ette kanda. Ema ja isa ütleksid, et mul oli natuke nagu raisatud lapsepõlv, joomingud parkides ja unarusse jäänud koolitööd, aga kõik läks hästi, sest nüüd olen siin ja nad mõlemad võivad uhkust tunda.” Ta pööritab silmi. „Mul oli oma poiss, Rich, aga tema läks Plymouthi ja ma ütlesin talle, et pole mõtet üritada kokku jääda, nii et ei usu, et teda enam kunagi näen.

24

Igatahes annab see mulle võimaluse kohata siin olles mõnd kena seksikat ragbimängijat, kas pole?” Ta irvitab paheliselt, aga enne kui saan võimaluse vastata, kuuleme trepilt raskeid samme lähenemas.

Tõmbun üleni krampi, ehkki olen kindel, et see pole Ed. Mõni hetk hiljem ilmub ukse vahele pea, kena nägu, mille kohal ripub tuust tumedaid juukseid.

See on Rob, ning teda nähes nõrgub pinge minust välja. „Kas võiks teiega ühineda või on see ainult tüdrukutele?” küsib ta, kui ülejäänud keha peale tuppa järgneb. „Astu sisse,” kutsub Jane. „Kes sina neist siis oled?”

Rob irvitab. „Mina olen Rob,” ütleb ta. „See kena poiss.”

Ma naeratan. Rob on tõesti kena – aga ta on ka paadunud naiste­ mees ja jõuab enne kuu lõppu poolte rebastega magada. Pealegi pole ta Ed. „Tore sinuga kohtuda, kena poiss,” ütlen ma. Ta potsatab minu kõrvale voodiäärele istuma, sirutades jalad enda ette välja.

Kuni Jane ja Rob teineteisega tutvust teevad, vaatan toas ringi: musti plekke nurgas, kus niiskus on võimust võtnud, tumedamaid ruute ja rasvaseid nakkenätsu plekke seal, kus endised plakatid on jälgi jätnud, ning mõtlen, kui uskumatuks on tänane päev kuju­ nenud.

Mistahes põhjusel olen ärganud üles 1993. aastas, tagasi oma kaheksateistkümneaastases elus. Kas see on pelgalt üks päev või palju pikem periood, pole mul aimu. Ega ma hooligi, sest hetkel suudan mõelda vaid ühest: Edist. Kui päev kulgeb samamoodi nagu esimesel korral – ning seni on nõnda läinud, nii et pole põhjust uskuda vastupidist –, siis kohtun peagi Ediga. Ta pole küll minu Ed, nagu ma teda praegu tunnen. Ta on Ed, keda ma esimest korda nägin: noor, seksikas, väheke ülbe Ed, kes meeldis mulle, ilma et oleksin tol hetkel temasse ülepeakaela armunud: polnud ei välgunooli ega üle toa sähvivaid sädemeid. Olin kõigest mina ja poiss, kellega esmakordselt kohtusin, ning kogu võima­ luste maailm meie ees.

Seekord on raske – peaaegu võimatu – käituda nii, nagu poleks me varem teineteist näinud. Olen teda kirglikult armastanud ja vihanud; teda emmanud ja hellitanud, pidanud temaga lahinguid, ta 25

kaotanud, teda leinanud, ja kõike seda endas kandes, kuidas peaksin toime tulema? Pole õrna aimugi. „Mida sina arvad?” Võpatusega olen tagasi nüüdses, et näha, kui­ das Jane ja Rob mind vastust oodates lootusrikkalt silmitsevad. „Vabandust, olin miilide kaugusel. Mida sa ütlesid?” Loodan, et kumbki ei märka värinat mu hääles. „Kas otsime üles kohaliku kõrtsi?” küsib Rob. „Teeme ühe kiire pindi, enne kui teised siia jõuavad?” „Hea mõte.” Vajan joobnu kuraasi, mis aitaks järgnevaid tunde üle elada. Alkohol on just see, mis tarvis. Tõusen kähku püsti. „Viin ainult oma kraami tuppa, enne kui ema ja isa lahkuvad.”

Longime trepist alla ja jätame hüvasti, kui isa on mu kastid Jane’i kõrvaltuppa tassinud. „Ole tubli, kullake.” Ema kallistab mind kõvasti ja ma tunnen, kuidas pisarad taas silmadesse valguvad. „Vaata, et sa mulle helistad, ja tule varsti koju meid vaatama.” „Aga mitte väga varsti. Ma teen sinu toast kodumajutuse, hommiku­söögiga.” Isa irvitab, kui mind kähku embab, siis lehvitan neile järele, ning nad sõidavad ära, jättes mind maha minu uude ellu.

Ma saan hakkama. Elan taas tudengielu. Pealegi ainult ühe päeva – ja võib-olla just päeva, millele olen lootnud ajast, mil kaotasin Edi. „Olgu, hakkame minema,” ütlen ma, tõmban sügavalt hinge sisse, kleebin näole naeratuse ning me kolmekesi marsime mööda sisse­ tallatud rada lähedal asuvasse pubisse.

Kui end pöörduksest läbi pressime, tabab mind üllatuslikult nos­ talgialaks. Ma pole siin nii ammu käinud ning mälestused tulevad tulvana. Näen vaimusilmas Edi piljardilaua ääres, kulm kipras, kui ta keskendub musta kuuli auku ajamisele, pooltühi õllekann laua­ serval ootel. Meenub, kuidas Jane jäi nii purju, et kukkus toolilt maha, tõmbas end nurgas kerra ja vajus sügavasse unne. Ma peaaegu kuulen Blind Meloni „No Rain” plaadimasinas, mida sageli män­ gisime, toppides sisse lõputult münte, et lemmiklugusid kuulda.

Ent kogu selle täiesti naeruväärse olukorra kiuste ning hoolimata halvast eelaimusest järgneva suhtes, voogab minust läbi ootamatu soojalaine, kui võtan lauas koha sisse, et veeta õhtupoolik nende ini­ mestega – minu vanimate sõpradega, kellega olen just äsja tutvunud.

26

* Kolm tundi hiljem oleme majas tagasi. Simon on kohale jõudnud ning pärast kiiret tutvumist jätkame köögikappide omavahel ära­ jagamist pudeli odava veini saatel, mille olime koduteel poest kaasa haaranud. See maitseb nagu värvikaabits, kuid rahustab närve.

Väljas hakkab pimenema ning ma tean, mida see tähendab. Peagi jõuab kohale Ed. Tunnen, kuidas sõlm rinnus kokku tõmbub.

Ma pole veel päriselt leppinud tõsiasjaga, et ei näe Edi enam kunagi, ent kusagil sügaval südames tean, et nii on, ning minus äratab õudust, et ta nägu mu mälestustes hakkab juba tuhmuma, kuitahes meeleheitlikult ma ka ei püüaks seda seal alal hoida. Näen näo kontuure, võin neid vaat et näpuotsaga üle joonistada. Aga ma ei suuda manada silme ette tema silmade kuju, nina täpseid tõuse ja langusi ega aamori vibu kaarte kõrgust ülahuulel, ja see on mind hulluks ajanud. Ma pole kindel, kas suudan end vaos hoida, kui näen teda uuesti kõigi nende inimeste silme all. Kuidas ma teda vaa­ tan, ilma et tohiksin puutuda, või veel hullem, talle kaela viskuda.

Kuidas ma sellega toime tulen?

Odava plastkella osutid valamu kohal tiksuvad monotoonselt edasi; kraan tilk, tilk, tilgub järelejätmatult kraanikaussi. Tunnen, kuidas käed tõmbuvad higiseks ja pea on paks. Minuni kandub jutuvada, aga ma blokeerin selle, keskendun hoopis sisse ja välja, sisse ja välja hingamisele, rinnakorvi tõusule ja langusele, südame tungivale tümp­ sumisele. Soovin vaid, et saaks juba sellega ühele poole.

Ja siis äkki, nagu vastus mu palvetele, kostab vali koputus uksele ning enne kui keegi jõuab avada, paiskub köögiuks valla ja seal on Ed, suu kenal näol kõrvuni.

Veri tulvab pähe ja ma kardan, et minestan. Ümberringi puhkeb palavikuline sagin, kui kõik hüppavad püsti teda tervitama, aga mina jään paigale, silmad suunatud ta pea kõr­ vale õhku, liiga ehmunud, et talle otsa vaadata. Ent viimaks olen siiski sunnitud, ja kui ma pilgu jõuga otse temale suunan, tunnen, nagu oleksin saanud hoobi makku. Oh, jumal küll. See ongi tema, ta on tõepoolest siinsamas.

Tõusen püsti ja liigun vaikselt tooli taha, haaran kõvasti korjust kinni lootuses, et see hoiab mind kukkumast. Ja siis vaatan teda 27

uuesti, püüdes iga tolli temast endasse imada. Eresiniste silmade ees tumedad juuksesalgud, mida ta käega ühtepuhku eemale lükkab, liigutus nõnda tuttav, et teeb haiget. Ta näeb nii noor välja, ja ma ei suuda uskuda, et kui me päris esimest korda kohtusime, polnud ma üldse temasse armunud.

Praegu tunnen, nagu oleks mu süda rinnust välja rebitud ja terve toatäie sõprade silme alla üles riputatud. Olen sellesse mehesse armunud, aga mu süda on murtud, sest ta on läinud ja ma tean, et see siin võib olla ainus võimalus teda taas näha. Ometi ei saa ma talle öelda, mida tunnen.

Vähemalt mitte sõnadega. Aga küllap ta mõistab, hetkel, mil ta mulle silma vaatab, näeb ta kindla peale kõike, mida oleme üheskoos jaganud? Ei või olla, et ta ei näe sidet meie vahel? Pean rõhutama selle silmapilgu tähtsust, sest see võib olla minu ainus võimalus.

Niisiis hingan sügavalt sisse, pühin käe kleidi külge kuivaks, astun ettepoole, sirutan käe välja ja pingutan, et see väga ei väriseks. „Mina olen Zoe,” ütlen ma. „Armas sinuga kohtuda.”

Ja kui ta mu käe enda omasse võtab, toimub minu ümber plah­ vatus. „Sinuga on samuti armas kohtuda,” ütleb ta nii, et sügav hääl puurib otse südamesse. Hoian ta kätt oma peos viivu kauem kui tarvis ja tunnen, kuidas selle soojus mulle naha alla poeb. Ta tunneb seda, ma tean, et tunneb, ja ma vaatan talle sügavalt silma. Ent siis katkestab lummuse järjekordne koputus ning ta vabastab õrnalt käe ja pöördub sinna, kus ukse vahelt hakkab paistma üks nägu.

Ed lööb õitsele, paneb käe kaitsvalt ümber uustulnuka õlgade ja tõmbab teda enda poole, pilk täis armastust. Naine on pikk ja sale, tema lühike soeng on stiilne ja silmad soojad. On selge, et ta jumaldab Edi, ning et see tunne on vastastikune. „Teie kõik, see siin on mu ema. Ema, need siin on nad kõik.” Ta viipab käega suursuguselt üle toa ja me pomiseme oma tervitused.

Aga mina suudan mõelda vaid päevale, mil seisime Susaniga kõrvuti Edi matusel, jälgisime, kuidas kardin tema kirstu ümber koomale tõmbub, ning pakkusime teineteisele jagatud leinas tuge. „Ema tahtis veenduda, et ma kuhugi ära kadumata kohale jõud­ sin, on ju nii, ema?”

28

Susan kallutab pead ja naeratab vabandavalt. „Jah, kahju küll, et tüli teen, aga teate isegi. Tahan olla kindel, et mu pojukesega on kõik okei.”

Ta naeratab, sellal kui Ed oigab, aga ma tean, et salamisi on mees ema tulekust elevil. Sel ajahetkel on too ainus naine maailmas, keda ta armastab. „Aga ta ei jää kauaks, ega ju, ema?” „Ei, ära muretse, ma ei taha teid segada.” Ta kiikab veinipudeli poole laual. „Pealegi pole kindel, kas mu magu sellele siin vastu peaks.”

Ed pööritab silmi ja ema naeratab, seesama üleannetu naeratus nagu mehelgi, kui ta arvab, et on nalja visanud. „Vabandust, hakkan parem minema, enne kui ta mu maha lööb.” Ta haagib oma käe­ koti õlale ja annab Edile musi, ning mu kõht tõmbub kadedusest krampi. Annaksin kõik, et meest kohe praegu suudelda.

Aga ma varun kannatust; pean lihtsalt ootama. „Tore oli teid kõiki näha,” ütleb Susan, misjärel lahkuvad mõle­ mad toast, kui mees ema välja saadab. Sunnin tahtejõu abil oma südant rahunema, sellal kui vestlus mu ümber tasapisi taastub. Kõigi teiste jaoks on see lihtsalt üks järjekordne päev, ehkki põnevam, täis uusi inimesi. Mida nad mõtleksid, kui teaksid, mida ma läbi elan? „Kas sinuga on kõik kombes? Oled täiesti kaame.” Jane kirtsutab muretsevalt nägu ja tõmbab sigaretist sügava mahvi. Ma naeratan jõuetult, ajan suitsu näost eemale. „Kõik on korras. Lihtsat vist veidi vintis.” „Haa, me ju alles alustasime; sa vajad natuke vastupidavust!” Siga­ ret suus, läheb ta valamu juurde, loputab kruusi üle, täidab veega ja toob tagasi lauale. „Näe, joo see ära.”

Võtan kruusi, loodan, et ta ei märka mu käe värinat, ning kallan kõik korraga kurku. „Hakkas parem?”

Ma noogutan „Jah, tänan.” „Väga hea. Ja nüüd, veel veini.” Ta läigatab natuke odavat sooja laket mu klaasi ja naeratab.

Ed tuleb tagasi ja kobab seljakotis ringi. Jälgin teda, tean, mil­ lega ta kohe lagedale tuleb, ning siis tõmbab ta välja pudeli vodkat. „Nonii, kas keegi sooviks üht korralikku napsi?”

29

Kostab kooris „Jaa!” ja ma oigan. Tahan selle ajahetke meelde­ jäävaks muuta, aga purjuspäi ei mäletaks hiljem midagi. Samas ei taha ma olla mingi tujurikkuja päeval, mil need inimesed mind just alles kohtasid.

Klaasid on täidetud – jääd pole, aga keegi on leidnud pudeli dieetkokat – ning need saadetakse ringi. Võtan ühe vastu ja hoian huultel, jälgin sõprade nägusid laua ümber, püüan mitte jääda vah­ tima meest, keda armastan üle kõige maailmas. „Terviseks.” Ed tõstab klaasi ja vaatab mulle otsa ning ma tunnen, nagu vaataksid ta silmad otse minu sisse, mitte ainult otsa, ja mu nägu põleb. Tõstan klaasi, löön temaga kokku ning viimaks pöörab ta pilgu ära. Süda peksab nii kiiresti, et tunnen, nagu tõuseksin kohe toolilt lendu. Ülejäänud õhtu möödub joomise, naeru ja jutu hämus ning vii­ maks, hilja öösel, on aeg magama heita. Ma ei taha minna; mul pole aimugi, mis juhtub homme, kas näen veel kunagi Edi, või jääb see ainsaks korraks ning sel juhul ma tõepoolest ei taha magada.

Ent olen väsinud ja purjus ning tean, et mul pole valikut. Kuitahes pikaks ajaks ma ka ärkvele jääksin, ei kesta päev igavesti. „Head ööd,” ütleb Ed, kui trepist üles jõuame. „Head ööd, kallis.” „Usu mind, nagu nats ennatlik.”

Tõmbun tagasi ja peidan oma punased põsed juustesse. „Sorri, lissalt veits vintis. Head ööd, Edward Williams. Tore oli sinuga koh­ tuda.” Sirutan käe ning ta haarab sellest kinni, raputab õrnalt üles ja alla. Tema puudutus võtab mu võdisema. „Sinuga, Zoe Morgan, oli samuti ülim nauding kohtuda.”

Siis laseb ta mu käe lahti, suleb enda järel ukse ja läinud ta ongi.