Paavo Kangur
Eriline Eri Klas
ERILINE ERI KLAS
Pantomiim Sõbra Majas Tartu, 1950-ndate lõpp. Ühel hilisel õhtutunnil saabub 17-aastane Eri Klas tantsuorkestri „Harvlek” peole Kalevi tänava kultuurimajas, tulevases Sõbra Majas. Tsaariajal laskis poolakast kultuurimetseen ehitada selle maja Tartu vene seltskonna teatriks. Praegu teatakse seda üliõpilasmajana. Pidu on juba täies hoos, kuid paistab, et Tallinna muusikakooli õpilasel on Tartus silmarõõm. Tüdrukutel on alt laienevad seelikud või veidi pikemad kleidid kui täna, poistel aga terava ninaga kingad ja kitsa säärega püksid. Igatahes palub ka noormees võimalust lavale saada ja esitab seal pantomiimi, kuidas kirurg teeb iseendale pimesooleoperatsiooni. Saal naerab end kõveraks. „See oli väga ekspressiivne esitlus, kuidas on vaja kõht katki lõigata, soolikad välja kerida ja siis ka tagasi toppida. Kindlasti ununes mõni elund tagasi panemata ja mõni kirurgi lõikeriist läks ka kaotsi. See oli vist Eri Klasi esimene avalik esinemine,” meenutab tollane „Harvleki” saksofonimängija Agu Laisk, kes nägi Erit tol õhtul esimest korda, aga teised muusikud nagu Leo Ora ja Rein Marvet tundsid teda paremini. Tänane biofüüsik ja akadeemik Agu Laisk dateerib sündmuse 1956. aasta sügisesse, kui algab segakoolide aeg. Tulevast akadeemikut on 10. klassi hakul tabanud üllatus, nende poistekooli on ilmunud tüdrukud. Neid vaadatakse hoolega. Võib-olla on ka Eril tarvis silma paista mõne kindla tüdruku ees. See neiu ei saa olla veel Vanemuise baleriin Nieves Redi, kellega Eri abiellub 1966. aastal, sest 1956. aastal on Nieves alles 11- või 12-aastane. Sellest õhtust hakkavad aga arenema ka muusikalised suhted ja sünnib väiksem koosseis „Tartu-Tallinn”, kuhu kuuluvad Rein Marvet (klaver), Ott Ojavee (kontrabass), Aleksander Rjabov (klarnet), Agu Laisk (altsaksofon) ja Eri Klas (trummid). 26
TRUMMARIST KASVAB DIRIGENT
Üks väljasõite viib Kohtla-Nõmme kultuurimajja. Kontsert venib pikaks. Eri jõuab esitada oma pantomiimi, aga võib-olla laulda ka oma lemmiklaulu, Frank Sinatra loo „Young at Heart” – „Kui su hing on noor”. Korduvalt tagasi plaksutatud noor tantsuorkester pannakse ööbima spordisaali higist haisvale maadlusmatile. Magada suurt ei saa, sest kollektiivi trummilööjana täiendanud Eril ei tule lugudest puudu. See ei jää ainsaks kontserdireisiks, kuid koos Eriga ei tehta neid ka liiga palju. „Kontserdiprogramm oli muidugi kooskõlastatud, aga kõiki lugusid ei mängitud kooskõlastatud menüüst. Kava oli tihti üks, aga kontserdi sisu teine. Džäss ei olnud otseselt keelatud, kuid aastail 1953–54 tungivalt ei soovitatud seda mängida. Kuid ajad muutusid,” meenutab Laisk. Neil päevil, kui Agu Laisk saksofonimängijana alustab, on aktiivne džässielu Tartus taas tärkamas. Igor Graps juhatab suurt Tartu Ülikooli estraadiorkestrit, kus mängivad Agu sõbrad ja vahel esineb solistina Margarita Voites. Ülikooli aulas peetakse suuri tantsupidusid ja aastavahetusel on suur karneval. Ülikooli tiiva all tegutseb ka väiksem, kümneliikmeline tumesinistes ülikondades tantsuorkester „Harvlek”, mis annab kontserte Kalevi tänava kultuurimajas ehk Sõbra Majas. Ansambli õis on Klara Kotter („Nüüd kirsipuud õitsevad kõikjal”, „Valentina”). Solistina teeb kaasa tulevane akadeemik Hans Trass, kelle hittideks on „Volare” ja „Old Man River” ehk „Missisippi”. Tromboonimängija Andres Vihalemm valdab hästi lugu „Buona Sera”. Bändi eeskujudeks on sellised kuulsused nagu Benny Goodman, Louis Prima, Ella Fitzgerald ja Dave Brubeck. 1957. aastal tunneb „Harvleki” punt ennast nii kindlalt, et Uno Naissoo vaiksel heakskiidul alustatakse Tartu džässifestivalide korraldamist. Esimene neist tehakse Lõuna-Eesti estraadiorkestrite ülevaatuse nime all. Aastail 1958–1960 üritus laieneb ja kohale saabuvad juba ansamblid Leningradist, Moskvast ja Riiast, aga ka „Tartu-Tallinn”. 1958. aasta festivalil on kindlasti trummide taga ka Eri Klas, mainib muusikaajaloolane Valter Ojakäär, kes kasutab nimekuju „Tallinn-Tartu”. „Me olime oma arust džässorkester ja organiseerisime ka kaks üleliidulist džässifestivali. Saksofoni peeti kapitalistlikuks pilliks, aga mängida seda tohtis. Nende nõukogudeaegsete ärakeelamistega oli nii, et vastureaktsioonina Vene reeglitele said kõik aru, mis on mõttetu ja mis ei ole. Vene reegleid ja kinnitatud kavu ei üritatud Saksa täpsusega ellu viia ja igal pool oli mõtlevaid inimesi,” arutleb Agu Laisk 2014. aasta talvel Tartu Ülikooli uues tehnoloogiamajas. 27
ERILINE ERI KLAS
Peeter Saul ja Eri Klas Moskvas 1957. aasta august Moskvas Lužniki staadionil. Läbi miilitsaspaleeri saabuvad taksoga väravate ette kolm noort inimest. Esiistmel on Peeter Saul, seljas valge tolmumantel, peas kaabu ja ees mustad päikeseprillid. Taga istub Heli Lääts koos Eri Klasiga, kes kannab ruudulist pluusi. Nad tulevad taksost välja ja keegi daam kilkab oma pojale: „Smatrii, sõnok, smatrii, kakoi žirnõi amerikanets!” „Amerikanets” on Peeter Saul, Heli peigmees ja Eri Klasi südamesõber. Heli Lääts on ansambli „Metronoom” supertäht ja Eri „Metronoomi” varumees. Kui vaja, lastakse ta platsile. Ta on ju alles 18-aastane, kuid ansambli kunstiline juht Uno Naissoo on talle kui lootustandvale kergemuusikule pilgu peale pannud. Lauljana eelistab ta loomulikult tolle aja meestähte number üks – Kalmer Tennosaart. Raske on hinnata, kui palavad on Heli ja Peetri suhted, küllap mitte nii kuumad, et istuda takso tagaistmel ja teineteise põlve silitada. Eri ei ole veel kuulus dirigent, vaid alles õpipoiss. Ta ei mahu kultusbändi „Metronoom” esiviisikusse. Tulevane kuulsus on alles algaja, kellel on Uno Naissoolt, Emil Laansoolt ja teistelt gurudelt veel palju õppida. „Moskva festival oli 1957. aasta juulis ja augustis. Istusime Filharmoonia ees bussi ja see viis meid Balti jaama. Peeter oli mind saatmas. Alguses oli üleliiduline noorsoofestival ja siis valiti ka meie bänd „Metronoom” välja ülemaailmsele festivalile, mille lõppkontsert oli Lužniki staadionil,” jutustab Heli Lääts. „Sõitsime taksoga otse värava ette. Esiistmel istus Peeter, seljas valge tolmumantel, peas kaabu ja ees mustad päikeseprillid. Taga istusin mina koos Erkaga, kellel oli seljas ruuduline pluus. Loomulikult saime tähelepanu.
28
Rahvusvaheline mees
Estonia lähetamine Stockholmi 1985. aasta märtsi lõpp, Stockholm. Estoonlased väljuvad valgest laevast ja satuvad kail teraspuuri. Järjekord on pikk. Rootsi piirivalveametnik vaatab iga nägu ja passi väga hoolikalt ning teeb väljaõppinud aegluse ja väärikusega eestlaste välispassidest koopiaid. Seda pilti jälgib kaldalt veidi murelikult Eri Klas. Kõrgvormis lauljate häälepaelad ei pruugi sellist talvist mõnitamist välja kannatada. Eriti on ta mures vanahärra Tiit Kuusiku pärast. Eri pöördub Rootsi julgeolekuteenistuse Säkerhetspolisen ehk Säpo poole ja palub teenekamaid estoonlasi teenindada esmajärjekorras, sest tõenäoliselt ei ole Kuusiku või Voitese kujul tegemist vaenuliku Nõukogude riigi salaagendiga. Ka Arne Mikk on mures, sest sama lugu kordub etenduselt laeva tulles. Tuultele avatud kail on ooperilauljad taas järjekorras ootamas, millal härra piirivalvuril on aega nendega tegelda. Selle hetke nimel on pingutatud ja nüüd ähvardab kõik kokku variseda. Ooperis ei kasutata moodsaid helitehnikavahendeid, mille abil helipuldist sobiv segu kokku miksitakse ja kuulaja kõrva paisatakse. Ooperis on asjad teisiti. Heli tõuseb orkestriaugust pinnale, seguneb laval olevate näitlejate ja lauljatega häältega ja paiskub siis saali. Estoonlastele on korduvalt sõnu peale loetud. Rõhutatud, et Stockholm on ideoloogiliselt eriti keeruline koht. Pagulased! Väliseestlased! Sinimustvalged lipud! Õudne. Just nagu kiuste on Valdo Randpere ja Leila Miller ära hüpanud. Just nagu kiuste on Rootsi rannakaljudele ära eksinud Nõukogude allveelaev S-363, misjärel kokteil „Whiskey on the Rock” omandas Stockholmi baarides väga mitmetähendusliku varjundi. Kui olla ajalooliselt väga täpne, siis whiskey-tüüpi allveelaev S-363, 1956. aasta väljalase, oli Karlskrona sõjaväebaasi lähedal kividele sõitnud 107
ERILINE ERI KLAS
juba 1981. aasta oktoobris, kuid selle jama järelkajad polnud veel vaibunud ja puhtakspesemine alles kestis, kui algas „Estonia” teatri lähetamine Stockholmi. Selline operatsioon ei sünni ju ühe päevaga. Eri Klas oli Valges Majas oma pea panti pannud ja lubanud, et kõik läheb hästi, keegi ära ei hüppa ja estoonlased käituvad nõukogude kodanikele kohaselt. Sellist retoorikat teatris ei kasutata, küll aga Valges Majas ehk EKP Keskkomitees, mille hoone jääb teatri vastu, nii et neid kahte maja lahutab seltsimees Lenini kuju ja väike park ning hiljem ka „Karla katedraal”, mille müür on tänaseks saanud osakeseks Solarise keskusest. Aasta on 1985 ja õhus on muutusi, kuid keegi ei tea, kuidas ja mis suunas need lood ja muutused edasi arenevad. Leonid Brežnevi surma järel on võimule tulnud järjest uued tagurlased: KGB juht Juri Andropov, stalinist Konstantin Tšernenko. Märtsi alguses on viimane surnud ja asemele saanud Mihhail Gorbatšov, kelle sünniaasta lubab oletada pikemat vastupidamist. „Kui me läksime 1967. aastal teatriga esmakordselt Soome, siis küsis üks koorilaulja vales kohas, et mis saab siis, kui sulle auto kingitakse. „Aga miks sa seda küsid?” „Ah, niisama.” Välispassid jagati välja sadamas viimasel hetkel ja see mees passi ei saanud. Pärast selgus, et tal on Ameerikas ema, kes tahtis poega näha ja oli seetõttu sõitnud Ameerikast Helsingisse. Ema otsis Soomes „Estonia” koorilauljad Soomes üles ja talle öeldi, et poeg jäi haigeks. Oleks mees jätnud oma küsimuse esitamata, oleks ta ehk kaasa pääsenud,” arutleb Arne Mikk. „1985. aasta Stockholmi projekt oli väga keeruline. Ka Ristlaan, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär oli hirmul. Kardeti pagulaste provokatsioone. Täiesti selgelt kardeti Valges Majas, et väliseestlased meelitavad mõne teatriinimese ära kargama. Eri pidi vastutama 300 inimese eest. Talle nimetati konkreetseid inimesi ja küsiti, kas olete nõus nende eest alla kirjutama. Lõpuks jäi 20 inimest ikkagi maha,” meenutab Mikk. Kuid juurde lisati kunstiteadlasi. „Igal välisreisil oli meil kaasas paar julgeolekutöötajat, kes paberite järgi töötasid kultuuriministeeriumi või ametiühingute alal. Moskva Suures Teatris istusid „kunstiteadlased” vahel isegi orkestri hulgas.
108
Rahvusvaheline mees
Rootsi-sõidu väljasõidukomisjonis olid EKP keskkomitee, julge olekukomitee ja kultuuriministeeriumi töötaja, kes vaagisid iga kandidaati ja temaga kaasnevaid riske. „Võiks ju mõlemad lasta, aga miks neil ei ole lapsi? Ühel lubame sõita, teisel ei luba …” „Hea küll, see naine võib sõita, tal on vaid üks patt, ta on usklik.” „Estoniast” ei ole keegi ära hüpanud, kui välja arvata üks vene rahvusest balletitantsija, kelle tõttu kannatas eelkõige tema Suures Teatris töötav vend. Kuid ka Rootsi pool kartis, laevaesine plats oli ümber piiratud, isegi pärast etendust laeva tagasi minnes tuli tund aega kail külmetada. Me olime sunnitud lõpuks pöörduma Rootsi kultuuriministeeriumi poole, et see mõnitamine lõpetada. Lauljate hääl on väga tähtis. Muide, 2014. aastal toome lavale opereti „Tsirkuseprintsess” ja teeme seda ilma võimenduseta, sest sakslasest lavastaja ütleb, et klassikaline ooperiteater peab suutma mängida klassikat ilma moodsa tehnikata. 1913. aastal kadus „Estonia” avamisel isegi valgus ära, rääkimata võimendusest. Võimendus arenes välja koos staadionikontsertidega. Ka Vana-Rooma ajast säilinud antiikteatris Arena di Verona lauldakse ilma võimenduseta,” selgitab Mikk. Tänavu suvel võib seal vaadata näiteks Bizet’ „Carmenit”, kaks piletit esimesse sektorisse koos auto parkimisega maksavad ligi 500 eurot. Helgi Sallo saab koorilauljaks „Helsingisse 1967. aastal operetti kaasa ei võetud, aga Stockholmis olin kaasas, operetiartistid õppisid kooripartiid selgeks ja laulsid või jalutasid statistidena laval. Mina õppisin „Boriss Godunovis” teise aldi kooripartii ära ja laulsin „hleba, hleba” osa,” meenutab Helgi Sallo. „Kõige enam ajas mind naerma „Estonia” saalis läbi viidud instruktaaž, kus Valge Maja inimesed lugesid sõnad peale, mida tohib ja mida ei tohi, nagu oleks me poolearulised. See on nii õudne, kui sulle räägitakse, et süüa tuleb noa ja kahvliga ja kui lavale visatakse lillekimp, mille ümber on sinimustvalge lint, siis tuleb see edasi anda. See oli täitsa lapsik. Mäletan, et kui hakkasime laevalt maha tulema ja kaldale olid kogunenud väliseesti hordid, siis vaatasin oma riideid – mul oli seljas sinine jope, mustad saapad ja valged kindad ja mu aju oli nii pehmeks keedetud,
109
ERILINE ERI KLAS
et ma ütlesin enda kõrval seisnud näitlejannale: „Vaata, Marika, ma olen sinimustvalges, ei tea, kas mind lastakse üldse Rootsi.” Normaalsetes oludes poleks mul selline mõte küll pähe tulnud. Hendrik Krumm isegi esines sinimustvalges. Tal olid mustad püksid, sinine smoking, valge särk ja talle vist tehti isegi märkus. Passijärjekord mulle ei meenu, küll aga meenub läbi linna jalutamine ja metsik menu. „Boriss Godunov” ja „Eesti ballaadid” võeti suurepäraselt vastu. „Lucia di Lammermooris” läks üks Margarita Voitese partii kordusele, publik plaksutas meeletult, ja ka üks sekstett esitati uuesti. Teater oli ühtse rusikana väljas ja kõik me tundsime, et meie oleme ka keegi. Üks asi on see, mis sa siin Eesti publikule teed, aga iseasi on saavutada suurepärane vastuvõtt võõras linnas, võõra publiku hulgas! Kogu Stockholm oli võlutud, see tõstis eneseusku, andis vägeva süsti. Siis tuli küll mõte, mis oleks meie solistidest võinud saada, kui nemad oleks ka saanud reisida mööda maailma, nagu Eri sai. See oli väga võluv, et Eri oma reisidele terve teatri kaasa võttis. Kahju, et selliseid dirigente nii vähe on. Meil oli üks veregrupp. On ülim nauding laval laulda, kui sa tead, et dirigent on sinuga. Et dirigent seal orkestriaugus ei aja mingit kuradi oma jonni ega hakka tempoga mängima – ma räägin muusikalist ja operetist. Eri tunnetas tempot jumalikult! Ma nägin, kuidas ta tõstis käed ja sealt tuli muusika täpselt õiges tempos. Laulja on ka inimene ja tal on vaid kaks väikest häälepaelakest, mis meie kliimas pole alati tippvormis. Vahel tahaks laulda vähe nõrgemini, vahel vastupidi. Mõni dirigent kihutab nagu traavihobune ega lase midagi välja laulda. Sa tunned, et täna tahaks laulda, aga dirigendipuldis on mingi isekas tüüp, keda näitleja üldse ei huvita. See on keeruline värk. Dirigendid on ka isiksused, aga Eri töötas proovides näitlejatega koos. Mitte kõik dirigendid ei tee seda. Ma ei ole muusikaliselt haritud, ma olen diletant, aga Eri Klas, samuti Neeme Järvi ja Paul Mägi hoidsid mind. Muusikateatris teeb muusikat dirigent.” Ballettmeister Murdmaa kohtub Barõšnikoviga Stockholmis eriti soojalt vastu võetud ja väliseestlasi sügavalt vapustanud kantaat-balletil „Eesti ballaadid” on väike eellugu. Isegi kaks eellugu, mis Stockholmis said üheks. Helilooja Veljo Tormis oli aastaid harjutanud klassika ja Eesti regilaulu miksimist ja selle päris hästi selgeks saanud.
110
Rahvusvaheline mees
Mai Murdmaa oli kogu aeg üritanud väljuda klassikalise balleti tantsukeele raamidest ja otsida midagi modernsemat. „Muide, just mina olin mingil määral dissident, kelle pärast oli vaidlusi,” ütleb Mai Murdmaa. „Mind hoiti ja säästeti. Eri, aga ka teatridirektsioon seisis minu eest, nad olid väga lojaalsed minu loomingule ega sundinud mind tegema nõukogude klassikalist balletti. Eri on mind alati hoidnud. Ta on kõikides probleemides olnud minu poolel. Igas teatris on mingid probleemid ja keegi pidi sinu taga seisma, kui ajad olid keerulised. Minu balletitrupist lubati kõik Stockholmi, aga mina olin probleem. Mina olin dissident. Ma olin käinud 1979. aastal New Yorgis oma abikaasa sugulaste kutsel, aga suhtlesin kõigi sealsete ärajooksikutega nagu Natalja Makarova (Leningradi priimabaleriin, kes jäi 1970-ndate alguses Londonisse – PK), Mihhail Barõšnikov (Suure Teatri balletiartist, kes jäi 1974. aastal Kanadasse – PK). Ma olin neile lavastanud juba siis, kui nad olid Nõukogude tippartistid. Seadsin New Yorgis Makarovale isegi ühe etenduse. Elasin nende juures rohkem kui sugulaste juures ja õppisin klassikalist modernballetti. Nad rääkisid mulle, et ma jääksin sinna, aga mul oli Tallinnas kaks last ja ma ei soovinud neid jätta. Tagasilennul New Yorgist Moskvasse näitasid kõik näpuga minu poole, et eto ona, ja tegid mulle konjakit välja, aga minuga nad lennukis ei rääkinud. Ju mul oli saba juba ammu taga. Moskva lennujaamas oli mul must Volga vastas ja mind viidi eraldi tuppa ülekuulamisele ja läbiotsimisele. Minu kohvrid avati, harutati üles ja lõigati puruks. Mul ei olnud keelatud kirjandust, ainult üks paar laste teksapükse ülemäära. Nad vaatasid teksaseid ja mind ning lõid käega. Must Volga sõitis ära ja mulle jäeti kohvrite asemel risuhunnik. Vend oli õnneks Moskvas, kutsusin ta vastu. Toppisime kõik mu asjad kartulikotti. Pärast oli mul seitse aastat väljasõidukeeld. „Estonia” peadirektor Ants Sõber ütles hiljem, et minu toimik oli ikka üpris paks,” meenutab Mai Murdmaa tollaseid sekeldusi. 2004. aastal toodi “Eesti ballaadid” taas lavale helilooja sünnikodu kandis, Kuusalu vallas Soorinna küla küünis. Lavastas Peeter Jalakas. Kõiki ettekandeid on juhatanud Tõnu Kaljuste.
111
Maestro tagasipöördumine
Eesti kultuuri päästmine 21. oktoober 1991. Toompea, Tallinn. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu 53. istungjärgu teine punkt on Eesti Rahvuskultuuri Fondi esimehe kinnitamine. Esimesena läheb kõnepulti idee autor Jaak Allik ja teisena Rein Veidemann. „On hea meel tõdeda, et hr. Eri Klas on nõus vedama seda rasket koormat. Nagu juba hr. Allik osutas, on tegemist maailmamainega eesti dirigendi ja teatrijuhiga, kes on eesti kultuuri esindanud nii idas kui ka läänes. See peaks meie lootuste järgi tulema kasuks 9-liikmelise fondinõukogu töö juhtimisel. Kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu aktsepteerib hr. Eri Klasi kandidatuuri sellesse ühiskondlikku ja austavasse rolli, siis ilmutab ta sellega austust fondi vastu,” kõneleb Rein Veidemann. Esimene kohtumine Rein Veidemann meenutab, et tema esimene kohtumine Eri Klasiga oli 1962. aastal televiisori vahendusel. Televiisori „Neman” ostis perre kasuisa, kes oli teehöövlijuht ja teenis üpris soliidselt. Kõige vaadatum oligi Eesti Raadio meeskvartett koosseisus Loop, Terasmaa, Haug ja Klas oma „Roheliste niitudega”. Noorele Veidemannile meeldib väga ka Raimond Valgre laul „Pühapäev Kadriorus”. Selle on plaadile laulnud Kalmer Tennosaar juba 1957. aastal. Vinüülplaadi ühel poolel on laul „Lucianella”, teisel pool Valgre laul. Seda singlit on ta keerutanud kodus palju kordi, nii et see on jäänud pähe ja andnud talle võimaluse esitada seda laulu Rääma põhikooli laval viimases, kaheksandas klassis 1962. aastal. „Olime enne minu soolot teinud poiste kvartetti. Õigemini pani selle kokku meie koorilauluõpe147
ERILINE ERI KLAS
taja. Mul on piltki alles oma esimesest kvartetist. Igatahes jäi mulle laulmise pisik külge, ehkki ma polnud muusikaliselt andekas,” sõnab Veidemann. Siiski piisab sellest, et keskkooli ajal saada Pärnu kuulsa lauluõpetaja ja hääleseadja Klaudia Taevi õpilaseks. Taevi poeg on Veidemanni koolivend Pärnu I keskkoolis. 1964. aastal on Veidemann teinud juba oma bändi, kuhu kuuluvad hilisem riigikogu liige ja Pärnu linnapea Rein Kask, ajalooprofessor Jüri Kivimäe, IT-ettevõtja Arvi Sinisalu ja ärimees Peeter Tihhomirov. Nad ehitavad oma esimesed elektrikitarrid ja üritavad samal ajal laulda a cappella või klaveri saatel, nagu raadioesinemiste ja muusikaliste telefilmijuppidega kuulsaks saanud meeskvartett. „Me ei olnud mõistagi ainsad, kes Eesti Raadio meeskvartetti kopeeris. Oma bändis olin nii solist kui ka basskitarrist. See periood lõppes võrdlemisi kiiresti, aga me isegi käisime 1965. aastal, viimases klassis, poistega Lätis ja Leedus esinemas,” jutustab Veidemann, tsiteerides populaarset Ivo Linna laulu: „Olin noor, ei teadnud veel siis, aasta hea on kuuskümmend viis. Ma olin noor ja ainuke viis, mis kõlas huulil siis, aastal kuuskümmend viis, oli biit. Eks me õppisime lugusid filmiklippidelt ja vinüülplaadi pealt, üritasime kuulmise järgi maha kirjutada, noote saada ju ei olnud. Nii jõudis Eri Klas minu teadvusse,” mäletab Veidemann. Ta järgmine kohtumine Eriga jääb ehk juba aastasse 1977. Rein mõtleb veidi ja hakkab arutlema, kas ta võis jõuda 1970-ndate sumbunud õhustikus „Tabula rasa” esmaesitlusele. Tal on selgelt meeles, et ta sai 1977. aastal kinga Tartu Ülikooli ajalehest, kus ta oli kolm aastat pärast lõpetamist vastutav väljaandja. „Ma olin siis sinisilmne idealist ja uskusin inimnäolise sotsialismi võimalikkusse, aga see läks üle. Avaldasime ajalehes kultuuriasju, ka Mart Kadastik käis meilt läbi. Meil olid ka sellised praktikandid nagu Ruve Šank ja tema tulevane abikaasa Ester. Nad kirjutasid ühe ülevaate 1980. aasta
148
Maestro tagasipöördumine
olümpialogo kavanditest, kasutades väljendit, et mõned kavandid on sama kirjud kui Taga-Kaukaasia liiduvabariikide vapid. See läks tsensuurist läbi ja ilmus, aga siis järgnes parteiliinis tohutu skandaal, mis viis mind töökohalt. Ju nad kujutasid ette, et see väljend solvab Taga-Kaukaasia vabariikide identiteeti. Täiesti absurdselt tühiste asjade eest võeti tol ajal liistule. Nii hakkasin käima rohkem Tallinna vahet.” Teine kohtumine Aastast 1991 saab Rein Veidemann Eri Klasiga lähemalt tuttavaks. Jaanuaris 1991 hakkavad asjad hulluks minema. Rubla kaotab väga kiiresti väärtust. Kultuuri ähvardab nälg. Kõik tõmbub kokku, sest raha ei maksa enam midagi. Ülemnõukogu liikmetel Paul-Eerik Rummol, Jaak Allikul ja Rein Veidemannil tekib idee luua Eesti Rahvuskultuuri Päästmise Fond. „See oli Ülemnõukogu kultuurikomisjoni ja ajakirjanduskomisjoni ühine ettevõtmine,” kirjeldab Rein Veidemann. „Mina olin ajakirjanduskomisjoni esimees, Allik aseesimees. Panime kokku eelnõu fondi asutamiseks. Esimene tõeline küsimus tekkis, kes peaks olema selle fondi nõukogu esimees. Jaak Allik pakkus Eri Klasi, kes oli sel hetkel saavutanud maailmanimega dirigendi maine. Mulle see ettepanek väga meeldis. Eri Klas polnud kuulunud ka kommunistlikku parteisse ega komsomoli, see pidi talle tagama ka isamaalaste hääled. Poliitiline võitlus oli äge. Eesti oli küll vabaks saanud, kuid poliitiliselt polariseerumas ning Rahvarinde seltskond ja kodanike komiteede tegelased vastandusid üha selgemalt. Meil oli mure, kuidas Eri sealt läbi viia. See päev on mul elavalt meeles. Eri ootas koridorides, siis käis läbi mitmete komisjonide eest ning siis oli ta juba suure saali ees. Sealt pärineb ka tema kuulus ütlus, et tema sellise orkestriga, nagu ülemnõukogu on, ei töötaks. Ta suutis seda öelda nii, et ei riivanud kedagi, kuid samas said kõik lause mõttest aru ja hääletusel olid kõik tema poolt. Fondi nimeks sai siiski Eesti Rahvuskultuuri Fond. Kui see fond jääb kestma, siis võiks sellele lisada tiitli Eri Klasi nimeline Eesti Rahvuskultuuri Fond. 1990-ndate teises pooles lahkusin poliitikast kultuuriministeeriumi ja ajakirjandusse. Siis Eri aeg-ajalt helistas mulle.”
149